KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlus

) § 121 lg 5 järgi rahuldamata. T. Romet esitas

1. juuli
2. a otsuse peale vaide, kuid Tartu Maavalitsus jättis vaide rahuldamata.
3. T. Romet esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Linnavalitsuse
4. juuli
5. a otsuse nr 260 tühistada. Kaebuse kohaselt on kaebaja ilma jäänud korterist, kus ta pikaajaliselt elas.
6. aasta märtsini on kaebaja sundüürnik, mistõttu on Tartu Linnavalitsus jätnud kaebaja õigusvastaselt korterist ilma, kuigi vastustaja on lubanud kaebajale anda eluruumi.
7. Tartu Halduskohtu
8. märtsi
9. a otsusega jäeti T. Rometi kaebus rahuldamata. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamata. Asja materjalidest ei nähtu, et esineksid

§ 121

lg-st 5 tulenevad asjaolud, mis tingiksid kaebaja kasutusse eluruumi andmise, kuna T. Romet on juba asunud uude elukohta elama ning sõlminud kaheaastase üürilepingu. Seetõttu on ta kustutatud tagastatud eluruumi üürnike arvelt. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. T. Romet esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistamist ja eluaseme määramist Tartu linnas, millest ta on ilma jäänud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on XXX ära müüdud ning seetõttu on üüriprobleem ikka alles. Tartu linna ja kaebaja vahel kehtib üürileping
2. maini
3. Vastustaja vastuväited on valed ja kontrollimata. Tartu linn on lubanud lahendada sundüürnike probleemi, kuid seni tulutult.
4. Tartu Linnavalitsuse vastuses leitakse, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis tingiksid kaebajale linna omandis oleva eluruumi kasutusse andmise lähtudes

§ 121lg-st 5.

Eluasemekomisjoni otsus on piisavalt põhjendatud ja arusaadav. Kuna XXX läks renoveerimisse, siis lõpetas T. Romet XXX eluruumi omanikuga kokkuleppel üürilepingu ning sai selle eest omanikult rahalist kompensatsiooni. Kaebaja on endale leidnud uue eluruumi aadressil XXX, mistõttu kustutati kaebaja tagastatud eluruumi üürnike arvelt. Kohus ei ole pädev andma kaebajale eluruumi kasutusse, kuigi sellise palve on kaebaja kohtule esitanud. Vastavalt kehtivatele õigusaktidele kuulub see kohaliku omavalitsuse pädevusse. T. Rometi eluaseme probleemide lahendamine XXX omanikuga on linnavalitsuse ruumides aset leidnud, kuid rahuldavat lahendust leidmata. Linnavalitsuse töötajad pole käesolevas asjas valeandmeid esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
2. Ringkonnakohtu istungil kirjeldas kaebaja oma elamistingimusi aadressil XXX enne sealt lahkumist
3. mail 2010 järgnevalt.
4. oktoobril 2007 keerati kinnistul vesi kinni ja kaebaja elas kuni majast lahkumiseni ca 2,5 aasta pärast ilma veevarustuseta. Umbes kuu aega enne elamust lahkumist hakati elamus ehitama – lammutati I ja II korrusel kõik korterid peale kaebaja korteri. Trepid lammutati ära, WC-sse pääsemiseks tuli kasutada laudu. Kogu aeg lõhuti, kõik kohad olid tolmu täis, kaebaja toas oli kõik kilega kinni kaetud. Fassaad oli ära lõhutud. Kaebaja korter püsis püsti ainult sellepärast, et seda alt toestati. Elekter oli hoovi viidud. Kaebaja kinnitusel teadis linnavalitsus sellest olukorrast. Linnavalitsus sellele väitele vastu ei vaielnud (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 4-5). Võib ka eeldada, et linnavalitsus oli tõepoolest sellest olukorrast teadlik, sest
5. juuliks 2010 oli kaebaja kutsutud eluasemekomisjoni juurde ärakuulamisele (tl 24), kus T. Romet ka kohal käis (tl 25 ja 28). 2
6. Munitsipaaleluruumi andmist reguleerib

§ 121lg 5: „Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4.

lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile.“

§ 121

lg 4 p-d 2, 3 ja 4, millele tsiteeritud norm viitab, kõlavad omakorda järgmiselt: „Üürileandja võib üürilepingu pikenemist vaidlustada üksnes juhul, kui: … 2) üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmele tingimusel, et üürileandja või tema perekonnaliikme kasutuses ei ole antud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil samaväärset eluruumi või nad ei ole seda võõrandanud pärast elamu tagastamist või nad ei ole vahetanud enne elamu tagastamist üürnikuga eluruumi kasutamise õigust; 3) üüritud eluruum on muutunud varisemisohtlikuks enne tagastamist või üürileandjast sõltumatutel asjaoludel; 4) üüritud eluruum on välja arvatud eluruumide hulgast füüsilise kulumise tõttu.“ Seega juhul, kui esinevad

§ 121

lg 4 p-des 2, 3 ja 4 sätestatud alused, siis peab kohalik omavalitsus sama paragrahvi lg-st 5 tulenevalt andma üürniku kasutusse eluruumi.

1. Vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse
2. juuli
3. a otsuses, millega keelduti T. Rometile eluruumi kasutusse andmisest, leiti, et antud juhul ei esine

§ 121

lg 4 p-des 2, 3 või 4 sätestatud asjaolusid ega üürniku väljatõstmist ja seega ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust lahendada taotleja eluasemeprobleemi. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. Käesoleval juhul ei saanud asja lahendamisel lähtuda üksnes vaidlusaluste normide kitsast grammatilisest tõlgendamisest. Eeskätt tuleb käesoleval juhul kõne alla

§ 121lg 4 p-de 3 ja 4 kohaldamine.

Kui vaadata

§ 121

lg 4 p-de 3 ja 4 kõige olulisemaid koosseisulisi elemente – eluruum on muutunud varisemisohtlikuks või välja arvatud eluruumide hulgast füüsilise kulumise tõttu - siis on ilmne, et abstraktsemalt sõnastades väljendavad need olukorda, kus eluruumis elamine on muutunud üürniku jaoks kas ohtlikuks või võimatuks. Seega saabki pidada seadusandja eesmärgiks just seda, et juhul, kui tagastatud eluruumis elamine on üürniku jaoks muutunud ohtlikuks või võimatuks, siis peab kohalik omavalitsus andma üürniku kasutusse eluruumi. Olemuslikult pole vahet, mis põhjusel on elamu varisemisohtlikuks muutunud – ka elamu lammutamine ühe korteri ümbert ning selle korteri püsimajäämine üksnes tänu toestamisele võib tähendada varisemisohtlikkust. Samamoodi võib eluruumi kasutamise võimatus füüsilise kulumise tõttu olla samaväärne sellega, kui eluruumi kasutamine muudetakse võimatuks tänu majas ühe korteri ümber toimuvatele põhjalikele ümberehitustöödele.

1. Vastupidise, üksnes kitsalt grammatilise tõlgendamise korral võiks tõusetuda küsimus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, kuna samas olukorras olevaid isikuid (isikud, kelle elamistingimused on muutunud ohtlikuks või võimatuks) koheldakse erinevalt sõltuvalt sellest, mis elamistingimuste ohtlikkuse või võimatuse põhjustas. Selliseks eristamiseks on raske näha mõistlikku põhjust. Normi rakendamisel tuleb eelistada põhiseaduspärast tõlgendamist. 3
2. Samuti tuleb tõlgendamisel arvestada ajalist dimensiooni. Vaidlusalune regulatsioon jõustus
3. märtsil
4. Sel ajal olid aktuaalsed eeskätt tagastatud elamu omaniku ja eluruumi senise üürniku omavahelised õigussuhted. Seepärast keskendub ka vaidlusalune regulatsioon eeskätt neile aspektidele. Võimalus sundüürniku majas elamise ajal elamu renoveerimistöid teha ja seeläbi üürniku elamistingimused võimatuks muuta ei olnud tolleaegse märksa tagasihoidlikuma kinnisvaraarenduse tingimustes kindlasti nii levinud. Vastavalt ei pruukinud seadusandja ka sellise olukorra selgesõnalist ja üheselt mõistetavat reguleerimist vajalikuks pidada. Ent nagu märgitud, on ringkonnakohtu hinnangul seadusandja eesmärk ka sellise olukorra reguleerimine ning regulatsioon käesolevale olukorrale laiendatav.
5. Täiendavalt märgib ringkonnakohus valitud tõlgenduse juures järgmist. Sellise tõlgenduse juures ei tohi absolutiseerida

