← Eesti

3-12-651/49

Obsah (5)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 06.11.2012, Tallinn Haldusasja num

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab Kohus menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 13.01.2012 esitas A. N. Tallinna Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma kasutütar I. B-ga ja viimase poja D. B-ga.
  2. Tallinna Vangla 17.01.2012 otsusega nr 5-11/2045-1 keelduti A. N-le pikaajalise kokkusaamise loa andmisest, kuna õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval võimalik pikaajalist kokkusaamist saada lapselapsega ning tõendamist ei ole leidnud, et I. B. on A. N-i tütar.
  3. A. N. esitas 06.02.2012 Tallinna Vangla 17.01.2012 otsusele vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 05.03.2012 vaideotsusega nr 5-15/6161 rahuldamata.
  4. A. N. esitas 28.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 17.01.2012 otsuse nr 5-11/2045-1 tühistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks. Kaebust põhjendati sellega, et kaebaja on käinud mitmetel pikaajalistel kokkusaamistel I. B-ga ja tema pojaga teistes vanglates, kus ei ole selle üle mingit probleemi tõusetunud. I. B. on tema vabaabielu naise tütar, keda ta on kasvatanud 5-ndast eluaastast saadik ning tema emaga on kaebajal ka ühine laps A. N. D. B. peab saama kasutada oma õigust külastada vanaisa. Kuna kinnipeetavatega võivad käia pikaajalistel kokkusaamistel vanavanemad, siis peaks ka tütrepoeg omama sellist õigust, kuna sugulusaste on sama.
  5. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu. Vangistusseaduse (VangS) § 25 lg 1 ei anna võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks lapselapsega, seepärast ei saa vangla lubada kaebajale kokkusaamist kasutütre pojaga isegi sellisel juhul, kui I. B. on tõepoolest kaebaja kasutütar. Kui kinnipeetaval on eelnevalt toimunud Tallinna Vanglas kokkusaamised samade isikutega, siis pole andmete õigsust vaja kontrollida, kuid käesoleval juhul puudusid Tallinna Vanglal piisavad tõendid selle kohta, et I. B. on kaebaja kasutütar. Viimane pikaajaline kokkusaamine taotluses märgitud isikuga oli kaebajal 28.07.2006 ja lühiajaline kokkusaamine 18.02.2007 ehk enam kui 5 aastat tagasi. Kaebaja viibib Tallinna Vanglas alates 26.11.2007 ning Tallinna Vanglas ei ole kaebajal väidetava kasutütrega kokkusaamisi olnud. Vanglal olemaolevate tõendite kohaselt ei vasta taotluses märgitud isik VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Kaebaja poolt halduskohtule kaebusega esitatud tõendeid taotluse menetlemise ajal vanglale ei esitatud, kuid ka need ei tõenda, et I. B. on tema kasutütar.
  6. Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tühistati Tallinna Vangla 17.01.2012 otsus osas, millega Tallinna Vangla keeldus lubamast pikaajalisele kokkusaamisele I. B. , ning kohustati selles osas vanglat taotlust uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused kaebuse rahuldamata jätmiseks olid järgmised. VangS § 25 lg 1 näol on tegemist imperatiivse sättega, mis tähendab, et ei haldusorganil ega kohtul ei ole võimalik viidatud sätet kuidagi laiendavalt tõlgendada. Sama seisukohta kinnitab ka Riigikohus oma 01.10.2012 otsuses nr 3-3-1-37-08, mille p-s 10 on võetud järgmine seisukoht: „Halduskolleegium märgib, et VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega 2

