2-09-69579/69

(5)vara väärtusega 5.370.000 krooni jätta aga kostjale ning mõista kostjalt enamsaadu arvel hageja kasuks välja rahaline hüvitis 2.060.000 krooni. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled

1. jaanuaril
2. a. ning poolte abielusuhted lõppesid
3. detsembril
4. a. Poolte abielu lahutati menetluse kestel
5. septembril
6. a.
7. oktoobril
8. a. täpsustas hageja nõuet ja palus jagada ühisvara selliselt, et kõik laenulepinguga seotud kohustused jäävad kostjale. Kostja valdusse on jäänud sularaha, väljastatud laenudest tulenevad võlanõuded ja intressitulu. Hageja soovis oma omandisse ½ „X“ kinnistust, X X XXX - XXX korteriomandit, kus ta elab koos lastega, ja ½ mõttelist osa „X“ elamust. Kuna laenulepingutest tulenevate kohustuste jagamine ja hüpoteegiga tagamine puudutab AS-i Swedbank, taotles hageja AS-i Swedbank menetlusse kaasamist.
9. detsembril
10. a. täpsustas hageja hagi veelkord ja palus jagada ühisvara selliselt, et jätta hagejale kinnistu „X“ väärtusega 63.912 eurot, korteriomand X X X XXX – XXX väärtusega 35.151 eurot ja varaline kohustus AS-i Swedbank ees summas 69.584 eurot ning kostjale korteriomand X X XX - XXX väärtusega 31.956 eurot, kinnistu „X“ väärtusega 190.000 eurot ja varaline kohustus AS-i Swedbank ees summas 230.744 eurot, millest 69.584 eurot on poolte ühisvaral lasuv kohustus ja 161.160 eurot on kostja lahusvaral lasuv kohustus. Kuna kostjale jäävate kinnisasjade maksumus on 122.893 euro võrra suurem hagejale jäävate kinnisasjade maksumusest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista pool enamsaadu väärtusest, s. o. 61.446, 50 eurot. Hageja loobus äriühingute osade jagamisest, kuna neid ei eksisteeri.
11. detsembri
12. a. kohtuistungil avaldas hageja, et soovib jagada ka rahalisi kohustusi. Hageja nõustus, et korteriomand X X XX - XXX ei ole ühisvara. Hageja leidis, et kostja ettepanek jagada ühisvara selliselt, et kummalegi poolele jääb igast asjast ½ mõttelist osa, on ebamõistlik. Hageja soovis vara jagamist
13. detsembril
14. a. hagiavalduse täpsustuses nimetatud viisil, kuid vähendas kostjalt nõutava rahalise hüvituse summat 31.956 euro, s. o. X X XX - XXX asuva korteriomandi väärtuse võrra.
15. jaanuari
16. a. kohtuistungil soovis hageja jätta jagamata võlakohustused ja loobus äriühingute osade jagamisest. Pooled kinnitasid, et on üksmeelel jagamisele kuuluva „X“ kinnistu (63.912 eurot), X X korteri (35.151 eurot) ja X tänaval asuva hoonestatud kinnistu (190.000 eurot) hinna osas. Hageja soovis oma omandisse X X korterit ja „X“ kinnistut ning rahalist hüvitist 40.468, 60 eurot ning palus jätta kostja omandisse „X“ kinnistu. Hageja nõustus loobuma kompensatsioonist, kui saab korteri ja „X“ kinnistu. Kostja vastuväited Kostja ühisvara jagamisele vastu ei vaielnud, kuid hindas esialgselt ühisvara väärtuseks 4.550.000 krooni, millest kinnistu „X“ väärtuseks 2.500.000 krooni, kinnistu „Xa“ väärtuseks 1.000.000 krooni, X XX - XXX asuva korteriomandi väärtuseks 500.000 krooni, X X XXX - XXX asuva korteriomandi väärtuseks 550.000 krooni, osaühingute osa väärtusteks 0 krooni. Ühisvaral lasuvad kohustused tuleb täita vara jagamise käigus või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga.
17. jaanuaril
18. a. soovis kostja ühisvara jagamist selliselt, et hagejale jääb ½ „X“ kinnistust väärtusega 31.956 eurot, ½ korteriomandist asukohaga X X XXX - XXX väärtusega 17.575, 50 eurot ja ½ „X“ kinnistust väärtusega 95.000 eurot, ½ varalisest kohustusest AS-i Swedbank ees 150.164 eurot. Kostjale jääb korteriomand asukohaga X XX XX väärtusega 31.956 eurot, ½ „X“ kinnistust väärtusega 31.956 eurot, ½ X X XXX - XXX asuvast korteriomandist väärtusega 17.575, 50 eurot, ½ „X“ kinnistust väärtusega 95.000 eurot ja ½ varalisest kohustusest AS-i Swedbank ees 150.164 eurot.
19. veebruaril
20. a. teatas kostja, et soovib oma omandisse „X“ kinnistut, kuna töötab ja ehitab seal, ega soovi rahalist hüvitist. Hagejale palus kostja jätta X X korteri ja „X kinnistu. 2

