113 lg-st 6 on viivis arvestatud üksnes põhinõude tagastamisega viivitamise eest. Hageja nõudis hagiavalduses viivist ühes suuruses põhinõudega, s.o 200 000 krooni. R. Õ. on tasunud 24.11.2006 viivise katteks 160 225 krooni, seega on viivise nõue 39775 krooni.
Õ-lt. 20.02.2009 esitas hageja kohtule haginõude täpsustuse. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõla 200 000 krooni ehk 12782,33 eurot. Hagi esitamisel oli 24.11.2006 laekunud 160 225 krooni ehk 10240,24 eurot, mis on kooskõlas
Kuna võlgnik ise ei märkinud, millise kohustuse täitmiseks nimetatud summa on määratud, kasutas võlausaldaja
lg-s 4 ja lg-s 8 toodud õigust ja arvestas nimetatud summa viivitusintressi katteks. Põhinõuet on võlgnik vähendanud alles 13.02.2009 teostatud maksega ja seda 40 000 krooni ehk 2556,47 euro võrra. Seega on põhivõla jääk pärast 13.02.2009 teostatud makset 160 000 krooni ehk 10225,86 eurot. Võlgniku 13.02.2009 teostatud makse 138 679 krooni selgitusega “ kõrvalnõuete katteks” on mitmeti mõistetav ja võlausaldajal puudub selgus, millise kõrvalnõude katteks vastav summa on tasutud. Tulenevalt
lg-st 4 arvestab võlausaldaja nimetatud summa täielikult sissenõutavaks muutunud viivitusintressi katteks, mistõttu ei mõjuta 13.02.2009 teostatud makse hagis esitatud intressinõuet. Hageja palus välja mõista kostjalt hagi esitamise seisuga 2 sissenõutavaks muutunud viivise 39 775 krooni ning viivise suuruses 0,5 % põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Hagi esitamisest (17.12.2007) kuni põhinõude osalise täitmiseni 13.02.2009 on kostja viivitanud kohustuse täitmisega 423 kalendripäeva. Viivis nimetatud aja eest on 423 000 krooni ( 423* 200 000*0,5%). Tulenevalt
lg-st 4 arvestab hageja 13.02.2009 laekunud 138 679 krooni viivise katteks, mis on tekkinud hagi esitamisest kuni 13.02.2009. Arvestades 13.02.2009 kõrvalnõuete katteks laekunud summat ja samaks kuupäevaks sissenõutavaks muutunud viivist, on hagi esitamisest kuni 13.02.2009 tekkinud ja sissenõutavaks muutunud viivise jääk 284 321 krooni ehk 18171,42 eurot. Juhul, kui kohus loeb 24.11.2006 teostatud makse põhivõla katteks, siis 13.02.2009 teostatud 40 000 kroonise maksega on põhinõue tasutud. Samas oli sellisel juhul põhinõue 40 000 krooni tasumata ajavahemikul 24.11.2006 kuni 13.02.2009, seega 811 päeva. Lähtudes lepingust tulenevast viivisemäärast oleks sellisel juhul viivise kogusumma olnud seisuga 13.02.2009 162 200 krooni (40 000*811*0,5%). Laenulepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajast s.o 18.12.2004 kuni 24.11.2006, oleks viivitus olnud 706 päeva ja viivise suurus 706 000 krooni ( 706*200 000*0,5%). Kuna hageja vähendas hagis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suurust 200 000 kroonini, siis oleks seisuga 13.02.2009, kui toimus kõrvalnõuete tasumine, viivise suuruseks 362 200 krooni (162 000+200 000). Hageja arvestab alternatiivnõude puhul 13.02.2009 sissenõutavaks muutunud viivisest maha 13.02.2009 kõrvalnõuete katteks laekunud 138 679 krooni ning 13.02.2009 sissenõutavaks muutunud viivise jääk oleks 223 521 krooni. Tasumata intresse 13.02.2009 teostatud makseid ei mõjuta. Lähtudes ülaltoodust ja
MS § 376 lg 4 p-st 2 palub hageja välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 160 000 krooni ehk 10225,86 eurot, intressid 39 919 krooni ehk 2551,29 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 39 775 krooni ehk 254.09 eurot, viivise seisuga 13.02.2009 284 321,00 krooni ehk 18171,42 eurot, viivise 0,5 % põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni või alternatiivselt, kui kohus leiab, et põhinõue on täidetud 24.11.2006 ja 13.02.2009 maksetega, välja mõista kostjalt tasumata intressid 39 919,00 krooni ehk 2551,29 eurot, seisuga 13.02.2009 sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata viivise 223 521 krooni ehk 14268,34 eurot, menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Tuginedes
