Obsah (14)

§ 145§ 13§ 88§ 34§ 143§ 65§ 150§ 63§ 14§ 127§ 149§ 146§ 113§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere, Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 21.12.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-1024

) § 145 lg 5 tähenduses ja laiendati kostja vastutuse ulatust

§ 145lg 4 tähenduses.

07.05.2009 lepinguga loobus hageja ½ mõttelisest osast hüpoteegist kinnistule X X XX, saades hüpoteegisummast väiksema müügihinna ning vähendades sellega tagatise väärtust 830 000 krooni võrra. 01.03.2010 lepinguga nõustus hageja järelejäänud hüpoteegi kustutamisega, saades hüpoteegisummast väiksema müügihinna ning vähendades sellega tagatise väärtust 3 955 000 krooni võrra. Hüpoteegi realiseerimisest saadud rahast on tasutud põhivõlgniku käibemaksukohustusi kokku 685 000 krooni ulatuses, mis on samuti kostja kahjuks. Maakohtu otsus Kohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt. Hageja nõue on kvalifitseeritav

§-de 142 lg 1 ja 401 lg 1 järgi. Pooled vaidlevad nii põhikohustuse olemasolu ja tõendatuse üle kui ka selle üle, milliseid käendaja vastuväiteid on kostjal õigus esitada. Kostja leiab, et tõendatud ei ole laenude väljamaksmine ning et väljamaksmine on toimunud alusetult, kuivõrd täidetud ei olnud laenu väljamaksmise eeltingimused. Laenude väljamaksmine on leidnud tõendamist. Maksekorraldusest nähtub, et hageja maksis 25.04.2007 põhivõlgnikule laenulepingust II tulenevalt välja laenu summas 143 162,09 eurot ehk 2 240 000 krooni. Laenumaksete arvestusest nähtub, et 10.03.2008 oli sissenõutavaks muutunud laenusumma 3 985 635,71 krooni. PI pankrotimenetluse lõpparuandes nähtub samuti võlgnevuse olemasolu. Kuigi hageja ei ole laenulepingu I alusel laenu väljamaksmise kohta maksekviitungit esitanud, siis nähtub kaudsetest tõenditest, et krediit on kasutusele võetud. Seega loeb kohus tõendatuks, et mõlema laenulepingu krediidilimiit on kasutusele võetud. Laenulepingu I p-st 3.2.1 tuleneb, et laenu väljamaksmise eeltingimuseks on et laenusaaja ja panga vahel on sõlmitud koostööleping lepingu punktis 3.3 nimetatud ehitatava paarismaja koosseisu kuuluvate korteriomandite võõrandamisel lõppostjate andmete esitamise kohta. Laenulepingu II p-st p-st 3.2.1 tuleneb, et laenu väljamaksmise eeltingimuseks on: a) laenusaaja ja panga vahel on sõlmitud koostööleping lepingu punktis 3.3 nimetatud ehitatava paarismaja koosseisu kuuluvate korteriomandite võõrandamisel lõppostjate andmete esitamise kohta; b) laenusaaja on pangale esitanud ostjatega sõlmitud broneerimislepingud kinnistul, asukohaga X XX, X asuvate paarismaja bokside võõrandamiseks. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et kummagi laenulepingu ükski eeltingimus laenu välja maksmisel täidetud ei olnud. Osundatud eeltingimuste osas on hageja ja kostja mõlema laenulepingu punkti 3.2.1 muutnud. Kohtule teadaolevalt ei ole muudatust küll kirjalikult vormistatud, kuid see asjaolu ei oma

§ 13lg-tes 2 ja 3 sätestatust lähtuvalt käesoleval juhul määravat tähtsust.

Kohus on tuvastanud, et hageja on põhivõlgnikule kogu laenusumma väljastanud ning põhivõlgnik on tasunud laenu tagasimakseid. Seega on laenulepingu pooled asunud seda täitma. Samuti on laenulepingu poolte vahel sõlmitud lisakokkulepe, millega on muudetud laenulepingu punktis 3.2.2 ja 6.1 kokku lepitud laenu tagastamise tingimusi. Kohtu hinnangul saab lepingupoolte kirjeldatud käitumisest järeldada nende ühist tahet lepingu punktis 3.2.1 algselt kokku lepitud laenu väljastamise eeltingimustest loobuda. Kohus lisab, et põhivõlgnik ei saaks käsitletavas aspektis tugineda laenulepingu punktist 19.1 tulenevale nõudele, mille kohaselt saab lepingut muuta 4 Tsiviilasi nr 2-11-10248 poolte kirjalikult kokkuleppel. Hageja võis põhivõlgniku ülalkirjeldatud käitumisest aru saada, et põhivõlgnik oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis (

§ 13lg 3).

