lg 1 alusel aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Viimase, s.o 08.01.2008 saldokinnitusega on kostja hageja nõuet tunnustanud. Lisaks on aegumine
Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu ning esitas aegumise vastuväite. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagasi maksta hiljemalt 13.06.2003.
Seega aegus lepingust tulenev nõue 31.12.2007. Kostja hinnangul ei ole saldokinnitus käsitletav võlatunnistusena. Maakohtu otsus Kohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja sõlmisid 13.03.2003 laenulepingu, mille alusel kandis hageja kostjale üle kahe 600 000 kroonise maksega laenusumma 1,2 miljonit krooni. Laenulepingu punkti 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma laenuintressid laenulepingu lõppemisel ja punkti 2.4 kohaselt kohustus kostja tagastama võetud laenu hiljemalt 13.06.2003.
lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ja § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. Kuna laenulepingu kohaselt pidi laenusumma ja intressid olema tasutud hiljemalt 13.06.2003, muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka
Seega hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 14.06.2003 ja lõppes
Koos põhivõlaga aegub
kohaselt ka intressinõue.
lg 1 alusel aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kohus asus seisukohale, et nõude tunnustamiseks ei ole aegumise katkemise tähenduses 08.01.2008 ja 09.12.2008 saldokinnitused, kuna nendes ei ole kostja väljendanud oma tahet nõuet tunnustada. Üksnes saldokinnituse allkirjastamist ei saa kohus pidada tahteavalduseks, millest saaks järeldada kostja tahet võlga tunnistada. Seega ei ole aegumine katkenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. 2 Tsiviilasi nr 2-10-11864 Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt saldokinnitused ei väljenda nõude tunnustamist. Kohus oleks pidanud
ja § 75 koosmõjus järeldama, et iga hagejaga sarnane mõistlik isik oleks kõnealuseid saldokinnitusi mõistnud sarnaselt hagejaga. On ju kostja oma allkirjaga saldokinnitustel kinnitanud võlgnevuse olemasolu. Võlgnevuse mittetunnistamisel ei oleks kostja oma allkirju nimetatud dokumentidele andnud. Kõikides saldokinnitustes on hageja sisuliselt küsinud kostja käest, kas viimane on nõus, et pooltevaheliste arvelduste saldo on vähemalt 1,2 miljonit krooni (s.o hageja antud laenu põhiosa, millele lisanduvad intressid). O. L. on väljendanud oma nõusolekut allkirjaga. Neis dokumentides on palutud kostjat saldo andmete erinevuse korral hageja raamatupidamist informeerida. Kostja ei teinud mingeid märkusi. Seega markeerib kostja allkiri võla tunnustamist
Asjaolu, et kostja ei ole saldokinnitusel välja kirjutanud fraasi „tunnustan 1,2 miljoni kroonist nõuet ja sellele lisanduvat intressi“, ei tähenda, et kostja ei olegi tahet avaldanud. Kostja lepinguline esindaja ei suutnud 13.02.2012 kohtuistungil anda seletust selle kohta, mida kostja allkiri saldokinnitusel tema arvates tähendama peaks. Saldokinnitusel olev mõiste „saldo“ tähistab üheselt nõuete ja kohustuste vahet - VÕS § 203 lg 1 teine lause (vt ka näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-100-07). Kuivõrd apellant peab saldokinnitust võla tunnustamiseks, siis
Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid õigesti. Kohtul ei olnud alust käsitleda saldoteatisi kostja tahteavaldustena. Igal juhul on hageja kaotanud nõudeõiguse hea usu põhimõtte rikkumise tõttu: laenu tagastamise tähtaeg oli 13.06.2003, s.o üheksa aastat tagasi. Kui saldoteatisi ka käsitleda võla tunnustamisena, tuleb tsiviilasi saata uueks sisuliseks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtul ei olnud alust jätta hageja nõuet aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud, mille üle poolte vahel ei olnud vaidlust: pooled ei vaielnud selle üle, et 13.03.2003 sõlmitud laenulepingu alusel andis hageja kostjale laenu 1 200 000 krooni, tagastamise tähtajaks 13.06.2003. Tuginedes
lg-le 1 ja § 147 lg-le 1 märkis maakohus õigesti, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ning see algab nõude sissenõutavaks muutumisega. VÕS § 82 lg 7 ja
Hagiavaldusele lisatud saldokinnitustele tuginevalt oli hageja seisukohal, et kostja on tema nõuet korduvalt tunnistanud, mistõttu on hagi aegumine