lg 2 palub hageja jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tegemist on tarbijakäendusega. Hageja õiguseellane oli Maaelu Edendamise Hoiulaenuühistu, kelle üheks tegevusalaks oli laenu andmine oma liikmetele. Seega tuleb Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistut pidada isikuks, kellele laenu andmine on tema majandus ja kutsetegevus. Laen anti eraisikule R. Õ-le „käibevahenditeks“. Laenu (saadud 177 900 krooni) kulutas R. Õ. kostjale teadaolevalt oma isikliku hobi – motosõidu tarbeks. Asja materjalides olevad pangaväljavõtted näitavad raha kandmist, ning adressaatidega puudub algsel käendajal igasugune seos. Kõnealust laenusuhet käendanud M. Õ. ei omanud seetõttu mingit isiklikku suhet kõnealusesse saadud laenurahasse, tema ei saanud ei otsest ega kaudset kasu kõnealusest rahast, ega saanud selle kulutamist mingilgi määral kontrollida. Eelnevast tulenevalt tuleb M. Õ. sõlmitud käenduslepingulist suhet pidada tarbijakäenduseks. 3 Tarbijakäenduse puhul on oluline määrata kindlaks lepingus vastutuse rahaline maksimaalmäär, vastasel korral muutuks käendusleping § 143 lg 2 kohaselt tühiseks. Rahalise vastutuse maksimaalmäära tähtsust tarbijakäenduslepingute puhul on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-111-
on antud juhul põhjendamatu. 26.08.2005 R. Õ. pankrotimenetluses leidis tunnustamist hageja õiguseellase nõudest vaid osa - nimelt otsustati lugeda Maaelu Edendamise Hoiu - laenuühistu I järgu nõue osaliselt tunnustatuks 247 325 krooni osas. Nimetatud summa koosnes kahest osast: põhivõlast (200 000 krooni ) ja intressist (47325 krooni). Seega hageja nõude katteks tasutud summa 160 225 krooni sai olla tasutud vaid põhivõla ja intressi katteks, kuivõrd tasujaks olev pankrotihaldur pankrotimenetluses vaid neid nõudeid tunnustas. Hageja õiguseellane ei vaielnud sellisele tunnustamisele vastu. Ülalkirjeldatud olukord ei võrdsustu hageja viidatud
lg-s 4 ja lg-s 8 reguleeritud olukorraga, sest nii haldur, võlausaldaja, kohus kui ka võlgnik teadsid, millise kohustuse katteks summa üle kanti, selle ülekande sisustas nõuete kaitsmise koosolekul otsustatu, millise kinnitas lõppastmes ka kohus määrusega. Põhinõuet on võlgnik vähendanud alles 13.02.2009 teostatud maksega 40 000 krooni võrra. Kostja nõustub hageja väitega selles, et tasutud 40 000 krooni tasuti põhivõla katteks. Selliselt oli seisuga 13.02.2009 tasutud kogu põhivõlgnevus ning kõrvalnõuete eest kokku (225 + 138679 = ) 138 904 krooni. Alternatiivse hagi täpsustuse esitamisega on hageja ise seda olukorda tegelikkuses võimaliku olukorrana ette näinud. R. Õ. pankrotimenetlusse esitatud hageja õiguseellase nõudeavaldusest selgub, et selleks, et laenu üldse saada, pidi R. Õ. astuma Hoiu-laenuühistu liikmeks. Nõudeavalduse kohaselt oli liikmeks astumise tasu 100 ja osamaks 20 000 krooni, millised summad koos laenu vormistamise tasuga 2000 krooni arvestati maha koheselt laenu väljamaksmisel. Seega sai R. Õ. reaalselt laenu kätte üldse (200 000 -100-20000-2000=) 177 900 krooni. Kui vaadata, kui palju on pidanud R. Õ. ja tema käendaja õigusjärglased kõnealuse laenu eest kokku juba tasuma, siis selgub alljärgnev. Laenu saamisel tasuti juba 22 100 krooni, hagiavalduses on omaks võetud, et intressi on tasutud 10 081 krooni, pankrotimenetlusest laekus 160 225 krooni, kostja on tasunud 40 000 krooni ja 138 679 krooni. Seega on hageja ja tema õiguseellane saanud kõnealuse laenu 200 000 kasutamise eest reaalset raha kätte kokku 4 371 085 krooni. Arvestades, et algne laenuvõtja (kostja isa) läks suuresti tänu sellelesamale laenule pankrotti, arvestades, et sama laenuvõtja käendaja (kostja ema) nõuete sissenõudmise ajal suri - seega on kostja jaoks vaidlusaluse võlaga kaasnenud rasked tagajärjed Arvestades eeltoodut ja reaalselt tasutud summat, palub kostja kohtul
