← Eesti

2-12-38749/5

Obsah (10)§ 405§ 444§ 632§ 5§ 230§ 232§ 162§ 164§ 174§ 129

2-12-38749 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Avalikult teatavakstegemine Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasi (number ja menetlus) 2-12-38749 K N versus O H Hagimenetlus (lihmenetlus) Hagi ese elatise nõ

§ 405

lg 1,

§ 444lg 1).

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest (alus:

§ 632

lg 1).

§ 405

lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või kui on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUS K N esitas oma seadusliku esindaja IS kaudu 27.09.2012 Harju Maakohtule hagi O H vastu elatise nõudes. IS ja O H on alealise K N bioloogilised vanemad, kes on kantud hageja sünnitunnistusele. Hagiavalduses soovib hageja, et kostja maksaks tema ülalpidamiseks elatist miinimummääras, tagasiulatuvalt alates oktoobrist

  1. Kostja hakkas lapsele elatist maksma alles
  2. aastal ja on teinud seda ebaregulaarselt ja ebapiisavalt ning seejuures alla miinimummäära. Hagiavalduse juurde esitatud hageja ja tema seadusliku esindaja pangakontode väljavõtetest nähtub järgmine:
  3. IS pangakonto väljavõttest nähtub, et O H on teinud lapse ülalpidamiseks järgmised pangaülekanded: €70,00 €70,00 €70,00 €70,00 €70,00
  4. K N pangakonto väljavõttest nähtub, et O H on teinud tema ülalpidamiseks järgmised pangaülekanded: €50,00 €50,00 €50,00 2

