← Eesti

3-10-1523/36

3-10-1523 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

  1. juunil
  2. a, Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaatas kirjalikus menetluses, millesse kolmanda isikuna kaasatud A. R läbi kaebuse esitaja V. P tühistamisnõudeid vastustaja – Lihula Vallavolikogu 18.03.2010.a otsusele nr 18 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine” maatükki nr 50 puudutavas osas ja otsusele nr 20 „Keeldumine isikute kandmisest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja” Otsuse nr 18 põhjenduste kohaselt toimus esmalt ajavahemikul 01.07.2009 – 31.07.2009 Lihula valla vabade põllumajandusmaade plaanide avalik väljapanek ja seejärel perioodil 15.
  3. – 25.01.2010 samade maade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamine, misjärel, kuivõrd kaebusi nimekirja kantud isikute kohta ei laekunud kinnitati otsuse p-ga 1 viitega Maareformi seaduse § 233 lg-tele 11, 2 ja 6 maatüki nr 50 pindalaga 15,7 ha osas kasutusvalduse saajaks FIE A. R Kirikuküla küla Väljasepa talust. Otsuse nr 20 motivatsiooni kohaselt saavad vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse isikud, kes tegelevad põllumajandusliku tootmisega kusjuures põllumajandusliku tootmisega tegeleja Maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. FIE V. P esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttes ei olnud märgitud, et taotleja on saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist, mistõttu vallavolikogu, võttes aluseks Maareformi seaduse § 233 lõike 5 ja [Vabariigi Valitsuse 31.01.2005.a. määrusega nr 24 kehtestatud] „Riigimaa kasutusvaldusse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra (edaspidi Kord) § 10 lg 2 otsustas keelduda V. P kandmisest vastavasse nimekirja. Maareformi seaduse §
  4. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine lg 5 sätestab, et „enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda taotlejatelt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente“ ning Korra § 10 lg 2 täpsustab, et „nõude saamisel esitab füüsilisest isikust ettevõtja kohalikule omavalitsusele 10 päeva jooksul põllumajanduslikku tootmist tõendava 1 väljavõtte tuludeklaratsioonist või teised põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavad dokumendid“. Kaebuse kohaselt taotles avaldaja endale kasutusvaldusesse oma elamumaaga piirnevat „Purje“ nimelist maatükki nr 50, mis oli ka varem tema kasutada olnud ja mida ta alates 2004ndast aastast oli hooldanud ja maatüki omatoodangust tulu saanud. Maatüki muutumine vabaks põllumajandusmaaks sai võimalikuks seetõttu, et vahepeal õppis kaebaja tööbüroo kaudu sellistel kursustel, millest osavõtmiseks tuli ajutiselt FIE staatusest loobuda. Samuti esitas V. P vallavolikogu otsuses nr 5 etteantud tähtpäevaks, s.o
  5. veebruariks 2010 vallale nõutud dokumendid vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks kuid ekslikult ei toonud tuludeklaratsioonis välja tulu omatoodetud põllu majandussaaduste müügist, vaid ainult ettevõtlustulud kokku, kuna eelnevatel aastatel polnud eristamist nõutud. Dokumentide vastuvõtmisel vallas küll selgitati, et tulu põllumajandussaaduste müügist tuleb eraldi välja tuua, kuid puuduste kõrvaldamiseks ei määratud tähtpäeva ega öeldud, et tehtud vea tõttu võidakse talle keelduda vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusesse andmisest. Selline teguviis on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 15 lõige 2-ga, mis ütleb, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas hiljem koos vaidega
  6. a tuludeklaratsiooni parandatud variandi ega käitunud kuidagi pahatahtlikult kuid ikkagi oli ta nüüd maast ilma jäädes esimest korda sunnitud ostma põlluheina oma küülikute jaoks. Tehes vaidlustatud otsused nr 18 ja 20 ühel ja samal päeval on volikogu andnud viite, et otsus maatükk ära anda teisele isikule oli juba eelnevalt tehtud ja kaebajat ei teavitatud puudustest taotlustes tahtlikult, kuna FIE A. Raga lähedalt seostud inimene töötab vallavalitsuses ja võib seeläbi mõjutada vallavolikogu tööd. Kaebaja ei käitunud pahatahtlikult Kaebaja vaietele vastas vallavolikogu 17.05.2010 kirjaga, kus märkis, et volikogu maaelu- ja korrakomisjon menetles 26.04.2010 vaideid volikogu 18.03.2010 otsustele nr 18 ja 20, ning ei pidanud vajalikuks neid muuta ega tühistada, kuna kaebaja ei tõendanud tähtaegselt, et ta on saanud tulu
