← Eesti

3-10-697/110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-

§ 15lg-t 1, § 44 lg-t 1 ja § 46 lg-t 4.

2. Maksu- ja Tolliameti 02.02.2010 vaideotsusega nr 6-1/528-4 jäeti J. Mi vaie PMTK 22.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5198-10 peale rahuldamata. Vaideotsuses märgiti, et

§ 15

lg 5 p-s 1 toodud maksuvabastus laieneb kinnisasja müügile juhul, kui selle kinnisasja oluliseks osaks oli müümise hetkel eluruum, mida isik kasutas kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana. Kuna vaide esitaja poolt võõrandatud kinnistul ei asunud võõrandamise hetkel eluruumi ega üldse mingeid hooneid, ei laiene

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud vabastus kinnistu müügilt saadud kasule.

  1. 18.03.2009 esitas J M Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd tl 2-6), mille lõplikuks taotluseks jäi nõue PMTK 22.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5198-10 ja Maksu- ja Tolliameti 02.02.2010 vaideotsuse nr 6-1/528-4 tühistamiseks (vt kaebuse täiendus I kd tl 43-45). Kaebuse põhjendused (I kd tl 2-6, 43-45) olid järgmised. Kaebaja kavatses kasutada „Leelo“ maaüksust oma peamise elukohana. Ta müüs oma Vaida alevikus Harju maakonnas asunud korteri
  2. a. Selleks hankis ta Eesti Energialt madalpinge liitumiseks tehnilised tingimused (I kd tl 8). Kinnistul oli traataiaga piiratud ala ja sellel vana vare. Hiljem täiendas kaebaja kinnistut kerghoonestusega ning seejärel oli see valdava osa aastast elamiskõlblik. Kaebaja kasutas kinnistut elamiseks maksimaalselt, sest muud peamist elukohta tal sel perioodil ei olnud. Halva majandusliku olukorra tõttu oli kaebaja sunnitud maaüksuse võõrandama, mistõttu likvideeris ta sellele varem rajatud kerghoonestuse. Maaüksuse hiljem ostnud isikud ega maahindajad ei käinud kinnistu osal, kus asus kerghoone. Katastriüksuse plaanil võis õuemaad mitte olla, kuid faktiliselt oli kinnistul kerghoonestus. Kernu valla ehitusjärelevalve spetsialiste kirjalik kinnitus on puhtformaalne ja sellest ei selgu, kas spetsialist on ise nimetatud kohas viibinud. Kerghoonestus asus metsa sees ning ei olnud kinnistu piirilt nähtav. Maksuhalduri esitatud tõendid ei tõenda, et kaebajal ei olnud põhiseaduslikku õigust kasutada kinnistut oma peamise elukohana ja rajada selleks otstarbeks kinnistule ajutisi eluhooneid. Kuna kaebaja tegelik peamine elukoht kuni kinnistu võõrandamiseni oli maaüksusel paiknev kerghoonestus, ei ole maksuotsus ja vastustaja järeldus saadud kasult tasumata jäänud tulumaksu kohta õige. Maksuhaldur on kuritarvitanud kaalutlusõigust ja alusetult määranud tulumaksu. 2

