TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2481 Otsuse kuupäev 29. veebruar 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Raino Oti (Ott) kaebus Tartu Vangla vastu 08.

vr § 7 lg 1, kehtiva

§ 44lg 1).

Käesoleva vaidluse esemeks on kaebuses välja toodud vastustaja tegevusetus, millega kaebuse kohaselt kahjustati vastustaja poolt süüliselt kaebaja tervist. Käesolevas asjas ei taotle kaebaja tervishoiutöötaja tegevusetuse tõttu tekitatud kahju hüvitamist, mis on käsitletav eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuna ja millest tekkinud vaidluse lahendamine on maakohtute pädevuses. Kaebaja taotleb vangla ametnike tegevusetuse tõttu tekitatud kahju hüvitamist, kes jätsid kaebuse kohaselt kaebaja palve abi saamiseks tähelepanuta. Seega on tegemist avalik-õiguslikus suhtes väidetavalt tekitatud kahjuga, millest tekkinud vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

1. Kaebaja nõude lahendamisele kohaldub RVastS § 9 lg 1, mis sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb RVastS § 9 lg 2 alusel ka hinnata, kas vastustaja on käitunud süüliselt, sest süü hindamiseks ei piisa ainult sellest, et tuvastada, kas vastustaja toiming on olnud õigusvastane. Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja nõue põhineb väidetaval süülisel tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralisel kahjul. Vastuseks kaebusele märgib halduskohus, et kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks põhimõtteliselt luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
2. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes teostatud toiming (tegevusetus), millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
3. Kaebaja nõude sisulisel lahendamisel tugineb halduskohus materiaalõiguse kõrval asjakohasele kohtupraktikale. 3 Riigikohus on 12.12.
4. a haldusasjas nr 3-3-1-70-07 tehtud otsuse p-s 13 asunud seisukohale, mille kohaselt: „Ringkonnakohus märkis õigesti, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all.“. Riigikohtu 15.12.
5. a haldusasjas nr 3-3-1-53-10 tehtud otsuse p-s 10 on sedastatud, et: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja õigusi oleks rikutud ja kohustamiskaebus kuuluks rahuldamisele, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suunanud.“. Halduskohus on seisukohal, et Riigikohtu osundatud seisukohad kohalduvad käesolevale vaidlusele, millest tulenevalt tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kaebajale, kellelt riik on võtnud vabaduse, on vangla taganud tema tervise kaitse. Sealhulgas võimaluse kutsuda abi ja kas vangla on täitnud oma kohustust, pidevalt jälgida kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava ravimise meditsiinitöötajate poolt.
6. Kaebaja on kaebuses nimetanud, et jalgade veritsusest teavitas ta vanglateenistuse ametnikke A. Treialit, A. Treiali kaudu A. Ooli ja sideme sai ta lõpuks tänu T. Naaritsale. Kaebaja põhjendab kahjunõuet ja sisuliselt süüdistab järelevalveosakonna peaspetsialistkorrapidajat Andrei Ooli, et viimane keelas A. Treialil kaebajale sidet tuua. Vastuseks halduskohtu vastavale järelpäringule (tlk 25) on vangla direktor korraldanud suulise vestluse A. Ooliga, mille käigus on viimane avaldanud, et ei mäleta, kas keegi valvuritest on pöördunud aprilli alguses tema poole küsimusega kinnipeetavale sideme väljastamise vajaduse kohta. Toomas Naaritsa 15.11.
7. a seletuskirja kohaselt (tlk 22) ei ole kaebaja kunagi pöördunud tema poole vigastatud jalgade raviks ega pole palunud sidet jalgade sidumiseks. Seletuskirja kohaselt märkas T. Naarits ise, et kaebajal olid jalad kohati katki hõõrutud, mille tõttu tõi ta kaebajale sideme, mida kaebaja aga jalgade sidumiseks ei kasutanud. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et temale oleks jalarauad asetatud liiga tugevasti pingutatult. Tartu Vangla 08.04.
8. a otsusega on tõendatud, et kaebaja pidi täiendava julgeolekuabinõuna jalaraudu kandma kambrisse sisenemisel ja väljaspool kinnipeetava elukambrit saatmisel. Kaebuse kohaselt hõõrusid jalarauad kaebaja jalad katki juba nende kasutamise esimesel päeval. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta pidi
9. aprillil jalaraudadega läbima saatmisel pikki vahemaid. T. Naaritsa seletuskirjaga loeb halduskohus tõendatuks, et kaebaja ei kasutanud vanglateenistuselt saadud sidet eesmärgipäraselt, mis kinnitab halduskohtu arvates vastustaja versiooni kaebaja käitumise motiividest. Neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates on halduskohus seisukohal, et ei ole tõendatud vastustaja tegevuse õigusvastasus ja vastustaja süü kaebajale mittevaralise kahju tekitamises. Kaebajale ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt abi andmata jätmisega tekitatud tervisekahjustust, kuna halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kaebaja tervise kahjustamine korrektselt ja lühiajaliselt kasutatud jalaraudadega ka eluliselt usutav. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud inimväärikust alandavaks arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs Türgi, nr 22277/93). 4 Käesoleval juhul ei saanud kõnealuse juhtumi tagajärjel kaebajale tekkida raskeid tervisekahjustusi, kuna kaebaja ei kasutanud väidetavate vaevuste leevendamiseks vastustajalt saadud sidet. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks avaldanud soovi saada valvemeediku vastuvõtule, et saada erakorralist meditsiinilist abi. Seega ei ole halduskohtu hinnangul kaebuses kirjeldatud kannatused käsitatavad ka väärikuse alandamisena, mis annaks aluse mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks. Halduskohus hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud toiminguga ei ole tõendatud, mille tõttu tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus jätta rahuldamata (

§-de 5 lg 1 p 4, 158 lg 1 ls 1). 12. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks menetluskulud kandma kaebaja (

§ 108

lg 1 ls 1), kuna aga vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (

§ 109lg 1 viimane lause), jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik kohtunik 5