  7. aastal omatoodetud põllumajandussaaduste müügist ja, et volikogul puudub alus tühistada jõustunud otsust, miks tekitab kahju kolmandatele isikutele. Sellise kolmanda isikuna pidas volikogu silmas FIE A. R, kellele aga kuulub kaebajast tunduvalt rohkem erinevaid maatükke, kusjuures maatükki nr 50 pole ta varem vallanud. 15.10.2010 esitatud kaebuse täiendustes leidis V. P, et vallavolikogu oleks maatüki nr 50 pidanud andma tema kasutusvaldusesse ja seda järgmistel põhjustel: - maatükk piirneb kaebajale kuuluva elamumaaga; - kolmas isik A. R ei ela Pagasi külas ega oma või kasuta „Purje“ maaüksusega piirnevaid maid; - avaldaja füüsilisest isikust ettevõtjana tegeleb küülikukasvatusega tehes juba 10 aastat „Purje“ maaüksuselt heina; - vallavolikogu põhjendus keelduda avaldaja kandmisest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja on ebaõige kuna esitatud deklaratsioonis jäi tulu põllumajandussaaduste müügist kajastamata inimliku eksituse tõttu mille kaebaja parandas, esitades koos vaidega parandatud deklaratsiooni. 2 V. P toonitab, et tema küülikukasvatus on jätkusuutlik tegevus ning ta on soovinud loomi kasvanduse laiendamiseks juurde osta kuid volikogu eitav otsus sunnitult muutis tema plaane. Renditud luhaheinamaa (54 ha) toodang ei ole küülikutoiduks sobilik. Lihula Vallavolikogu kaebusega ei nõustu. Kaebuse esitaja väide, et maatükk „Purje“ on aastast 2004 kuulunud kaebaja kasutusvaldusesse maavanema korralduse nr 36-M alusel ei ole õige. Kaebaja on tõenäoliselt silmas pidanud maavanema 12.08.2004 korraldust nr 369-m, millele kaebaja viitas vaides kuid mis ei anna vaidlusalust maatükki kellegi kasutusvaldusesse vaid selle korraldusega lubati maatükk panna avalikule väljapanekule. Lihula Vallavolikogu 28.10.2004 korraldusega nr 45 kinnitati küll vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse saajate nimekiri kuid tegemist on üksnes eeltoiminguga. Kasutusvalduse õigus kantakse kinnistusraamatusse, kuid antud maatükk ei ole siiani kinnistusraamatus. Vallavolikogu selgitab, et volikogu 28.01.2010 otsuse nr 5 alusel nõuti kõigilt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatelt Lihula valla haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente, milleks olid füüsilisest isikust ettevõtja puhul: 1) väljavõte põllumajanduslikku tootmist tõendavast
  8. a tuludeklaratsioonist (E vorm); 2) tootmiseks vajaliku maa omandiõigust või kasutusõigust tõendavad dokumendid. Otsuse nr 5 volitusnormiks on MaaRS §233 lg 5, mis sätestab, et enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. MaaRS § 233 lõike 2 kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi seaduse tähenduses isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Tuludeklaratsiooni väljavõttes kajastub saadud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Väljavõttel on rida „Tulu kauba müümisest ja vahendamisest“ põllumajandussaaduste võõrandamise lahtris. Kaebaja tõi Lihula vallavalitsusele 15.10.2010 aastal kõik nõutud dokumendid. Üheks dokumendiks oli ka väljavõte
  9. aasta tuludeklaratsioonist. Sellest nähtus, et tulu kauba müümisest ja vahendamisest põllumajandussaaduste võõrandmise lahtris oli
  10. aastal 0 krooni. Vallavalitsuse ametnik võttis kaebajalt kõik dokumendid vastu ning need registreeriti samal päeval. HMS § 15 lg 2 sätestab, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määratakse taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Antud juhul ei olnud tegemist puudustega dokumentidega haldusmenetluse tähenduses. Kaebaja tõi nõutud tähtajaks täpselt need dokumendid, mida vallavolikogu nõudis ning nendel dokumentidel (tuludeklaratsiooni väljavõttel) oli kajastatud see, et kaebaja ei ole saanud