§ 121

lg-s 4 ja 5 esinevaid fraase „üürileandja võib üürilepingu pikenemist vaidlustada üksnes juhul“ (lg 4) ja üürniku väljatõstmisel“ (lg 5). Tõepoolest on seadusandja ilmselt esmajoones ette kujutanud olukorda, kus eluruumis elamise ohtlikkuse või võimatuse tõttu vaidlustab üürileandja üürilepingu ja üürnik tõstetakse seejärel eluruumist välja. Teleoloogiliselt on võimalik norme tõlgendada siiski ka käesolevale olukorrale kohaldatavana, kuna nagu märgitud, pole olemuslikku vahet, kas üürileandja vaidlustab üürilepingu ja üürnik tõstetakse eluruumist välja või muudetakse üürniku elamistingimused sedavõrd ohtlikuks või väljakannatamatuks, et viimane sealt lõpuks ise lahkub. Samamoodi ei väära eelnevat tõlgendust

§ 121

lg 4 p-s 3 sõnastatud piirang, nagu peaks eluruum olema muutunud varisemisohtlikuks „enne tagastamist või üürileandjast sõltumatutel asjaoludel“. Ka seda fraasi tuleb mõista kokkusobivana eeskätt lg 4 algusega, mis kõneleb üürileandja võimalusest üürilepingu vaidlustamiseks. 14. Eelnevaga asus ringkonnakohus seisukohale, et

§ 121

lg 4 p 3-4 ja lg 5 on kohaldatavad ka siis, kui üürniku elamistingimused on muutunud ohtlikuks ja võimatuks. Arvestades seda, kuidas kirjeldas T. Romet oma elamistingimusi vaidlusaluses eluruumis enne sealt lahkumist, on ringkonnakohtu jaoks ilmne, et tema elamine selles eluruumis võis olla muudetud ohtlikuks või võimatuks. Vaidlustatud otsuses eelneva tõlgendusvõimalusega ei arvestatud ja vastavalt ei kontrollitud seda, kas elamine vaidlusaluses eluruumis oli võimatu või ohtlik või mitte. Seega oleks

§ 121lg 4 p-e 3 ja 4 ning lg 5 eesmärgipärane tõlgendamine võinud viia T.

Rometile eluruumi andmisele. Normi ebaõige kohaldamine on põhjustanud olulise kaalutlusvea, mis tähendab käesoleval juhul otsuse tühistamist.

1. Asjaolu, et T. Romet oli vaidlustatud linnavalitsuse
2. juuli
3. a otsuse tegemise ajaks juba ise eluruumi üürinud, ei oma tähtsust.

§-st 121 ei tulene, et tagastatud eluruumi üürnik ei tohi enne kohaliku omavalitsuse poolt otsuse langetamist hankida omale üürilepingu alusel uut eluruumi. Sisuliselt tähendaks see nõuet, et isik peaks elama ohtlikes või võimatuks muudetud elutingimustes või siis olema üldse ilma peavarjuta seni, kuni kohalik omavalitsus otsustab talle

§ 121lg 5 alusel eluruumi andmise küsimuse.

T. Romet kinnitas, et ta käis lisaks eluruumi saamiseks kirjaliku avalduse esitamisele ka korduvalt enne seda oma probleemi suuliselt linnavalitsuses selgitamas ning vastustaja esindaja võttis ringkonnakohtu istungil selle väite omaks (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 5). Seega pidi linnavalitsus olema olukorrast teadlik juba ajal, kui T. Rometi elamistingimused olid ohtlikud ja võimatud. Linnavalitsus oleks pidanuks selgitama T. Rometile vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 36 vajalike dokumentide esitamisega seonduvat, vajadusel abistama teda vajalike 4 avalduste ning dokumentide esitamisel vastavalt HMS §-le 14-15 ning lõpuks eluruumi kasutusse andmise avalduse võimalikult kiiresti lahendama. Samadel põhjustel ei oma tähtsust see, et kaebaja kustutati alates

1. oktoobrist 2010 tagastatud eluruumi üürnike arvelt (tl 38).
2. Vastustaja poolt apellatsioonkaebuse vastuses väljatoodu, et eluruumi vabastamise eest sai T. Romet elamu omanikult rahalist kompensatsiooni, ei oma samuti käesoleva vaidlusküsimuse lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohtu istungil selgitas T. Romet, et sai 110 000 krooni kompensatsiooni selle eest, et majast väljakolimisel hävitati T. Rometi vallasvara (mööbel, riided, pesumasin, külmikus olnud söök, vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 4). See kompensatsioon puudutab seega kaebaja ja eluruumi endise omaniku vahelisi õigussuhteid ning ei mõjuta kohaliku omavalitsusüksuse

§ 121lg-s 5 sätestatud avalik-õiguslikku kohustust.