(8)3-10-697 Kohtuistungil (protokoll II kd tl 7-9) selgitas kaebaja, et kinnistule rajatud kerghoonestus kujutas endast ringikujulist püstkoda, mille ümber olid kivid kaitseks metsloomade eest, sees olid euroalused ja nende peal lambanahad, keskel lõkkekoht. Kaebaja elas seal niipalju, kui võimalik. Kaebaja kaks vanemat poega elasid Vaidas sõprade juures või kaebaja ema või õe juures, noorim
  1. a sündinud laps elas koos kaebajaga. Kui „Leelo“ kinnistul elada ei saanud, elas kaebaja Tallinnas Välja tn-l või ema või õe juures. Ta ei käinud tööl, oli kodune. Vett sai kaebaja poest või võttis kaasa Välja tänavalt.
  2. Maksu- ja Tolliamet ja PMTK palusid jätta kaebus rahuldamata (I kd tl 82-85). 1) Kaebaja esitatud väited on vastuolulised ega tugine asjas kogutud tõenditel. Kaebaja möönab ka ise, et üksnes kavatses kasutada „Leelo“ maaüksust oma peamise elukohana. 2) Kaebaja esitatud OÜ Jaotusvõrgu Tallinn-Harju Piirkond tehniliste tingimuste madalpingega liitumiseks nr 80050 p-dest 6 ja 7 nähtub, et elektrienergia saamiseks on vaja sõlmida eraldi liitumisleping ja tasuda liitumistasu ning pingestamine on lubatav alles pärast elektripaigaldise kasutuselevõtu teatise esitamist elektrivõrgu ettevõttele. Liitumislepingu sõlmimist, liitumistasu maksmist ja kasutuselevõtu teatise esitamist pole kaebaja tõendanud. Maksumenetluses ei ole mistahes mahus elektri tarbimine antud maaüksusel kinnitust leidnud. 3) Kaebusele lisatud nn kinnistu plaan väidetava kerghoonestuse asukohaga ei oma tõenduslikku kaalu. Selle plaaniga, kuhu on käsitsi joonistatud väidetav kerghoonestuse asukoht, ei ole võimalik ümber lükata maksuotsuses tõendite pinnalt tehtud järeldusi. Kaebaja ei täitnud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustust. Kaebuses avaldatud väited alalise või peamise elukohana kasutatud eluruumist on paljasõnalised või ei ole kontrollitavad. 4)

§ 15

lg 5 p 1 (kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) järgi tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Isegi kui kaebaja väide kerghoonestusest, mis kinnistul asus ja mille kaebaja enne kinnistu võõrandamist likvideeris, on õige, ei saa seda kerghoonestust käsitleda kinnisasja olulise osana. Kuna võõrandatud kinnistul ei asunud võõrandamise hetkel eluruumi ega üldse mingeid hooneid, ei laiene kinnistu müügist saadud kasule

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastus.

Maksuvabastuse eelduseks on eluruumi (elamu, korter) kasutamine maksumaksja poolt enda alalise või peamise elukohana. Eluruumi kasutamine on faktiküsimus. Elukoha tõlgendamine on seotud maksustamisega ning ei saa olla maksumaksja suvaküsimuseks. Alalist või peamist elukohta iseloomustab selle seotus isiklike ja majanduslike huvidega, mida maksumaksa peab tõendama. Tõendiks võivad siinkohal olla riiklikesse registritesse kantud andmed, maksumaksja seletused, tunnistajate, sh naabrite ütlused, dokumendid maksumaksja nime ja aadressiga, korteriühistu töötajate ja liikmete selgitused, kohaliku omavalitsuse asutuste teatised, samas kohas töökoha või püsiva sissetuleku olemasolu, ajakirjanduse tellimine, posti laekumine. Kui maksumaksja väited elukohana kasutamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata, ei käsitleta seda eluruumi alalise või peamise elukohana ja maksuvabastust ei rakendata. Maksuvabastuse rakendamisel peab maksukohustuslane olema valmis maksuhalduri nõudmisel tõendama või aitama maksuhalduril tõendeid leida selle kohta, et müüdud eluase oli maksukohustuslase alaliseks või peamiseks elukohaks. Kui jääb tõendamata, et tegemist oli maksukohustuslase alalise või peamise elukohaga, maksuvabastust ei kohaldata. Kaebaja on omaks võtnud, et võõrandatud kinnistul ei asunud võõrandamise hetkel eluruumi ega üldse mingeid hooneid. 3

(8)3-10-697 5. Tallinna Halduskohtu 01.03.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1)

§ 12

lg 1 p 3 ja § 15 lg 1 sätestavad üldreegli, mille kohaselt igasugune kasu vara võõrandamiselt kuulub tulumaksuga maksustamisele.

