← Eesti

3-11-2383/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2383 H

) § 184 lg 4 mõttes Citypark Eesti OÜ huvi saada liiklusregistrist andmed parkimislepingu tingimusi rikkunud sõiduki omanike ja kasutajate kohta. Taotlejal puudub alternatiivne mõistlik võimalus andmete saamiseks; 2) liiklusregistrisse sõidukite omanikena ja kasutajatena kantud isikuid ei koorma ülemääraselt andmete väljastamine parkimislepingut rikkunud sõiduki omaniku ja kasutaja kohta. Isikul on alati võimalus parkida nõuetekohaselt või ka üldse sõidukit mitte taotleja parklas parkida. 2. Maanteeamet jättis 07.09.2011 otsusega nr 1-19/11-00004/162 Citypark Eesti OÜ taotluse rahuldamata. Põhjendused: 1) osaühingul puudub põhjendatud õigustatud huvi liiklusregistri sõidukite andmebaasist sõidukite omanike ja kasutajate andmete saamiseks. Liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku ega kasutajate andmed ei anna võimalust tõsikindlalt järeldada, kes oli sõiduki parkija ehk parkimislepingu sõlminud isik. Arvestades, et 01.07.2011 kehtima hakanud liiklusseaduse kohaselt on sõidukite kasutamiseks andmise kord olulisel määral lihtsustunud ja kõiki sõiduki kasutajaid ei kanta liiklusregistrisse, ei ole võimalik eeldada, et sõidukit kasutas ning parkimislepingu sõlmis just liiklusregistrisse kantud sõiduki omanik või kasutaja; 2) andmetöötluse eesmärgiga (lähtuvalt IKS-st) ei ole kooskõlas isiku, kes ei juhtinud/parkinud sõidukit ega olnud seetõttu parkimislepingu pooleks, andmete töötlemine. Kuna taotleja soovib saada isikute andmeid liiklusregistrist, riivab selline tegevus isikute eraelu puutumatust; 3) Maanteeameti poolt liiklusregistri andmete väljastamine peab olema sobiv ehk soodustama vastava eesmärgi saavutamist. Antud juhul ei ole riive eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kui sõidukit ei kasutanud rikkumise hetkel isik, kelle andmeid Maanteeamet taotlejale edastab, 2

(12)3-11-2383 siis saadab taotleja oma nõude ebaõigele isikule ehk parkimislepingu pooleks mitteolevale isikule. Isikuandmete saamise asemel võiks taotlejat aidata eesmärgi saavutamisel näiteks asjakohaste seadmete paigaldamine parklatesse. See väldiks parkimislepingu rikkumisi, samas ei riivaks kolmandate isikute õigusi. Tegemist oleks liiklusregistrisse kantud isikute suhtes vähem koormava, samas oluliselt efektiivsema abinõuga; 4) sõidukil on omanik, samuti võivad olla kaasomanikud ja lisaks kasutajad kuni 6 isikut. Kui eeldada, et kuuest isikust, kelle andmed Maanteeamet taotlejale edastab, rikkus lepingut üks isik, oleks kõikide ülejäänute puhul isikuandmete töötlemine vastuolus eesmärgikohasuse põhimõttega. Samuti esineb võimalus, et lepingut ei rikkunud mitte ükski nimetatud isikutest. Seega ei ole riive mõõdukas; 5) seadusandja on lugenud põhjendatud õigustatud huviks isikuandmete saamiseks isiku majanduslikku huvi oma potentsiaalse lepingupartneri usaldusväärsuse kontrollimiseks. Maksehäireregistris avalikustatakse ainult nende isikute andmed, kes on mingit lepingut rikkunud. Taotleja aga soovib nende isikute andmete avaldamist, kelle suhtes ta ei ole kindel, kas lepingu rikkumine aset leidis. Seega puudub taotlejal põhjendatud õigustatud huvi andmete saamiseks liiklusregistrist ja taotleja huvi eraõiguslike parkimislepingute täitmise tagamiseks ei kaalu üles liiklusregistrisse kantud isikute põhiõiguse riivet eraelu puutumatusele. 3. Citypark Eesti OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 07.09.2011 otsuse nr 1-19/11-00004/162 tühistamiseks ja kaebaja 08.08.2011 avalduse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebaja korraldab renditud maal või parklarajatistes sõidukite parkimist. Kaebaja poolt opereeritavatesse parklatesse on sissesõidul hästi nähtavalt eksponeeritud parkimistingimused, mis on pakkumuseks parkimislepingu sõlmimiseks. Sõidukijuht, kes siseneb parklasse ja pargib sõiduki, aktsepteerib oma käitumisega kaebaja pakkumust parkimislepingu sõlmimiseks ja seeläbi sõlmitakse leping. Kui mõni sõiduk on pargitud parkimislepingu tingimusi rikkudes, on kaebajal õigus nõuda leppetrahvi maksmist. Selleks on hädatarvilik teada, kes on konkreetse sõiduki omanikuks ja vastutavaks kasutajaks. Sõiduki registreerimisnumbri ning omaniku ja kasutaja seostamine on võimalik üksnes liiklusregistri kaudu; 2) Maanteeamet on jätnud analüüsimata, millist kaalu omab kaebaja huvi liiklusregistrist andmete saamiseks. Olukorras, kus kaebajal ei ole võimalik midagi ette võtta parkimislepingute tingimusi rikkuvate sõidukite juhtidega, suureneb karistamatuse tunne ja on pärsitud kaebaja majandustegevus. Seega on kaebaja ettevõtlusvabadus (põhiseaduse (PS) § 9 lg 2 ja § 31) piiratud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28.04.2000 otsuse nr 3-4-16-00 p-s 11 pidanud ettevõtlusvabaduse piiramiseks iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse; 3) on küll õige, et sõiduki võis parkida isik, kes ei ole omanik ega vastutav kasutaja, kuid tulenevalt