(11)2-12-38749 €50,00 €50,00 €50,00 €50,00 €50,00 Hageja palub välja mõista kostjalt elatise miinimummääras tagasiulatuvalt alates oktoobrist 2011, so üks aasta enne hagi esitamisest. Hageja seadusliku esindaja igakuiseks sissetulekuks on emapalk vahemikus €346 kuni €540, mille saamine lõpeb detsembris
  1. Peale selle saab hageja seaduslik esindaja peretoetust €38,36 kuus. Kohus tegi päringud rahvastikuregistrisse. Inna Suhhorukoval on ülalpidamisel kaks alaealist last: K N (sündinud XXX) ja M Š (sündinud XXX). O H on ülalpidamisel kaks alaealist last: K N (sündinud XXX) ja AH (sündinud XXX). Kohus võttis hagi menetlusse 03.10.2012 ja kohustas kostjat vastama kohtule. KOSTJA VASTUS Kostja esitas 29.10.2012 hagile vastuse, milles teatas, et ta ei tunnista hagiavalduses esitatud nõuet hagis märgitud summas ega võta hagi õigeks. Kostja teatas, et ta soovib, et kohus vaataks hagi läbi kohtuistungil. Kostja teatas, et ta ei eita endal lasuvat lapse ülalpidamiskohustust, kuid lähtudes oma varalisest seisundist ning maksekoormusest ei ole ta võimeline maksma elatist soovitud miinimummääraski. Kuni 01.04.2012 tasus kostja hageja ülalpidamiseks elatist summas €50 ning sealt edasi €70 kuus. Kostja täidab temal lasuvat ülalpidamiskohustust hageja suhtes oma võimaluste piires. Kostja töötab SJ OÜ-s turvatöötajana ning tema keskmine töötasu, mille ta kätte saab, on €549,
  2. Muid sissetulekuid kostjal ei ole. Seega on kostja töötasu tema ainus sissetulek, millest peab kostja suutma toime tulla nii oma laste kui ka enda igapäevaste vajaduste rahuldamisega. Kostja peab lisaks ülal pidama ka oma tütart A H , kes on sündinud XXX. Alates juulist 2012 ei ela kostja enam koos oma tütrega ning tasub tütre ülalpidamiseks igakuiselt €
  3. Eluaseme (korter asukohaga XXX) soetamiseks on kostja 23.04.2007 võtnud laenu. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ning laenuga soetatud eluaseme säilitamiseks peab kostja igakuiselt tasuma pangale ca €
  4. Lisaks sellele lasub kostjal kohustus tasuda ka eluasemekulud summas €79 kuus. Pärast nimetatud kohustuste täitmist jääb kostjal järele €196 enda igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (toit, riided, hügieenitarbed, tervishoid), kusjuures nimetatud summa on isegi väiksem kui hagis märgitud summa hageja samasisuliste vajaduste rahuldamiseks. Seega ei võimalda käesoleval ajal kostja varaline seisund ning temal lasuvad kohustused maksta hageja ülalpidamiseks elatist hageja poolt nõutavas suuruses. Kostja palub kohtul võtta arvesse ülaltoodud asjaolusid ja vähendada elatist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra. Kostja hinnangul oleks ta suuteline tasuma hageja ülalpidamiseks maksimaalselt €70 kuus. Kostjalt elatise väljamõistmiseks suuremas ulatuses osutuks kostja teine laps varaliselt vähem kindlustatuks võrreldes hagejaga ning kostja enda tagasihoidlik ülalpidamine saaks kahjustada. Kostja palub rahuldada hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise summas €50 perioodil 01.10.2011 kuni 31.03.2012 ja alates 01.04.2012 €
  5. 3
(11)2-12-38749 Kohus edastas 29.10.2012 hageja seaduslikule esindajale kostja vastusest koopia ja palus selle kohta esitada seisukoht. 18.11.2012 esitas hageja lepinguline esindaja kohtule arvamuse kostja vastuse kohta, millest nähtub järgmine. PKS § 100 lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Hageja K N sündis XXX. Perekonna kooselu kestis vaid lapse kolmanda elukuu lõpuni, seega XXX. Pärast kooselu lõppu hageja seadusliku esindaja IS kohtus kostja oma pojaga (hagejaga) üliharva. Sisuliselt hageja ei teadnudki, kes on tema isa. Kostja mingit elatist hagejale ei tasunud ega andnud ülalpidamist ka muul viisil. Kostja sellisele käitumisele ei saa olla mingit mõistlikku põhjendust, õigustust ega vabandust. Käesoleval ajal on alaealise hageja ja kostja kohtumised harvad, alaealisele traumeerivad ning negatiivseid emotsioone tekitavad, mis on põhjustatud kostja hoolimatust ja ükskõiksest käitumisest. Kostja hakkas hagejale elatist tasuma 2010, so ajal, mil hageja oli kolmeteistkümne aastane. Kostja ei tundnud mingit muret, kuidas ja kes tema last üleval peab. Elatise summad, mida kostja tasus, on olnud ilmselt ebapiisavad lapse ülalpidamiseks, kuna lapse kasvades suurenevad ka tema vajadused. PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kostja on esitanud kohtule oma teise lapse AH sünnitunnistuse koopia ja selgitanud, et alates juulist 2012 ei ela kostja ka enam oma tütrega ning tütre ülalpidamiseks tasub kostja igakuuliselt €
