Obsah (5)

§ 155§ 152§ 253§ 108§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1660 Haldusasi M. L.’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

§ 155lg 5, § 204 lg 1 ja 2).

MENETLUSE KÄIK

1. 09.08.2012 sai kohus (postitatud 08.08.2012) M. L.’i kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.07.2012 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.33/539-1 tühistamiseks ja kaebaja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja taotles ühtlasi esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud otsuse täitmise peatamist kuni asjas kohtulahendi jõustumiseni.
2. 10.08.2012 määrusega jättis kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni punkt 3) ja kaebuse käiguta. Kaebajal tuli tasuda juurde täiendav riigilõiv ja esitada tõendid, millest nähtub vaidlustatud haldusakti kättesaamine. Kaebaja esitas esialgse õiguskaitse määrusele määruskaebuse. 1
3. 14.09.2012 määrusega rahuldas Tallinna ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistas halduskohtu 10.08.2012 määruse resolutsiooni punkti 3, rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 25.07.2012 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3/539-1 kehtivuse kuni asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni.
4. 29.10.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Muu hulgas märkis kohus määruses: „Kaebaja on märkinud asjas kolmandate isikutena O. L.’i, V. L.’i ja V.-V. L.’i. Kohus selgitab, et kuna kõigi nimetatud isikute suhtes on tehtud eraldiseisvad PPA otsused tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta, siis on nimetatud isikutel kõigil eraldiseisev kaebeõigus nende suhtes tehtud otsuste kohtus vaidlustamisel. Seda õigust ongi nimetatud isikud kasutanud ja seega vormistas kohus nende isikute kaebused eraldiseisvateks haldusasjadeks järgmiselt: nr 3-12-1662 (V.-V. L.’i kaebus), nr 3-12-1664 (O. L.’i kaebus), nr 3-12-1665 (V. L.’i kaebus). Seega kohtu hinnangul puudub vajadus ja eelkõige alus nimetatud isikute antud haldusasjas kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks. Kui kaebaja ei nõustu kohtu sellekohase seisukohaga, siis tuleb sellest kohut viivitamatult teavitada”./.../ Et kaebaja ei ole kohtu seisukohale vastuväidet esitanud, siis jääb kohus seisukohale, et puudub vajadus ja eelkõige alus O. L.’i, V. L.’i ja V.-V. L.’i antud haldusasjas kolmandate isikutena menetlusse kaasamiseks. Samas selgitab kohus, et menetlusökonoomikast lähtudes, selleks, et esitatud kaebuseid oleks selgem, lihtsam ja kiirem menetleda, peab kohus otstarbekaks menetleda eraldiseisvalt M. L.’i kaebust (haldusasi nr 312-1660), kuid liita O. L.’i, V. L.’i ja V.-V. L.’i kaebused üheks menetluseks (haldusasjana nr 3-12-1664). Seejuures on M. L. ja O. L. oma laste V. L.’i ja V.-V. L.’i seaduslikeks esindajateks”.
5. 15.11.2012 sai halduskohus PPA taotluse menetluste lõpetamiseks haldusasjades nr 312-1660, kuna PPA on 12.11.2012 otsusega nr 15.3-3/701-1 tunnistanud kehtetuks PPA 25.07.2012 otsuse nr 15.3-3/539-
7. 22.11.2012 küsis kohus kaebaja seisukohta menetluse lõpetamise suhtes. 28.11.2012 on kaebaja teatanud, et ei nõustu asja menetluse lõpetamisega, kuna leiab, et tema kaebuse alused ei ole ära langenud ja tema õigusi võidakse ebaseaduslikult kitsendada. Kaebaja on seisukohal, et esialgse õiguskaitse vajadus ei ole ära langenud ning asja menetlust ei ole mõistlik lõpetada. KOHTU SEISUKOHT 7.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 8. Kohus leiab, et käesoleva haldusasja menetlus tuleb

§ 152

lg 1 p 4 alusel lõpetada, kuigi kaebaja ise ei ole nõus asja menetluse lõpetamisega. Kohus põhistab oma seisukohta järgmiselt. PPA on 12.11.2012 otsusega nr 15.3-3/701-1 tunnistanud kehtetuks asjas vaidlustatud PPA 25.07.2012 otsuse nr 15.3-3/539-1 ning võtnud kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise 2 taotluse uuesti menetlusse. Seega on kaebaja on oma eesmärgi sisuliselt saavutanud ja vaidlustatud otsus ei riku enam tema õigusi. Kohus selgitab, et antud juhul kohus saaks menetlust jätkata vaid vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see oleks vajalik kaebaja õiguste kaitseks, st kui tal oleks kehtetu haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Kohus leiab, et kaebajal puudub käesoleval juhul põhjendatud huvi tuvastamisnõudele üleminekuks, sest see ei ole enam vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Oluline on märkida, et kaebaja ise ei taotle nõude muutmist ega ole ta ka oma põhjendatud huvi kirjeldanud. PPA on kaebaja elamisloa taotluse uuesti menetlusse võtnud, mistõttu kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta vajadusel uue haldusakti vaidlustamise kaudu, uues kohtumenetluses, aga mitte enam antud haldusasja raames. Seega ei ole kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaudu võimalik saavutada kaebaja õiguste ennetavat kaitset, nii nagu kaebaja on soovinud („minu õigusi võidakse ebaseaduslikult kitsendada”). 9. Täiendavalt kohus selgitab, et väär on kaebaja seisukoht, et esialgse õiguskaitse vajadus ei ole ära langenud. Kuna vaidlustatud haldusakt, mille täitmine oli peatatud, on kehtetuks tunnistatud ja kaebaja oma eesmärgi saavutanud, siis on kaebajal ilmselgelt esialgse õiguskaitse vajadus antud kohtuasjas ära langenud.

§ 253

lg 3 kohaselt kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata, ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab esialgse õiguskaitse ka siis, kui esialgse õiguskaitse kohaldamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Samas, kuna vastavalt Tallinna ringkonnakohtu 14.09.2012 määrusele (p 3) kehtib esialgne õiguskaitse nagunii kuni asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni, st käesoleva määruse jõustumiseni, siis puudub kohtul vajadus eraldi ringkonnakohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. 10.

§ 108

lg 6 kohaselt vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastavalt

§ 104

lg 5 p-le 4 tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Kohus selgitas nimetatud menetluse lõpetamise tagajärgi 22.11.2012 kohtunõudes ja andis võimaluse vastavad taotlused ja dokumendid esitada. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulunõuet ega taotlenud ka riigilõivu tagastamist. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 euro tagastamist on M. L.il õigus taotleda riigilõivuseaduses ettenähtud korras. Hurma Kiviloo Kohtunik 3