(5)Maakohtu otsuse põhjendused

1. märtsi
2. a. otsusega jagas Harju Maakohus poolte ühisvara, jättes hageja omandisse X X X XXX – XX asuva korteriomandi (registriosa nr. XXXXXXX) ja hoonestatud kinnistu asukohaga X X XX (registriosa nr. XXXXXXX) ning kostja omandisse kinnistu asukohaga X X valla X küla X (registriosa nr. XXXXXXX). kinnistu. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda, märkides lisaks resolutsioonis, et mõistab eraldi määrusega hagejale menetlusabina antud riigi õigusabi kulu välja pärast selle tasu ja kulude kindlaksmääramist. Alates
3. juulist
4. a. kehtiva perekonnaseaduse (PkS) § 210 lg. 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne selle seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui sellest seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb tsiviilasja lahendamisel kohaldada hagi esitamise ajal kehtinud PkS sätteid. PkS § 18 lg. 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. PkS § 18 lg. 5 kohaselt jagab kohus vaidluse korral ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus PkS 19 lg. 4 kohaselt temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Hageja esitas hagi ühisvara jagamiseks abielu kestel. Poolte abielu lahutati
5. septembril
6. a. Pooled on üksmeelel, et ühisvaraks on kinnistu „X“ väärtusega 190.000 eurot, kinnistu „X“ väärtusega 63.912 eurot ja korteriomand asukohaga Mustamäe tee 147 - 133 väärtusega 35.151 eurot ja see vara tuleb jagada. Pooled on üksmeelel ka jagamisele kuuluva vara väärtuses, samuti selles, et X X XXX – XXX asuv korteriomand, mis on hageja ja poolte ühiste laste elukohaks, jääb hageja omandisse. Pooled ei ole üksmeelel selles, kelle omandisse jäävad kinnistud „X“ ja „X“. Hageja omandisse tuleb jätta korteriomand asukohaga X X XXX - XXX väärtusega 35.151 eurot ja kinnistu „X“ väärtusega 190.000 eurot ning kostja omandisse kinnistu „X“ väärtusega 63.912 eurot. Kõnesolev korteriomand tuleb jätta hageja omandisse, kuna mõlemad pooled seda soovivad ja selles elab hageja koos lastega. Seega on see laste eluase ja primaarseks on põhjendatud tunnistada alaealiste laste huvid. Kinnistu „X“ tuleb jätta kostja omandisse, kuna kostja töötab nimetatud kinnistul ja teostab selle arendust. Seda veendumust süvendab ka Oru vallavanema
7. veebruari
8. a. kiri (III köide, lk. 78), milles Oru Vallavalitsus teatab, et valla territooriumil on kolm aastat tegutsenud toitlustusasutus OÜ Iveria, kelle tegevust koordineerib kostja. Kogu asjaajamist on ettevõtte nimel vallamajas toimetanud nimetatud isik, s. t. kõikvõimalikud kooskõlastused, projektitaotlused jm. Kuigi toitlustusasutus ei ole üle poole aasta tegutsenud, on selle territoorium korras hoitud. Oru valla territooriumil on tegemist ainsa toitlustusettevõttega ning vallarahva huvides on asutus lahti hoida. Hagejale tuleb jätta kinnistu „X“ põhjusel, et selle kinnistu jagamist on taotlenud hageja ja kostja seda kinnistut ei soovi. Hageja omandisse jääva vara väärtus on 225.151 eurot ja kostja omandisse jääva vara väärtus on 63.912 eurot, seega on hagejale jääva vara väärtus 161.239 euro võrra suurem kostjale jääva vara väärtusest. Kuna kostja loobus
9. jaanuari
10. a. kohtuistungil rahalisest hüvitusest ja kinnitas seda
11. veebruari
12. a. lõplikus seisukohas, ei mõista kohus hagejalt kostja kasuks välja rahalist hüvitust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg. 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Tulenevalt TsMS § 164 lõikest 1 tuleb jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, sest ei ole põhjendatud menetluskulude jagamine erinevalt selles normis sätestatust. Harju Maakohus andis
13. detsembri
14. a. määrusega hagejale riigi õigusabi kohustusega hüvitada ühekordse maksena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kuue jooksul pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramist. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 25 lg. 1 kohaselt määrab kohus pärast isikule õigusteenuse 3