Laenulepingutest tulenev põhikohustus ei ole lõppenud täitmisega. Võlgnevuse arvestusest nähtub, et laenulepingust I tulenev võlgnevus hageja ees on kokku 92 099,18 eurot, millest: tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa võlgnevus on 25,924,85 eurot; - intressi võlgnevus on 964,69 eurot; - viivisvõlg on 65,209,64 eurot. Võlgnevuse arvestusest ja intressiarvestusest nähtub, et PI laenulepingust II tulenev võlgnevus hageja ees on kokku 166 073,31 eurot, millest: - tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa võlgnevus on 112 484,50 eurot, - intressi võlgnevus on 702,25 eurot, - viivisvõlg on 52 886,56 eurot. PI pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamise kohtumäärusest nähtub, et pankrotimenetluses on hagejale kuuluva tagatise realiseerimisest saadud vahenditest tasutud hagejale 30 600 eurot. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et pankrotimenetluse raames realiseeriti laenulepingu II tagatiseks olnud hüpoteek kinnistule X X XX, X X X X, siis võib järeldada, et pankrotimenetluses saadud 30 600 eurot arvestati laenulepingust II tuleneva võlgnevuse katteks. Laenumaksete aruandes nimetatud summa ei kajastu. Seega vähenes

§ 88lg 8 kohaselt viivisvõlg 52 886,56 eurolt 22 286,56 eurole.

Hageja nõuab 40 000 eurot laenulepingu II põhiosavõlgnevuse tasumiseks, seega ei ole hageja nõutav kohustus lõppenud täitmisega. Laenumaksete aruandest nähtub, et hageja on võla arvestamisel arvesse võtnud tasumised, mis toimusid enne põhivõlgniku pankrotimenetlust ning mis toimusid kinnistule X XX seatud hüpoteegi täitemenetluse välise realiseerimise teel. 07.05.2009 lepingu puntki 1.6.1 kohaselt tasuti kogu ostuhinnast (2 550 000 krooni) hagejale 2 185 000 krooni ehk 139 646,95 eurot laenulepingust nr 2006039262 tuleneva võlgnevuse osaliseks tagastamiseks. 21.02.2010 lepingu kohaselt 1 245 000 krooni ehk 79 570,00 eurot tasuti hagejale PI laenulepingust I tuleneva põhiosa võlgnevuse tasumiseks. Seega ei ole laenulepingust I tulenev kohustus lõppenud täitmisega. Põhjendamatu on kostja vastuväide, et hagejal oli laenuleping I p 3.2.

1. järgi osalus investeerimisprojektis, et hageja krediteerimise tüüptingimused on ebamõistlikud, et laenulepingus nr 2006039426 on ebamõistlikud tüüptingimused p 11.2, 12.1.5, 12.3,
2. 5, 12.
3. Põhjendamatu on kostja vastuväide, et hageja on vastutav põhivõlgniku maksejõuetuse tekkimise eest, et laenulepingus I arvestati laenusummalt 4 miljonit käibemaksu 20 %. Laenulepingu I p-st 3.2.1 ega kusagilt mujalt ei tulene, et laenumakseid oleks maksustatud käibemaksuga. Laenulepingust I tulenev võlgnevus hageja ees on kokku 92 099,18 eurot, millest: - tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa võlgnevus on 25,924,85 eurot; - intressi võlgnevus on 964,69 eurot; - viivisvõlg on 65,209,64 eurot. Samuti on tõendatud, et laenulepingust II tulenev võlgnevus hageja ees on kokku 135 473,31 eurot, millest: - tähtaegselt tagastamata laenu põhiosa võlgnevus on 112 484,50 eurot, - intressi võlgnevus on 702,25 eurot, - viivisvõlg on 22 286,56 eurot. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks oli kinnistule X XX X hageja kasuks seatud I jrk hüpoteek summas 5 200 000 krooni ehk 332 340,57 eurot. 19.02.2009 sõlmisid PI ja Timan Elektroonika OÜ kinnistu mõttelise osa võlaõigusliku müügilepingu ½ mõttelise osa võõrandamiseks hinnaga 2 550 000 krooni ehk 162 974,70 eurot. 