  11. aastal põllumajandussaaduste müügist tulu. Seega esitas kaebaja tähtaegselt nõutud dokumendid ning nendel dokumentidel kajastusid Lihula Vallavolikogu poolt nõutud andmed, millele toetudes sai vastu võtta seaduspärase otsuse. 3 Vallaametnikul ei olnud alust kahelda tuludeklaratsiooni väljavõtte õigsuses. Valla ametnik ei saa millelegi toetudes öelda, et tema juurde pöördunud isiku tuludeklaratsiooni väljavõte ei ole õige. Lihula vallavalitsusele 15.02.
  12. a esitatud deklaratsiooni väljavõttest nähtus, et „Ettevõtlustule kokku“ real oli summa 38 423 krooni ning see oli tulnud realt 1.8 ehk „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“. Nii volikogu otsuses kui seaduses on nõue, et isik peab saama tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist – antud juhul nähtus, et isik oli saanud tulu vaid toetustest ja stipendiumitest. Kohtule esitatud hiljem muudetud väljavõte näitab „Ettevõtlustulu kokku“ real samuti summat 38 423 krooni. Samas on selleks hetkeks muudetud „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“ rea summat 2700 krooni võrra väiksemaks ning 2700 krooni on tõstetud „Tulu kauba müümisest ja vahendamisest“ reale.
  13. aprillil esitas kaebaja muudetud tuludeklaratsiooni väljavõtte koos vaidega ka Lihula Vallavolikogule. Kuivõrd polnud alust kahelda dokumentide õigsuses, siis ei olnud kaebaja puhul tegemist põllumajandusliku tootjaga maareformi seaduse mõistes. Lihula Vallavolikogu lähtus 18.03.2010 otsuse nr 20 tegemisel MaaRS § 233 lõikest 5, mis sätestab, et vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele – antud juhul ei nähtunud tuludeklaratsiooni väljavõttest, et isik oleks saanud
  14. aastal tulu põllumajandussaaduste müügist. Kuna maareformi seadus ei luba kanda kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes ei vasta maareformi seaduses sätestatud nõuetele, siis jäi „Purje“ maatüki soovijate nimekirja ainult FIE A. R kes vastas kõikidele kriteeriumitele. V. P 06.12.2010 vastuses Lihula Vallavolikogu vastusele leitakse, et tema, esitades 15.02.2010 kohalikule omavalitsusele nõutud dokumendid vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks, tegi seda puudustega ja nimelt selliselt, et esitas mitte tuludeklaratsiooni vormi E vaid tavalise vormi. Alles 18.03.2010 selgus, et vajalik oli E-vorm, kuna seal on omatoodang eraldi välja toodud. Ametnik oleks juba dokumentide vastuvõtmisel pidanud juhtima tähelepanu deklaratsioonis puuduolevale omatoodangu väljavõttele. Kaebaja ei ole ka varem oma deklaratsioonides tulu eraldi välja toonud ja 15.02.2010 esitatud deklaratsioon oli sarnaselt tehtud. Samuti jääb kaebaja seisukohale, et maatükk nr 50 oli esimest korda tema kasutusvaldusesse antud juba 28.10.2004 ja seda vastavalt kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldajate nimekirjale, kuhu oli kantud ka tema nimi. Lihula Vallavolikogu vastuses kaebaja 06.12.2010 vastusele selgitatakse veel kord, et 24.10.2004 volikogu otsus andis isikule ainult õiguse saada maatükk tulevikus enda kasutusvaldusesse, kuid reaalselt kasutusvaldusesse antakse maatükk vastavalt Korra §-le 17 maavanema ja kasutusvaldusesse taotleja vahelise lepinguga. Seega kaebaja väide, et pelgalt volikogu otsusega on riigimaa antud kaebajale kasutusvaldusesse, ei ole õige. Vastustaja selgitab, et kaebaja, väites tema poolt esitatud tuludeklaratsiooni olevat „tavalise“ deklaratsiooni, ei saa selle all ilmselt mõelda tuludeklaratsiooni A-vormi, sest sellel kajastuvad ainult füüsilise isiku tulud ning puuduvad andmed ettevõtlusega seotud tuludest ning kuludest. Lisaks A-vormile on teiseks variandiks E-vorm. Tuludeklaratsiooni E-vorm kujutab endast füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulude deklaratsiooni. Kaebaja poolt 4 15.02.2010 esitatud tuludeklaratsiooni kajastab ettevõtluse tulusid ja kulusid. Kui kõrvutada kaebaja poolt 15.