§ 72

lg-dest 2 ja 3 peab sõiduki omanik või vastutav kasutaja teadma, kes sõidukit kasutab. Seega on võimalik kindlaks teha, milline isik on tegelikult parkimistingimusi rikkunud. Kaebajal puudub alternatiivne võimalus andmete saamiseks. Olukorras, kus hagiavalduses esitatud andmed ei võimalda kostja isiku tuvastamist, keeldub kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 11 alusel hagi menetlusse võtmisest. Seega, kui kaebajal ei ole võimalik saada teavet liiklusregistrist parkimislepingu tingimusi rikkunud sõiduki omaniku ja vastutava kasutaja kohta, ei ole kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta; 4) haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 on sätestatud uurimispõhimõte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. HMS § 40 lg 1 kohaselt peab haldusor3

(12)3-11-2383 gan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kui taotlust menetledes tekkis vastustajal küsimusi selle kohta, kas ja kuidas võimaldavad sõiduki omaniku või kasutaja andmed parkimislepingu tingimusi rikkudes pargitud sõiduki juhi tuvastamist, pidanuks vastustaja paluma kaebajal esitada asjakohased täiendavad selgitused. Uurimispõhimõtte ja ärakuulamisnõude rikkumine on vaadeldavad oluliste haldusmenetluse nõuete rikkumisena, mis toovad kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise; 5) kaebaja ja Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) vahel 2009. aastal sõlmitud teenuse osutamise lepingu alusel edastas kaebaja ARK-le kinnistes ümbrikutes leppetrahvinõuded parkimislepingu tingimusi rikkunud sõidukitega seonduvalt ja ARK tuvastas liiklusregistri abil, milline isik on konkreetse registreerimismärgiga sõiduki vastutav kasutaja või omanik ning edastas kirja konkreetse sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale. Ka kuni 30.06.2011 kehtinud

võimaldas sõiduki kasutamist isiku poolt, keda ei olnud konkreetse sõidukiga seonduvalt liiklusregistrisse kantud. Alates 01.07.2011 kehtib

§ 72

lg-de 2 ja 3 regulatsioon, mille kohaselt peab mootorsõiduki omanik, kes annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, säilitama 6 kuu jooksul alates mootorsõiduki kasutamise lõpetamisest teise isiku poolt andmed mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, aadressi, sünniaja või isikukoodi ning juhiloa numbri kohta. Sama kohustus laieneb ka mootorsõiduki vastutavale kasutajale; 6) isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatus seondub üksnes füüsiliste isikutega (IKS § 4 lg 1), juriidilisel isikul eraelu olla ei saa. Vastustaja on jätnud analüüsimata juriidiliste isikutega seonduva. Juriidiliste isikute andmete väljastamisest keeldumist ei saa põhjendada isikuandmete kaitsega. Pole hinnatud, kas taotlust oleks võimalik rahuldada osaliselt; 7) vastuolu isikuandmete töötlemise eesmärgiga saab esineda juhul, kui isikuandmete töötlemisel puudub määratud eesmärk või ei ole tegemist õiguspärase eesmärgiga. Kaebaja eesmärk tuvastada parkimislepingu tingimusi rikkudes pargitud sõidukite omanikud ja vastutavad kasutajad ei ole õigusvastane, kuna parkimise opereerimine on legaalne tegevus ja

§ 184

lg 4 võimaldab põhjendatud õigustatud huvi esinemise korral juurdepääsu liiklusregistrisse kantud piiratud juurdepääsuga andmetele. Seega ei ole andmete väljastamine vastuolus IKS § 6 pga 2; 8) vastustaja ei ole välja selgitanud, kui suur on selliste füüsilistest isikutest sõidukite kasutajate osakaal, kelle kohta liiklusregistrisse ei ole omaniku- ega kasutajakandeid tehtud. Taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et võib esineda mingi võimalus, mille esinemissageduse kohta andmed puuduvad, ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega ega ka kaalutlusõiguse teostamise nõuetega; 9) eraelu puutumatuse piiramine on lubatud seaduses sätestatud juhtudel (PS § 9 lg 2 ja § 26 teine lause). Käesoleval juhul on lubatavuse nõue täidetud kaebaja õiguste kaitsmise vajadusest lähtuvalt (

§ 184lg 4).

