KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Sirje Õunpuu Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2012. a. Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-55654 T
) § 97 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ja laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Puudub vaidlus asjaolus, et hageja I on saanud täisealiseks, kuid jätkab keskhariduse omandamist gümnaasiumis. JS on õigus elatise nõude esitamiseks.
§ 120
lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. § 100 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt seadusest (
§id 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt
§-le 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
§ 102
lõige 2 sätestab, et vanem ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka olukorras, kus tema varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline andma ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellisel juhul peab vanem kasutama tema käsutada 2
(3)olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on tõendanud, et ta on võetud töötukassas arvele töötuna alates detsembrist 2011.a. ning väidab, et temal puudub raha laste ülalpidamisnõude täitmiseks minimaalsuuruses. Kohus ei arvesta kostja vastuväiteid töötuse kohta, sest töö mitteleidmine ei ole perekonnaseaduse kohaselt mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks elatise vähendamist alla seaduses kindlaksmääratud minimaalmäära. Seaduses loetletud mõjuvate põhjuste esinemist kostja tõendanud ei ole. Samas on kostja vaatamata töötusele teinud märkimisväärseid väljaminekuid lastele isiklikult (asjade ostmine, taskuraha). Nimetatud panust ei ole aga olnud võimalik kasutada teisel vanemal, kes reaalselt täidab laste ülalpidamise kohustust ja kostja selline panus ei ole arvestanud laste ülalpidamise esmavajadusi. Hagejad taotlevad ülalpidamiseks elatise väljamõistmist teiselt vanemalt seaduses sätestatud minimaalsuuruses s.o. 145 eurot kuus. 18- ja 14-aastase lapse vajadusi arvestades on nõue õigustatud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja elatis kuulub väljamõistmisele hagejate poolt taotletud suuruses ning alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 15.11.2011.a. Poolte vahel puudub vaidlus alates 15.11.2011.a. laste arvele kostja poolt kantud rahasummade tasaarvestamiseks käesoleva kohtuotsuse täitmise käigus. Tulenevalt TsMS § 164 lõikest 1 tuleb jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik 3
(3)