) § 20 lg 1 alusel. 27.11.2008 edastas Keskkonnaministeerium kaebajale vastuseks tema 11.11.2008 järelepärimisele kirja nr 35-3-1/45519, milles teatas, et kaebaja taotlus on jätkuvalt menetluses, on koostatud käskkirja eelnõu. 26.01.2009 edastas Keskkonnaministeerium kaebajale vastuseks tema järjekordsele 15.01.2009 järelepärimisele kirja nr 35-3-1/45519-5, milles teatas, et kaebaja taotlus on jätkuvalt menetluses ja on koostatud käskkirja eelnõu. Kuigi vastava käskkirja eelnõu oli olemas juba hiljemalt 27.11.2008, allkirjastas Keskkonnaministeerium käskkirja ja edastas selle kaebajale alles 16.12.
lg 2 p 5 eesmärgiks on kaitsta omaniku õigusi juhul, kui keskkonnakaitsealaste meetmete kasutuselevõtmise korral omanik kaotab õiguse kasutada kinnistut. Eeltoodust aga nähtub, et Keskkonnaministeerium ei rakenda
-i ja selle alamakte eesmärgipäraselt omaniku huvide ja õiguste kaitseks. Koosmõjus kaebaja avalduse ülipika menetlusega on antud juhul
-i ja selle alamakte kasutatud, mitte kaebaja olukorra leevendamiseks vaid, selleks et raskendada kaebaja olukorda veelgi. Kinnistult raiutava puidu kogus ei võimalda kaebajal teenindada kinnistu omandamiseks võetud laenu. Õigusteoorias on juurdunud põhimõte, et isiku seisundit kahjustav (st uusi kohustusi määrav või õigusi äravõttev) seadus ei oma tagasiulatuvat mõju. Selle tõttu ei tohiks halvendada kaebaja võimalusi kinnistu võõrandamiseks riigile. Antud juhul aga muudab Kaitse-eeskiri kinnistu suhtes kehtivaid piiranguid selliselt, et kaebaja kaotab õiguse võõrandada kinnistu riigile, samas kui kinnistu kasutamise võimalused jäävad endiselt olulises ulatuses piiratuks. Sandra kinnistu suhtes hakkasid looduskaitselised piirangud kehtima alates 20.09.2006, mil Eesti looduse infosüsteemis registreeriti merikotka püsielupaik.
lg 2 p 2 kohaselt, kui püsielupaik ei ole kindlaks määratud
lg 2 kohaselt (keskkonnaministri määrusega), on selleks merikotka puhul pesapuu ja seda ümbritsev ala 200 m ulatuses.
lg 4 kohaselt kehtib selliselt määratletud alal alates pesapuu leidmisest
§-s 30 sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord. Seega kehtis Sandra kinnistu suhtes alates 20.09.2006 sihtkaitsevööndi kaitsekord. Vabariigi Valitsuse määruse nr 242 (edaspidi VVm) § 3¹ lg 2 kohaselt kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndis piirab kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. VVm nr 242 § 3¹ lg 2 ei sätesta antud juhul ka erandeid, mille puhul saaks lugeda, et sihtkaitsevööndis asuva Sandra kinnistu kasutamine ei ole oluliselt piiratud. Sellest tulenevalt oli 06.03.2008 kaebaja poolt Sandra kinnistu omandamiseks avalduse esitamise hetkel nimetatud kinnistu mitte piiranguvööndis, vaid kinnistu kasutamisele suuremaid piiranguid sätestavas sihtkaitsevööndis. Sandra kinnistu oli sihtkaitsevööndis kuni 21.07.2010 Kaitse-eeskirja jõustumiseni. Sihtkaitsevöönd muutus Kaitse-eeskirjast tulenevalt piiranguvööndiks, võimaldades riigil formaalselt vabaneda Sandra kinnistu omandamise kohustusest
Kuni käskkirja väljastamiseni polnud kaebajale mingit kaitsekohustuse teatist väljastatud. Vastavasisulise teatise sai kaebaja kätte 14.01.2011 koos Keskkonnaameti 05.01.2011 kaaskirjaga nr HLS 14-4/11/458. Kusjuures teatise punktis 7.2. teavitati kaebajat taas võimalusest võõrandada kinnistu riigile
alusel.
