Obsah (6)

§ 397§ 11§ 13§ 186§ 6§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 31.05.2012, Tallinn Tsiviilasja num

) § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt 4 tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhifinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu p 3.2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale raha kasutamise eest intressi 24% aastas tagastamata laenusummalt, mida arvestatakse alates laenusumma kättesaamise päevast, see on alates 30.08.2007. Lepingu p 3.3 kohaselt arvestatakse intressi tagastamata laenusummalt ja tasutakse koos viimase summa tagastamisega. Intressile lisandub käibemaks (18%).

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

1. Laenulepingu p-st 3.3 tulenevalt muutus intressinõue sissenõutavaks 28.08.
2. Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Käibemaksu tuleb arvestada kehtivas määras, see on 20% ning seda vaatamata asjaolule, et lepingupooled on
3. aastal lepingut sõlmides käibemaksu määraks märkinud lepingu p-s 3.3 täpsustavalt 18%. Poolte tahe oli ilmselt maksustada intressid nende tasumise ajal kehtiva käibemaksu määraga.
4. Laenulepingu p 4.4 kohaselt vormistatakse kõik muudatused ja täiendused lepingule kirjalikult. Lepingust tulenevalt peab kostja hagejale laenu tagasi maksma koos intressi ja viivistega. Pooltevaheline leping ei sisalda selliseid õiguslikke riske, mille realiseerumise korral võiks hageja kaotada raha tagasisaamise nõudeõiguse. Käesolevas menetluses ei ole esitatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks poolte tahe 29.08.2007 lepingu muutmiseks. Tõenäoline ei ole, et väidetava mahuka kinnisvaraprojekti kohta ei ole ühtegi kirjalikku tõendit. Eeltoodust tulenevalt jäid kostja väited lepingutingimuste muutmise kohta paljasõnalisteks. Hageja intressinõue kuulub rahuldamisele summas 51 550.65 eurot, millele lisandub käibemaks 10 310.13 eurot käibemaksuseaduse (KMS) § 16 lg 3 alusel.
5. Kostja leidis, et tagastas laenu põhiosa hagejale tähtaegselt 31.12.2010, mistõttu ei ole hagejal õigust kostjalt nõuda viiviste tasumist. Kohus kostja väitega ei nõustunud. Vastavalt laenulepingu p-le 3.1 kohustus kostja hagejale raha tagastama 28.08.2009, seega olid hageja nõuded kostja vastu sissenõutavad alates 28.08.
6. Juhul, kui poolte tahe oli suunatud laenulepingu tingimuste muutmisele, siis lepingu p 4.4 ning

§ 11lg 4 ja § 13 lg 1 alusel peaks vastav tahe olema kirjalikus vormis.

Ühtegi tõendit, millelt nähtuks poolte tahe lepingutingimusi muuta, esitatud ei ole.

1. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele viivis 34 100.01 eurot. Pooled on vabad lepingutingimustes kokku leppima. Käesoleval juhul on pooled pidanud mõistlikuks viivisemäära 0,2% päevas iga viivitatud kalendripäeva eest ning puudub alus pidada kokkulepitud viivisemäära ebamõistlikuks. Viivise rakendumine sõltus kostja enda käitumisest. Kostja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis õigustaks viivisemäära vähendamist, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.
2. Kohus leidis, et 31.12.2009 seisuga esitatud saldoteatisest ei saa teha järeldust, nagu oleks hageja oma lepingujärgsetest intressi- ja viivisenõuetest kostja vastu loobunud. Samuti ei saa käesolevas menetluses väita, nagu oleks hageja jätnud pikema aja jooksul oma intressi ja viivisenõue esitamata. Lepingu p 3.3 kohaselt arvestatakse intressi tagastamata laenusummalt ja tasutakse koos viimase summa tagastamisega. Hageja koostas 30.06.2010 kostjale pankrotihoiatuse laenu põhiosa, intressi ja viivise tasumiseks, mille kostja on allkirja vastu kätte saanud 26.09.
3. Kostja sooritas viimase põhiosa makse 31.12.
4. 07.03.2011 pöördus hageja kohtusse kostjalt intressi ja viivise väljamõistmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja üles näidanud oma nõude maksma panemisel vastuolulist käitumist pikema aja jooksul, mis võiks kaasa tuua nõudeõiguse lõppemise. 5 Apellatsioonkaebus
5. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.
6. Apellant on seisukohal, et maakohus on tõendina esitatud saldoteatist vääralt hinnanud ning ei ole arvestanud Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-100-07 ja nr 3-2-1-132-09 selgitatut. Riigikohtu praktika järgi saldoteatisel kajastuval informatsioonil võib olla nõudeid lõpetav toime. Hageja poolt intressi- ja viivisenõudest loobumist kinnitab kostjale 01.02.2010 saadetud saldoteatis, milles paluti seoses
7. aasta audiitorkontrolliga kostjal kinnitada võlgnevust hageja ees seisuga 31.12.
8. Saldoteatisel oli märgitud võlgnevus 700 050.16 krooni, mis on praeguses vääringus 44 741.36 eurot, ja täpselt selline oli
9. aasta lõpu seisuga põhivõlgnevus. Asjaolu, et vastustaja jättis saldoteatisele märkimata intressid ja viivised, kinnitab fakti, et apellant ei olnud sattunud laenu tagasimaksmisega viivitusse ning intressinõuet ei olnud olemas. Riigikohtu lahendite põhjal saab järeldada, et nõude esitamise õiguse võib lugeda lõppenuks juhul, kui kogu võlgnevust (viivist, intresse või kogu põhivõlgnevust) ei märgita saldoteatisel. Võlausaldaja võib kaotada õiguse nõuda sellise võla tagastamist, mis ei ole kirjas võlgnikule saadetud saldoteatisel.
10. Maakohus leidis ekslikult, et käesolevas menetluses ei saa väita, nagu oleks hageja jätnud pikema aja jooksul oma intressi- ja viivisenõude esitamata. Menetluse jooksul on tõendatud hageja vastuoluline käitumine ja intressi- ning viivisenõude esitamata jätmine. Kostja on korduvalt märkinud, et pärast laenulepingus märgitud tagastamise tähtaega ei esitanud hageja mitte kordagi kostjale nõudeid laenu ega intressi maksmiseks. Kostja sai esimest korda teada hageja nõudest 08.10.2010, kui hageja esitas kostja vastu pankrotiavalduse. Väär on kohtu poolt väljatoodu, et kostja on allkirja vastu kätte saanud pankrotihoiatuse, kostja ei ole pankrotihoiatust kätte saanud ning pankrotiavalduse esitamine oli ootamatu. Kohus on ebaõigetele asjaoludele tuginedes rikkunud menetlusnormi.
11. Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja aktsepteeris vastuväideteta kostja poolt pärast laenulepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega teostatud tagasimakseid, kusjuures ühe tagasimakse teostas kostja ka vahetult enne hageja poolt väidetava pankrotihoiatuse esitamist 14.06.