Maakohus leidis, et ainuüksi saldokinnituste allkirjastamist ei saa pidada tahteavalduseks, milles kostja oleks väljendanud oma tahet võlga tunnistada, mistõttu ei ole ka aegumine katkenud (kohus viitas otsuses 08.01.2008 ja 09.12.2008 saldokinnitustele). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja sellele tugineva järeldusega. Hageja lisas hagiavaldusele kolm „saldo kinnitusena“ pealkirjastatud tõendit, s.o 02.03.2004, 24.03.2006 ja 08.01.2008 kuupäeva kandvat dokumenti (esimesel ja kolmandal on kostja allkirja juurde märgitud ka kuupäev - tl 12-14). Kuna kostja väitel talle ei edastatud hagimaterjali hulgas avalduses nimetatud tõendeid, palus ta kohustada kostjat need esitama. 24.11.2011 määrusega kohustas maakohus hagejat esitama hagiavalduse punktides 2.1.2-2.1.6 loetletud algdokumendid. 3 Tsiviilasi nr 2-10-11864 15.12.2011 esitas hageja nõutud dokumendid, s.h kolm saldokinnitust (tl 86-88), s.o 02.03.2004 ja 08.01.2008 kinnituste algdokumendid, lisades kolmanda algdokumendina 09.12.2008 kuupäevaga kinnituse (kostja allkirja juures kuupäev „16.01.2009“), mitte aga hagiavaldusele lisatud 24.03.2006 dokumendi algdokumendi, mida kohus temalt nõudis. Kõigi nimetatud dokumentide kohaselt on 13.03.2003 laenulepingust tuleneva laenu põhiosa suuruseks 1 200 000 krooni, lisaks on märgitud intress ja 2004. a algdokumendis (tl 88) ka viivis. Ühtlasi on dokumentidel märge, mille kohaselt palus hageja kostjat andmete erinevusest informeerida. Tõenditest nähtuvalt on kostja tunnustanud korduvalt laenulepingust tulenevat võlgnevust koos kõrvalnõudega. Kolleegium on seisukohal, et nende tõendite puhul ei ole tegemist saldoteadetega VÕS § 204 mõttes (mis ei pruugiks tähendada konkreetse nõude tunnustamist). Tegemist ei ole jooksva arvega seotud toiminguga VÕS § 203 tähenduses, kus püsivas ärisuhtes poolte sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused summeeritakse (ja kus võlgnevuseks on nõuete ja kohustuste vahe - saldo). Kostjale edastatud ja tema poolt allkirjastatud kinnitused ei sisalda tunnuseid, mis viitaksid saldokinnitusele eeltoodud tähenduses ega võimaldaks seetõttu käsitleda dokumendi allkirjastamist nõude tunnustamise tahteavaldusena. Vaidlusalustes dokumentides on üheselt ja sõnaselgelt kajastatud vaid ühest konkreetsest lepingust tulenevat võlgnevust, mida kostja on oma allkirjaga ka kinnitanud.
lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud dokumentidele allkirja andmisega tunnustas kostja 13.03.2003 laenulepingust tulenevat hageja nõuet.
158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Praegusel juhul on kostja tunnustanud hageja nõuet 02.03.2004, 24.03.2006, 08.01.2008 ja 16.01.2009. Hageja esitas hagi kohtusse 10.03.2010. Kuna aegumistähtaeg katkes ja algas
lg 1 kohaselt uuesti 02.03.2004, seejärel 24.03.2006, 08.01.2008 ja 16.01.2009, ei olnud hagi esitamise ajaks aegumistähtaeg möödunud. Seega ei olnud kohtul alust jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Kuna esimese astme kohtus hageja nõude sisulist külge ei arutatud ning sisulisi vastuväiteid hagile ei ole kostja ka esitanud, ei ole ringkonnakohtul võimalik vaidlust apellatsioonimenetluses lahendada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul algdokumendi esitamise nõude korral selle täitmist kindlasti kontrollida, samuti pöörata tähelepanu esitatud ärakirjade ja algdokumentide omavahelisele vastavusele. Kui menetlusosaline ei saa algdokumenti esitada, siis tuleb tal seda põhistada. Sellisel juhul tuleb kohtul ka otsustada, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri (TsMS § 273 lg 5). Kui hageja ei esita usutavat tõendit võla tunnustamise kohta märtsis 2006, võib tema nõue olla jaanuariks 2008 (s.o järgmise kinnituse andmise ajaks) aegunud. Sel juhul ei saa rääkida aegumise katkemisest ja uuesti algamisest
lg 1 tähenduses, sest katkeda sai aegumis-tähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (Riigikohtu 21.11.2002 otsus nr 3-2-1-122-02). Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist, kuid võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina (Tsiviilseadustiku üldosa seadus, kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2010, lk 505). Menetluskulud jaotatakse vastavalt kohtulahendi tulemusele asja uuel läbivaatamisel. Ü. Jänes T. Kollom I. Sidok-Toomsalu 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.