lg 1 kohaselt, kui ala kaitsekord piirab oluliselt kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Kuigi
lg 1 kohaselt määratakse kaitseala, püsielupaiga 3 ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord kaitse-eeskirjaga, ei välista see säte võimalust, et konkreetne kaitsekord tuleneb muudest seaduse sätetest. Nimelt, sätestavad
lg 2, 4, et merikotka püsielupaiga avastamisel tekib pesapuu ja seda ümbritseva ala raadiuses §-s 30 sätestatud kaitsekord (sihtkaitsevöönd). Eeltoodud näitest on üheselt selge, et kaitsekord ei teki mitte üksnes kaitse-eeskirja kehtestamisega, vaid võib tuleneda pelgalt seaduse sätetest, mis kehtestavad kaitsekorra tekke. Võttes arvesse eeltoodut ja vastustaja seisukohta, et looduskaitselised piirangud Sandra kinnistu osas hakkasid kehtima juba alates 20.09.2006, tuleb asuda seisukohale, et kaitsekord Sandra kinnistu osas hakkas kehtima alates 20.09.2006. Seega vastustaja seisukoht, et
lg-s 1 on kaitsekorra all peetud silmas konkreetse haldusakti andmist (kaitse-eekirja kehtestamist), ebaõige. Kaitsekorra puhul pole tegemist mitte haldusakti liigiga (erinevalt kaitse-eeskirjast), vaid piirangute režiimiga. Sellest tulenevalt tuli vastustajal lahendada kaebaja 06.03.2008 taotlus Sandra kinnistu omandamiseks enne Kaitse-eeskirja andmist, kuna Sandra kinnistu suhtes kehtis
-ist tulenev sihtkaitsevööndi kaitsekord vähemalt alates 20.09.2006. Kaebaja leiab samas, et Merikotka püsielupaiga registreerimise fakt nimetatud kuupäeval jääb paljasõnaliseks ja vastustaja ei tõenda seda ühegi tõendiga. Kui merikotka püsielupaik isegi oli registreeritud nimetatud kuupäeval (20.09.2006), siis polnud see asjaolu kaebajale teada ja ta ei saanud sellest juhinduda ei kinnistu omandamisel ega selle kasutuse planeerimisel. Vastustaja ka möönab oma vastuses, et kinnisasja ostu-müügilepingus vastav märge puudus. Samuti ei väljastatud kinnisasja omanikule kaitsekohustuste teatist. Sellega möönab vastustaja, et tema on rikkunud selgitamiskohustust, ehk et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane. 10.07.2007 vastustaja kirjas on selgelt märgitud, et „Sandra kinnistul ei paikne kaitstavaid loodusobjekte”. Kirjas ei täpsustatud seda, et 20.09.2006 on Sandra kinnistu läheduses registreeritud kaitstava liigi püsielupaik ja selle sihtkaitsevöönd ulatub Sandra kinnistule. Vastustaja on samas kirjas selgitanud üksnes seda, et Sandra kinnistu satub menetluses oleva eelnõu alusel piiranguvööndisse alles tulevikus. Sellega on vastustaja jämedalt rikkunud selgitamiskohustust ja tema tegevus on olnud õigusvastane. Kusjuures vastustaja 27.09.2007 kirjas nr 20-1/35234-5 on vastustaja nentinud ka seda, et eelnimetatud 10.07.2007 kirjas ei kirjeldatud kehtivat kaitserežiimi korrektselt. Seega polnud kinnistu omandamisel kaebaja poolt 22.09.2006 ja edasise tegevuse planeerimisel kaebajal võimalik teada ühestki looduskaitselisest piirangust, mis puudutas Sandra kinnistut. Lisaks sellele ei ole kaebajale teada, kust pärinevad vastustaja andmed selle kohta, et Sandra kinnistu kaitsevööndisse jäävast osast olid piirangud olulised 30% ehk ligikaudu 0,8 ha ulatuses. Samuti on ebaselge, kust pärinevad andmed selle kohta, et püsielupaika jääval kinnistu osal oli teostatud raieid ulatuses, mis välistas uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul. Analoogselt jääb selgusetuks, kust pärinevad andmed selle kohta, et Sandra kinnistust oli oluliste piirangutega mõjualas vaid 14% kinnistust. Kuna vastustaja vastusest nähtuvalt on ta teostanud kaebaja avalduse rahuldamise üle otsustamisel diskretsiooniõigust, kuid kaalumisel olnud informatsiooni lähteallikas on ebaselge, siis peab kaebajal olema võimalik kontrollida, kas vastustaja on kaalunud õigesti kõiki taotluse rahuldamata jätmise poolt ja vastu argumente. VVm nr 242 § 3¹ lg 7 kohaselt hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi, mis eeldab, et arvestatakse mitte üksnes kehtivate, vaid ka kehtestatavate