12. Ka järgnevad maksed (21.07.2010 ja 03.09.2010) maksed tehti enne pankrotiavalduse esitamist, mis tõendab, et poolte vahel oli kokkulepe laenu tagastamise tähtaja muutmiseks. Hageja oleks võinud nõuda kostjalt laenu põhiosa kohest tagastamist, seda hageja aga ei teinud ja esitas hoopis pankrotiavalduse, milles väitis, et tal on kostja vastu ka intressi ja viivise tasumise nõue. Hageja vastuoluline käitumine seisneb selles, et ta jättis esitatud saldoteatisega mulje, nagu oleks intressi- ja viivisenõudest loobunud, kuid sellele vaatamata nõudis hiljem nende tasumist. Selline käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kui möödus lepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaeg, ei esitanud hageja kostjale nõuet selleks hetkeks tagastamata laenusumma koheseks tagastamiseks. Samuti ei nõudnud hageja kostjalt intresse. Seega, kuna kostja lähtus pooltevahelisest kokkuleppest ja kuni pankrotiavalduse esitamiseni järgis seda ka hageja, kes kordagi ei esitanud nõuet laenu põhiosa või intressi ja viivise tasumiseks, siis on tõendatud, et hageja ei esitanud pikema aja jooksul intressi- ja viivisenõuet. Seega tuleb järeldada, et hageja oli loobunud intressi- ja viivisenõudest ning Riigikohtu praktika valguses saab sellise vastuolulise käitumise puhul asuda seisukohale, et hagejal ei ole enam nõuete esitamise õigust.
13. Arusaamatuks jääb apellandi jaoks kohtu poolt toodud seisukoht, et hageja ei ole üles näidanud oma nõude maksmapanekul vastuolulist käitumist pikema aja jooksul, mis võiks kaasa tuua nõudeõiguse lõppemise. Apellant selgitas, et hageja on käitunud vastuoluliselt, jättes pärast laenulepingus märgitud tagastamise tähtaja saabumist esitamata igasugused nõuded intressi või viivise kohta. Jääb arusaamatuks, kas maakohus peaks vajalikuks vastuolulist käitumist mingi veel pikema aja jooksul. Käesolevas asjas ei ole veel pikema aja jooksul vastuoluline käitumine üleüldse võimalik, sest kui poolte vahel ei oleks olnud 6 kokkulepet laenu põhiosa tagastamise tähtaja muutmise kohta, oleks hageja nõue muutunud sissenõutavaks alles pärast laenulepingus märgitud laenu tagastamise tähtaja saabumist, see tähendab alates 28.08.
14. Esimene hageja teade veel tagastamisele kuuluva laenusumma kohta oli 01.02.2010 saadetud saldoteatis. Isegi kui hageja nõue oleks 28.08.2009 sissenõutavaks muutunud, ei oleks ta saanud enne seda kuupäeva mingeid intressi- ega viivisenõudeid esitada. Seega on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele ning ei ole arvestanud kostja poolt menetluses selgitatut, et hageja ei nõudnud enne pankrotiavalduse esitamist viivise ega intressi tasumist. Selliselt kohtuotsust põhjendades on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kohus ei ole tõendeid igakülgselt analüüsinud ning on jätnud õigustamatult tähelepanuta kostja poolt selgitatud tegelikud asjaolud ja faktilised väited.
15. Kohus oleks asjaolusid arvestades pidanud kuulama kostja seadusjärgse esindaja vande all üle. Poole seadusjärgse esindaja vande all antud seletused on tsiviilkohtumenetluses tõendiks. Seega oleks kohus pärast menetlusosalise vande all ülekuulamist saanud tõendeid igakülgselt ja kogumis hinnates kujundada seisukoha pooltevaheliste suuliste kokkulepete kohta. Kohus aga keeldus menetlusosalise vande all ülekuulamisest ning märkis kohtulahendis, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit pooltevahelise lepingu tingimuste muutmise kohta. Apellandi arvates ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud, sest kohus on põhjendamatult jätnud kostjale andmata võimaluse oma väidete tõendamiseks. Maakohtu menetlusnormi rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kui ringkonnakohus leiab, et asjaolude tõendamiseks on vajalik menetlusosalise seadusjärgse esindaja vande all ülekuulamine, saab ülekuulamise korraldada ringkonnakohtu kohtuistungil. Vastus apellatsioonkaebusele
16. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
17. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära kostja seadusliku esindaja Aivar Vommi seletuse vande all ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Samuti tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
18. Kolleegium ei saa nõustuda maakohtuga selles, et kui pooled olid kirjalikus vormis sõlmitud lepingus kokku leppinud, et seda muudetakse ja täiendatakse samuti ainult kirjalikult, saab selle muutmist tõendada ainult kirjalikus vormis tõenditega. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendust muuta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-11 juhtinud tähelepanu