Andmete teadasaamine on põhjendatud tulenevalt avalikust huvist, kuna avaliku huvina on vaadeldav parkimise ladus korraldamine tiheasustusega aladel. Andmete avaldamine on sobiv abinõu, sest liiklusregistri abil on võimalik teada saada, kes on sõiduki omanik. Andmete avaldamine on vajalik, sest kaebaja opereerimisel on mitmeid parklaid, kuhu ei ole erinevatel põhjustel võimalik tõkkepuusid paigaldada. Parkimisautomaatide ja tõkkepuude paigaldamine kõikidesse kaebaja poolt opereeritavatesse parklatesse kujutaks endast väga suurt investeeringut ja see tooks kaasa olukorra, kus kaebaja peaks parkimistasusid märkimisväärselt tõstma. See omakorda avaldaks negatiivset mõju kaebaja äritegevusele. Tegemist on mõõduka abinõuga, sest võib kasvada isikute arv, kes rikuvad parkimislepingut, 4

(12)3-11-2383 ja samuti on parkimise ladusam toimimine vaadeldav avaliku huvina, kuna tiheasustusalade liikluskorraldus võiks vastasel korral olla olulisel määral häiritud; 10) vastustaja on ajanud segamini mõõdukuse kriteeriumi ja erinevate isikute põhiõiguste kaalumise põhimõtte. Vaidlustatud haldusaktis on jäetud kaalumata kaebaja õigus tegeleda ettevõtlusega ja liiklusregistrisse kantud füüsiliste isikute õigus eraelu puutumatusele. Seega on tegemist olulise veaga kaalutlusõiguse teostamisel, mis toob kaasa 07.09.2011 haldusakti tühistamise; 11) vastustaja on uurimispõhimõtet eirates jätnud välja selgitamata, milliste sõidukite kasutajate kohta soovib kaebuse esitaja liiklusregistrist infot saada. Kaebaja selgitab, et soovib saada liiklusregistrist infot nende sõidukite omanike ja vastutavate kasutajate kohta, kelle sõiduk on parkimislepingu tingimusi rikkudes pargitud kaebaja poolt opereeritavas parklas; 12)

§ 184

lg-des 5 ja 6 nimetatud isikud ning asutused omavad juurdepääsu liiklusregistrisse ja vastustajal lasub kohustus väljastada andmeid, mis on vajalikud nende isikute ja asutuste ülesannete teostamiseks.

§ 184

lg-d 4 kohaldatakse üksnes siis, kui § 184 lg-s 3 nimetatud liiklusregistrisse kantud andmeid soovib saada mõni kolmas isik, keda ei ole

§-s 184 nimetatud. Seega

§ 184

lg 4 võimaldab liiklusregistrisse kantud andmete väljastamist kolmandatele isikutele, kui selleks esineb põhjendatud õigustatud huvi. 4. Maanteeamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, esitades järgmised vastuväited: 1) kaebaja taotluse lahendamisel oli oluline, kas kaebajal on liiklusregistri juurdepääsupiiranguga andmete saamiseks põhjendatud õigustatud huvi.

§ 184

lg 3 kohaselt ei ole liiklusregistris sisalduvad isikuandmed avalik teave, vaid tegemist on juurdepääsupiiranguga andmetega. Riigikohtu halduskolleegium on 09.03.2010 otsuse nr 3-3-1-94-09 p-s 12 asunud seisukohale, et liiklusregistri puhul on tegemist informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku omavalitsuse üksus, kohtutäiturid ja notarid kasutavad avalike ülesannete täitmiseks. Seega ei kogu Maanteeamet vastutava töötlejana liiklusregistrisse andmeid eesmärgil abistada erinevaid isikuid eraõiguslikest võlasuhetest tulenevate sanktsioonide rakendamisel või õiguskaitsevahendite efektiivsemal kasutamisel. Sellistele isikutele liiklusregistri juurdepääsupiiranguga andmete väljastamine oleks vastuolus liiklusregistrisse vastavate andmete kogumise eesmärgiga; 2) igal isikul on õigus liiklusregistrisse tema kohta kantud andmete salajasusele. Kaebaja ei ole õigustatud lootma riigi (Maanteeameti) abile. Liiklusregistri andmed on avalikud üksnes osaliselt. Juurdepääsupiiranguga andmete väljastamise aluseks kolmandale isikule saavad olla üksnes erandlikud asjaolud. Eraparkla operaatorile ega muudele eraõiguslikele isikutele juurdepääsupiiranguga liiklusregistri andmete väljastamist liiklusseadus ette ei näe ja põhjendatud õigustatud huvi saab esineda üksnes äärmiselt erandlikel asjaoludel; 3) vaidlustatud haldusakti andmisel on kaalumine nõuetekohaselt läbi viidud. Ettevõtlusvabaduse piiramine võiks kõne alla tulla juhul, kui Maanteeametil oleks seadusest tulenev kohustus parklaoperaatori abistamiseks, kuid ta keelduks sellest põhjendamatult. Asjaolu, et kaebaja ei tea täpselt, kes on temaga väidetavalt sõlmitud parkimislepingu pooleks, ei saa kuidagi seostada Maanteeametiga, vaid selle on põhjustanud vastava majandustegevuse olemus ja korraldus kaebaja enese poolt; 4) haldusakti põhjendused kehtivad nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute andmete saamise kohta. Maanteeamet on pidanud vajalikuks analüüsida kaebaja poolt esitatud taotlust täiendavalt isikuandmete kaitse seadusest ja põhiseadusest lähtuvalt; 5