piirangutega, ning juhul, kui haldusorgan on selgitanud kaebajale, et piirangud kehtestatakse, tekkis tal õiguspärane ootus, et kinnistut kasutada ei saa. Kuigi vastustaja asub seisukohale, et enamuses osas oli kinnistu sihtotstarbeliselt kasutatav, siis seda ei kinnita vastustaja poolt haldusmenetluse raames varasemalt esitatud vastused. Nimelt, soovitas vastustaja oma 02.11.2007 kirjas kaebajale kinnistu vahetamist riigile kuuluva kinnisasja 4 vastu, kuivõrd planeeritavat tegevust ei ole kinnistul võimalik ellu viia. Veelgi enam, analoogse ettepaneku tegi kaebajale vastustaja valitsemisalas olev Keskkonnaamet oma 05.01.2011 kaitsekohustuse teatises, märkides, et kinnistu omanikul on õigus võõranda kinnistu riigile
Kaebaja leiab, et eeltoodu valguses on vastustaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-79-05 asjakohatu, kuna käesolevas asjas ei ole lõplik otsustusõigus antud teisele haldusorganile. Antud asjas on kaebaja suhelnud kogu haldusmenetluse kestel vaid vastustajaga, kes on teostanud menetlustoiminguid ja andnud kaebajale vastuseid – seega on vastustaja enda menetlustoimingud kogu haldusmenetluse kestel vastuolus haldusmenetluse lõpptulemuseks oleva haldusaktiga. Käesoleval juhul on ilmselge, et käskkirja andmisel rikuti mitmeid menetlusnõuded ning need rikkumised mõjutasid asja otsustamist. Kaebaja leiab, et tema põhjendatud huvi käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb selles, et kaebaja saab esitada eraldi menetluses nõude õigusvastase haldusakti andmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja soetas kinnistu kavatsusega viia kinnistu osas läbi kinnisvaraarendus, mis pidi seisnema kinnistu jagamises detailplaneeringuga kehtestatud korras väiksemateks elamumaa sihtotstarbega kinnistuteks ja nende teenindamiseks vajalikuks transpordimaaks. Detailplaneeringu tulemusena oleks kinnistu turuväärtus tõusnud ja võimaldanud kaebajal teenida üksikute hoonestatud või hoonestamata kruntide müügist tulu ja saada selle arvelt kasumit. Kaebaja omandas kinnistu 22.09.2006 olukorras, kus kinnistu osas oli juba algatatud detailplaneering. Kinnistu müügilepingust ei tulenenud mistahes piiranguid kinnistu osas detailplaneeringu läbiviimiseks ega selle eesmärkide saavutamiseks ning kaebaja omandas kinnistu heas usus ja teadmises, et kinnistut on võimalik eelkirjeldatud kujul arendada. Arvestades seda, et kinnistu osas detailplaneeringu kehtestamine ei ole enam kinnistu piiranguvööndisse kuuluvuse tõttu võimalik, on kaebaja käskkirja andmise tulemusena kaotanud ka võimaluse saada sisuliselt kasutuskõlbmatu kinnistu riigile müümisest tulu. Käskkirjas on vastustaja tuginenud selgsõnaliselt ja otseselt üksnes VVm nr 242 § 3¹ lg-le 3, leides sellega, et käskkiri tuleb anda lähtudes sellest, et kinnistu asub piiranguvööndis, kuigi avalduse esitamise hetkel asus kinnistu sihtkaitsevööndis. Käskkirjas ei ole toodud vastustaja hilisemaid kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kus oleks arvestatud kinnistul väidetavalt 70% ulatuses toimunud lageraiet, kinnistu asumist 44% ulatuses sihtkaitsevööndis, piirangute olulisust 30% ulatuses püsielupaika jäävast kinnistu osast, piirangute olulisust 14% ulatuses kinnistust, piirangute puudumist 56% ulatuses kinnisasja pindalast. Käskkirjas on hoopiski kaalutletud kinnistul asuva metsa küpsuse ja võimalike raieliikide üle, mis viitab sellele, et vastustaja kohaldas käskkirja andmisel VVm § 3¹ lg 3 punkti 1. Kusjuures oma lähteandmete osas lähtus vastustaja oma allüksuseks oleva Keskkonnaameti spetsialisti 25.11.2010 aktist, mis ei olnud ei erapooletu ega kajastanud kinnistu seisu avalduse esitamise hetke seisuga. Kaebaja leiab, et VVm nr 242 § 3¹ lg 2 ja 6 ei sätesta antud juhul erandeid, mille puhul saaks lugeda, et sihtkaitsevööndis asuv Sandra kinnistu kasutamine ei ole oluliselt piiratud. Seega oli Sandra kinnistu sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud VVM nr 242 § 3¹ lg 2 mõistes. Käskkiri