07.05.2009 sõlmisid PI, Timan Elektroonika OÜ ja AS SEB Pank notariaalse omandi üleandmise lepingu, mille kohaselt tasuti kogu ostuhinnast (2 550 000 krooni) AS-ile 5 Tsiviilasi nr 2-11-10248 SEB Pank 2 185 000 krooni ehk 139 646,95 eurot laenulepingust I tuleneva võlgnevuse osaliseks tagastamiseks. Ostuhinnast 365 000 krooni ehk 23 327,75 eurot tasuti põhivõlgnikule. 21.02.2010 sõlmisid PI, A. V. , T. T. ja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu notariaalse kinnistu mõttelise osa võlaõigusliku müügilepingu. Lepingu kohaselt kohustus põhivõlgnik võõrandama ½ suuruse mõttelise osa kinnistust asukohaga X XX, X hinnaga 2 100 000 krooni ehk 134 214,46 eurot (hind sisaldas käibemaksu summas 350 000 krooni). Seega reaalne netohind oli 1 750 000 krooni. Nähtuvalt lepingu punktist 1.2.3 oli kinnistule seatud keelumärge Maksu- ja Tolliameti kasuks. Lepingu punkti 2.2 kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma Maksu- ja Tolliametile kokku 385 000 krooni olemasoleva käibemaksu võlgnevuse tasumiseks. 50 400 eurot tasuti 1 Partner Kinnisvara OÜ-le, kes kinnistu vahendamise ja müügitegevuse eest. 419 600 krooni ehk 26 817,32 eurot tasuti põhivõlgniku arvelduskontole. 1 245 000 krooni ehk 79 570,00 eurot tasuti hagejale PI laenulepingust I tuleneva põhiosa võlgnevuse tasumiseks. Seega realiseeriti kinnistu X X XX kokku 2 550 000 + 2 100 000 = 4 650 000 krooni eest. Kohus ei pea 21.02.2010 võõrandamisel põhjendatuks lähtumist hinnast ilma käibemaksuta, kuivõrd eelduslikult on kinnisasi käibes ilma käibemaksuta ja antud juhul pidi käibemaksu lisamine olema võõrandaja PI otsus ja tema enda huvides. Hageja oleks saanud hüpoteegi realiseerimisel täitemenetluses sama hinna juures reaalselt 4 149 598,6 krooni ehk 265 207,69 eurot. Tegelikkuses sai hageja hüpoteegi realiseerimisest kasu 139 646,95 eurot + 79 570,00 eurot = 219 215,
4. Seega on hageja enda valitud viisil hüpoteegi realiseerides vähendanud tagatise väärtust 265 207,69-219 215,95=45 991,74 eurot. Tõendamata on hageja väide, et müügil täitemenetluses oleks müügihind olnud väiksem. Ka kohtutäitur müüb kinnisasja enampakkumisel kõige suuremat tulu tooval viisil. Samuti on põhjendamatu hageja seisukoht, et hüpoteegi realiseerimisel on tavapärane, et osa rahast makstakse võlgnikule või et antud juhul oli see vajalik selleks, et võlgnik saaks äritegevust jätkata. Põhjendamatu oli ka väljamaksete tegemine 1 Partner Kinnisvara OÜ-le, kuivõrd hageja oleks kinnisasja saanud realiseerida täitemenetluses ning ligi 20 % suurune vahendustasu müügi vahendamise eest on ebamõistlikult suur. Põhjendamatu on ka väide, et vältimatu oli müügihinnast maksete tegemine käibemaksu tasumiseks tehingult või võlgniku käibemaksuvõla tasumine, kumbki väljamakse ei ole kohtu arvates hüpoteegi realiseerimise seisukohast põhjendatud. Kuigi hageja tegevuse tulemusel on tagatiste väärtus vähenenud 45 991,74 euro võrra, siis on hageja tõendanud, et kostja kui käendaja ei ole kahju kandnud. Koos võlausaldaja nõude üleminekuga käendajale § 152 lg 1 järgi lähevad käendajale üle ka nimetatud nõudega seotud tagatised ning käendaja saab need realiseerida, kui põhivõlgnik käendaja tagasinõuet ei rahulda. Kui antud juhul oleks ka kostja vastutuse piirsummas kohustuse täitnud, siis ei oleks hüpoteek kostjale üle läinud, sest ka mõlemast tagatisest koos ei oleks piisanud põhinõude täielikuks rahuldamiseks. Seega ei ole kostja vastutus vähenenud