(12)3-11-2383 5) haldusmenetluse läbiviimine ilma kaebaja arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata oli lubatav ja õiguspärane, sest taotluses esitatud andmetest ei kaldutud kõrvale ja Maanteeametil puudus vajadus lisaandmete saamiseks (vt HMS § 40 lg 3 p 1). Vastustajale oli taotluse sisu selge ja küsimusi ei tekkinud. Lähtuvalt poolte vahel varasemalt sõlmitud lepingust on vastustaja piisavalt kursis kaebaja tegevusega parklate opereerimisel; 6) isegi kui viidatud menetlusnõuete rikkumine Maanteeameti poolt oleks aset leidnud, ei oleks see saanud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusaktis on piisavalt motiveeritud põhjendatud õigustatud huvi puudumist kaebajal ja liiklusregistri andmete väljastamisest ning lepingu sõlmimisest keeldumist. Kaebaja varasem abistamine ja asjaolu, et Maanteeamet ei ole varem tuginenud sellele, et liiklusregistri andmete põhjal ei pruugi sõiduki tegeliku juhi tuvastamine võimalik olla, ei oma tähtsust. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.11.2010 määrusega nr 98 kinnitatud „Maanteeameti põhimääruse“ § 1 lg 1 kohaselt on Maanteeamet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, kellel on juhtimisfunktsioon, kes teeb riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi ning osutab avalikke teenuseid seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Ükski õigusakt ei sätesta, et Maanteeametil oleks kohustus abistada eraparklate operaatoreid eraõiguslike nõuete esitamisel. Samasugusele seisukohale on jõudnud ka õiguskantsler ettepanekus, mille ta esitas 01.11.2010 Maanteeameti peadirektorile; 7) mootorsõiduki omanik/vastutav kasutaja peab

§ 72

lg 2 p-des 1-4 toodud andmed esitama üksnes liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel. Asjaolu, et kaebajal võib-olla tekiks võimalus tänu andmete saamisele teada saada ka seda, kes tegelikult sõidukit juhtis ja parkimislepingu sõlmis, ei muuda olematuks seda, et Maanteeamet väljastas kaebajale andmeid teadmata, et ka tegelikult just see isik sõlmis parkimislepingu.

§ 72

ei taga vastavate andmete avaldamist sõiduki omaniku/vastutava kasutaja poolt, kuna viimane ei pruugi vaatamata seadusest tulenevale kohustusele neid säilitada või otsustada andmeid mitte avaldada. Seega on asjakohatu tuginemine

§-s 72 sätestatud sõidukiomaniku ja vastutava kasutaja kohustustele; 8) etteheide, et Maanteeamet ei ole teinud midagi selleks, et selgitada välja, kui suur on sõidukikasutajate osakaal, kelle kohta liiklusregistrisse ei ole omaniku- ega kasutajakandeid tehtud, on otsitud ja põhjendamatu. Selliste asjaolude väljaselgitamine oleks võimatu.

kohaselt on sõiduki kasutamiseks andmise kord äärmiselt lihtne: kõiki sõiduki kasutajaid ei kanta liiklusregistrisse, kasutajal piisab vaid sõiduki registreerimistunnistuse esitamisest; 9) vaidlustatud haldusakt selgitab piisava põhjalikkusega, miks vastav riive oleks ebaproportsionaalne. Maanteeamet on teostanud kaalutlusõigust ja arvestanud kõiki olulisi asjaolusid.