lg 8 ja § 162 alusel vähendada kõrvalnõudeid, s.o viivist ja intressi kuni reaalselt tasutud summani selliselt, et kostja enam hagejale midagi ei võlgne. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis HansaPlasti OÜ (endine ärinimi OÜ Maja Kagus) hagi nii põhinõude, kui alternatiivnõuete osas rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust laenulepingu nr 117-03 olemasolu üle ega 18.12.2003 R. Õ-le antud laenu 200 000 krooni üle. Poolte vahel on vaidlus laenulepingu lisana füüsilisest isikust M. Õ-ga sõlmitud käenduslepingust tulenevate kohustuste üle. Laenulepingu lisaks olevat allkirjastatud tasumise graafikut kohtule esitatud ei ole. Seega on laenu tagastamise tähtaeg ja kord lepinguga täpselt määramata. Käenduslepinguga ei ole määratud füüsilisest isikust käendaja vastutuse maksimummäära konkreetses arvulises suuruses. Käenduslepingu p 2 sõnastusest tuleneb, et käendaja vastutab võlausaldaja ees üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Võlausaldaja HLÜ on oma nõude esitanud põhivõlgniku R. Õ. pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 6 alusel lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Laenusaaja R. Õ. pankrot on välja kuulutatud 06.04.2005 Pärnu Maakohtu otsusega (tsiviilasi nr 2-05-24910). Kostja pankroti väljakuulutamisega 06.04.2005 tuli lõpetada intressi ja viivise arvestus võlgnevuselt. Kuna pankrotimenetluse raames sai hageja nõue rahuldatud 160 225 krooni ulatuses põhivõlgniku vara arvelt, siis hageja esitatud nõue käendaja M. Õ. vastu hagiavalduses ja selle täienduses esitatud summas, ei ole põhjendatud. Seega on võlausaldaja saanud põhinõude võimalikus ulatuses rahuldatud põhivõlgniku arvelt. M. Õ. õigusjärglane on vabatahtlikult hüvitanud põhivõlgnevuse ja kõrvalnõuete katteks lisaks R. Õ. pankrotimenetlusest laekumisele kokku 178679 krooni. Käesolevaks ajaks on kostja täitnud hageja ees oma käenduslepingujärgsed kohustused kogu ulatuses. Kohus nõustus kostja väitega HLÜ-i ja M. Õ. vahel sõlmitud lepingu tühisusest
Kuna M. Õ. käendas eraisikuna teise eraisiku R. Õ. laenu, on tegemist tarbijakäendusega, mille puhul tulnuks käenduslepingus ära määrata käenduse maksimumsumma. HLÜ ja M. Õ. vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole määratud käenduse maksimumsummat ja seega on sõlmitud käendusleping tühine, mis annab aluse hagi rahuldamata jätmiseks kogu ulatuses. Laenulepingust nähtub, et laen on antud R. Õ-le ja seda käibevahenditeks. Kohus, andmata hinnangut R. Õ. laenule ja antud laenu seosele R. Õ. kutseja majandustegevusega, leidis, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, mis veenaks kohut, et tegemist ei olnud tarbijakäendusega. M. Õ. on surnud ja puudub võimalus temalt endalt saada selgitusi käenduslepingu sõlmimise asjaolude kohta. Käenduslepingu tekstist ei saa teha ühtegi järeldust, mille kohaselt leping oleks seotud M. Õ. kutse- ja majandustegevusega. M. Õ. õigusjärglane on eitanud ema poolt sõlmitud käenduslepingu seost tema kutse- ja majandustegevusega. Hageja on seostanud R. Õ-e antud laenu kulutamist OÜ-ga Mora Turism. Kuna laenulepingust endast sellist laenu andmise eesmärki ei nähtu ning muid tõendeid sellise väite kinnituseks ei ole esitatud, siis on selline väide meelevaldne ja 5 tõendamata. Seega ei ole hageja esile toonud veenvaid asjaolusid, mis välistaksid M. Õ. antud käenduse suhtes tarbijakäenduse sätete kohaldamise. Kohus ei nõustunud hageja tõlgendusega