§ 15

lg 5 p-ga 1 võimaldatud maksuvabastuse saamiseks on nõutav, et eluruumi isiklikus kasutuses olek seisneks eluruumi kasutamises peamise või alalise elukohana. Kaebaja leiab ekslikult, et

§ 15

lg 5 p 1 sätestatud maksusoodustuse andmise peamine eeldus on see, et müüdud kinnistu oli tema omandis ning teisi kinnistuid tal samal ajal ei olnud. Alalise või peamise elukoha määratlemisel ei oma tähtsust see, kas elukoht oli kaebuse esitaja omandis või ta kasutas seda muul õiguslikul alusel. Elukohta ei määratleta omandisuhte kaudu. Elukoha mõiste annab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14, mille lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Ka asjaolu, et kinnistu sihtotstarve oli 100% elamumaa, ei ole antud juhul asjassepuutuv ega aita määratleda isiku elukohta. Isiku elukoha määratlemisel tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest: tõendite kogumist. 2) Tallinna Ringkonnakohus leidis 11.12.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-1798, et

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse tingimustele vastamise tõendamiskoormus lasub maksukohustuslasel. Maksuhalduril on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei saanud kasutada „Leelo“ kinnistut oma elukohana, kuna maksuhalduri andmetel ei olnud kinnistul eluhoonet ning seal puudus võimalus tarbida elektrienergiat. Kahtluse kõrvaldamiseks on kaebaja esitanud vaid kaks tõendit: OÜ Jaotusvõrk Tallinn-Harju Piirkond 08.02.2006 väljastatud tehnilised tingimused madalpinge liitumiseks nr 800587 ja kinnistu plaan väidetava kerghoonestuse asukohaga, kusjuures ei ole arusaadav, kes on nimetatud kerghoonestuse plaanile kandnud. Asjas ei ole tõendatud, et kinnistul oleks asunud elamisväärne eluhoone või üldse mingi hoone. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu võõrandamiseni ei olnud kinnistul võimalik kasutada elektrit ja seal ei olnud ka veevarustust. Ka kaebaja väidetud kerghoonestuse olemasolu kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kinnistu ostja H K kinnistul mingite hoonete või nende lammutamise jälgi ei kinnita (e-kiri I kd tl 159: „Kinnistul ei olnud midagi tehtud“). Teise ostja M L kinnitusel ei olnud kinnistul mingeid ehitustöid teostatud (e-kiri I kd tl 137). Kernu valla ehitusjärelevalve spetsialist Tiia Altmäe on kinnitanud e-kirjas (I kd tl 160), et

  1. a kinnistul ehitisi ei olnud. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et kerghoonestus oli ringikujuliselt püstitatud püstkoda, samas on aga tema esitatud plaanil märgitud hoone ristkülikukujulisena. Puuduvad mistahes tõendid hoone (või püstkoja) ehitamise, selle kinnistul paiknemise ja hilisema lammutamise kohta. Ka juhul, kui oleks tõendatud kinnistul kerghoonestuse olemasolu, ei näita ükski asjas kogutud tõend, et kaebaja oleks kasutanud seda oma alalise või peamise elukohana. Kinnistul ei olnud elektrit ega veevärki, kaebaja aga väidab, et elas seal koos oma
  2. a sündinud lapsega. Olukorras, kus kaebaja elukaaslane M M elas xxxxxxxxx, puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebaja elas koos oma kuni 3-aastase lapsega veevärgita ja elektrita soojustamata püstkojas linnast väljas. 3) Oma elukoha tõendamiseks on isikul reeglina võimalik esitada hulgaliselt tõendeid (naabrite tunnistused, selle elukoha deklareerimine rahvastikuregistris, töökohas, ametiasutustes, sinna posti tellimine, kodukoha lähedal teenuste ja kaupade soetamine, fotod, tehtud kulutused, külas käinud isikute tunnistused, käesoleval juhul kaebaja täiskasvanud poegade tunnistused jne). Käesoleval juhul ei ole esitatud neid aga ühtegi. Kohtu toimikus on olemas kaebaja pangakontode väljavõtted: SEB pangast 2006.-
  3. a kohta ja Hansapangast
  4. a kohta, millest nähtub, et kaebaja on regulaarselt (igapäevaselt ja tihti ka mitu korda päevas) teostanud makseid pangakaardiga. Ükski
  5. a enne kinnistu võõrandamist tehtud maksetest ei ole tehtud kinnistu asukoha lähedal Kernu vallas ega teel Tallinnast sinna. Maksed on tehtud peamiselt Mustamäel, Kristiines ja mujal Tallinnas, mis annab täiendavalt alust arvata, et kae4