§ 184

lg 4 kohaselt on liiklusregistri juurdepääsupiiranguga andmete väljastamise otsustamine Maanteeameti ainupädevuses. Isegi kohus ei saa vastavat otsust muuta, vaid üksnes kontrollida kaalutlusreeglitest kinnipidamist. Maanteeamet ei ole segamini ajanud mõõdukuse kriteeriumi ja erinevate isikute põhiõiguste kaalumist – mõõdukuse hindamisel kaalutaksegi erinevate isikute põhiõigusi; 10) vaidlustatud haldusaktis on selgelt põhjendatud, miks kaebajal puudub

§ 184lg 4 kohane põhjendatud õigustatud huvi.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määruse nr 46 „Liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu kord“ § 3 lg 2 kohaselt otsustab Maanteeamet andmete registrist väljastamise, arvestades seadusest tulenevate piirangutega. Sellise normi sätestamine

-s, mille kohaselt põhjendatud õigustatud huvi saab esineda üksnes äärmiselt erandlikel asjaoludel, oleks ebavajalik. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.04.2012 otsusega Citypark Eesti OÜ kaebuse ja tühistas Maanteeameti 07.09.2011 otsuse nr 1-19/11-00004/162 ning kohustas Maanteeametit 6

(12)3-11-2383 vaatama uuesti läbi Citypark Eesti OÜ 08.08.2011 avalduse. Samuti mõistis kohus Maanteeametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2019,97 eurot. Otsuse põhjendused: 1)

§ 184

lg-s 4 on sätestatud, et põhjendatud õigustatud huvi korral võib sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud piiratud juurdepääsuga andmeid väljastada kolmandatele isikutele.

§ 184

lg 3 kohaselt on liiklusregistrisse kantud andmed avalikud, v.a füüsiliste ja juriidiliste isikute andmed, registreerimistunnistuse number, registreerimismärk, identifitseerimisnumber, tervisetõendi ja eksamitega seonduvad andmed.

§ 184

lg 13 alusel kehtestatud „Liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra“ § 3 lg-de 1 ja 3 kohaselt saab liiklusregistrist andmete väljastamine toimuda kas ühekordse põhjendatud taotluse alusel või andmete saaja ja Maanteeameti vahel sõlmitud lepingu alusel, kui andmete saaja vajadus liiklusregistri andmetele juurdepääsuks on pidev ja püsiv. IKS § 1 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1, § 4 lg-st 1, §-st 5 ja §-st 6 tuleneb, et liiklusregistrisse kantud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmed ei ole avalikud, sh füüsilise isiku isikuandmeid võib väljastada kolmandatele isikutele üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul, kuid põhjendatud õigustatud huvi olemasolul sõltumata andmesubjekti nõusolekust selleks pädeva organi (Maanteeameti) loal, kes tuvastab niisuguse huvi olemasolu ja otsustab andmete väljastamise; 2)

§ 184

lg-s 4 ei ole täpsustatud, kes on need kolmandad isikud, kellele võib erandina, st põhjendatud õigustatud huvi korral liiklusregistrist piiratud juurdepääsuga andmeid väljastada. Seetõttu ei ole välistatud, et nendeks võivad olla ka eraõiguslikud juriidilised isikud, sh eraparkla operaatorid; 3)

§-st 88 ilmneb, et sõidukit võib kasutada ka isik, kes ei ole liiklusregistrisse omanikuna, vastutava kasutajana ega kasutajana kantud – piisab, kui omanik, vastutav kasutaja või kasutaja viibib sõidukis või juhil on esitada mootorsõiduki omaniku poolt väljaantud mootorsõiduki kasutamise kirjalik nõusolek. Järelikult Citypark Eesti OÜ-l puudub põhjendatud õigustatud huvi liiklusregistri sõidukite andmebaasist kõigi sõiduki omanike ja kasutajate andmete väljastamiseks. Samas on see pigem andmete väljastamise proportsionaalsuse küsimus. Maanteeamet on teinud otsuse väljaandmisel kaalutlemis- ja motiveerimisvead, mis on võinud viia ebaõige otsustuse tegemiseni. Võimalik, et osundatud vead on tingitud ka uurimispõhimõtte ebapiisavast järgimisest. Maanteeameti otsus ei vasta HMS § 4 lg-s 2 ja §-s 54 sätestatud kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasuse eeldustele; 4) vastustaja on jätnud otsuses hindamata, kas kaebajal, sõltuvalt tema ettevõtlustegevuse spetsiifikast, on väidetud põhjendatud huvi kasvõi osaliselt andmeid saada nt omanike osas, kes tulenevalt

§ 72

lg-st 2 peavad omakorda omama mootorsõidukit kasutanud isiku andmeid, või nt üksnes juriidilistest isikutest omanike osas. Maanteeamet ei ole analüüsinud, kas omaniku andmete saamisel võiks omanikuga kontakteerumine aidata kaebajal oma õigusi kaitsta; 5) otsuse põhjendus on vastuoluline: ühest küljest väidetakse, et kaebajal puudub põhjendatud huvi saada liiklusregistrist andmeid, teisalt aga leitakse, et taotleja huvi eraõiguslike parkimislepingute täitmise tagamiseks ei kaalu üles liiklusregistrisse kantud isikute põhiõiguse riivet eraelu puutumatusele. Vastustaja on seega ajanud segamini kaks erinevat toimingut: põhjendatud õigustatud huvi olemasolu või puudumise tuvastamise ja andmete väljastamise üle otsustamise. Maanteeameti kaalutlusotsus ei ole nende reeglite rikkumise tõttu õiguspärane; 6) Maanteeameti kaalutlusviga väljendub ka selles, et ta on jätnud andmata hinnangu sõidukiomanikest juriidiliste isikute andmete väljastamise põhjendatusele. IKS käsitleb üksnes füüsilise isiku andmetega (isikuandmed) seonduvat. PS § 9 lg-st 2 tulenevalt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele üksnes niivõrd, kui7