§ 13

lg-le 3, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud, et seda muudetakse või lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingu pool sellele tugineda, kui teine pool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega tuleb käesolevas vaidluses tuvastada, kas kostja võis hageja käitumisest aru saada, et viimane oli nõus muutmisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud kirjalik vorm. Selle eesmärgi saavutamiseks oli põhjendatud rahuldada TsMS § 268¹ teise lause alusel kostja taotlus kuulata vande all üle kostja juhatuse liige, kes väidetavalt sõlmis teise poole tolleaegse juhatuse liikmega P V suulised kokkulepped lepingu tingimuste muutmiseks. P.V tunnistajana ülekuulamisest hageja loobus.

1. Kolleegium on kogutud ja uuritud tõendite kogumi analüüsi tulemusena seisukohal, et kostja juhatuse liikme vande all antud seletus siiski ei suutnud veenvalt tõendada väidetud kokkulepete sõlmimist. Kolleegium ei kahtle erinevate läbirääkimiste toimumises A.V ja P.V vahel, kuid lepingu muutmiseks siduvate kokkulepete sõlmimine tõendatud ei ole. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, 7 täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.
2. Kolleegium jõudis nimetatud järeldusele järgmistel põhjendustel: poolte vahel puudub vaidlus, et kirjalikus vormis sõlmitud lepingudokumendis (t lk 14-15) leppisid poolte tolleaegsed juhatuse liikmed A.Vja P.V 29.08.2007 muuhulgas kokku, et laenusumma tagastatakse 28.08.2009 (p 3.1) ning intressi suuruseks on 24% aastas (p 3.2), samuti, et see tasutakse koos viimase summa tagastamisega (p 3.3). Kostja vastuväidete kohaselt (t lk 74-79) olid poolte vahel järgmised suulised kokkulepped: 1) sügisel 2008 muudeti intresside suurust 7%-ni aastas; 2) laenusumma koos muudetud intressidega pidi tagastatama pärast Gruusia kinnisvaraprojektide lõppu ja Georgia Impex Limited poolt kostjale laenu tagastamist; 3)
3. aasta mais-juunis lepiti kokku, et laen tagastatakse
4. aasta lõpuks ja intressid makstakse peale Gruusia projektide realiseerimist. A.V vande all antud seletuse (t lk 190-191) kohaselt pidasid tema ja P.V laenulepingu muutmiseks mitu korda läbirääkimisi; lepingut muudeti
5. aasta oktoobrikuus, kui P.V küsis, kas kõik või osa laenust tagasi enne kirjalikus lepingus kokkulepitud tähtaega; siis lepiti kokku, et kostja maksab
6. aasta lõpuks tagasi umbes 2/3 rahast, ülejäänud summa tagasimaksmiseks konkreetset tähtaega kokku ei lepitud, see pidi toimuma koos intressidega; samuti lepiti kokku, et muudetakse intressimäära 7%-ks ja et intress tuleb tagastamisele siis, kui Gruusia projektid õnnestuvad; need kokkulepped pidi tulevikus vormistatama kirjalikult; Gruusia projekti õnnestumine tähendas, et sealsetest erinevatest projektidest hakkab kasumit tulema;
7. aasta kevadel leppis ta P.V kokku, et kuni aasta lõpuni makstakse tagasi laenujääk 700 000 krooni; P.V kokkuleppeid tehes jäi A.V mulje, et P.V peab neid kirjalikult sõlmitud lepingu osaks; sügisel räägiti asju läbi ja kuna järgmise aasta alguses tuli hageja raamatupidajalt saldo kinnitus, kust nähtus ainult võlgnevus 700 000 krooni, siis see andis kinnitust, et kokkulepe peab; projektide ebaõnnestumise jaoks kokkuleppeid ei olnud; temal ja P.V oli varasemalt palju suulisi ärialaseid kokkuleppeid.
8. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tagastas laenu põhisumma järgmiselt: ajavahemikul 27.10.2008 kuni 31.12.2008 kokku 102 258.64 eurot ja ajavahemikus 18.02.2010 kuni 31.12.2010 kokku 44 741.36 eurot. Selline käitumine laenusumma tagasimaksmisel toetab A.V seletust