  1. PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata seejuures enese tavalist ülalpidamist ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lg 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja teise lapse olemasolust said hageja ja tema seaduslik esindaja teada alles kohtust 31.10.2012 saabunud dokumentidega. Hageja seadusliku esindaja perekonda on samuti sündinud lisaks tütar M Š (XXX). Hageja seadusliku esindaja IS emapalk lõppeb detsembris 2012 ja kui tal oli seni võimalik hageja igakuiseks ülalpidamiseks vajaka jääv osa (so, mida kostja ei tasunud), hankida oma ainsast sissetulekust ehk emapalgast, siis selline võimalus kaob detsembrist
  2. M Š on liiga väike, et teda saata lastesõime, et ema saaks tööle minna. IS praeguse elukaaslase õlule jääks tööga välja teenida oma tütre, hageja, hageja seadusliku esindaja ja ka kostja see osa elatisest, mida kostja tasub hagejale vähem, kuid mis on hageja toimetulekuks hädavajalik. Kostja on esitanud kohtule andmed oma netotöötasu kohta, mis on €549,55 kuus, mis on kostja selgituse kohaselt tema ainsaks sissetulekuks ja mille arvelt peab kostja suutma tulla toime nii laste kui ka igapäevaste vajaduste rahuldamisega. Kostja on lisanud ka koopia laenulepingust nr XXX, mille kohaselt tuleb tal tasuda igakuiselt pangale ca €154 kuus. Ka hageja seaduslikul esindajal IS on Swedbankiga sõlmitud laenuleping 28.10.2009 nr XXX, kuid hageja esindaja on sõlminud pangaga kokkuleppe maksepuhkuse osas augustis 2012, kuna tal ei ole võimalik igakuiseid osamakseid momendil tasuda, sest hageja vajas 4
(11)2-12-38749 kooliminekuks hädavajalikke riideid. Kostja küll lubas kevadel 2012 suusõnaliselt telefoni teel, et toetab rahaliselt poja hädavajalikke kulutusi lisaks, kuid lubaduseks see on jäänudki. Mingeid lisakulutusi kostja hageja toidu ja riiete vajaduste osas teinud ei ole; hageja esindaja telefonikõnedele ja e-kirjadele, milles palutakse lisa raha hageja hädavajalike kulutuste katmiseks, kostja enam ei vasta. Kulutused hagejale on tõendatavad (ostukviitungid) ja vajadusel esitatakse kohtule. Asjaolu, et kostjal on pangalaen, ei tähenda, et see asjaolu vabastaks teda kuidagi seadusest tuleneva miinimummääras elatise tasumisest. Kellelegi ei ole uudiseks, et näiteks aastal 2007 oli pangast võimalik väga lihtsalt saada laenu ja väga suurtes summades. Kostja oli väga hästi teadlik, et tal on olemas laps, kelle kasvatamisel ta ei osale ja ka igakuist elatist ei maksa raha laenamise momendil. Kostja on arvamusel, et kui tal on teine laps, kelle kasvatamises ta samuti vajalikul määral ei osale, tasudes temale elatist igakuiselt €50, siis peaks rakenduma tema suhtes PKS §
  1. Hagejat kasvatav ja samuti tema heaolu eest hoolt kandev hageja seadusliku esindaja elukaaslane töötab vajadusel mitmel töökohal, et tagada perekonnale vajalik sissetulek. Hageja leiab, et ka kostjal tuleb oma laste normaalseks ülalpidamiseks samuti teha vajalikke pingutusi, töötada vajadusel mitmel töökohal ning mitte arvestada selle asjaoluga, et keegi teine toidab ja kasvatab tema lapsi. Kostja on esitanud kohtule Swedbank konto väljavõtte perioodi 01.10.2011- 16.10.2012, millest nähtub, et 30.07.
  2. on KÜ XXX tasunud kostjale autokompensatsiooni. Selle põhjal saab järeldada, et SJ OÜ-st saadav töötasu ei ole kostja ainus sissetulek, vaid kostjal on ka teisi sissetulekuallikaid, samuti on kostjal eeldatavasti rohkem vara, kui ta kohtule on esitanud, (autokompensatsiooni tasutakse kellegi poolt sõiduauto kasutamisel) ning mis on teadmata hageja seaduslikule esindajale. Arvestades eeltoodut ja kostja hoolimatut ning ükskõikset käitumist hageja suhtes pikkade aastate jooksul, osa võtmata mingilgi määral lapse kasvatamisest, samuti asjaolu, et kostja väited ei ole usaldusväärsed, mida tõestavad hageja seadusliku esindajaga suusõnalised kokkulepped toetada oma poega rahaliselt, kuid mida kostja ei ole täitnud palub hageja rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuine elatis Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras ja rahuldada hageja taotlus elatise võlgnevuse osas alates oktoobrist 2011 summas €
  3. Hageja palub hageja lepingulise esindaja tasu jätta kostja kanda. 26.11.2012 saatis kohus menetlusosalistele kirja, milles teatas, et kohus menetleb K N hagi O H vastu lihtmenetluses (