(12)3-11-2383 võrd see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Juriidilistel isikutel ei ole põhiseaduslikku õigust eraelu kaitsele, kuna see ei ole juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ning selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega kooskõlas. Järelikult ei saa esitatud proportsionaalsuse test sobida samal ajal nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute kohta. Võimalik, et seesugused kaalutlusvead oleksid ära jäänud, kui vastustaja oleks küsinud kaebajalt täiendavaid selgitusi ja oleks vastavalt HMS § 40 lg-le 1 enne haldusakti andmist võimaldanud menetlusosalisel esitada oma arvamus. Ärakuulamisõiguse tagamine ei ole vajalik üksnes menetlusosalise menetlusõiguste kaitseks ja hea halduse põhimõtte realiseerimiseks, vaid see peab aitama ka haldusorganil endal saada küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid ja seeläbi täiendavalt kontrollida oma põhjenduste ja järelduste paikapidavust; 7) haldusakti andmisel tehtud olulised menetlus- ja motiveerimisvead on võinud mõjutada asja otsustamist ehk viia lõppjäreldustes ebaõige otsuse tegemiseni. Ehkki Maanteeamet on väitnud, et tema seisukoht ei oleks muutunud, kui ta oleks ka kaebaja täiendavad selgitused ära kuulanud, siis ei saa kohus seda tõsikindlalt teada. Haldusakti ei saa tagantjärele motiveerida. Kaebuse rahuldamine ja Maanteeameti kohustamine ei tähenda osaühingu õiguse tunnustamist saada liiklusregistrist taotluses soovitud andmeid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Maanteeamet esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätmiseks. Apellant palub jätta menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) ebaõige on kohtu järeldus, et põhjendatud õigustatud huvi olemasolu on jäetud hindamata ja seega on rikutud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud menetlusnormi. Maanteeamet on vaidlustatud haldusaktis leidnud, et kuna sõiduki omaniku ja kasutaja andmed ei anna taotlejale võimalust teha tõsikindlat järeldust, kes oli sõiduki tegelikuks parkijaks, puudub ka põhjendatud õigustatud huvi liiklusregistri juurdepääsupiiranguga andmete saamiseks; 2) kohtu väide, et Maanteeamet ei ole õiguste kaitsmist analüüsinud, ei ole tõene, sest Maanteeamet on leidnud, et esineb võimalus, et sõiduki omanik ega kasutaja ei ole parkimislepingu pooleks ja seega saab asuda seisukohale, et sõiduki omanikuga kontakteerumine ei aita kaebajal oma õigusi kaitsta; 3)

§ 184

lg 4 ei toeta sellist seisukohta, et kui Maanteeamet teeb kindlaks põhjendatud õigustatud huvi puudumise, ei pea ta enam midagi kaaluma, kuid huvi olemasolu korral on siiski võimalik andmete väljastamisest keelduda järgneva kaalumise tulemusel. Kui kolmandal isikul esineb põhjendatud õigustatud huvi, siis mingit kaalumist ei ole võimalik enam läbi viia ja andmed tuleb

§ 184lg 4 alusel väljastada.

Vastav kaalumine tuleb teha põhjendatud õigustatud huvi tuvastamise käigus, nagu seda tehti vaidlustatud haldusaktiga. Mingit kaalumist pärast huvi tuvastamist ei ole enam läbi viia võimalik. Lisaks tuleb arvestada, et huvi peab olema nii põhjendatud kui ka õigustatud. Halduskohus ei ole mõistele sisu omistanud, vaid on lihtsalt nentinud, et kaalutlused ei ole piisavad. Proportsionaalsuse hindamine põhjendatud huvi tuvastamise käigus on õigustatud; 4) vaidlustatud haldusaktis toodud põhjendused ja seisukohad on kooskõlas HMS §-ga 54. Maanteeamet ei ole kohtu kirjeldatud viisil PS §-i 26 tõlgendanud ega väitnud, et vaidlustatud haldusaktis analüüsitud eraelu puutumatusega seonduvad küsimused puudutaksid ka juriidilisi isikuid; 8

(12)3-11-2383 5) Maanteeamet on varem selgitanud, et vajadus lisaandmete saamiseks puudus, mistõttu ei olnud täiendavate selgituste küsimine vajalik (HMS § 40 lg 3 p 2). 7. Citypark Eesti OÜ vastuses Maanteeameti apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Osaühing kordab senises menetluses esitatud seisukohti ja lisaks toonitab järgmist: 1) haldusorgan pidanuks vaidlustatud haldusaktis analüüsima, milles seisneb osaühingu huvi liiklusregistrist andmete saamise vastu nende sõidukite, mis on pargitud kaebaja poolt opereeritavates parklates parkimislepingute tingimusi rikkudes, omanike ja vastutavate kasutajate kohta; kui kaalukas on kaebaja vastavasisuline huvi; kas ja millistel põhjustel on see vaadeldav põhjendatud õigustatud huvina