9. aasta oktoobrikuus tehtud kokkuleppe kohta umbes 2/3 laenusumma ennetähtaegseks tagastamiseks ja tagastamise tähtaja teadmata kuupäevaks edasilükkamiseks (aastal 2009 tagasimakseid ei tehtud). Samas aga ei toeta seletust kokkuleppe kohta
10. aasta mais-juunis laenusumma tagastamise kohta sama aasta lõpuks, sest tagasimakse oli tehtud juba ka veebruaris 2010 (maksete tasumine t lk 16). Kui poolte vahel oli kuni
11. aasta maini-juunini kokkulepe laenu tagastamise teadmata tähtajaks edasi lükkamiseks, siis puudus kostjal igasugune mõistlik vajadus teha veebruaris tagasimakse, kusjuures tagasimakse suurus on sama, mis peale väidetavat kokkulepet juulis, septembris ja novembris tasutud tagasimaksed (igakord 6391.16 eurot). Seega loogiliselt pidi väidetav kokkulepe olema saavutatud juba enne 18.02.2010, mida aga kostja ei ole väitnud.
12. Tsiviilasja materjalides on Harju Maakohtu 24.01.2011 määrus tsiviilasjas nr 2-10-49713 (t lk 18-21), millest nähtub, et 08.10.2010 esitas hageja kostja suhtes pankrotiavalduse ja nõue suuruses vähemalt 95 964.10 eurot, mille alusel avaldus esitati, tulenes vaidlusalusest laenulepingust. Pankrotihoiatuselt (t lk 95) nähtub, et see kandis kuupäeva 30.06.2010 ja võlgnevus koosnes 29.08.2007 sõlmitud laenulepingu alusel arvestatud tasumata laenuosast, intressist, käibemaksust ja viivistest. Esitatud on ka ümbrik, millelt nähtub, et hoiatus postitati 30.06.2010 (t lk 96). A.V seletuse kohaselt saavutati maisjuunis kokkulepe laenu tagastamiseks aasta lõpuks ja juba eelnevalt oli saavutatud kokkulepe intresside tasumiseks üldse teadmata tulevikus, aga hageja käitumine tõendab, et juunis 2010 hageja võimalikke suulisi kokkuleppeid laenulepingu muutmiseks ei 8 tunnistanud. Seega ei saa nõustuda kostja seisukohaga kokkulepete sõlmimise kohta. Asjaolu millal ja millisel viisil kostja pankrotihoiatuse kätte sai, käesolevas asjas tähtsust ei oma. Selle väljastamine näitab laenuandja tahet ja see, et seda ei suudetud mitme kuu jooksul laenusaajale kätte toimetada, ei sõltunud saatja tegevusest.
13. Kostja väiteid selle kohta, et juba oktoobris 2008 lepiti kokku umbes 1/3 laenu tagastamise tähtaja edasi lükkamine teadmata tulevikku, ei toeta ka hageja poolt 01.02.2010 esitatud saldoteatis. Sellelt nähtub, et hageja teatas kostjale, et tema raamatupidamise andmetel on kostja võlgnevus seisuga 31.12.2009 700 050.16 krooni (t lk 122), mis vastas 44 741.36 eurole. Seega teatas hageja, et kostja on hagejale võlgu, mida aga ei oleks saanud olla, kui tõepoolest oleks ka hageja esindaja saanud
14. aasta läbirääkimistest aru selliselt, nagu sai A.V – et laenu tagastamise tähtajaks ei ole enam 28.08.2009, vaid aeg kusagil tulevikus, mil Gruusia projektidest hakkab tulema kasumit. Viimasel juhul ei oleks hagejal olnud alust saldoteatisele võlgnevust märkida ja kostjal oleks olnud alus teatada oma raamatupidamise andmed võlgnevuse puudumise kohta. Sellise vastuse esitamist veebruaris 2010 kostja ei kinnitanud.
15. 01.02.2010 saldoteatise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega. Raamatupidaja poolt esitatud saldoteatisest ei saa teha järeldust, nagu oleks hageja lepingujärgsest intressist ja viivisest loobunud. Tõendatud ei ole, et tegemist oleks olnud sel eesmärgil esitatud tahteavaldusega TsÜS § 75 mõttes. Hageja kinnituse kohaselt puudus tal tahe loobuda intressi ja viivise nõuetest. Vastupidisele seisukohale asumiseks kostja poolt esile toodud asjaolud alust ei anna. A.V seletuse kohaselt lepiti juba oktoobris 2008 kokku, et intressimäära vähendatakse 7%-ni aastas ja et selle tasumine toimub siis, kui kasumit hakkab tooma Gruusia projekt. A.V ei väitnud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe intressist täielikuks loobumiseks.