lg 2 osas, mille kohaselt on käenduslepingu maksimumsummaks antud laenusumma, intresside ja viivise ulatus vastavalt laenulepingu tingimustele. M. Õ-ga sõlmitud käenduslepingus puudub käendaja vastutuse maksimumsumma
Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, mõista kostjalt välja hageja kasuks 6 456,03 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu kohtuga, et pankroti väljakuulutamisega peatub käendaja suhtes intressi ja viivise arvestus. Kohtu seisukoht on otseselt vastuolus Riigikohtu senise praktikaga (Riigikohtu otsuse 3-1-1-121-10 p 13). Käesoleval juhul ei ole käenduslepingus vastuväite esitamise õiguses kokku lepitud, mistõttu ei saa kostja kasutada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenevat vastuväidet ja kohus on seega ebaõigesti ning vastuolus
149 lg 2 leidnud, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega ja põhivõlgniku suhtes viivise ja intresside arvestamise lõppemisega vabaneb ka käendaja nimetatud kohustusest. Hageja jääb 11.01.2010 esitatud alternatiivnõude juurde ja arvestab kohtupraktikast tulenevalt viivist põhinõudega võrdses osas, s.o 200 000 krooni. Kohus on otsuses märkinud, et andmata hinnangut R. Õ. laenule ja laenu seosele R. Õ. kutse ja majandustegevusega leiab, et R. Õ. abikaasaga sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kohus on hinnangu mitteandmisega hageja väidetele ja hageja esitatud tõenditele rikkunud otseselt ja teadlikult TsMS § 442 lg 8. Rikutud on TsMS § 442 lg 8 sätestatut ka sellega, et ei ole põhjendatud, millistele asjaoludele ja tõenditele kohus tugines, leides, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Pärnu Maakohus, leides, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga, on rikkunud
MS § 230 lg 1 kohaselt lasus kostjal kohustus tõendada, et M. Õ. on sõlminud käenduslepingu, mis ei seondu iseseisva majandus – või kutsetegevusega. Kostja oma vastavasisulist väidet tõendanud ei ole. Kohtu toimikusse esitatud kostja kontolt (hagejale kohtu poolt 02.12.2009 saadetud) on näha, et 18.12.2003 võetud laenu on kasutatud majandus - ja kutsetegevuses. Üle poole laenust on üle antud tulu saamise eesmärgil OÜ-le Mora Turism ja ülejäänud osas on tasutud sama äriühingu arveid. OÜ Mora Turism osanikuks ja juhatuse liikmeks oli vastavalt registriandmetele R. Õ. ( M. Õ. ja R. Õ. poeg), kes on üheselt mõistetavalt lähikondseks M. Õ-le ja R. Õ-le, kes nimetatud isiku vahendusel tegutsesid ettevõtluses. Samuti on laenu arvelt tasutud laenusaajale ja käendajale kuuluvate äriühingute arveid. Kostja ei ole nimetatud hageja väidet ümber lükanud ega sellele ka vastu vaielnud, seega on kostja omaks võtnud (TsMS § 231 lg 4 ), et R. ja M. Õ. tegutsesid majandus ja kutsetegevuses OÜ Mora Turism kaudu. Viidates Riigikohtu lahendile 3-2-1-8-06, leiab hageja, et kui äriühingu osaniku ja juhatuse liikme lähikondne võtab laenu ja käendab võetud laenu eesmärgiga suunata rahalised vahendid otse edasi ettevõtlusesse, tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses. Tegemist on olulise asjaoluga, millele kohus peab andma tulenevalt TsMS § 442 lg 8 hinnangu. 