(5)osutamise lõpetamist RÕS §-s 23 ettenähtud korda järgides kindlaks riigi õigusabi saaja kohustuse hüvitada riigile täielikult või osaliselt advokaadile määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. RÕS § 22 lg. 1 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks taotluse riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule. Kuna riigi õigusabi osutaja ei ole seni esitanud taotlust riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse kindlaksmääramiseks, jätab kohus need kindlaksmääramiseks TsMS-is ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Hagejale menetlusabina antud riigi õigusabi kulu tuleb riigituludesse välja mõista pärast riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist eraldi määrusega. Apellatsioonkaebus Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt – osas, milles kohus jättis kinnistu „X“ hagejale ja kinnistu „X“ kostjale – ning teha selles osas vastupidise otsuse. „X“ kinnistu on vähekindlustatud hagejale, kes kasvatab ka kahte last, liigselt suur ja nõuab üle jõu käivat igakuist ülalpidamiskulu. Lisaks tegeleb selle kinnistu realiseerimisega kohtutäitur. Arusaamatu on kohtu põhjendus, et hagejale tuleb jätta kinnistu „X“ põhjusel, et selle kinnistu jagamist taotles hageja ja kostja seda kinnistut ei soovi. Ühisvara ei saa jätta teise poole omandisse põhjendusega, et vastaspool seda ei soovi. Ka ei nõustu hageja põhjendustega, mille tõttu kinnistu „X“ jäeti kostjale. OÜ Iveria äriregistrikaardi väljavõttelt nähtuvalt ei kuulu kostja selle äriühingu juhatusse ega saa seega äriühingut ka vallavalitsuses esindada. Ekslik on, et kostja töötab seal kinnistul. Sellel ajal ei saanud kostja seal töötada, kuna talle mõisteti