ei olnud selgelt põhjendatud, kuna selles ei olnud teostatud nõutud ulatuses kaalutlusõigust, mis oleks arvestanud kõikide käskkirja andmise aluseks olevate asjaoludega (s.h. avalduse esitamine, vööndi muutumine, kohaldatavate hindamiskriteeriumite muutumine menetluse kestel, kaebaja õiguspärane ootus). HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt pidanuks vastustaja Tõnis Ruberi akti osas viitama ka vastava dokumendi kättesaamise võimalustele 5 või esitama selle koos käskkirjaga kaebajale. Kuna seda tehtud polnud, siis rikkus vastustaja haldusaktis viidatud dokumendi kättesaadavaks tegemise nõuet. Viimaks ei sisaldanud käskkiri ka HMS § 56 lg-s 3 nimetatud kaalutlusi, millest vastustaja pidi käskkirja andmisel lähtuma. Seega pole käskkiri antud ka vastavuses HMS §-des 54 ja 56 toodud nõuetega. Kaebaja leiab, et isegi juhul, kui lugeda, et vastustaja on käskkirja andmisel jäänud diskretsiooni piiridesse, siis on käskkiri karjuvalt ebaratsionaalne. Sisuliselt on vastustaja viivitanud haldusakti andmisega selleks, et kehtestada Kaitse-eeskiri, millele tuginedes anda kaebaja jaoks negatiivse sisuga otsus. 5. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebuse esitaja viited
kehtestatud piiranguvööndi kaitsekorra üldreeglitele, mis väidetavalt kehtisid Sandra kinnisasja suhtes kuni 31.07.2010, mil jõustus keskkonnaministri 21.07.2010 määrus nr 33, ei ole asjakohased. Sandra kinnisasja suhtes hakkasid looduskaitselised piirangud kehtima 20.09.2006, mil Eesti looduse infosüsteemis (EELIS) registreeriti Elbiku (hiljem Tuksi) merikotka püsielupaik (reg nr KLO3100972, käesoleval ajal Tuksi püsielupaik koodi KLO3001159).
lõike 2 p 2 kohaselt, kui püsielupaik ei ole kindlaks määratud
lõike 2 kohaselt (keskkonnaministri määrusega), on selleks merikotka puhul pesapuu ja seda ümbritsev ala 200 m ulatuses.
lõike 4 kohaselt kehtib selliselt määratletud alal alates pesapuu leidmisest
§-s 30 sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord. Sandra kinnisasjast jäi Elbiku merikotka püsielupaiga kaitsetsooni ligikaudu 44%, mis tähendab, et selles osas kehtis seaduses sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord. Vaatamata sellele, et nimetatud piirang kehtis kinnisasja suhtes ka selle omandamise ajal, tuleb tunnistada, et kinnisasja ostu-müügilepingus vastav märge puudus. Samuti ei väljastatud kinnisasja omanikule kaitsekohustuse teatist. Ilmselt oli selle põhjuseks asjaolu, et oli algatatud menetlus püsielupaiga moodustamiseks
Läänemaa Keskkonnateenistuse 10.07.2007 kiri, mida kaebuse esitaja peab ekslikult kinnisasja suhtes piiranguvööndi kaitsekorra kehtestamise aluseks, on vastus FE Arhitektid OÜ 09.07.2007 pöördumisele Läänemaa Keskkonnateenistuse poole seoses Sandra kinnisasja detailplaneeringu koostamisega. Kahetsusväärselt ei ole viidatud Läänemaa Keskkonnateenistuse kirjas selgitatud Sandra kinnisasja suhtes kehtivaid looduskaitselisi piiranguid ja piirdutud on vaid viitega, et Sandra kinnisasja vahetus läheduses asub merikotka pesapuu. Küll aga on vastustaja kaebuse esitajale 27.09.2007 saadetud kirjas nr 20-1/35234-5 põhjalikult selgitanud Sandra kinnisasja suhtes kehtivaid looduskaitselisi piiranguid ning kavandatava Tuksi (kirjas nimetatud ka Riguldi, keskkonnaregistris sel ajal Elbiku nime all) püsielupaiga moodustamise asjaolusid. Samuti on Läänemaa Keskkonnateenistuse 02.11.2007 kirjas nr 35-12-3/52626-2, millega jäeti kooskõlastamata Sandra kinnisasja detailplaneering, viidatud kinnisasja suhtes
Põhjus, miks Läänemaa Keskkonnateenistus ei nõustunud detailplaneeringuga kavandatava tegevusega, oli asjaolu, et Sandra kinnisasja vahetus läheduses asus merikotka püsielupaik, mida kavandatav tegevus võis oluliselt mõjutada. Viide algatatud püsielupaiga moodustamise menetlusele ja kavandatavale piiranguvööndi kaitsekorrale oli pigem informatiivse tähendusega. See ei toonud iseenesest kaasa piiranguvööndi kaitsekorra kehtestamist kinnisasja suhtes.