§ 145lg 5 alusel.

Vastavalt

§ 145

lg 4 tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et laenu väljamaksmise eeltingimuste osas on hageja ja kostja mõlema laenulepingu punkti 3.2.1 muutnud. Kohus leiab, et nimetatud muudatus ei kujutanud endast käendatava kohustuse laienemist

§ 145lg 4 mõttes.

Laenu väljamaksmise eeltingimuste eesmärgiks oli võlausaldaja kaitse ning selle suhtes möönduste tegemine ei laiendanud käendatavaid kohustusi. 6 Tsiviilasi nr 2-11-10248 Põhjendamatud on kostja vastuväited, et hageja pikendas laenu lõpptähtaega kostjaga kooskõlastamata, et hageja on nõudnud kohustuse täitmist kaaskäendajalt tsiviilasjas nr 2-1110249, et käenduslepingu nr 2006039426 lisakokkuleppega nr 2 ei muudetud esialgset intressiarvestuse perioodi, mistõttu lõppe intressiarvestus kostja suhtes 20.11.2007, et nõude esitamine ei ole lubatud käenduslepingu nr 2006039426 p 4.7 järgi, sest laenu tagatiseks olnud vara väärtus oli suurem kui nõue põhivõlgniku vastu, et kuna hageja on juba kaaskäendajalt S. P-lt nõudnud kohustuse täitmist täies ulatuses, siis ei ole hagejal õigus enam kostjalt kohustuse täitmist nõuda. Ekslikud on kostja arutlused käenduse maksimumsumma ja kaaskäendaja üle. Käenduse maksimumsumma tähendab, et kostja nimetatud summast enamas ulatuses ei vastuta. Käendatava kohustuse sisu on määratud käenduslepinguga. Kaaskäendajaga seonduv kostja vastutust ei mõjuta. Apellatsioonkaebus Kostja maakohtu otsusega ei nõustu ja palub selle tühistada. Hageja esitas kohtuistungil uusi asjaolusid, avaldusi ja taotlusi, millega ei olnud kostjal võimalik eelnevalt tutvuda ja esitada vastuväiteid. Hageja haginõue on ebaselge. Kohus on jätnud täies ulatuses tõendamiskoormise kostjale. Hageja ei ole esitanud väidetava võla osas algdokumente. Tõendamata on laenulepingute täitmine vastavalt laenulepingu tingimustele. Kõik laenulepingud olid tagatud suurte tagatistega. Kohus on kostja esitatud seisukohtade (sh kaaskäenduse, aegumise kohaldamise) osas piirdunud konstateeringuga, et need on põhjendamata. Laenumaksete, viivise ja intressiarvestus ei ole käsitletav tõendina, vaid hageja seletusena. Pankrotimenetluse lõpparuanne ei tõenda otseselt laenude väljamaksmist ja võlgnevuse jäägi suurust. Muid kaudsed tõendeid kohus ei nimeta. Lisaks, laenu väljamaksmine ja tagasimaksete tegemine iseenesest ei tõenda, et hageja ja PI muutsid laenulepingu p 3.2.2. ja 6.1 tingimusi. Kohus leidis, et 21.02.2010 kinnistu võõrandamisel ei ole põhjendatud lähtuda hinnast ilma käibemaksuta, kuivõrd eelduslikult on kinnisasi käibes ilma käibemaksuta ja antud juhul pidi käibemaksu lisamine olema võõrandaja PI otsus ja tema enda huvides. Kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on kohus tuvastanud, et käibemaksu lisamine oli PI huvides. Seega ei ole põhjendatud ka kohtu järeldus, et kinnistu müümisest saadi 4 650 000 miljonit krooni. Kohus on leidnud, et laenu väljamaksmise eeltingimuste eesmärgiks on võlausaldaja kaitse ning selle suhtes möönduste tegemine ei laienda käendaja kohustusi. Antud juhul suurendas laenu maksmise tingimuste osas möönduste tegemine oluliselt riski, et põhivõlgnik ei suuda laenu tagasi maksta. Käendaja ei andnud käendust selliste laenude väljastamiseks, mille väljamaksmise eeltingimusi on muudetud ja seega muudetud laenu riskantsemaks. Kohus leidis ka, et hageja on tõendanud, et vaatamata tagatise 45 991,74 eurot vähendamisele, on hageja tõendanud, et kostja kui käendaja ei ole kahju kandnud. Kostja hinnangul ei ole nimetatud seisukoht piisavalt põhjendatud, lisaks oli kostja hinnangul tagatise väärtus vähenenud ka käibemaksu summa võrra. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja järgmistele seisukohtadele: - Hageja ei ole kooskõlastanud kostjaga laenulepingute tingimuste muudatusi, mistõttu ei ole tekkinud ka käenduskohustus kostjale mõlema laenulepingu osas. 7 Tsiviilasi nr 2-11-10248 - - - - - Hageja ei ole tõendanud, et ta on laenuvõtjalt nõudnud viiviseid mõistliku aja jooksul. Viivisenõude arveid ei ole esitatud. Laenulepingus nr 2006039262 on ebamõistlikud tüüptingimused, mis on kostjat ebamõistlikult koormavad ning