§ 186

p 4 ja § 207 lg 1 kohaselt lõpeb võlasuhe muuhulgas siis, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Selline kokkulepe peab olema selge, tingimusteta ning väljendama poole tahet mitte esitada teise lepingupoole vastu nõuet.

1. Küll aga on kolleegium seisukohal, et käesolevas asjas tuleb täpsemalt analüüsida kostja väidet, et kuna hageja jättis intressi ja viivise nõuded pikema aja jooksul esitamata, siis on nende esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus kostja vastava väitega ei nõustunud, kuid on jätnud selles osas oma järeldused põhjendamata, rikkudes seega TsMS § 442 lg-t
2. Maakohus on tõdenud, et käesolevas menetluses ei saa väita, nagu oleks hageja jätnud pikema aja jooksul oma intressi ja viivise nõuded esitamata ja käitunud vastuoluliselt, ning viitas seejuures 30.06.2010 pankrotihoiatusele.
3. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-131-11 jäänud varasemates lahendites (nr 3-2-1-137-06, nr 3-2-1-70-03) märgitud seisukoha juurde, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võiks oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning sellise tähtaja määramist õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud. Seega tuli maakohtul käesolevas asjas tuvastada, kas on erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist ja intressi. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine.

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lahendites nr 3-2-1-132-09 ja nr 3-2-1-70-09 on Riigikohus rõhutanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohalt. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju. 9

1. Hageja käitumise analüüsimisel omavad kolleegiumi arvates tähtsust järgmised tuvastamist leidnud asjaolud: 1) laenu tagastamise tähtajaks oli 28.08.2009; 2) oluliselt enne tähtaega oli tagastatud 102 258.64 eurot, mis moodustas laenust veidi üle 2/3; 3) 01.02.2010 saldoteatisel laenuandja viivise ega intressi nõuet ei näidanud; 3) maisjuunis 2010 teatas hageja juhatuse liige J.P A.V, et hakkab viivist ja intressi nõudma; 4) 30.06.2010 väljastas laenuandja pankrotihoiatuse, kus selgesõnaliselt kirjas mõlemad kõrvalnõuded; 5) 08.10.2010 esitas hageja kohtule kostja pankrotiavalduse, mille kohus jättis määrusega 24.01.2011 rahuldamata põhjendusega, et vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; 6) ülejäänud 1/3 laenust tagastati enamvähem võrdsete osamaksetena veebruaris, juunis, juulis, septembris, novembris ja detsembris
3. Kolleegium on seisukohal, et tuvastamist leidnud asjaolud ei anna alust väita, et hageja kasutas õigust nõuda intressi vastuolus hea usu põhimõttega. Intressi kokkulepe oli poolte vahel kokku lepitud.

§ 397

lg 1 esimese lause kohaselt ongi laenuandja poolt majandus- ja kutsetegevuses antud laen eelduslikult tasuline. Tegemist on laenuraha kasutamise eest makstava tasuga, mille arvestus lõpeb laenu tagastamise tähtaja saabumisel. Seega alates 29.08.2009 intress ei suurenenud ja see, kas hageja teatas enne pankrotihoiatuse esitamist intressi nõudest või mitte, kostja õigusi ei kahjusta (intressi nõue sellest ei suurenenud ja kostja ei oleks saanud ka vastava nõudekirja varasemal saamisel või selle nõude saldoteatisel märkimise korral nõude vähendamiseks midagi ette võtta). Intressi aritmeetilisele arvestusele (t lk 16) kostja vastuväiteid ei esitanud. Kolleegium nõustub ka maakohtu poolt antud tõlgendusele seonduvalt intressilt tasutava käibemaksu arvestamisega. Konkreetseid vastuväiteid eraldi selle otsustuse osas apellatsioonkaebus ei sisalda.