lõike 2 kohaselt võtab ala püsielupaigana kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Kaitse-eeskirja § 2 lõike 2 punktiga 7 võeti kaitse alla Tuksi merikotka püsielupaik arvates selle õigusakti jõustumisest. Kuni selle ajani kehtis Sandra kinnisasja suhtes alates 20.09.2006 44% ulatuses
6 Üldjuhul ei kohaldu
sätestatu vahetult, vaid seda täpsustatakse konkreetse ala suhtes kehtestatud kaitse-eeskirjaga. Vahetu kohaldumine tuleb kõne alla, kui see on õigusaktides (seaduses või kaitse-eeskirjas) selgelt nii sätestatud. Sellele viitab juba
lõike 2 sissejuhatav lause, mille kohaselt kehtivad järgnevates punktides loetletud piirangud juhul, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Vastustaja möönab, et eespool nimetatud Läänemaa Keskkonnateenistuse kirjades kavandatavale piiranguvööndi kaitsekorrale viitamine võis viia ekslikule arusaamisele, et kinnisasja suhtes on kehtestatud piiranguvööndi kaitsekord, kuid see on oletus ja õiguslikku tähendust ei oma. Kirjas on selgitatud tulevikus kinnisasja suhtes kehtestada võivat kaitsekorda, mitte olemasolevat. Reaalselt mingeid piiranguid kinnisasja kasutamisele eelnõust ei tulenenud. Kaebuse esitaja avaldus võeti menetlusse lähtudes kehtivatest looduskaitselistest piirangutest (Sandra kinnisasja hõlmava Elbiku merikotka pesapuu kaitsevööndi suhtes kehtiv kaitsekord), sest
lõike 1 sõnastusest tulenevalt võib riik omandada vaid selliseid kinnisasju, mille suhtes kehtiv kaitsekord piirab kinnisasja kasutamist, mitte aga tulevikus kehtestatav kaitsekord. Kaitsekord kehtib kinnisasja suhtes hetkest, kui see on õigusaktidega sätestatud korras kehtestatud. Asjaolu, et samal ajal oli algatatud ka sama ala suhtes merikotka püsielupaiga kaitse alla võtmise menetlus ja koostatud oli eelnõu, ei omanud avalduse menetlusse võtmisel mingit tähendust, küll aga mõjutas see asjaolu avalduse edasist menetlemist. Pärast avalduse esitamist kontrolliti avalduse vastavust VVm nr 242 (kuni 26.10.2008 kehtinud redaktsioonis) sätestatule. Tuvastati järgmised asjaolud: 1) Sandra kinnisasi on 100% maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasi pindalaga 5,9 ha, 2) kaitstava I kaitsekategooria liigi püsielupaik hõlmab kinnisasjast ligikaudu 44% ulatuses ehk 2,6 ha, 3) kinnisasjal on enne pesapuu avastamist 2002.aastal teostatud ülepinnaliselt metsaraie (aegjärkne raie 0,3 ha, uuendusraie 3,2 ha, harvendusraie 2,4 ha), kusjuures raie ulatus ligikaudu 70% ulatuses hilisemale püsielupaiga alale. Nimetatud asjaolu tuvastati metsaressursi arvestuse riikliku registri ja maakatastri elektroonilisele andmebaasile tuginedes ja neid asjaolusid kinnitavad ka 2010.aastal koostatud metsa ülevaatuse akt ning väljavõte metsaressursi arvestuse riiklikust registrist. Metsaressursi arvestuse riikliku registri,
ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seadusega muudeti § 20 lõike 1 sõnastust ning sätestati, et riik omandab kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Sama seadusega täiendati
ka lõikega 4, mille kohaselt otsustatakse kinnisasja omandamine avalduste laekumise järjekorras, kui ei esine mõjuvaid põhjuseid menetluse pikendamiseks. Mõjuva põhjuse esinemisel lahendatakse avaldus pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Muudeti ka
lõike 3 sõnastust ja täpsustati Vabariigi Valitsuse volitusnormi õigusega kehtestada lisaks varasemale ka kinnisasja riigi poolt omandamise ettepanekute menetlemise kord, samuti kinnisasja väärtuse määramise alused ja kord.