järgi tühised. Näiteks p 11.2, 12.1.5, 12.3 ja selle alapunktid intressimäära ja arvestuse aluste osas, p 12.5 viivise määr, 12.6 leppetrahvimäär. Võlgnevuse arvestamine ei ole õige. Näiteks laenulepingu I p 5.

1. kohaselt arvestatakse intressi kuni laenutähtpäevani, mis esialgse lepinguversiooni kohaselt oli 20.11.
2. Käenduslepingu lisakokkuleppega nr 2 ei muudetud esialgset intressiarvestuse perioodi. Hageja ei ole tõendanud, et oli käendajat teavitanud intressimaksmise tingimuste muutmiseset ning laenukohustuse tõstmisest, mistõttu on need kostja suhtes tühised. Hageja ei ole tõendanud käenduslepingu p 4.7 nimetatud eeltingimuste saabumist ehk tsiviilõigusliku käenduse kohustuse tekkimist kostja suhtes. Hageja on nõudnud kohustuse täitmist juba teiselt kaaskäendajalt, millest tulenevalt ei ole hagis toodud faktilised asjaolud tõesed. Lisaks hageja poolt hüpoteekide realiseerimisele on hageja juba nõudnud kaaskäendajalt kohustuste täitmist, mille kohta on kohtulahend tsiviilasjas 2-11-
3. Ei ole tõendanud hageja väide, et kostja osales vahetult pankrotimenetluses ja esitas nõudeid. Kostja ei ole PI pankrotimenetluses esitanud eraldi nõudeavaldust ja ei ole osalenud koosolekutel. Hageja sellekohased väited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on muutnud hagi vähemalt 3 korda, mis TsMS § 376 kohaselt ei ole lubatav. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule alates eelmenetluse staadiumist (TsMS § 657 lg 1 p 3). TsMS § 656 lg 2 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on rikkunud menetlusnorme ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. I Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmistes asjaoludes: - Laenulepingu I alusel laenas hageja PI-le 4 miljonit krooni, laenulepingu II alusel 2,24 miljonit krooni. - 20.11.2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu ja hiljem kaks lisakokkulepet. - Käenduslepinguga lepiti kokku, et kostja tagab kõiki PI ja hageja laenulepingust I tulenevaid nõudeid. - 09.04.2007 käenduslepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku, et kostja tagab ka kõiki PI ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust II tulenevaid nõudeid. - Laenulepingud I ja II on lõppenud seoses tähtaja saabumisega 09.03.
4. - Käenduslepingu p 4.4 kohaselt vastutab kostja solidaarselt PI-ga ning tagab kõiki hageja nõudeid, mis tekivad või võivad tekkida laenulepingutest I ja II, sh p 4.6 kohaselt kõrvalnõudeid. - Käenduslepingu maksimumsumma oli 63 911,65 eurot (1 milj kr). - Käendusleping sama summa ulatuses on sõlmitud ka PI teise juhatuse liikmega. - 07.03.2011 kuulutati välja PI pankrot. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - Kostja puhul ei ole tegemist tarbijast käendajaga. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel PI 8 Tsiviilasi nr 2-11-10248 - juhatuse liige ja osanik 50 % ulatuses. Laenulepingust I tulenev kostja võlgnevus on põhivõlg 25 924,85 eurot, intress 964,69 eurot ja viivis 65 209,64 eurot. Laenulepingust II tulenev kostja võlgnevus on põhivõlg 112 484,50 eurot, intress 702,25 eurot ja viivis 52 886,56 eurot. 06.01.2011 nõudekirjaga andis hageja kostjale täiendava tähtaja tasuda võlgnevus 21.02.
5. Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - Kostja ei olnud alates 2007 aastast PI-ga seotud. Kostjal puudus teave, milliste laenulepingutega tema käendust seotakse. - Laenud olid PI-le hädavajalikud. Ebamõistlikult koormav on kostjale seatud kohustus tagada äriühingule antud laenu. - Hagist ei selgu võlgnevuse kujunemise, viiviste ja intresside arvestus. - Hageja ei ole nõudnud PI-lt viivist mõistliku aja jooksul. Viivisearveid ei ole esitatud. Kostja taotleb viivisenõude suhtes aegumise kohaldamist või viivise vähendamist. Hageja ei ole saatnud kostjale nõudekirja 06.01.
6. - Hageja tüüptingimustega sätestatud tüüptingimuste viivised, leppetrahvid ja muud sanktsioonid on ebamõistlikud. - Hagis esitatud võlgnevus erineb pankrotimenetluses esitatud nõude arvestusest. Hagi lisad on jäetud hagis lahti seletamata. Kostja ei ole osalenud PI pankrotimenetluses, seal esitas andmeid teine juhatuse liige. - Hageja ja PI juhatuse teine liige käendasid laenukohustusi solidaarvõlgnikena. Hageja on nõudnud teises tsiviilasjas võlgnevust juba käenduse maksimaalmäära ületades. - Võlgnevust kinnitavad dokumendid ei ole nõuetekohaselt kinnitatud, puudub algdokumentatsioon. Puuduvad tõendid laenulepingu I järgi raha väljamaksmise kohta. - Laenulepingu II tingimuste kohaselt (p 3.2.1 b) võis hageja kanda raha PI-le üle üksnes teatud tingimuse saabumisel. Nimetatud tingimus jäi saabumata. - Hageja ja PI müüsid kokkuleppel PI vara alla turuväärtuse. Vara müük enne pankrotimenetlust vähendas PI maksevõimet. - Laenulepingu I lõpptähtaega pikendati ilma kostja teadmata. Kostja ei vastuta seetõttu hilisemate intressimaksete tasumise eest. - Hagejal oli võimalik esitada PI suhtes pankrotiavaldus juba varem, so 2008 ja hoida ära suurem kahju tekkimine. - Hageja vähendas ise oma tegevusega laenulepingus I ettenähtud tagatiste hulka. Hüpoteek kustutati müüdavalt kinnisomandi osalt ja jäeti alles PI-le jäänud osale. - PI oli X XX kinnistute tehingute ajal maksejõuetu. Hagejal oli PI kontode käsutusõigus ja ta pidi olema teadlik kontode seisust ja kostja majanduslikust olukorrast. Hageja tegi laenu osamakseid vaatamata PI võlgnevusele ja viivitustele. - Laenumaksed on maksustatud käibemaksuga. - Hageja osales projektis investeerijana, kuid ei informeerinud kostjat laenulepingute muudatustest. Kostja eesti keelt ei valda. Käenduslepingu p-dest 9 ja 17 nähtub, et käenduslepinguga tagatavat kohustust kostjale ei tutvustatud. II Maakohus tuvastas õigesti, et 02.11.2006 sõlmisid PI ja hageja laenulepingu I, mille kohaselt pank väljastas laenusaajale laenu summas 4 000 000 krooni. Laenulepingule on kokku sõlmitud 3 lisakokkulepet. 22.11.2007 sõlmitud lisakokkuleppega nr 2 muudeti laenulepingu punkti 5.1 ning kehtestati uueks laenutähtpäevaks 09.03.
7. Laenuleping on lõppenud seoses lõpptähtpäeva saabumisega 09.03.
8. 09.04.2007 sõlmisid samad pooled laenulepingu II, 9 Tsiviilasi nr 2-11-10248 mille kohaselt pank väljastas laenusaajale laenu summas 2 240 000 krooni. Maakohus tuvastas õigesti, et laenude väljamaksmine on leidnud tõendamist kaudsete tõenditega. Laenulepingule on 22.11.2007 sõlmitud lisakokkulepe nr 1, millega muudeti laenulepingu punkti 5.
9. Laenulepingu punkti 5.1 kohaselt oli laenutähtpäevaks 09.03.
10. Laenuleping on lõppenud seoses lõpptähtpäeva saabumisega 09.03.
11. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, mis luges laenulepingu I p-st 3.2.1 tuleneva eelduse laenu väljamaksmise eeltingimuse järelduslikult muudetuks hageja ja PI tegudega (laenu väljastamisega ilma eeltingimuse saabumiseta ja PI laenumaksete tagastamisele asumisega). Samuti tuvastas maakohus õigesti, et hageja ende tegevuse tagajärjel vähenes tagatiste väärtus 45 991,74 euro võrra, kuid nimetatu ei ole hageja vastutust vähendanud

§ 145lg 5 alusel (otsuse punktid 53-62). Nimetatud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (Ts