§ 405lg 1, lg 3).

Kohus märkis, et hageja seaduslik esindaja on teatanud hagiavalduses, et soovib asja menetlemist kirjalikus menetluses. Kostja on vastuses hagile avaldanud, et soovib asja läbivaatamist kohtuistungil. Kohus teatas, et

§ 405

lg 1 p 7 kohaselt kohus ei vaata hagi kohtuistungil läbi, kuid

§ 405

lg 3 korras tagab kohus siiski menetlusosalisele tema õiguse olla kohtu poolt ära kuulatud. Sellega seoses kohustas kohus hagejat (tema seaduslikku esindajat või lepingulist esindajat) ja kostjat kohtule teatama, kas ta soovib enda ärakuulamist kohtuniku poolt või mitte. Hageja lepinguline esindaja teatas kohtule 27.11.2012, et hageja ei soovi enda ärakuulamist. Kostja teatas 03.12.2012, et soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 5

(11)2-12-38749 Kohus, tutvunud hagimaterjalidega ja kostja vastusega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte kooselust on XXX sündinud poeg K N. Kohtule esitatud sünnitunnistuse koopiast nähtuvalt on kostja lapse isa. Lapse vanemad elavad eraldi, laps elab ema juures. Pooltel on seega lapse ühine hooldusõigus. Kostja on lapsele elatist maksnud mitteküllaldaselt, kaootiliselt ning alla miinimummäära. Toodud asjaolusid pooled ei ole vaidlustanud. Hageja leiab, et talle ei piisa sellest ning vajalike kulutuste katmiseks peaks kostja talle maksma igakuist elatist miinimummääras, so praegu €
  2. aastal oli miinimumelatise suuruseks €139,
  3. Perekonnaseaduse (PKS) § 120 lõike 4 kohaselt ühine hooldusõigus ei välista last kasvatava vanema õigust esitada teise vanema vastu hagi lapse ülalpidamise väljamõistmiseks. PKS § 100 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt seadusest (PKS § 96 ja 97) on vanemad kohustatud andma ülalpidamist oma alaealisele lapsele. Vastavalt PKS § 99 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, samuti tema kasvatamise kulutusi, kusjuures igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises. Hagiavalduse kohaselt kulub K N vajaduste rahuldamiseks igakuiselt kokku €
  4. Kohtupraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt ei pea põhistama haginõuet, kui elatist soovitakse miinimummääras. Kostja ei vaidlusta, et ta on kohustatud hagejat ülal pidama, kostja on seda ajuti ka teinud, kuid ebapiisavalt, kuna rahalisi vahendeid suuremas osasa elatise tasumiseks temal ei ole. Kostja palub mõista elatis välja küll, kuid alla miinimummäära, kuna kostjal on ka teine laps ja kostjal on laenu tagasimaksmise kohustus. 24.10.2012 lahendis 3-2-1-118-12 p. 15 on riigikohus rõhutanud, et PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Sama lahendi p 16 juhib kolleegium tähelepanu, et kuna nii 6
(11)2-12-38749 enne
  1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 kui ka kehtiva PKS § 101 lg 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12). Riigikohus on osundanud ka oma 16.02.2011 otsuses kohtuasjas 3-2-1-164-10, et elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11). 17.05.2011 otsuses kohtuasjas 3-2-1-33-11 on riigikohus osundanud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu
  8. detsembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13). Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10;
  12. märtsi
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16). Vastavalt

§ 5

lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232lg 1 kohaselt.

Käesolevat nõuet menetles kohus lihtmenetlust reguleerivate sätete kohaselt.