  15. esitatud deklaratsioon Maksu- ja Tolliameti kodulehelt saada oleva
  16. aasta tuludeklaratsiooni e- vormi näidisega, siis on näha, et mõlema kajastuvad täpselt samad andmed (sh veerg 4 ehk põllumajandussaaduste võõrandamise veerg ning rida 1.
  17. ehk tulu kauba müümisest ja vahendamisest). Kolmas isik on seisukohal, et ei ole V. P tõendanud omatoodetud põllumajandusliku tulu olemasolu tähtaegselt ning Lihula Vallavolikogu on teinud õige otsuse. Väljavõte pealkirjaga „ettevõtlustulu deklaratsioon 2008“ mille kaebaja vallavalitsusele 15.02.2010 esitas, on samaväärne nn E-vormiga. Hiljem esitatud dokumenti tulnuks parandused teha enne 15.02.2010, mil oli dokumentide esitamise tähtaeg. Peale selle, nagu kolmas isik märgib, ei ole V. P, olles end küll 24.04.2008 registreerinud uuesti FIE-ks, jätkusuutlik ettevõtja. Saades PRIA poolt toetusi, mis on ette nähtud investeeringuteks ja kulutuste kompenseerimiseks, pole ta tegelikult kapitalimahutusi põllumajanduslikku ettevõtlusesse teinud. FIE-l puudub tehnika (traktor, põlluharimisriistad) ning heina purustamisest teenustööna vaidlusalusel „Purje“ maatükil järeldub, et tegelikult kaebaja jänesekasvatus maatükilt saadavat heina ei vajagi. Kohtu seisukoht Põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist ettenägev regulatsioon (MaaRS § 233, Vabariigi Valitsuse 31.01.2005.a. määrusega nr 24 kehtestatud „Riigimaa kasutusvaldusse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“) näeb ette, et enne vallavolikogu poolt põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatelt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ning nõude saamisel esitab füüsilisest isikust ettevõtja kohalikule omavalitsusele 10 päeva jooksul põllumajanduslikku tootmist tõendava väljavõtte tuludeklaratsioonist või teised põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavad dokumendid. Lihula Vallavolikogu 28.01.2010 otsuse nr 5 p-ga tehti vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse taotlevatele füüsilisest isikust ettevõtjatele ülesandeks esitada tähtajaga 15.02.2010 väljavõte põllumajanduslikku tootmist tõendavast 2008.a tuludeklaratsioonist (Evorm) ja 2) tootmiseks vajalikku maa omandiõigust või kasutusõigust tõendavad dokumendid. V. P poolt esitatud deklaratsioonis Ettevõtluse tulud ja kulud on ettevõtlustulu (read 1.1 kuni 1.11) deklareeritud kokku 38 423 krooni, mille ainsaks allikaks on rida 1.8 toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega (tl 88). V. P kohtumenetluses esitatud seisukoha järgi oli tema poolt esitatud deklaratsioon puudustega, mistõttu deklaratsiooni saamisel vallaametnik pidanuks käituma HMS § 15 lõikes 2 sätestatud reegli kohaselt, st „kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesele võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata“. Kaebaja selle väite hindamisel tuleb arvestada, et reeglina on õigusliku olukorra ning asjaolude selgitamine nõutav üksnes menetlusosalise enda soovil ning taotlusel, mistõttu ei ole nõuandmine mitte alati vajalik, vaid üksnes olukordades, kus isik selgelt väljendab oma soovi saada menetlust puudutavat teavet (Euroopa Nõukogu soovitusest nr 77

