3-11-2142/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2142 Otsuse kuupäev

1. märts 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi I.T. kaebus Viru Vangla 18.07.2011 käskkirja nr 6-3/1332D tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 16.02.2012 Menetlusosalised Kaebaja: I.T. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon Jätta I.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 18.07.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/1332-D (tl 30-31), millega karistati I.T.t vangistusseaduse § 67 lg 1 rikkumise eest kuueks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati osaliselt või täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 46 ja § 48 tulenevaid õigusi. 22.08.2011 vaideotsusega nr 6-12/296-1 (tl 37) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 36) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 05.09.2011 edastas I.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 2 p 1 ja lg 3 p 1 kohaste nõuetega kaebuse (tl 1), paludes Viru Vangla 18.07.2011 käskkiri nr 6-3/1332-D tühistada ning ravimi manustamisega seotud toiming õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja kirjeldas karistamise põhjuseks olnud sündmust ning väitis põhiseaduse § 12, § 18 ja § 19 viidates, et talle antud käsk oli alandav, inimväärikust solvav, diskrimineeriv ja valvuril polnud selle andmiseks õigust.
5. Viru Vangla vastuses (tl 28-29) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirja ja määratud karistust õiguspäraseks ning esitati vastuväited kaebaja seisukohtadele. Muuhulgas märgiti, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei saa anda ammendavat loetelu vanglaametnike poolt antavatest korraldustest, viidati meditsiiniosakonna poolt ettenähtud ravimite tarvitamata jätmist keelavale Viru Vangla kodukorra punktile 8.2.14 ning väideti, et suu avamiseks antav korraldus on ainus võimalus ravimite manustamises veendumiseks ja seega vajalik vangla julgeoleku ja sisekorra eeskirjade täitmiseks. Veel märgiti, et inimväärikuse alandamisena on käsitletavad vaid tõsised rikkumised ja kaebaja poolt sellena viidatu on asjakohatu ja ilmselgelt liialdatud.
6. Kohtuistungil jäi I.T. oma kaebuse juurde, viitas täiendavalt põhiseaduse § 41 ning väitis, et oma suu näitamine ei ole paljude rahvaste juures viisakas, kedagi ei tohi veendumuste eest karistada ja kinnipeetavalt väärikuse võtmine võib ohustada ühiskonna julgeolekut tulevikus. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 50) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjaga (tl 30-31) on I.T.le vangistusseaduse § 67 p 1 toetudes süüks pandud seda, et 16.06.2011 ei allunud ta korraldusele avada peale ravimi manustamist suu. Kaebaja ise pole seletuskirjas (tl 34), vaides (tl 36) ja kaebuses (tl 1-3) eitanud korralduse täitmisest keeldumist, kuid peab niisugust korraldust enda alandamiseks. Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud vanglas täitma sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
8. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. I.T.le antud korraldus tuleneb talle Viru Vangla kodukorra punktiga 8.2.14 pandud kohustusest tarvitada meditsiiniosakonna poolt ettenähtud ravimeid. Niisuguse kohustuse täitmist saab vanglaametnik tablettidena manustatava ravimi puhul tõhusalt kontrollida vaid siis, kui ta annab korralduse avada suu ja veendub, et kinnipeetav on tabletid alla neelanud. Seega on tegemist kehtival õigusel rajaneva seadusliku korraldusega, mille täitmata jätmist ei saa vabandada veendumusega oma suu puutumatusest. Põhiseaduse § 41 annab küll igaühele õiguse jääda oma arvamusele ja veendumusele truuks, kuid ei luba nendega õiguserikkumist vabandada. Vangistusseaduse § 4’ lg 2 kohaselt on kinnipeetava vabadus allutatud seaduses toodud piirangutele ning kui seadus konkreetset piirangut ei sätesta võib vangla julgeoleku kaalutlustel piiranguid ka ise kohaldada. Mitte igasugune ebamugavustunne ja kinnipeetava arusaamadele mittevastavate piirangute kehtestamine ei ole käsitletav tema väärikuse alandamisena. Ravimite puhul on piirangud ja nende järgimise kontrollimine vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku tagamiseks igati õigustatud. I.T.l on tema enda väidetel kõrge vererõhk 2 (tl 53). Niisugusel puhul ettenähtud ravimid on vaieldamatult ohtlikud, sest need alandavad vererõhku ja võivad ebaõige manustamine korral kaasa tuua eluohtlikke seisundeid.
9. Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on I.T. puhul järgitud kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud (tl 32), karistatut on teavitatud menetluse algatamisest (tl 35), talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 35) ning karistus on talle määratud ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käskkirjas käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletusi ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine koos täiendavate piirangutega tema puhul kõige otstarbekam karistus. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist, saab kuue ööpäeva pikkune karistus arvestada nii kaebaja varasemat käitumist kui vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Seega kinnitab kõik asjas esitatu, et I.T.le määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseaduse § 12, § 18 ja § 19 kehtestatud õigusi ega proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid. Vaidlustatud käskkirja ei muuda õigusvastaseks ega anna vähimatki alust selle tühistamiseks ka see, et mõne teise kinnipeetava samasugune distsipliinirikkumine on väidetavalt saanud teistsuguse hinnangu (tl 53).
10. Eeltoodud järeldustel jääb I.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 18). Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3