Seisuga 01.01.2009 oli kaebuse esitaja avaldus järjekorras 689. Kuivõrd selleks ajaks ei olnud Sandra kinnisasja suhtes lõplikku otsust tehtud, tuli otsustajal lähtuda seadusega sätestatud lahendamise järjekorrast. Lisaks eeltoodule oli samal ajal avalduse menetlemisega menetluses ka Sandra kinnisasja puudutav keskkonnaministri määruse eelnõu merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmise kohta. Eeltoodule tuginedes peeti otstarbekas lõplik otsus kinnisasja omandamise või sellest keeldumise kohta teha pärast seda, kui on selgunud viidatud määrusega kehtestatav kaitsekord. Kõike eeltoodut arvestades tagastati materjalid kaitseala valitsejale. Kahetsusväärselt kestis eespool viidatud keskkonnaministri määruse eelnõu väljatöötamine pikemalt, kui esialgu eeldati, mistõttu viibis ka kaebuse esitaja avalduse menetlemine. Samas ei tulenenud sellest, et esitatud oli avaldus maa riigile võõrandamiseks, mingeid takistusi kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks ega muid täiendavaid piiranguid. Kõik õigused, mis olid kinnisasja omanikul enne avalduse esitamist, jäid kehtima ka avalduse menetluse ajaks. Nagu juba märgitud, kehtisid reaalsed sihtotstarbelise kasutamise piirangud kinnisasja suhtes üksnes 14% kinnisasja pindalast. Ülejäänud osas oli kinnisasi õigusaktidest tulenevalt sihtotstarbeliselt kasutatav. Nõustuda ei saa kaebaja väidetega, et käskkirja andmisega on rikutud tema õigustatud ootust võõrandada kinnisasi riigile ning kaebaja avaldus oleks tulnud lahendada enne Kaitse-eeskirja andmist kehtinud õigusliku regulatsiooni alusel. Kaebaja seisukoht, et tema kinnisasja suhtes kehtis piiranguvööndi kaitsekord enne Kaitse-eeskirja kehtestamist on ekslik. Seega ei saanud tal tekkida ka õiguspärast ootust, et tema kinnisasi kuulub omandamisele. Riigikohtu halduskolleegium leidis 2.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-79-05 (p 9), et menetlustoimingutele ei laiene isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon ning menetlusosaline ei saa menetlustoimingute osas tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Ainuüksi varasemad menetlustoimingud, mis võisid anda lootust teatud lõpptulemuseks, ei ole määravad, kui lõplik otsustusõigus on antud teisele haldusorganile ning taotluse lahendamine otsustatakse viimatinimetatu haldusaktiga. 8 Arusaamatuks jääb kaebuse esitaja väide, et
lõike 2 punkti 5 eesmärk on kaitsta omaniku õigusi juhul, kui keskkonnakaitsealaste meetmete kasutusele võtmise korral omanik kaotab õiguse kasutada kinnistut. Viidatud sätte kohaselt on piiranguvööndis juhul, kui Kaitse-eeskiri ei sätesta teisti, uuendusraie keelatud. Säte reguleerib piiranguid piiranguvööndis, mitte aga omaniku õigusi kaebuse esitaja nimetatud olukordades. Vastustaja ei ole kunagi väitnud, et
lõikes 1 on kaitsekorra all silmas peetud vaid konkreetse haldusakti andmist (kaitse-eeskirja kehtestamist), nagu väidab kaebuse esitaja. Vastustaja on leidnud, et kaitsekord kehtib kinnisasja suhtes hetkest, kui see on õigusaktidega sätestatud korras kehtestatud. Kaitsekord võib tuleneda otse seadusest (näiteks
lg 4, mis sätestab, et nn ringikujulises püsielupaigas kehtib
sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord) või seaduse alusel antud kaitse-eeskirjast. Antud juhul kehtis avalduse esitamise ajal Sandra kinnisasja suhtes püsielupaika jäävas osas
lõike 4 alusel
Pärast Kaitse-eeskirja jõustumist 31.juulil 2010 hakkas kinnisasja suhtes tervikuna kehtima piiranguvööndi kaitsekord tulenevalt viidatud määrusest, millest on lähtutud ka vaidlustatud haldusakti andmisel. Sandra kinnisasi on maakatastri andmetel 100% maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline koosseis on vastavalt eespool viidatud Keskkonnaameti metsanduse spetsialisti Tõnis Ruber’i poolt 25.11.2010 koostatud aktile 48% ulatuses „valmiv“ ja „küps“, ülejäänud osas „keskealine“ ja „noorendik“. Tulenevalt Kaitse-eeskirja § 4 lõikest 7 ja lõikest 8 on püsielupaiga piiranguvööndis
9 Tulenevalt VVm nr 242 sätestatust ei loeta viidatud asjaolu kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluliseks piiranguks, mis annaks aluse kinnisasja omandamiseks
Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole hinnatud kinnisasja vastavust VVm nr 242 § 3¹ lõikele 6, kuivõrd selleks puudus igasugune vajadus. Omandamise algatamise või sellest keeldumise otsustamisel ei oma antud juhul, kus uuendusraie on kinnisasjal kaitsekorrast tulenevalt lubatud, mingit tähendust asjaolu, kas kinnisasjal on uuendusraiet tehtud või mitte. Käskkirja põhjendavas osas on toodud alused, millele tuginedes on otsus tehtud ja selles loetelus puudub viide VVm nr 242 § 3¹ lõikele 6. Õigusaktid ei anna looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamise algatamise või sellest keeldumise otsustamisel mingit kaalutlusõigust. VVm nr 242 § 6 lõikest 3 tuleneb üheselt, et kui kinnisasi ei vasta
-s sätestatule ja/või määruses toodud kriteeriumitele, ei saa keskkonnaminister otsustada teisti, kui keelduda kinnisasja omandamisest ja VVm nr 242 § 6 lõike 4 kohaselt vastupidi, kui kinnisasi vastab eelpool viidatud õigusaktides sätestatule, tuleb kinnisasi omandada. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kaebaja leiab, et vastustaja on ebaõigesti tuginenud 2008.aastal esitatud taotluse lahendamisel 2010.aastal jõustunud Kaitse-eeskirjale ning jätnud kasutamata kaalutlusõiguse, mis tõi kaasa kaebaja avalduse rahuldamata jätmise. Kaevatav haldusakt on antud selle andmise ajal kehtinud õiguse alusel. Kohus leiab, et kaebaja väide nagu tulnuks haldusakt anda avalduse esitamise ajal kehtinud õiguse alusel ei ole õige. HMS § 54 sätestab ühe haldusakti õiguspärasuse eeldusena selle andmise otsustamise ajal kehtiva õiguse alusel. Kohus käsitleb allpool ka kaebaja väidet, et kui taotlus oleks lahendatud Kaitse-eeskirja jõustumisele eelneval ajal kehtinud materiaalõiguse alusel, olnuks kaebaja kinnisasja riigile omandamine võimalik.
lg 1 kohaselt omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Seega omab tähtsust kinnisasja paiknemine kaitstaval alal, kasutamise sihtotstarve ning asjaolu, kas selle ala suhtes kehtis kaitsekord, mis oluliselt piiras kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et Sandra kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning kõlvikulise koosseisu poolest metsamaa (5,9 ha). Otsustamisel peab haldusorgan võtma aluseks kinnistu kasutamise nö kehtiva sihtotstarbe, mitte omaniku poolt soovitava sihtotstarbe. Seega ei omanud asja otsustamisel tähtsust, et kaebaja omandas kinnistu, mille suhtes oli algatatud detailplaneeringu menetlus. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et detailplaneeringu algatamine ei tekita õiguspärast ootust selle kehtestamise suhtes ning kõnealuse faktilise asjaolu esinemine ei võimaldanud avalduse lahendamisel kehtinud ja käesoleval ajal kehtiva õiguse kohaselt keskkonnaministrile kaalutlusõigust kinnisasja riigile omandamise otsustamisel. Kaebaja kinnistu vahetus läheduses asuv merikotka püsielupaik võeti kaitse alla tulenevalt 10
Enne seda kehtis Sandra kinnisasja suhtes
lg-st 4 tulenevalt sihtkaitsevööndi kaitsekord, kuid mitte kogu kinnistu ulatuses. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et kaebaja kinnistu asub tervikuna püsielupaiga piiranguvööndis, mis on üheks eelduseks
lg 1 kohaldamisel.
lg 3 kohaselt määratakse kriteeriumid, mille alusel hinnatakse, kas ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab, Vabariigi Valitsuse määrusega. 08.07.2004 kehtestati VVm nr 242, selle § 3¹ lg 3 p 1 kohaselt ei piira ala kaitsekord piiranguvööndis asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. VVm nr 242 § 3¹ lg 6 p 2 kohaselt ei piira ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui sihtkaitsevööndis, piiranguvööndis või hoiualal asuval, metsaga kaetud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal on teostatud raieid ulatuses, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul. VVm nr 242 § 3¹ lg 7 kohaselt hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Kaevatavas haldusaktis viidatakse Keskkonnaameti metsanduse spetsialist Tõnis Rubeni 25.11.2010 koostatud aktile (tlk 41), mille kohaselt on kaebaja kinnistul asuva metsa vanuseline koosseis 48% ulatuses „valmiv“ või „küps“, ülejäänud osas „keskealine“ ja „noorendik“. Vastupidist kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole, kuid see ei oma ka tähtsust asja lahendamisel, kuna uuendusraie on kaebaja kinnistul lubatud. Tulenevalt Kaitse-eeskirja § 4 lg-st 7 ja lg-st 8 on püsielupaiga