← Eesti

2-12-4671/8

Obsah (8)§ 367§ 108§ 113§ 35§ 37§ 7§ 42§ 8

2-12-4671 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 367 lg-le 1 tuginedes ka kaskokindlustuse kulu 97,51 eurot ning liisingueseme müümisega kaasnenud kulude summas 545,58 eurot hüvitamist. Hageja palub kostjalt välja mõista ka

  1. veebruari 2012 seisuga põhinõudelt (6138,81 eurot) sissenõutavaks muutunud viivise summas 1207,24 eurot ning alates
  2. veebruarist 2012 viivise määras 0,03 % päevas põhinõude summalt kuni põhinõude täitmiseni. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
  3. Kostja hagi ei tunnista.
  4. Kostja märgib, et liisingulepingu lõppedes tagastas ta hagejale kuuluva sõiduki tähtaegselt
  5. juuniks 2009 müüjale ning sõiduki vastuvõtjal ei olnud mingeid pretensioone sõiduki tehnilise seisukorra kohta. Kostja lisab, et viimane lepinguga seotud osamakse on tasutud
  6. juulil
  7. 2

(6)2-12-4671 Tagasiostmiskohustusega seonduvalt viitab kostja liisingulepingu punktile 5 (hageja ning müüja vahel sõlmitud tagasiostuleping), mille kohaselt lasus taoline kohustus sõiduki müüjal. Kostja lisab, et müüja on kostjast sõltumatutel asjaoludel jätnud tasumata hageja poolt sõiduki väljaostu arve. Seega on kostja seisukohal, et tema ei saa vastutada müüja kohustuste ees. Kostja on lisaks seisukohal, et sõiduk müüdi hageja poolt pärast selle tagastamist turuhinnast oluliselt madalamalt, mille eest kostja ja tagatise andja (s.o müüja) vastutada ei saa. Kostja hinnangul oli liisingueseme turuhind vähemalt 16 500 eurot. Muu hulgas on kostja seisukohal, et liisinguandja ei saa kohustada liisinguvõtjat kasutusrendi lepingu tähtaja möödumisel ostma liisingufirmale kuuluvat sõidukit või hüvitama selle müügiga tekkinud hinnavahet. MENETLUSE KÄIK 5. Asja sisulise arutamise käigus 5. detsembril 2012 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja oma esitatud nõude juurde. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 6. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. 7. Hageja nõuab kostjalt liisingulepingus fikseeritud sõiduki jääkväärtuse ja sõiduki müügist saadu hinnavahe, 5495,72 euro, hüvitamist. Samuti nõuab hageja

§ 367

lg-le 1 tuginedes kindlustuskulude summas 97,51 eurot ning liisingueseme müümisega kaasnenud kulude summas 545,58 eurot hüvitamist. Need hageja nõuded võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taoliste nõuete rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113lg 1.

  1. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - hageja (liisinguandja) ja kostja (liisinguvõtja) vahel sõlmitud liisingulepingu nr xxx alusel ostis hageja
  2. juunil 2008 müüjalt sõiduauto FIAT 500, mille jääkväärtuseks liisinguperioodi lõpus on liisingulepingus kokku lepitud 14 745,72 eurot; - hageja on liisingulepingu alusel andnud sõiduki kostja kasutusse ning liisinguleping on lõppenud selle tähtaja (st liisinguperioodi) lõppemise tõttu
  3. juunil 2009; - kostja on tasunud liisingueseme kasutamise eest kohaselt vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule; - lepingu lõppedes on kostja sõiduki tähtaegselt
  4. juunil 2009 tagastanud ning hageja pole esitanud pretensioonide sõiduki tehnilise seisukorra osas.
  5. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on kostjal hageja ees liisingulepingust tulenevaid täitmata kohustusi.
  6. Hageja poolt esitatud hinnavahe hüvitamise nõue (5495,72 eurot) tugineb liisingulepingu lisaks oleva AS-i Nordea Finance Estonia kasutusrendi tingimustel sõlmitavate liisingulepingute üldtingimuste (vt toimik, lk 6-7; edaspidi ka üldtingimused) punktile 1.
  7. Sellest üldtingimuste punktist tuleneb, et kui liisinguvõtja ei kasuta temale üldtingimuste punktis 1.2 antud võimalust liisingueseme ostueesõigusele ning ei täida ka punktis 1.3 toodud kohustust iseseisvalt leida liisinguesemele ostja, siis on liisinguvõtjal 3

(6)2-12-4671 kohustus vara tagastada. Liisinguandjal on õigus nõuda liisinguvõtjalt hinnavahe katmist, kui vara müügihind on madalam kui lepingus fikseeritud vara jääkväärtus. 11. Kohtu hinnangul tuleb liisingulepingu lisaks olevaid üldtingimusi pidada kostja poolt kastutatavateks tüüptingimusteks

§ 35

lg 1 mõttes.