MS § 654 lg 6). Hageja nõuab kostjalt käenduslepingust tulenevalt 63 911,65 euro tasumist PI laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste täitmiseks järgmiselt: 40 000 eurot laenulepingu II põhiosa võlgnevuse tasumiseks ning 23 911,65 eurot laenulepingu I viivise võlgnevuse tasumiseks. III TsMS § 392 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus eelmenetluse käigus selgitama välja poolte nõuded ja vastuväited. TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 alusel arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktiliselt kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjassepuutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Maakohus ei ole arutanud pooltega nende faktilisi ja õiguslikke väiteid. Kostja on oma vastuväiteid korduvalt täiendanud, mis on muutnud kostja positsiooni jälgimise keerukaks. Maakohtul ei ole keelatud kohustada kostjat esitama tervikdokument koos vastuväidetega. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole vastanud kõigile kostja asjakohastele vastuväidetele. Mitmed kostja vastuväited vajanuks ka täiendavat selgitamist ja põhistamist, et otsustada nende põhjendatuse üle ja vajaduse üle neid hinnata. Vastuväidetest jääb arusaamatuks, mida täpselt kostja hagejale ette heidab, millised tagajärjed hagejapoolsed tegevused või tegemata jätmised kostjale kaasa on toonud. Kostja on tuginenud arusaadavalt asjaolule, et laenusuhet ei ole osaliselt tekkinud (põhikohustust ei ole olemas), kuna laenu ei ole saadud; laenulepingut on kostjat informeerimata oluliselt muudetud, osaliselt on seetõttu käendusleping tühine ja kostja ei vastuta teatud ulatuses PI kohustuste täitmise eest. IV Maakohus leidis, et kostja ei olnud käenduslepingut sõlmides tarbija (

§ 34

). Tarbijakäenduse sätete kohaldamine on materiaalõiguse kohaldamine, mida kohus saab teha ilma poole nõudeta. Riigikohus on märkinud, et tulenevalt

§ 143

lg-st 1 (enne 05.04.2011 kehtinud redaktsioonis) ja §-st 34, tuleb füüsilisest isikust käendaja puhul alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11, p 14). Kostja tugines oma vastuväidetes asjaolule, et kostja ei ole alates

1. aastast põhivõlgnikuga seotud. Kostja ei ole täpsustanud nimetatud väiteid juhatuse liikmena jätkamise osas, kuid on 10 Tsiviilasi nr 2-11-10248 esitanud 14.02.2007 sõlmitud osa müügilepingu (I kd, tl 70-74). Lepingust nähtub, et kostja ei olnud PI osanik alates 14.02.
2. Nimetatu kajastub ka äriregistri B-kaardi väljatrükil. Seega oli kostja PI juhatuse liige ja osanik 20.11.2006 käenduslepingu sõlmimisel ajal, kuid ei olnud enam osanik 09.04.2007 käenduslepingu lisa nr 1 sõlmimise ajal. Lisaga nr 1 muudeti käenduslepingut hageja väidete kohaselt selliselt, et see tagas ka kõiki PI laenulepingust II tulenevaid nõudeid. Laenuleping II hageja ja PI vahel sõlmiti vaidlustamata asjaolude kohaselt 09.04.2007 ehk samuti pärast kostja osaluse võõrandamist. Maakohus on jätnud hindamata kostja väited selle kohta, et käenduslepingu lisaga nr 1 laiendati oluliselt tema käenduslepingust tulenevaid kohustusi laenulepingu II tagamiseks. Maakohus ei ole hinnanud kostja esitatud tõendeid. Riigikohus on oma 21.12.2010 lahendi 3-2-1-111-10 p-s 11 leidnud, et ainuüksi juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustus ta käendab, väikeaktsionär. Maakohus ei ole analüüsinud, kas kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal PI põhiliseks osanikuks. Põhiliseks osanikuks olemine tähendab ringkonnakohtu hinnangul ühise majandusliku huvi ja valitseva mõju omamist osaühingus. Üldiselt mõistetakse valitseva mõjuna olukorda, kui isik omab enamust (50 % + 1 hääl) osadega esindatud häältest või omab juhtorganite üle muul viisil kontrolli. Piisab ka, kui mistahes eraõiguslik leping või põhikiri annab isikule võimaluse reaalselt mõjutada osaühingu juhtumist. Maakohus ei ole analüüsinud ka seda, kas osa võõrandamisele järgnenud käenduskohustuse ulatuse suurenemisele on kohaldatavad tarbijalepingu sätted ja mida tähendab see kostja vastutuse osas. Kostjal tuleb täpsustada, mida ta peab silmas tarbijakäenduse regulatsiooni kohaldamisega enda suhtes ehk millised erinevad tagajärjed peaks see võrreldes tavalepinguga tema suhtes kaasa tooma. Seejuures ei piisa üksnes viitamisest lepingu punktidele, vaid kostjal tuleb põhistada, miks on laenu- või käenduslepingu punktid kostjat ebamõistlikult koormavad. Samuti tuleb kostjal selgitada, kas ja kui, siis mis osas need tingimused kehtivad. Kuivõrd käendaja maksimummäär on käenduslepingus sätestatud, ei ole leping iseenesest tühine. Asja uuel arutamisel tuleb anda pooltele võimalus oma seisukohtade väljendamiseks kostja vastutuse ulatuse ja tarbijakäenduse sätete kohaldatavuse osas. Majandusliku huvi eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel ehk kostjal. V Kostja käsitlusest kaaskäendajate vastutuse osas (II kd, tl 137-138) ja viitest