piiranguvööndis 1. augustist 14. veebruarini lubatud kaitseala valitseja nõusolekul aegjärkne ja häilraie tingimusel, et langi suurus ei ületa 2 ha. Aegjärkne ja häilraie on MetsS § 30 lg 1 kohaselt turberaie liigid. Turberaie on MetsS § 28 lg 4 p 1 kohaselt uuendusraie. Seega ei ole püsielupaiga piiranguvööndis uuendusraie täielikult keelatud ning seetõttu oli keeldumine kaebaja kinnistu riigi poolt omandamisest põhjendatud ja õiguspärane. Keskkonnaminister ei saanud ega pidanud arvestama asjaolusid, mis on kaebuses esile toodud, kuna kohaldatav norm otsustajale sellist kaalutlusõigust ei anna. Sandra kinnisasi vastab VVm nr 242 § 3¹ lõikes 3 sätestatule, mille kohaselt ei loeta piiranguvööndi kaitsekorda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Haldusorgan ei ole ka õigusvastaselt viivitanud haldusakti andmisega, kuna 01.08.2008 jõustunud
lg 4 sätestas kinnisasja omandamise avalduste järjekorda seadmise ja nende lahendamise järjekorra alusel. Viidatud sätet järgiti kaebaja avalduse lahendamisel. Mis puudutab kaebaja väidet, et haldusorgan ei saanud kohaldada Kaitse-eeskirja, mis kaebaja avalduse esitamise ajal ei kehtinud ning võttis kaebajalt võimaluse võõrandada oma kinnisasi riigile, siis kohus sellega ei nõustu. Kaebaja kinnistu ei kuulunud riigi poolt omandamisele ka enne Kaitse-eeskirja jõustumist. Kaitse-eeskirja § 2 lg 2 p-ga 7 võeti kaitse alla Tuksi merikotka püsielupaik arvates selle õigusakti jõustumisest. Kuni selle ajani kehtis Sandra kinnisasja suhtes 44% ulatuses
Kohus nõustub vastustajaga, et Sandra kinnisasja suhtes hakkasid looduskaitselised piirangud kehtima 20.09.2006, kui registreeriti Eesti looduse infosüsteemis Elbiku (hiljem Tuksi) merikotka püsielupaik (registreerimist märgitud ajal tõendab e-kiri, tlk 71). Seega kehtis nii kaebaja poolt kinnistu omandamise kui Keskkonnaministeeriumile kinnisasja omandamise avalduse esitamise ajal Sandra kinnisasja 11 suhtes püsielupaiga kaitsetsooni jäävas osas looduskaitseline piirang.
lg 4 alusel kehtis seal
Kaitsekord kehtis alates pesapuu leidmisest ning pesapuud ümbritseval alal 200m raadiuses (
Seega ei kehtinud kaitsekord mitte kogu kinnistul, vaid vastustaja esitatud andmetel ca 44% ulatuses kinnistu pindalast. Vastustaja tuvastas metsaressursi arvestuse riikliku registri (väljavõte, tlk 42), keskkonnaregistri (väljavõte, tlk 40) ja maakatastri (avalik register) andmete põhjal, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud olid olulised vaid 30% kinnistu püsielupaika jäävast osast, ehk kogu kinnistu pindalast 14% (0,8 ha) ulatuses. Peale avalduse laekumist kontrolliti piirangute ulatust ka tuginedes 2002.a. metsateatisele, mida kohtumenetluses esitada ei saanud säilitamise tähtaja möödumise ja dokumendi hävitamise tõttu, kuid kohtule on esitatud 2010.a. T.Rubeni kinnisasja ülevaatuse akt (tlk 41), mis kinnitab lageraie toimumist. Kohus on seisukohal, et eelnevaga on piisavalt tõendatud, et kaebaja kinnisasja kasutamise piirangud, mis tulenesid sihtkaitsevööndi kaitsekorrast ei olnud avalduse esitamise ajal kehtinud VVm nr 242 § 3¹ lg 6 p 2 kohaselt olulised (olulised olid 0,8 ha osas ehk 30% püsielupaika jäävas osas). Seega ei oleks ka enne Kaitse-eeskirja kehtestamist kuulunud kaebaja kinnisasi riigi poolt omandamisele. Kaebaja ülejäänud väidete pikem käsitlemine eelnevast tulenevalt vajalik ei ole. Kaebaja avalduse menetlemine ei takistanud tal omandiõiguse realiseerimist. Menetluse pikkus ei toonud kaasa kaebaja avalduse haldusorgani poolt rahuldamata jätmist. Haldusorgani selgitused peale kaebaja poolt kinnistu omandamist ja omandamise avalduse esitamist ei oleks kuidagi saanud muuta olemasolevat faktilist olukorda või tuua kaasa teistsuguseid õiguslikke tagajärgi. Samuti ei nähtu ühestki vastusest kaebaja pöördumistele, et haldusorgan oleks andnud lubadusi kaebaja kinnisasi omandada. Haldusakti andmise õiguslikud alused on selged ning haldusakt on nõuetekohaselt põhjendatud. Kohus leiab, et kaebus tuleb tervikuna (nii põhinõuetes kui alternatiivnõudes) jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ega riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. 7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulud jäävad viidatud sätte alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.