§ 35

lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega loetakse sätte kohaselt tüüptingimuseks mistahes ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Menetluses pole kumbki pool praegusel juhul ka väitnud, et kostja üldtingimuste näol ei ole tegemist tüüptingimusega. Seega tuleb kohtul hinnata üldtingimuste punkti 1.4 ka võlaõigusseaduse II peatüki 2. jao sätetest lähtuvalt. 12.

§ 37

lg-st 1 lähtuvalt saab tüüptingimust lugeda lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.

§ 37

lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. 13. Iseenesest anna asja materjalid põhjust kahelda, et kostjat üldtingimuste kui tüüptingimuste olemasolust liisingulepingu sõlmimisel teavitati ja kostjal oli võimalus nende sisuga tutvuda. Siiski ei saa üldtingimuste punkti 1.4 lugeda praegusel juhul liisingulepingu osaks

§ 37lg-st 3 lähtuvalt.

Selle tingimuse sisu on liisingulepingu olemust arvestades niivõrd ebatavaline, et heas usus tegutsev liisinguvõtja ei pidanud tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ootama. Kohus märgib siinkohal, et tingimuse ebaharilikkust tuleb hinnata objektiivselt, st pidades silmas keskmise lepingupoole mõistlikku ootust lepingu sisu suhtes. Mõistlikkuse hindamisel tuleb vastavalt

§ 7

lg-le 2 arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Oluline ei ole konkreetse lepingupoole võime tingimusest aru saada, tema erialane ettevalmistus, vaid keskmise mõistliku heas usus tegutseva lepingupoole eeldatav ootus lepingu sisu suhtes.

§-s 361 esitatud määratluse järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguvõtja kohustused on (dispositiivselt) sätestatud

§-s

  1. Liisinguleping on võlaõigusseaduse mõtte kohaselt kasutusleping. Kostja üldtingimuste punkt 1.4 paneb aga liisinguvõtjale (koostoimes punktidega 1.2 ja 1.3) sisuliselt kohustuse liisinguese liisinguperioodi lõppedes lepingus fikseeritud jääkväärtusega välja osta või hüvitada sõiduki tagastamise järgselt sõiduki müügihinna ja liisingulepingus fikseeritud vara jääkväärtuse võimalik vahe. Taoline tüüptingimusest tulenev kohustus ei ühti olemuslikult liisingulepingu eesmärgiga.
  2. Kohus märgib, et võlaõigusseadus ei välista liisingulepingu sõlmimist nn kapitalirendi tingimustel, mille puhul on pooled kokku leppinud, et liisinguperioodi lõppedes läheb omandiõigus liisingulepingu objektiks olnud asjale üle liisinguvõtjale või tekib liisinguvõtja kohustus asi kokkulepitud jääkväärtuse tasumise eest omandada. Selliste 4

(6)2-12-4671 liisingulepingute sõlmimine on käibes ka tavapärane. Samas ei nähtu praegusel juhul asja materjalidest, et pooled oleksid soovinud sõlmida liisingulepingut kapitalirendi tingimustel. Vastupidi, üldtingimuste pealkiri viitab kasutusrendile. Samuti on hageja poolt kostjale esitatud liisingufinantseerimise pakkumises pakutavaks liisingu tooteks märgitud kasutusrent (vt toimik, lk 32-33). Kasutusrendi puhul ei tulene lepingust mõisliku eelduse kohaselt liisinguvõtjale kohustust liisinguese liisingulepingu lõppedes omandada (lepinguga antakse sageli küll õigus liisinguese jääkväärtusega välja osta). See tunnus peamiselt eristabki kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid teineteisest. Seetõttu on üldtingimuste punktis 1.4 sisu kasutusrendilepingus kohtu hinnangul ebatavaline ehk üllatuslik ning ei vasta sõlmitud lepingu üldisele eesmärgile. Punkt 1.4 ei ole kostja üldtingimuste muust tekstist ka kuidagi esile toodud nt allajoonitult või kursiivkirjas. 15. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et kostja üldtingimuste punkt 1.4 ei ole tüüptingimusena

§ 37lg 3 järgi lepingu osaks saanud.