(8)3-10-697 baja alaline ja peamine elukoht oli Kristiine linnaosas tema elukaaslase juures aadressil Välja tn 38. Nimetatud aadressi märkis kaebaja oma elukohaks ka kaebuses. Samuti on see kaebaja poolt pangale deklareeritud ja kirjas 22.03.2006 BIGBANK AS-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingus (I kd tl 91 pöördel) ning 18.07.2006 „Leelo“ kinnistu võõrandamise lepingus (I kd tl 147). Pärast kinnistu võõrandamist ei ole kaebaja kulutused muutunud, mis samuti annab alust järeldada, et kaebaja ei muutnud kinnistut võõrandades oma elukohta. Kui kaebaja ongi vahel külastanud oma kinnistut ja ööbinud seal, ei anna see asjaolu alust

§ 15lg 5 p-s 1 sätestatud maksusoodustuse saamiseks.

4) Kaebaja kohtuistungil esitatud väited, nagu poleks tal „alampalka“ saava lasteaiaõpetajana võimalik maksuotsusega määratud maksu maksta, ei ole asjakohased. Maksuobjektiks on kasu, mille isik on saanud vara võõrandamiselt. Kaebajal on võimalik pöörduda maksuhalduri poole taotlusega tasuda tulumaks maksegraafiku alusel osade kaupa (MKS § 111 lg 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. J Mi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu 01.03.2012 otsuse tühistamist ning asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist või, kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjust asja halduskohtule tagasi saatmiseks, asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse kaebus. Apellandi põhjendused: 1) Puudub vaidlus, et pärast oma korteri müüki kavatses apellant kasutada „Leelo“ maaüksust oma peamise elukohana ja kuni „Leelo“ kinnistu võõrandamiseni muud kinnisvara, korteriühistu osakut või eluaset ei omanud. Puudub vaidlus ka selles, et apellant pole nimetatud elamumaad välja üürinud või kasutanud ettevõtluses. Maksuhalduri tõendid ei lükka ümber seda, et kinnistu plaanil näidatud kohas oli traataiaga piiratud ala ja sellel kerghoone. Apellandi rajatud kerghoone ei ole Eestis erakordne. Kerghoone oli valdava osa aastast elamiskõlblik. Apellant pidas selliselt elamiskõlblikuks muudetud Leelo maaüksust oma peamiseks elukohaks ja kasutas seda maksimaalselt ka tegelikuks kohapeal elamiseks, sest muud peamist elukohta sel perioodil temal ei olnud. Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et kaebaja võis nimetatud maaüksusel suvitada. Asjakohased ei ole maksuhalduri väited, et
  2. a kinnistu endale elamiseks ostnud isikud on leidnud, et kinnistu oli elamiskõlbmatu. Puudub vaidlus, et nimetatud ostjad ostsid selle maa endale elamiseks ja elavad nimetatud kinnistul. EhS § 16 lg 1 p 1 kohaselt ei pidanud alla 20 m2 ehitist kooskõlastama. Maksuhalduri seisukoht ei vasta õigusriigi põhimõttele, kui maksustamise aluseks oleks eluruumi puudumine kinnistu võõrandamise hetkel. „Ökoloogilisel kinnistul, mis on 100% elamumaa“, ei ole proportsionaalne otsida „mitteökoloogilist jalajälge“; 2) Halduskohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi kui leidis, et tulumaksusoodustuse eelduseks on elektritarbimine, veevärgi olemasolu, kohalikust poest sisseostude tegemine. Apellant tegeles maaüksusel usuliste toimingutega, mistõttu koguduse liikmete kohustamine olla tunnistajaks rikuks õigust usuvabadusele. Samuti ei ole eetiline kohustada apellandi poegi andma kohtus tunnistusi. Halduskohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui küsimata osapooltelt nende seisukohta, andis plaanile ettemääratud jõu. Plaanil on katastri andmete alusel ristkülikuna märgitud elamumaa tervikuna. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et isikul võib olla mitu elukohta, kuid peamine elukoht on see, mida isik ise peab hetkel oma peamiseks elukohaks. Isiku aadressiga seostamine on vastuolus põhiõigusega vabalt valida elukohta; 5