1. Samale seisukohale asub kolleegium ka viivise nõude osas – sellised erandlikud asjaolud, milliste alusel saaks hagejale ette heita pahatahtlikku ja kostjat kahjustavat käitumist, mille tulemusena oleks hageja kaotanud õiguse viivist nõuda, tõendamist ei leidnud. Tõendatud ei ole kirjalikult tähtaja andmine lepingu täitmiseks enne pankrotihoiatust, kuid kostja juhatuse liige A.V on kinnitanud tihedat suhtlemist laenuandja esindajatega (peamiselt P.V, alates maist-juunist 2010 ka J.P) kogu laenulepingu perioodi kestel. Kostja oli laenulepingust teadlik ja pidi olema teadlik tagastamise tähtajast. Eksitav oli küll veebruaris 2010 saldoteatises kõrvalnõuete märkimata jätmine, kuid A.V kinnitas, et juba mais-juunis samal aastal teatas J.P (vastavalt äriregistri teabesüsteemile hageja juhatuse liige alal 15.05.2008) talle, et hakkab viivist nõudma. Seega pidi kostjale vähemalt siis olema selge, et isegi kui tema arvates olid poolte vahel mingit muud kokkulepped, siis teine pool sellest selliselt aru ei saa ja kui ei suudeta kokkuleppel asja lahendada, tuleb täita kirjalikku lepingut. Puuduvad tõendid, et kostja oleks püüdnud vaidlusaluseid asjaolusid lahendama hakata. Selle asemel pidi hageja tegelema mitu kuud pankrotihoiatuse kättetoimetamisega, kusjuures kostja äriühingu igapäevane tegevus oli korraldatud selliselt, et isegi kohtutäituril ei olnud võimalik kummalegi juhatuse liikmele kahe kuu jooksul (13.07.2010 kuni 13.09.2010; täitmisteate kättetoimetamise akt t lk 100102) toimetada dokumenti isiklikult kätte. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal võimalik tasumisele kuuluvat viivise nõuet vähendada vähemalt juunis 2010, tasudes võlgnevuse. Tehes seda osade kaupa, pidi ja sai kostja arvestada, et sellega suureneb tasumisele kuuluva viivise suurus.
2. Küll aga on kolleegium seisukohal, et tuvastatud asjaolud annavad aluse vähendada sissenõutavat viivise suurust 1/2 võrra

§ 162lg 1 ja § 113 lg 8 alusel.

Viidatud sätete koosmõjus võib kohus tasumisele kuuluvat ebamõistlikult suurt viivist vähendada mõistliku suuruseni kohustatud lepingupoole nõudmisel, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Laenusaaja oli üle 2/3 saadud laenust tagastanud oluliselt enne tagastamise tähtaega (oktoobris-detsembris 2008), tulles vastu laenuandja vastavale soovile (tõendatud A.V seletusega selle kohta, et P.V palus kas osa või kõik laenu 10 võimalusel sügisel 2008 tagastada). Lisaks käitus laenuandja saldoteatist kõrvalnõueteta esitades ilmselt eksitavalt ja kuigi see ei toonud kaasa viivise nõude lõppemist, siis koosmõjus A.V ja P.V (hageja juhatuse liige alates 01.10.1997) vahel toimunud suuliste läbirääkimistega, võis see tekitada kostja jaoks arusaama, et temalt tõepoolest viivist ei nõutagi ja selline arusaam sai tal olla kuni J.P poolt selle selgesõnalisele ümberlükkamisele mais-juunis 2010. Seega kuni selle ajani aitas viivise suurenemisele ilmselgelt kaasa hageja vastuoluline käitumine. 38. Hagi ja apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamata jäämisel tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jagada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hagetud 95 960.79 eurost kuulub rahuldamisele 78 910.78 eurot, seega 82%. Ulvi Loonurm Viktor Brügel Imbi Sidok