6 Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud seaduslikku alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maakohus on otsust hagi rahuldamata jätmises põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Maakohus tuvastas, et Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu ja R. Õ. vahel sõlmiti 18.12.2003 laenuleping, mille kohaselt anti R. Õ-le laenu 200 000 krooni, aastase intressiga 25% laenujäägilt. Samal päeval sõlmiti käendusleping M. Õ-ga. Maaelu Edendamise Hoiu-laenuühistu loovutas nõude 20.11.2006 OÜ-le Maja Kagus. M. Õ. suri 09.12.2007 ja tema õigusjärglaseks on poeg R. Õ. Kolleegium nõustub maakohtuga, et M. Õ. 18.12.2003 käenduslepingus puudub vastutuse rahaline maksimaalmäär. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
lg 1 järgi tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik ning sama paragrahvi lõike 2 järgi tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus, kas tegemist on tarbijakäendusega või mitte. Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija, st füüsiline isik, kes sõlmib käenduslepingu, mis ei seondu selle isiku majandus- ja kutsetegevusega (
Pool laenust läks OÜ-le Mora Turism, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli käendaja lähikondne, nimelt poeg. Asjaolu, et OÜ Mora Turism juhatuse liige ja osanik oli käendaja poeg, ei tõenda, et M. Õ. käendus oli seotud tema kui käendaja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Lähikondsus ei ole asjaolu, mis tõendaks automaatselt, et M. Õ. käendus oli seotud tema majandus –ja kutsetegevusega. Toimikus puuduvad selle kohta usaldusväärsed tõendid. Saadud laenusummast 101 500 krooni ülekandmine OÜ-le Mora Turism laenuna, ei tõenda samuti, et tegemist ei saanud olla tarbijakäendusega. Kolleegium nõustub apellandiga, et kostjal tuli tõendada, et tegemist oli tarbijakäendusega. Seda ongi kostja teinud ning on põhistanud, miks oli M. Õ. tarbija. Vastupidist pidi tõendama hageja. Kuivõrd tarbijakäenduslepingus ei olnud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat märgitud, siis oli see
Eeltoodust tulenevalt ei oma tähendust väited, kui palju oleks veel hageja õigustatud laenulepingu järgi saama põhivõla ja kõrvalnõuete täitmiseks ning kolleegium ei pea vajalikuks otsust eelnevate nõuete osas kontrollida ega apellandi väiteid analüüsida. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kostja on omaks võtnud, et R. ja M. Õ. suunasid saadud laenuraha ühisesse ettevõtlusesse. Sellist asjaolu ei ole kostja omaks võtnud. Vastupidi, ta on väitnud, et temaga raha kasutamist ei kooskõlastatud. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et otsus peab olema mitte ainult õige vaid ka õiglane ja sellest põhimõttest on maakohus juhindunud. Maakohus tuvastas, et R. Õ. laenusummaks oli 200 000 krooni ning laenu täitmiseks on tasutud kokku 371 085 krooni.
sätestab hea usus põhimõtte järgimise kohustuse teineteise suhtes nii võlausaldajale kui ka võlgnikule, mis tagab õigluse võlasuhetes. 7 Apellant ei nõustu maakohtuga, et kui R. Õ. osas on pankrot välja kuulutatud, siis tuli ka käendaja osas intresside ja viivise arvestus lõpetada. Apellandi viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.11.2010 otsusele nr 3-2-1-121-10 on asjakohane, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda viivist ja intressi käendajalt.
S § 35 lg 1 p-le 6, kui lepingus ei sisaldu vastav õigus. Käesolevas tsiviilasjas ei ole käendajale sellise vastuväite esitamise õigust lepinguga antud. Maakohtu otsuses olev ekslik seisukoht ei mõjuta aga otsuse lõppjäreldust. Menetluskulu jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 kolleegium märgib, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest Mare Merimaa Ande Tänav Ulvi Loonurm 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.