§ 184

lg 4 mõttes; 2) sõiduki tegeliku kasutaja tuvastamine on võimalik kas kaebaja ja sõiduki omaniku või vastutava kasutaja koostöös või kui koostööst keeldutakse, siis kohtu abiga andmed välja nõudes. Võimalus sõiduki kasutamiseks liiklusregistrisse mittekantud isiku poolt oli olemas ka juba enne uue

jõustumist. Nimelt oli sätestatud kuni 30.06.2011 kehtinud

§ 17

lg-s 3, et sõiduki kasutamisel liiklusregistrisse mittekantud isiku poolt peab sellisel isikul olema liiklusregistrisse kantud sõiduki omaniku või kasutaja lihtkirjalik volikiri. Praktikas ei esinenud seesuguseid probleeme, et liiklusregistrisse kantud isik oleks vaielnud vastu leppetrahvi nõudele ja sõidukit tegelikkuses kasutanud isik oleks jäänud tuvastamata; 3) vaidlustatud haldusakti põhjendused on eksitavad, kuna neist võib järeldada, et sõiduki kasutamise kord on alates 01.07.2011 oluliselt lihtsustunud ja kuni 30.06.2011 kehtinud

redaktsiooni kohaselt tuli kõik sõiduki kasutajad kanda liiklusregistrisse. Kaebaja leiab, et volikirja nõude kaotamise näol ei ole tegemist sõiduki kasutamiseks andmise korra olulisel määral lihtsustamisega. Ka kuni 30.06.2011 kehtinud

järgi oli võimalik, et kõik sõidukit kasutavad isikud ei olnud liiklusregistrisse kantud. 8. Citypark Eesti OÜ esitas ringkonnakohtule vastuapellatsioonkaebuse, milles palub muuta halduskohtu otsuse motiveeriva osa lk 24 punktis 3 ja lk 25 punktis 4 toodud põhjendusi selliselt, et põhjenduste hulgast jääks välja seisukoht, nagu oleks lisaks Citypark Eesti OÜ põhjendatud õigustatud huvile saada liiklusregistrist andmeid parkimislepingute tingimusi rikkudes pargitud sõidukite omanike ja vastutavate kasutajate kohta tarvilik liiklusregistrist andmete väljastamiseks veel ka viimatinimetatud isikute seaduslike huvide ja põhiõiguste ning Citypark Eesti OÜ huvi kaalumine. Põhjendused: 1) halduskohtu otsuses sisalduv seisukoht, et uuel asja lahendamisel peab Maanteeamet hakkama lisaks põhjendatud õigustatud huvi tuvastamisele vaagima ka osaühingu huvi kaalukust liiklusregistrisse kantud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmete saamise vastu nende isikute seaduslike huvide ja põhiõigustega, mõjutaks kohtuotsuse jõustumisel vastustaja tegevust taotluse uuel menetlemisel; 2)

§ 184

lg 4 sätestab ainsa eeldusena liiklusregistrisse kantud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmete väljastamisele kolmandatele isikutele selle, et kolmandal isikul oleks olemas põhjendatud õigustatud huvi vastavasisuliste andmete saamise vastu. Viidatud säte ei nõua täiendavate seaduslike huvide ega põhiõiguste kaalumist. 9. Maanteeamet ei vaidle Citypark Eesti OÜ vastuapellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ta on ka ise apellatsioonkaebuses leidnud, et

§ 184

lg 4 ei näe ette erinevate huvide kaalumist pärast põhjendatud õigustatud huvi tuvastamist. Vastuapellatsioonkaebuse esitamise põhjendatus on küsitav, sest apellatsioonkaebuses vaidlustati sama seisukoht ja seda asjaolu tuleb arvestada muu hulgas menetluskulude väljamõistmise juures. 9