1. septembril
2. a. vabadusekaotuslik karistus. Kinnistu „X“ on ainus pooltele kuuluv vara, millele pole seatud võlgade tagamiseks hüpoteeki ja mida täitur pole veel realiseerima asunud. Kostja ei ole käesoleva ajani tasunud laste ülalpidamiseks elatist ning „X“ kinnistu omamine oleks hagejale ainus võimalus, et hageja saaks ise äritegevust arendada ja oma lastele elatist teenida ning pärast praeguse korteriomandi realiseerimist täituri poolt ka sinna elama asuda. Apellant lisas kaebusele kohtutäituri õiendi selle kohta, et on hageja avalduse ja Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a. määruse alusel algatanud kostja suhtes täitemenetluse elatisraha võlgnevuse sissenõudmiseks, ja Harju Maakohtu
5. septembri
6. a. otsuse kostja süüdimõistmise ja vangistusega karistamise kohta. Tõendid palus hageja vastu võtta põhjendusel, et nende esitamise vajadus selgus kohtuotsuse väidetest, mis hagejale ei saanud varem teada olla. Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja lisas vastusele väljavõtte rahvastikuregistrist oma elukoha kohta,
7. juuni
8. a. kuupäeva kandva lepingu X X XX asuva kinnisvara OÜ-le Iveria tasuta kasutusse andmise kohta ja väljavõtte kinnistusraamatust X X XX – XXX asuva korteriomandi kohta, kuid ei põhjendanud apellatsioonikohtule tõendite esitamise vajadust. Edasine menetlus
9. jaanuaril
10. a. esitasid pooled kohtule taotluse nende poolt sõlmitud kompromissi kinnitamiseks. Avalduse kohaselt on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasi 2-1144612, mille poolteks on G.M. (kostja) ja S. T. (hageja, kellele nõude on loovutanud I. K.), ning Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on tsiviilasi 2-09-69579, kusjuures tehingud, mis on aluseks mõlemad tsiviilasjas, tehti poolte poolt ajal, mil neid sidusid peresuhted. Pooled on saavutanud kompromissi, mille kohaselt S. T. loobub nõudest tsiviilasjas 2-11-44612, pooled paluvad Harju Maakohtul menetluse selles asjas lõpetada ja jätta kohtukulud neid kandnud poolte kanda. M. K. loobub tsiviilasjas 2-09-69579 apellatsioonkaebuses esitatud nõudest ja pooled paluvad Tallinna Ringkonnakohtul lõpetada selles asjas apellatsioonimenetlus ning 4

(5)jätta menetluskulud neid kandnud poolte kanda. Mõlemas asjas loobusid pooled õigusest esitada kaebus kohtumääruse peale kompromissi kinnitamise kohta. Ringkonnakohus selgitas pooltele

1. jaanuari
2. a. e-kirjas, et tsiviilasja lahendamine kompromissi sõlmimisega eeldaks maakohtu otsuse tühistamist ja asja menetluse lõpetamist, mida pooled ei ole soovinud: poolte kokkuleppest võib mõista, et vaidlusaluses asjas soovivad nad apellatsioonimenetluse lõpetamist ja apellatsioonimenetluse menetluskulude jätmist kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohus selgitas pooltele ka seda, et ei saa teha otsustusi maakohtu menetluses oleva asja suhtes ega saa oma menetluslikku otsustust seada sõltuvusse sellest, kuidas maakohus tema menetluses esitatud taotluse lahendab.
3. jaanuari
4. a. e-kirjas kinnitas apellant, et loobub apellatsioonkaebusest vaidlusaluses asjas ning et apellatsioonkaebusest loobumise tagajärjed on talle teada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 644 lg. 1 kohaselt võib apellant apellatsioonkaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni, kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt loetakse apellatsioonkaebusest loobumise korral, et apellant ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud; apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt, kui teine pool ei ole esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevanud või kui vastuapellatsioonkaebus on esitatudpärast apellatsioonitähtaja möödumist, teeb ringkonnakohus määruse, millega lõpetab apellatsioonimenetluse. Et M. K. on apellatsioonkaebusest loobunud ning vastaspool ei ole asjas apellatsioonkaebust esitanud, tuleb apellatsioonimenetlus asjas lõpetada. Et pooled on kohtule esitatud kirjalikus dokumendis palunud jätta apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda, siis on need kulud võimalik selliselt jaotada. Pooled on ka kokku leppinud apellatsioonimenetlust lõpetava määruse peale määruskaebuse esitamise õigusest loobumises. Taoline kokkulepe on kooskõlas põhimõttega, mis tuleneb TsMS § 695 ja § 668 lg. 2 koosmõjust. Gaida Kivinurm Kaupo Paal Malle Seppik 5