Seega ei saa kõnealusele lepingupunktile tuginedes kohustuse täitmist nõuda. 16. Kohus lisab, et isegi kui üldtingimuste punkti 1.4 lugeda liisingulepingu osaks, oleks see tingimus

§ 42lg 1 järgi tühine.

Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 42

lg 1 redaktsiooni kohaselt loeti tüüptingimust tühiseks, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi teise lõike esimeses lauses sätestatu kohaselt eeldati ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Juba eelpool esitatud põhjendustest lähtuvalt (vt otsuse põhjenduste punktid 13 ja 14) leiab kohus, et üldtingimuste punkt 1.4 oluliselt halvendab kostja kui liisinguvõtja õiguslikku positsiooni ning moonutab oluliselt liisingulepingu seadusjärgset regulatsiooni. Seejuures tuleb muu hulgas arvestada, et kostja sõlmis kohtu poolt tuvastatud asjaoludel liisingulepingu tarbijana. Kostja on 5. detsembril 2012 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et liisis sõiduki isiklikuks otstarbeks (vt toimik, lk 54). Ka muudest asja materjalidest ei nähtu, et lepingu sõlmimine oleks seondunud kostja (isikliku) majandus- või kutsetegevusega. 17.

§-st 41 tuleneb, et kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et ilma üldtingimuste punktita 1.4 poleks liisingulepingut sõlmitud. Seda ei ole asja materjalide põhjal alust ka arvata, kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt oli hagejal sõlmitud sõiduki müüjaga (Aktsiaseltsiga AA) tagasiostuleping liisingueseme tagasi ostmiseks liisingulepingus fikseeritud jääkväärtusega pärast liisingulepingu tähtaja lõppemist. Taolise lepingu olemasolu nähtub ka liisingulepingu eritingimuste (vt toimik, lk 5) punktist 5. Müüja on jätnud poolte väidete kohaselt tagasiostulepingust tulenevad kohustused hageja ees siiski täitmata. Liisingulepingu sõlmimisel ei olnud tagasiostulepingu rikkumine müüja poolt teada. 5

(6)2-12-4671 Üldtingimuste punkti 1.4 sisalduva tingimuse asemel ei saa kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut, sest asjakohane regulatsioon puudub. 18. Hagiavalduses märgitud lisakulude hüvitamist ei ole hagejal samuti õigus kostjalt nõuda. Vastavalt

§ 367

lõigetele 1 ja 4 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida viimane kandis seoses liisinguesemega, samuti ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole liisingulepingut üles öeldud. Liisinguleping oli sõlmitud määratud tähtajaks ja lõppes tähtpäeva saabumisel. Seetõttu on hageja kõnealused nõuded alusetud. Kohus siinkohal, et hagetavad liisingueseme kindlustuskulud puudutavad hageja esindaja poolt kohtuistungil antud täiendavate selgituste kohaselt ajavahemikku alates sõiduki tagastamisest (kostja poolt) kuni selle müümiseni (vt toimik, lk 54).

  1. Lähtudes eeltoodud kaalutlustest, jätab kohus hageja nõuded hinnavahe, kindlustuskulude ja liisingueseme müümisega kaasnenud kulude hüvitamiseks rahuldamata. Samuti puudub alus viivisenõude rahuldamiseks, kuna kostja ei ole hagis märgitud rahaliste (põhi)kohustuste täitmisega viivitanud.
  2. Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et hageja ja sõiduki müüja vahel sõlmitud tagasiostuleping iseenesest ei saa mõjutada kostja liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste mahtu, kuna kostja ei ole selle lepingu pooleks (

§ 8lõiked 1 ja 2).

Samuti ei pea kostja kandma sõiduki müüja poolt tagasiostulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisega seonduvaid riske. Kohus ei pea menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks käsitleda otsuses muid poolte menetluses esitatud väiteid, mh vaidlusküsimust sellest, kas sõiduki müügihind vastas turuhinnale. 21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.