(4)Kohus kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele“. VangS § 25 lg 1 ei sätesta, et kinnipeetaval oleks õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks lapselapsega, mistõttu on Tallinna Vangla 17.01.2012 otsus selles osas õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. A. N. palus esitatud apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning rahuldada kaebus ka osas, mis puudutab pikaajalise kokkusaamise lubamist kaebaja tütrepojaga. Apellant leiab, et VangS § 25 lg 1 on ebaloogiline, sest vanavanemad lubatakse kokkusaamisele, kuid sama järku sugulased – lapselapsed – mitte. Tegemist võib olla seaduse koostamisel tähelepanematusest tekkinud veaga, mis tuleks parandada. Täiendavates seisukohtades palub apellant kontrollida sätte põhiseaduspärasust, sest VangS § 25 lg 1 toodud nimekiri ei järgi näiteks pärimisõigusi ning on vastuolus veel mitmete seadustega. Kuna tegemist on seadusandja ilmse eksimusega, tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.
  2. Tallinna Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja apellandi menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla rõhutab, et kehtiva õiguse kohaselt pole lapselapse lubamine kokkusaamisele võimalik, kuid Justiitsministeerium on 27.12.2011 saatnud kooskõlastusringile vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt täiendatakse VangS § 25 lg-s 1 sätestatud isikute ringi ning lisatakse sinna lapselaps. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. VangS § 25 lg-s 1 sisaldub ammendav loetelu isikutest, kellega võimaldatakse kinnipeetavale tema taotlusel pikaajalist kokkusaamist. Nimetatud loetelus ei sisaldu kasutütre last ega lapselast, seega on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Kaebaja on seadnud kahtluse alla eelviidatud sätte põhiseaduspärasuse, märkides, et lapselapse mittesisaldumine loetelus on põhjendamatu, kui pikaajalist kokkusaamist vanavanematega saab taotleda.
  4. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Seadusandjal on laialdane otsustusruum määratlemaks isikuid, kellega kinnipeetaval võib lubada vanglas pikaajaliselt kokku saada. Arvestades VangS § 25 regulatsiooni kujutavad pikaajalised kokkusaamised endast sisuliselt kinnipeetava kooselamist perekonnaliikmega selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Pikaajalised kokkusaamised kannavad endas eesmärki, mis on kirja pandud VangS § 23 - soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja sõpradega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ja kaugemas perspektiivis tagada vangistuse ühe eesmärgi - kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele - täitmine. Kokkusaamine peab aitama kaasa kinnipeetava resotsialiseerumisele, tihendades emotsionaalset sidet perekonnaliikmete vahel. Samas kujutab pikaajalise kokkusaamise korraldamine vanglale täiendavat koormust ning tõstab julgeolekuriski, mis põhjendab vajadust piirata pikaajalisele kokkusaamisele lubatavate isikute ringi üksnes lähimate pereliikmetega.
  5. Vanglavälise suhtlemise piiramine võib kujutada endast põhiseaduse § 26 riivet. Põhiseaduse § 26
  6. lause näeb ette, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, samas õigustab paragrahvi teine lause piirangut, lubades perekonnaellu sekkumist seaduses sätestatud juhtudel ja korras muu hulgas avaliku korra tagamiseks või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Isiku kinnipidamine karistuseks kuriteo toimepanemise eest kannab endas 3
(4)Kohus mõlemat eesmärki. Siiski peavad rakendatud piirangud lähtuma seaduses sätestatud korrast ning olema proportsionaalsed. Seega võib püstitada küsimuse, kas see, et kaebaja ei saa kasulapse lapsega pikaajaliselt kohtuda, kujutab endast perekonnaelu ebaproportsionaalset riivet. Praegu Riigikogu menetluses oleva Vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (nr 264 SE) seletuskirja kohaselt on kavandatav seadusemuudatus, mis lülitab VangS § 25 lg 1 loetellu ka lapselapse, ette nähtud olukordade lahendamiseks, kus lapselaps on kinnipeetavale oluline lähedane isik ja vastupidi – vanglas viibiv kinnipeetav on lapselapse ainus lähedane. 12. Kõigepealt tuleb märkida, et kaebaja puhul ei ole tegemist sellise olukorraga, kus pikaajalist kokkusaamist taotletaks lapselapsega, kes on kaebaja ainus lähedane. Kaebaja soovis pikaajalist kokkusaamist oma kasutütrega ning kohtuotsusest nähtuvalt tuleb seda kaebajale lubada. Tegelikult ei olegi D. B. kaebaja lapselaps vaid kasutütre poeg. Kasulapse last ei ole peetud vajalikuks loetellu lisada ka seadusemuudatusega nii nagu ei sisaldu loetelus ka kasuvanema ema või isa. Kaebaja viide pärimisõigusele pole põhjendatud, sest pärimisseadus näeb esimese järjekorra pärijate hulgas üksnes alanejaid sugulasi, kuhu kaebaja abikaasa tütre poeg ilmselt ei kuulu. Lõpuks võib märkida, et kaebajal on võimalik kohtuda oma kasutütre pojaga lühiajalisel kokkusaamisel, sest VangS § 24, mis reguleerib lühiajaliste kokkusaamiste taotlemist, jätab lubatud isikute ringi lahtiseks. Kuna kaebajal on võimalik pikaajalisel kokkusaamisel kohtuda ühega oma lähedastest ning kasutütre pojaga võib ta kohtuda lühiajalisel kokkusaamisel, ei ole kasutütre pojaga pikaajalise kokkusaamise piirang ebaproportsionaalne ka arvestades vangla kohustust soodustada kaebaja vanglavälist suhtlemist. Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.