§ 405

lg 1 kehtestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab €2000. Kostja ei ole kohtule saadetud vastuses taotlenud enda ärakuulamist. Hageja seaduslik ja lepinguline esindaja on palunud hagi läbi vaadata kirjalikus menetluses. Vastavalt

§ lg 1 p 7 on kohtul õigus lihtmenetluses loobuda kohtuistungist. Vastavalt

§ 405

lg 3 võib kohus

§ 405

lg 3 kohaselt menetleda asja lihtmenetluses, ilma et selle kohta oleks vaja teha eraldi määrust. Menetlusosalistele tuleb siiski anda võimalus olla kohtu poolt ära kuulatud. Seda ka kohus ka võimaldas 7

(11)2-12-38749 pooltele, kuid nad ei soovinud ärakuulamist, teatades, et soovivad, et kohus menetleks asja kirjalikus menetluses. Kohtu arvates tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema objektiivse varalise seisundiga. Kohtu veendumuste kohaselt üksnes ebapiisav töötasu või selle puudumine ei vabasta iseenesest töövõimelist vanemat elatise maksmisest. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste ülalpidamise. Varaliste kohustuste võtmisel peab vanem arvestama, et võetav kohustus võimaldaks tal nõuetekohaselt lapse ülalpidamiskohustust täita. Seega ei ole kostja kohtu hinnangul teinud ilmselt kõike endast olenevat, et tagada ülalpidamiskohustuse täitmine, kui kostja väidab, et tema sissetulek ei ole piisav. Kostja ei ole töövõimetu ega tõendanud, et ta ei suuda rohkem teha tööd. Kostja on 35 aastane täistöövõimega mees, kelle võime teha rohkem ning tulusamat tööd või teenida suuremat sissetulekut ei ole piiratud. Kostja on olnud juhatuse liige korteriühistus Pae Luikede Järv. Registripäringu kohaselt on kostja olnud juhatuse liige kuni 26.11.2011, kuid kostja pangakonto väljavõttest on näha, et ta on 30.07.2012 nimetatud korteriühistult saanud €126 autokompensatsiooni. Ta on saanud samast autokompensatsiooni ka 10.09.2012 summas €
  1. Kostja ei ole sellest, et tal on ka muid sissetulekuid, oma vastuses kirjutanud. Vastupidi, kostja on kinnitanud, et tal muid sissetulekuid ei ole. Näiteks oktoobris on kostja saanud töötasu kahes jaos: 01.10.2012 summas €306 ja 15.10.2012 summas €416,
  2. Juunis 2012 on kostja saanud töötasu kahes jaos: 15.06.2012 summas €500,81 ja 17.06.2012 summas €
  3. 1505.2012 on kostja töötasuna saanud kätte €662,76; 13.04.2012 €691,27; 15.03.2012 577,99; 28.02.2012 on maksu- ja tolliamet tagastanud kostjale tulumaksu €75,
  4. 27.07.2012 on kostja enda kontole teinud sissemakse summas €100, 29.08.2012 summas €120, 06.07.2012 sissemaksed summas €
  5. Kostja ei ole kontole tehtud sissemakseid põhjendanud, st kohtule ei ole selgitatud sissemakstud raha päritolu. Seega ei ole ka täpne kostja kinnitus, et tema keskmine kuutöötasu on €549,
  6. Kostjal on ka muid laekumisi, millest ta ei ole oma vastuses kirjutanud. Kohtu arvates ei saa lugeda üksnes asjaolu, et kostjal on veel üks laps, kellele ta peab ülalpidamist andma, ja kostjal lasuvat laenu tagasimaksmise kohustust sellisteks asjaoludeks, millest lähtudes peaks vähendama elatist alla PKS § 101 lg 1 toodud määra. PKS § 102 lg 2 annab kohtule võimaluse elatist mõista välja väiksemas määras kui on tähendatud PKS § 101 lg 1, kuid see ei ole kohtu kohustus. 35-aastane töövõimeline isa peaks olema huvitatud oma laste ülalpidamisest ja muret tundma, kuidas laste vajadused saaksid rahuldatud, ja selle nimel pingutama. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei suudaks või ei võiks teha tulusamat tööd või töötada intensiivsemalt. Kostja ei ole kohtule esitanud töösuhet kinnitavat dokumenti, millest nähtuks, millise koormusega, millise graafiku alusel ja millisel objektil kostja töötab, milline on tema töö iseloom ja kas töölepingus on muid tingimusi. Siinjuures peab kohus vajalikuks viidata riigikohtu 24.10.2012 lahendile kohtuasjas 3-2-1-118-12, milles leiti, et elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Eeltoodut arvestades peab kohus tegema esmalt kindlaks lapse mõistlikud vajadused ja määrama kindlaks 8
