jaanuari
lg 2 ja 1 p 4 järgi.
lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks lõikes 1 sätestatud alustel ka ostu-, vahetus- või muu 3 2-04-1970 lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud enne sama lõike punktis 3 nimetatud tähtaja algust, kuid viimase viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Hageja on hagis tuginenud 01.01.2004.a kehtima hakanud
lg 3 ja lg 1 p 2.
lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne sama lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. 01.01.2004.a kehtiva
redaktsiooni § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Nii varasema
lg 1 p 4 kui ka 01.01.2004.a kehtinud
lg 1 p 2 (koostoimes
Nii varasema
lg 1 p 4 alusel kui ka 01.01.2004.a kehtiva
lg 1 p 2 (koostoimes
lg-ga 1) alusel kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb kohtul tuvastada järgmiste eelduste olemasolu: 1) kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) kinkega kahjustati võlausaldajate huve; 3) võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks; 4) kinkeleping on sõlmitud lähikondsega. Nähtuvalt Harju Maakohtu 13.09.2004.a kohtuotsusest algas pankrotimenetlus 02.07.2004.a ja VE pankrot kuulutati välja 13.09.2004.a. Vaidlusalune ostu-müügileping, millega VMvõõrandas 1 000 000 krooni eest talle kuulunud kinnistu asukohaga XXX, sõlmiti kostjaga 13.05.2002.a. Eeltooduga on tõendatud, et VM võõrandas talle kuulunud kinnistu viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Pankrotimenetluse käigus, so 09.08.2004.a müüs kostja 1 000 000 krooni eest omandatud kinnistu 3 600 000 krooni eest edasi AK. Kostja väitel oli kinnistu väärtus 2002.a erinev 2004.a väärtusest ja 13.05.2002.a tehing ei olnud kinke iseloomuga. Nähtuvalt kostja poolt kohtule esitatud 04.12.2001.a kinnistu hindamisakti väljavõttest, hindas Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ XXX asuva kinnistu turuväärtuseks 04.12.2001.a seisuga 2 500 000 krooni / I kd tl 62-63/ ja eeldatav kinnistu müügiperiood nimetatud turuväärtusega oli tolle aja turusituatsioonis kuni 6 kuud. Asjaolu, et VM müüs kinnistu kostjale 13.05.2002.a ( so 6 kuu jooksul) turuhinnast 1 500 000 krooni odavamalt, mis on oluliselt madalam kinnistu tegelikust väärtusest, tõendab, et tehingul oli osaliselt kinke iseloom ja sõlmitud võlaõigusliku tehingu eesmärgiks oli kinnistu omandi osaline tasuta üleminek. Asjaolu, et hageja andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega kinnistu kui seda oli 1 miljon krooni (edasimüümisel oli müügihind 3 600 000 krooni) tõendab, et ostu-müügilepingus olid poolte kohustused ebavõrdsed ja lepingul oli kinke iseloom. Pankrotihalduri väitel ei ole kinnistu müügist saadud 1 000 000 krooni hageja arveldusarvele kantud, samuti ei ole talle esitatud muud dokumenti, mis kajastaks eelpool nimetatud rahasumma tasumist hagejale ning pankrotihalduri hinnangul ei ole kostja seda summat kunagi hagejale tasunud. Kostja on selle seisukoha vaidlustanud ja soovinud eelmenetluse käigus esitada kohtule vastavad dokumendid, mis tõendaksid raha maksmist hagejale, kuid seoses sellega, et need on pooltevahelised konfidentsiaalsed dokumentid, ei ole kostja pidanud neid vajalikuks esitada. Kostja kui ostja poolt 1 000 000 krooni ostuhinna hagejale tasumise kinnitamiseks esitatud dokumentaalset tõendit (kinnistu 13.05.2002.a.müügilepingu p 3.2) ei saa lugeda 4 2-04-1970 ümberlükatuks üksnes hageja väidetega ostuhinna tasumata jätmise kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid raha mittesaamise või raha üleandmise kohta. VEmaksejõuetus tekkis seoses tulumaksuvõlaga Maksuametile. Hageja väidete kohaselt esitas VM18.09.2001.a Harju Maksuametile avalduse, milles palus 2000.a tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2 820 147 krooni ajatamist ning tema avaldus rahuldati. Kuna VM ei täitnud ajatamisgraafiku tingimusi, siis tunnistati võlgnevuse ajatamise otsus kehtetuks. Viimati tasus VM tulumaksuvõlga 28.06.2002.a., so pärast 13.05.2002.a kinnistu võõrandamislepingu sõlmimist. Hinnates VE käitumist, võib järeldada, et teades oma võlast Maksuameti ees ja olles teadlik oma maksejõuetuse saabumisest, võõrandades talle kuuluva kinnistu alla selle turuväärtuse ning muutes end tehinguga maksejõuetuks, kahjustas ta võlgnikuna teadlikult võlausaldaja huve. Lisaks võõrandas VM02.05.2002.a talle kuulunud 2 sõiduautot kostjale, jättes endale autode kasutamisõiguse / I kd tl 31,32/. Tõendeid selle kohta, et VM oli 13.05.2002.a kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal maksujõuline ega muutunud maksejõuetuks sõlmitud tehingu tõttu, kohtule esitatud ei ole. Hageja väidete kohaselt on kostja hageja lähikondne pankrotiseaduse mõistes.