(31). Ka HMS § 36 lg 1sätestab, et vaid menetlusosalise soovil selgitatakse talle muuhulgas seda, millised 5 taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusemenetluse esitada. V. P nõustamistaotlusega haldusorgani poole ei pöördunud. Samas võib nõustuda teiste menetlusosaliste poolt asjas avaldatud seisukohaga, et V. P poolt esitatud dokumendi näol polnud tegemist puudustega dokumendiga haldusemenetluse seaduse tähenduses ehk kaebaja tõi nõutud tähtajaks täpselt need dokumendid, mida vallavolikogu nõudis ning nendel dokumentidel oli kajastatud see, et kaebaja ei olnud saanud
  1. aastal põllumajandussaaduste müügist tulu. Sellises olukorras puudus ametnikul äratuntav vajadus hakata deklaratsiooni esitajalt uurima, ega ta pole dokumentide täitmisega eksinud. Eeldatakse, et isik on ka ise ilmutanud vajalikku hoolsust talle tähtsust omavate dokumentide koostamisel ja nende sisu vastab tegelikkusele. Kuigi V. P väidab, et kui tema esitas vallaametnikele „tavalise“ tuludeklaratsiooni, siis pidanuks talle selgitatama vajadust esitada deklaratsiooni E-vorm, ilmneb esitatud deklaratsioonide võrdlusest, et nn „tavaline“ vorm ongi sisuliselt E-vorm kuivõrd mõlemal vormil on toodud read 1.1 kuni 1.11 kirjeldamaks maksustamisperioodil Eesti ettevõtlusest saadud tulu tululiikide lõikes. „Tavaline“ ehk vorm A on füüsilise isiku tuludeklaratsioon millel isiku ettevõtlusega seotud tulusid ja kulusid ei kajastata. Seega esitas V. P mõlemal korral kohalikule omavalitsusele füüsilisest isiku tuludeklaratsiooni vorm E, millede erinevus seisnes selles, et ajaliselt viimasel deklaratsioonil oli rea 1.8 „toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“ väärtust 2700 krooni võrra vähendatud ja kantud see reale 1.
  2. „tulu kauba müümisest ja vahendamisest“. Kuivõrd parandatud deklaratsioon esitati alles 21.04.2010 koos vaidega on tegemist Lihula Vallavolikogu 28.01.2010 otsuses nr 5 toodud tähtaja rikkumisega, millega määrati täiendavate dokumentide esitamise tähtajaks 15.02.2010 ning vallavolikogu on kaevatava otsuses nr 20 õigesti motiveerinud keeldumist kanda V. P vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja sellega, et „taotleja poolt esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttes ei ole märgitud, et taotleja on saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist“. Mis puutub otsuse nr 18, millega vaba põllumaatüki nr 50 kasutuvaldusesse saajaks kinnitati FIE A. R õiguspärasusse, siis olukorras, kus A. R vastab vaba põllumaa kasutusvaldusesse taotlejale esitatud tingimustele ja teisi taotlejaid, arvestades volikogu 18.03.2010.a otsuse nr 20 sisu, „Purje“ maatükile ei olnud, puudub alus rahuldamaks kaebaja taotlust otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsuseid ei saa tühistada pelgalt seetõttu, et need, nagu kaebaja on tähele pannud, tehti ühel ja samal päeval ning et A. R elukaaslane töötab vallavalitsuses. Kohtukulude nõuded asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 kohus o t s u s t a s:
  3. Jätta V. P kaebus rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. 6 Aivar Koppel, halduskohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.