§ 65

lg-le 2 võib aru saada, et kostja käsitles ennast ja juhatuse teise liikmena laenulepingust tulenevaid kohustusi taganud käendajat solidaarvõlgnikena. Samuti on kostja tuginenud sellele, et käenduslepingu lisakokkuleppe nr 1 p-ga 5 jagati senine vastutuse määr proportsionaalselt kahe laenulepingu vahel ning vähendati laenulepingute lõikes vastutuse määra 1 milj krooni võrra. Maakohus ei ole kostja nimetatud väiteid analüüsinud ega neile hinnangut andnud. Hageja ei esitanud hagi kostja ja teise PI juhatuse liikme vastu ühes hagis ega käsitlenud neid solidaarvõlgnikena. Toimikus asuvast kohtuotsusest (II kd, tl 141-148) nähtub, et maakohus menetles hageja nõuet teise käendaja vastu eraldi menetluses tsiviilasja nr 2-11-10249 raames ja hageja on nõudnud erinevates hagides juhatuse liikmetelt erinevate võlgnevuste samades piirsummades kustutamist. Kaaskäendajad võivad iseenesest vastutada

§ 150järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.

Sama kohustust taganud 11 Tsiviilasi nr 2-11-10248 käendajad vastutavad piirsumma ulatuses solidaarselt.

§ 150

ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena

§ 63lg 1 mõttes.

Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega

§ 150tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes.

Riigikohus on leidnud, et eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel (vt selle kohta RKL 3-2-1-136-12, p 17-18). Käesolevas asjas ei andnud kohus hinnangut asjaolule, kas tegemist oli solidaar- või osavõlgnikega. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Sama kohustuse käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust. Asja uuel menetlemisel tuleb anda pooltele võimalus selgitada oma seisukohti ja vajadusel anda võimalus esitada täiendavaid tõendeid. VI Kostja neljandat tüüpi vastuväited seonduvad etteheidetega hagejale kui krediidiasutusele, kes peab vastutustundlikult laenama ja laene haldama. Kostja on esile toonud asjaolud, et PI vajas tungivalt laenu, et hagejal oli ülevaade põhivõlgniku majanduslikust seisust, kuid kostja käenduslepingutega võetud kohustused olid kostjat ülemääraselt koormavad ja ebamõistlikud. Maakohus ei täpsustanud, mida pidas kostja viimatinimetatuga silmas. Kostjal tuleb täpsustada, kas põhivõlgnikul või kostjal puudus võimekus vastavalt laenu- või käenduslepingust tulenevaid kohustusi nende sõlmimisel või muutmisel kohustuste suurenemise osas täita. Vastavat väidet tuleb tõendada kostjal. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-136-12 leidnud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

§ 14

lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

§ 14

ja § 115 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 15.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib

§ 149

lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.

§ 14

lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on

§ 146

lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19.10.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17). Samas tuleb kostjal selgitada, miks ta PI juhatuse liikmena (registriandmete kohaselt kuni pankroti väljakuulutamiseni) PI kohustuste täitmise ulatusest ei teadnud, samuti, maksejõuetuse tekkimisel juba 2008. aastal pankrotiavaldust ei esitanud. 12 Tsiviilasi nr 2-11-10248 VII Põhjendatud on kostja väide, et hagist ei selgu põhivõlgnevuse kustutamise, samuti viiviste ja intresside arvestus. Samuti ei ole hageja hagiavalduses esile toonud, milliste laenulepingute lõikes ja milliste nõuete rahuldamiseks toimus pankrotimenetluses saadud raha arvelt võlgnevuse kustutamine. Kohus on tuvastatud asjaolusid püüdnud ise laenuarvestuse dokumentidest järeldada. Hagi alusena ei saa käsitada hagis viidatud hagiavalduse lisana esitatud võlgnevuse arvestust. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pooled on viidanud. Kostja viitas mitmes menetlusdokumendis asjaolule, et lisadena esitatud pangadokumentidest ei ole võimalik aru saada, kuidas võlgnevust kustutati, millised summad on põhivõlgnikult ja millal laekunud. Nimetatu on oluline tuvastamaks, kuidas on kujunenud hageja põhinõue, aga ka intressi- ja viivisenõue. Põhjendamatu on seejuures kostja nõue, et hageja peaks esitama haginõude aluseks olevad arved ja algdokumendid põhivõlgniku laenumaksete kohta. Hageja selgitas menetluses, et tegemist oli investeerimislaenulepinguga ja hageja debiteeris PI kontot laenu tagasimaksete osas. Seega arveid ei esitatud. Samuti on põhjendamatu kostja väide, et laenumakseid maksustati käibemaksuga. Kostja järeldab nimetatut laenulepingu p-st 3.2.1, mis käsitleb laenu väljamaksmise tingimusi ja nimetatust ei tulene laenumaksete maksustamine käibemaksuga. Laenusumma nimetatud tingimusest ei muutu. Põhjendamatu on hageja väide, et laenulepingu II muutmisega laenu tagasimaksmise tähtaja osas ei muudetud esialgset kokkulepet intressi arvestamise lõpptähtpäeva osas. Laenulepingutes ei sisaldu intressi arvestamise lõpptähtpäeva ja seega tuleb mõistlikult eeldada, et see on seotud laenulepingu tähtpäevaga. Kostja väited, et ta pole käenduslepingu lisa nr 2 p-s 2 osundatud laenulepingu lisaga tutvunud ning ei valda eesti keelt, ei ole asjakohased. Allkirjastades lepinguid ilma nende sisu teadmata ja kinnitades, et on tutvunud 22.11.2007 sõlmitud laenulepingu lisakokkuleppega nr 2 ning on teadlik laenulepingus tehtud muudatustest, on kostja võtnud endale ise riski vastutada võetud kohustuse eest. Kostja ei ole tõendanud, et nõudis lepingu tõlkimist, aga hageja seda ei võimaldanud. Põhjendamatu on kostja väide, et hageja ei ole nõudnud PI-lt viivist mõistliku aja jooksul, kuna viivisearveid ei ole esitatud. Viivisearvete esitamise kohustust hagejal esitatud asjaolude alusel ei olnud. Hageja selgituste kohaselt laenu tagasimaksmiseks arveid ei esitatud. Kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat tähtaega, mil laenuandja saaks viivisenõude esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Selliseid asjaolusid ei ole kostja esile toonud.