(8)3-10-697 3) Halduskohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi, leides, et asjakohatu on väide võimatusest maksu maksta. Kohus jättis tähelepanuta, et majandusliku olukorra tõttu oli kaebaja vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kohus rikkus protsessinormi, andes apellandi majanduslikule olukorrale hinnangu ilma selleks tõendeid kogumata. Apellant viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004 otsusele asjas nr 3-4-1-7-03 ja märgib, et kohtuotsuses ei ole hinnatud, millise majandusliku olukorra võib kaasa tuua maksuotsuse täitmine apellandi puhul, kellel vara puudub ja kes kasvatab alla 8-aastast last. VÕS § 319 lg 1 annab üürileandjale õiguse ütelda üürilepingu üles üürniku pankroti korral. Miski ei välista, et kui maksuhaldur sobivat maksegraafikut ei koosta, jääb apellant puudust kannatavaks isikuks. 7. Maksu- ja Tolliamet ja PMTK palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on seaduslik, kohus on õigesti kohaldanud õigusnorme ning õigesti ja piisavalt tuvastanud asjaolusid. Õige ei ole apellandi väide, et puudub vaidlus, et apellant kavatses pärast oma korteri müüki kasutada peamise „Leelo“ maaüksust. Tegemist on kaebajapoolse subjektiivse hinnanguga ja kontrollimatu väitega.

§ 15

lg 5 p-st 1 tulenev maksuvabastus ei ole seotud tahtega, vaid faktilise kasutamisega. Isegi, kui möönda apellandi “kavatsust” kasutada „Leelo“ maaüksust oma peamise elukohana, ei anna see siiski õigust tulumaksuvabastusele. Apellandi väide kinnisvara või muu eluase puudumise kohta ei tõenda, et tema peamine elukoht oli „Leelo“ kinnistu. Ei nähtu, mis tähtsust võiks omada vastustaja oletus, et kaebaja võis kasutada kõnesolevat kinnistut suvitamise eesmärgil. Apellandi enda poolt Harju Maavalitsuse maaosakonnast saadud ärakirjadele käsitsi kantud märgistusele lisaks ei ole apellandil ühtegi tõendit, mis võiksid kinnitada kinnisasjal traataiaga piiratud ala ja kerghoonestuse olemasolu. Apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-7-03 on asjakohatu. 8. J M esitas täiendava seisukoha, milles taotles põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ja tuvastamist, kas

§ 15

lg 1 on põhiseadusega kooskõlas, juhul, kui maksusoodustus eeldab katastrisse kantud elamumaal võõrandamise hetkel eluruumi olemasolu või „mitte ökoloogilise jälje (vundament jmt) olemasolu.“ „Kas soodustuse eelduseks on proportsionaalne sunnismaisuse kohaldamine elamise tõendamisel, st kus kulgeb piir elamise tõestamiseks juhul, kui asjas ei ole vastustaja seadnud vaidluse alla asjaolu, et kaebaja on elamumaal suvitanud.“ Apellandi viitest Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-7-03 ja selle lahendi tsitaatidest võib järeldada, et apellandi arvates on elamumaa võõrandamise tulumaksuga maksustamine vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega, kui maksustamine sõltub võõrandataval maal eluruumi vm „mitteökoloogilise jälje“ olemasolust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Apellatsiooniastmes käib vaidlus selle üle, kas apellandil oli õigus

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastusele temale Kernu vallas kuulunud „Leelo“ kinnistu müügilt saadud kasu osas. Vaidlusalusel maksustamisperioodil kehtinud

§ 15

lg 5 p 1 redaktsiooni kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui „kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana“. Vaieldakse selle üle, kas on täidetud eelviidatud maksuvabastuse kohaldamise tingimus, mille kohaselt peab maksumaksja eluruumi kuni võõrandamiseni olema kasutanud oma alalise või peamise elukohana. 6

(8)3-10-697 10.