lg 1 kohaselt on füüsilisest isiku võlgniku lähikondsed tema abikaasa, ülenejad ja alanejad sugulased, õde, vend ja nende alanejad sugulased, võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend, samuti võlgniku faktiline abikaasa. Kostja vastuväite kohaselt ei olnud nad hagejaga 13.05.2002.a tehingu tegemise ajal elukaaslased. Kostja ei eita, et neil olid kooselust sündinud ühised lapsed, kuid kooselu ja ühine majapidamine lõppes ning aasta enne tagasivõidetavat tehingut ühist majapidamist ei olnud. Vaatamata eelmenetluses esitatud soovile esitada tõendeid antud asjaolu kinnitamiseks, kostja mingeid tõendeid ei esitanud. Kuna kostja väited kooselu lõppemisest ja ühise majapidamise puudumisest on paljasõnalised, puudub kohtu hinnangul alus hageja väidete ümberlükkamiseks ning kohus loeb tõendatuks, et pooled olid elukaaslased kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal, kooselust olid sündinud lapsed ja nad elasid koos Viimsis Vardi tee 6 asuval kinnistul, näidates nii müügilepingu sõlmisel elukohana selle aadressi, ja neil oli ühine majapidamine. Kostja oli pankrotiseaduse tähenduses hageja lähikondne. Kuna hageja maksuvõlg tekkis 2000.a tulumaksu 2 820 147 krooni tasumisega ja pooled elasid koos ning kõik Maksuameti teatised ja otsused tulid nende ühisele aadressile, on alus järeldada, et kostja oli teadlik hagejat ähvardavast maksejõuetusest ning sellest, et hageja ei ole võimeline täitma oma kohustusi tulumaksu tasumisel ning kinnistu võõrandamine võib tulevase võlausaldaja huve kahjustada. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et 13.05.2002.a sõlmitud ostu-müügilepingu tagasivõitmiseks vajalikud eeldused on tõendatud ning nimetatud ostu-müügileping kui kinke iseloomuga tehing tuleb tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks. Tagasivõidetav tehing sõlmiti 13.05.2002.a ja kostja omandas kinnistu enne 01.01.2004.a pankrotiseaduse jõustumist, tuleb ka tagasivõitmise tagajärgede osas, kui tehingu teisel poolel pole tehingu järgi saadud vara alles, kohaldada kuni 31.12.2003.a kehtinud
lg-t 2, mille kohaselt võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitist, kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadud vara alles. Kostja võõrandas VE pankrotimenetluse ajal, so 09.08.2004.a Viimsis Vardi tee 6 asuva kinnistu 3 600 000 krooni eest ja kinnistut ei ole võimalik tagasi nõuda, mistõttu hüvitise nõue on põhjendatud. Pankrotimenetluses tekib kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb kohaldada VÕSRS § 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal. 13.05.2002.a kehtis Tsiviilkoodeks ( TsK). TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, on TsK § 477 lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 5 järgi on alusetult vara saanud isik kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Viimsis Vardi 5 2-04-1970 tee 6 asuva kinnistu omandamisega ja selle müügiga sai kostja alusetult 3 500 000 krooni, milline tuleb temalt pankrotivarasse välja mõista. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.