§ 113

järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Viivisenõue ei ole ka aegunud, kuna õigus nõuda intressi asemel viivist tekkis hagejal alates laenulepingu tähtpäeva saabumisest 10.03.2008 ja lõppes seoses PI pankroti väljakuulutamisega. Samuti ei ole nõue käenduslepingust tulenevalt aegunud käendaja vastu. Käesoleval juhul ei ole käenduslepingus selle kehtivuse tähtaega fikseeritud, seega aegub laenuandja nõue 3 aasta jooksul päevast, mil hagejal tekkis õigus võlgnikult kohustuse täitmist 13 Tsiviilasi nr 2-11-10248 nõuda (TsÜS § 146 lg 1). Hageja esitas hagi 09.03.2011, nõue oleks aegunud 10.03.2011. Kui ka hageja ei ole saatnud kostjale 06.01.2011 nõudekirja, on kostja saanud sellest teadlikuks hiljemalt hagimaterjalide kättesaamisest. VIII Kostja on taotlenud laenulepingute intressimäärade, lepingutasu, viivise ja p 12.6 osutatud sanktsioonide vähendamist ja tarbijakaitse sätete kohaldamist. Seejuures jätab kostja tähelepanuta, et laenuleping on sõlmitud hageja ja PI kui äriühingu vahel, kes ei ole käsitatav tarbijana. Hagiavaldusest ei nähtu, kas põhivõlgnikult on leppetrahvi nõutud või tema suhtes muid sanktsioone kohaldatud. Leppetrahvi, viivise ja muude sanktsioonide vähendamine on võimalik, kui nende tasumise nõue on lepitud kokku tüüptingimustes. Sellisel juhul toob see kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb

§ 162

lg 1 alusel arvestada eelkõige võlgniku kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul anda selles osas pooltele võimalus seisukohtade ning tõendite esitamiseks, seejärel tuleb võtta põhjendatud seisukoht, kas ja kui suurt leppetrahvi või viivist oli hagejal õigus põhivõlgnikult nõuda. IX Põhjendamatu on kostja etteheide, et hageja on hagi muutnud kolm korda. Seaduses on hagi muutmisel kitsam tähendus, TsMS §-s 376 peetakse silmas hagi eseme või aluse muutmist. Hagi täiendamine uute faktiväidete või õiguslike põhjendustega ei ole hagi muutmine (TsMS § 376 lg 4 p 1) ja on käesolevas menetluses olnud tingitud ka kostja erinevates menetlusdokumentides esitatud vastuväidetest hageja nõudele. Mis puudutab kostja osalemist pankrotimenetluses, siis sellel ei ole õiguslikku tähendust käesoleva vaidluse lahendamisel. Kui hageja nõuet ka PI pankrotimenetluses mingis ulatuses tunnustati, ei oma see tähendust vaidluses hageja ja käendaja vahel. Kostjal on õigus tugineda käesolevas menetluses kõigile

§ 149lg-s 1 sätestatud vastuväidetele.

Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et laenulepingu I p-st 3.2.1 ei nähtu, et hagejal oleks olnud osalus PI investeerimisprojektis. Laenulepingu nimetatut punkti ei ole võimalik sellisel viisil tõlgendada, kuigi selles olid kokku lepitud eeltingimused, millal hageja oli nõus laenu välja maksma. Nimetatu ei muuda aga hagejat veel osaliseks PI investeerimisprojektis. Tulenevalt kostja väitest, et hageja ja PI müüsid kokkuleppel PI vara alla turuväärtuse, saab väita, et kostja vaidlustas X XX kinnisasjade müügihinna. Nimetatu võib omada tähendust käendaja vastutuse ulatuse määramisel

§ 145lg 5 mõttes.

Maakohus jättis nimetatud väite tähelepanuta, samuti täitmata selgitamiskohustuse tõendamiskoormuse osas. Nimetatud väiteid tuleb tõendada kostjal. Kostja pole esile toonud, millistele kostja vahetult enne kohtuistungit toodud väidetele polnud tal võimalust vastata. Kostja saanuks seda teha apellatsioonkaebuses, kuid ei ole seda võimalust kasutanud. Seetõttu pole kostja apellatsioonkaebuse nimetatud väited kontrollitavad. 14 Tsiviilasi nr 2-11-10248 Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel arutamisel. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 15