See, et kaebajale hüvitati hävitatud vallasvara väärtus, ei muuda olematuks fakti, et kaebaja oli sunnitud elamistingimuste võimatuse pärast seniselt elamispinnalt lahkuma, mis tähendab, nagu eelnevalt märgitud,

§ 121lg 5 kohaldamist.

17. Asjaolu, et T. Romet ei soovi taotleda

§ 121

lg-s 5 sätestatud eluruumi asemel sotsiaaleluruumi, ei anna samuti alust talle eluruumi andmisest keeldumiseks. Nagu ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, võis T. Rometil olla subjektiivne õigus

§ 121lg 5 alusel eluruumi kasutusse saamiseks.

Soovimatus leppida alternatiivsete ja vähem sobivate lahendustega ei võta T. Rometilt seda subjektiivset avalikku õigust ära.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks oma otsuse lõpetuseks märkida, et küsitav on, kas korterelamu omanikule elamu laiamahuliseks renoveerimiseks ehitusloa andmine ja ehitustegevuse aktiivne võimaldamine olukorras, kus maja ühes korteris elab inimene püsivalt sees, on õiguspärane ning kooskõlas hea halduse põhimõtetega. Kuna see küsimus ei ole asjas vaidluse esemeks, siis ringkonnakohus sellel siiski pikemalt ei peatu.
2. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus T. Rometi apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab T. Rometi kaebuse ja tühistab Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni
3. juuli
4. a otsuse nr
5. Ehkki T. Romet ei ole esitanud kaebuses sõnaselget taotlust linnavalitsuse kohustamiseks asja uueks lahendamiseks, tuleb tema tühistamisnõuet tõlgendada sellisena, et see hõlmab endas ka kohustamisnõude. Vaidlustatud haldusakti tühistamisel kuuluks T. Rometi taotlus nagunii uuele lahendamisele, lisaks pidi T. Rometi soov linna kohustamiseks olema vastustajale arusaadav ka T. Rometi apellatsioonkaebusest, kus kaebaja palus talle määrata eluase. Ringkonnakohus märgib, et selgesõnaliselt üksnes tühistamiskaebusena vormistatud kaebust on ringkonnakohus tõlgendanud kohustamiskaebusena ka varem ning Riigikohtu halduskolleegium ei ole sellist lähenemist ümber lükanud (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
6. juuni
7. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-40-09). Seega kohustab ringkonnakohus lisaks keelduva otsuse tühistamisele linnavalitsust mõistliku aja jooksul ka T. Rometi taotluse uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal hinnata tagantjärgi, kas T. Rometi elamistingimused enne XXX korterist lahkumist olid muutunud tema jaoks ohtlikuks või võimatuks ning kas vastavalt kuuluks kohaldamisele

§ 121lg 4 p-d 3-4 ja lg 5 vastavalt ringkonnakohtu poolt selgitatud tõlgendusele.

5

1. Täiendavalt märgib ringkonnakohus seoses kaebuse nõuetega, et linnavalitsuse poolt ekslikult (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, tl 2-3) vaideotsusena käsitatud maavanema järelevalvemenetluse käigus tehtud otsust ei olnud T. Romet vaidlustanud ja seega pole maavanema järelevalveotsuse tühistamine vajalik. Kaebuse mittetähtaegsuse osas vastustaja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidetega seonduvalt osundab ringkonnakohus, et ringkonnakohtu istungil loobus vastustaja esindaja oma algsest väitest, et kaebus ei ole tähtaegne. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks oma otsuses pikemalt selgitada, miks on kaebus tähtaegne (vt ringkonnakohtu istungi protokoll, lk 2).
2. Menetluskuludena on T. Romet kohtumenetluses tasunud ringkonnakohtus riigilõivu 15,97 eurot. HKMS § 108 lg 1 alusel kuulub see menetluskulu vastustajalt T. Rometi kasuks väljamõistmisele. Maili Lokk Agu Timmi 6 Einar Vene