§ 15

lg 5 p 1 seadis maksuvabastuse tingimuseks kinnisasja oluliseks osaks oleva eluruumi kasutamise kuni kinnisasja võõrandamiseni maksumaksja alalise või peamise elukohana. Ebaõige on apellandi arusaam, nagu piisaks maksuvabastuse saamiseks kinnisasja maakasutuse sihtotstarbest elamumaana. Samuti ei piisa maksuvabastuse saamiseks pelgalt võõrandataval kinnisasjal eluruumi olemasolust, nagu näib apellant pidavat maksuhalduri seisukohaks

§ 15lg 1 ja lg 5 p 1 tõlgendamisel, mille põhiseaduspärasust ta kontrollida tahab.

Maksustamise seisukohalt on oluline, kas tulu tekib majandustegevuse tulemusel, milleks ei peeta isiklikuks tarbeks ostetud vara müüki. Eluruumiga kinnisasja kasutamine isiklikuks otstarbeks on selle eluruumi kasutamine elukohana. Seetõttu ei teki ringkonnakohtul kahtlust

§ 15lg 1 ja lg 5 p 1 kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

11. Võõrandatud eluruumi kasutamine alalise või peamise elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik asjaolu, mille tõendamise kohustus lasub tal MKS § 56 kohaselt maksumenetluses ja MKS § 150 lg 1 kohaselt maksuotsuse vaidlustamisel. Selle faktilise asjaolu tuvastamisel saab tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1), kusjuures määravat tähtsust ei saa omistada maksumaksja enda seletustele, sest

§ 15

lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastuse saamise ja sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud tulumaksukohustuse vältimise eesmärgil võib maksumaksja anda oma alalise ja peamise elukoha kohta valeütlusi. See ei kitsenda maksumaksja elukoha valiku vabadust, mistõttu põhjendamatu on kaebuse esitaja viide sunnismaisusele. Maksumenetluses selgitatakse

§ 15

lg 1 ja lg 5 p 1 kohaldamisel välja, kuidas maksumaksja elukoha valiku õigust on kasutanud.

  1. Halduskohus leidis, et „Leelo“ kinnistu kasutamine apellandi alalise või peamise elukohana ei ole tõendatud, tuginedes kokkuvõtlikult järgnevale: 1) elamu, vee- ja elektrivarustuse puudumine kinnistul; 2) apellandil samal ajal Tallinnas elavale elukaaslasele kuulunud eluruumi kasutamise võimalus; 3) tõendite puudumine, mis kinnitaksid apellandi väiteid kinnistul elamisest. Halduskohus hindas eelnimetatud asjaolude valguses ka apellandi väidet, et ta elas kinnistul ajutiselt rajatud püstkojas, ja leidis, et pole mõistlik arvata, et apellant elas koos oma
  2. a sündinud lapsega linnast väljas soojustamata püstkojas elektri ja veevärgita kinnistul, kui tema elukaaslasel oli eluruum Tallinnas. See on ühtlasi hinnang apellandi kontrollimatule väitele suvitamisest „Leelo“ kinnistul, mille omaksvõttu vastustaja poolt asja materjalide põhjal ei nähtu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eelviidatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata. Põhjendamatu on apellandi väide, et vastustaja ei vaidle vastu sellele, et vaidlusalusel perioodil ei omanud apellant muud kinnisvara, korteriühistu osakut või eluaset. Seadusest ei tulene, et alalise või peamise elukohana tuleb tulumaksustamisel arvesse üksnes selline eluruum, mida isik kasutab omandiõiguse alusel. Tähtsust ei oma see, et andmeid pole nimetatud elamumaa väljaüürimisest või kasutamisest ettevõtluses, sest see ei viita apellandi poolt kinnistul elamisele. Selgusetuks jääb, milles väljendus apellandi arvates halduskohtu poolt apellandi esitatud maaüksuse plaanile (I kd tl 9) ette kindlaks määratud jõu andmine.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et kaebaja väide, nagu käiks tal maksuotsusega määratud maksu tasumine üle jõu, ei ole maksuotsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohane. MKS § 114 lg-s 3 sätestatud asjaolude esinemisel on maksukohustuslasel võimalik taotleda riiklike maksude maksuhaldurilt maksuvõla kustutamist.
  4. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  5. Menetlusosalised ei taotlenud ringkonnakohtult apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist. 7

(8)3-10-697 Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.