(11)2-12-38749 kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Lisaks tuleb arvestada ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda, s.o kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit arvestades otsustada, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma Kolleegium on varem leidnud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Samuti on kolleegium leidnud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda lapsele vajalikus suuruses elatist maksta. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist alammääras, so juhul, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet enne
  1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata enne
  2. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära (vt Riigikohtu
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12;
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11;
  7. aprilli
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 13). Riigikohus on leidnud, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12). Riigikohus on rõhutanud, et kehtivas õiguses on lapse ülalpidamise nõude suurus sätestatud PKS §-s
  11. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu
  12. mai
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada 9
(11)2-12-38749 tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras. Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud kostjalt välja mõista hageja ülalpidamiseks elatis miinimummääras. Hageja palub elatise välja mõista tagasiulatuvalt alates 01.10.2011, so aasta enne hagi esitamist. Kostja on mõningal määral elatist maksnud, seejuures üksnes hageja pangakontole (2011 jooksul kokku €200), kuid selgesti ebapiisavalt. Hageja seaduslikule esindajale ei ole kostja elatist hageja ülalpidamiseks 2011. aastal andnud. Esimene elatise makse hageja seadusliku esindaja pangakontole on tehtud 16.04.2012. Kohus nõustub sellega, et see raha, mis kostja on maksnud pärast 01.10.2011, on olnud ebapiisav. Kohus peab põhjendatuks välja mõista elatise tagasiulatuvalt alates 01.10.2011, kuid juba makstud elatise osas on võimalik teha tasaarvestus kohtuotsuse täitmise käigus. PKS § 108 näeb ette, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Konstateerides, et tasaarvelduse selles osas, milles kostja on hageja ülalpidamiskohustust täitnud, saab ja võib teha käesoleva otsuse täitmise käigus, leiab kohus, et nimetatud seisukoht ei ole vastuolus riigikohtu 07.03.2011 otsusega 10
(11)2-12-38749 kohtuasjas 3-2-1-172-11, kus leiti, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12). Üldjuhul saab alaealisele lapsele elatise tasumise kohustuse lugeda siiski täidetuks üksnes ulatuses, milles see maksti lapse vanemale (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-3-07, p-d 12-13).

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sellest ja

§ 164

lg 3 tulenevalt jätab kohus hageja menetluskulud kostja kanda.

§ 164

lg 3 kohaselt ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Käesoleval juhul on see eelpool analüüsitud kostja pangakonto väljavõttega kinnitust leidnud.

§ 174

lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Hagi hind käesolevas tsiviilasjas on hagi esitamisele järgneva 9 kuu eest saadav summa s.o. 9x €145 = €1305 - alus

§ 129

lg 2.

§ 405

lg 1, § 444 lg 1 ja § 444 lg 2 p 2 ja § 637 lg 21 koosmõjust ja menetlusnormidest tulenevalt ei anna kohus luba esitada käesoleva otsuse peale apellatsioonkaebust. See ei tähenda, et kohtuotsust ei saa vaidlustada, kuid kaebuse menetlusse võtmine jääb apellatsioonikohtu otsustada. Raivo Einula 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.