(12)3-11-2383
  1. Maanteeamet leidis täiendavates seisukohtades, et hinnata tuleb, kas käesoleva vaidluse ese võib olla hoopis toiming HMS § 106 lg 1 mõttes. Andmete väljastamine on toiming. Toimingust keeldumine ei pea tingimata olema haldusakt. Ka liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra § 3 lg 2 viitab sellele, et andmete väljastamisest keeldumise puhul ei ole tegemist haldusaktiga, vaid toiminguga. Kaebaja poolt vaidlustatud dokumendi puhul on tegemist HMS § 43 lg 4 p-s 2 nimetatud põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Eeltoodust lähtuvalt ei ole tühistamiskaebus asjakohane. Samuti ei pea toiming vastama HMS §st 54 tulenevatele haldusakti nõuetele. Seega tuleks halduskohtu otsus tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu.
  2. Citypark Eesti OÜ leiab, et HKMS § 183 ei võimalda pärast apellatsioonitähtaja möödumist uudse väite esitamist. Riigikohus leidis otsuse nr 3-3-1-62-09 p-s 10 ja otsuse nr 3-3-177-11 p-s 10, et loa andmisest keeldumist tuleb käsitleda haldusaktina, mitte toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult HMS § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele. Riigikohus tõstis otsuse nr 3-3-1-44-10 p-s 12 esile, et haldusakti tunnuseks on see, et tegemist on reguleeriva toimega õiguslikult siduva haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud tahteavaldusega, millega tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi või kohustusi. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-10-11 p-st 13 nähtub, et toiming ei ole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele. Liiklusregistrist andmete väljastamisest keeldumine on võrdsustatav loa andmisest keeldumisena ja tegemist on haldusaktiga. Vaidlustatud haldusaktil on regulatiivne toime, see on õiguslikult siduv, antud avalik-õiguslikus suhtes, antud selliselt, et sellega tuvastatakse vastustaja õiguse puudumine saada liiklusregistrist teatud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12.

§ 184

lg 3 kohaselt ei ole liiklusregistrisse kantud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmed avalikud. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et põhjendatud õigustatud huvi korral võib lõikes 3 nimetatud piiratud juurdepääsuga andmeid väljastada kolmandatele isikutele. Põhjendatud õigustatud huvi olemasolu tuvastab ja väljastamise otsustab Maanteeamet. Vaidlus kohtuasjas käib selle üle, kas Maanteeamet, keeldudes kaebajale kui eraparklate opereerimisega tegelevale ettevõtjale selliste andmete avaldamisest, on nimetatud kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. 13. Halduskohus heitis apellandile ette, et haldusmenetluses pole antud kaebajale võimalust vastuväidete esitamiseks ja teda piisavalt ära kuulatud. Miks halduskohus sellisele järeldusele jõudis, kohtuotsusest ei nähtu. Andmete väljastamisest keeldumisel ei ole apellant tuginenud sellistele asjaoludele, mis ei saanud taotluse esitajale olla teadmata, vaid on erinevalt taotluse esitajast sisustanud teisiti

§ 184lõiget 4.

Normi erineva tõlgendamise korral ei saa rääkida andmetest kõrvalekaldumisest HMS § 40 lg 3 p 2 tähenduses. Taotluse esitaja eelnev ärakuulamine ei olnud seetõttu nõutav.

  1. Ekslik on apellandi seisukoht, et vaidlustatud otsust tuleb pidada toiminguks, mitte haldusaktiks. Taotletud toimingu – andmete väljastamine – tegemisest keeldumine ei olnud faktiline käitumine (nt tegevusetus andmete väljastamisel), vaid see toimus haldusaktiga. Keeldumine vastab oma sisult HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
  2. Halduskohus põhjendas otsust peamiselt sellega, et vaidlustatud haldusakti põhjendused on ebapiisavad, sh pole eristatud Maanteeameti poolt kaebajal põhjendatud õigustatud huvi tuvastamist ja kaebaja ning andmesubjektide huvide kaalumist, samuti pole antud hinnangut juriidilistest isikutest sõidukiomanike andmete väljastamise põhjendatusele. 10

(12)3-11-2383 16. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.

§ 184

lg 4 kohases menetluses pole ette nähtud, millises järjekorras ja millised otsustused tuleb apellandil teha. Arvestades, et nimetatud säte jätab haldusorganile ka põhjendatud õigustatud huvi korral kaalutlusruumi („võib“), ei saa halduskohtu seisukohta, et huvide kaalumine peab aset leidma pärast põhjendatud õigustatud huvi tuvastamist, pidada ekslikuks. Vastustaja kaalumisruumi ulatust ja kaalumisel arvesse võetavate asjaolude ringi see aga ei mõjuta.

§ 184

lg-st 3 tulenevalt saab juurdepääsu mitteavalikele andmetele anda vaid juhul, kui andmeid taotleva isiku huvi neid andmeid saada on kaalukam andmesubjekti huvist, samuti avalikust huvist tagada registripidaja sisemine töökorraldus. Halduskohus pole näidanud, miks ta leiab, et kaalumisel pole olulisi asjaolusid arvesse võetud ning miks need asjaolud, millele vastustaja tugines, pole asjakohased. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ning kaalutlusõigust on ringkonnakohtu arvates teostatud nõuetekohaselt. 17.

§ 184

lg 3 eesmärk on kaitsta sõiduki omanike huvi nende andmete vaba juurdepääsu eest. Olukorras, kus selliseid andmeid esitatakse teistele erahuvides tegutsevatele isikutele, nt parklaoperaatoritele, laiaulatuslikult, pole võimalik tõhus järelevalve selle üle, et küsitavad andmed puudutavad vaid tegelikult eraparklas parkinud sõidukeid. 18.

§ 184

lõikest 3 (sõiduki omanikku puudutavate andmete salajasus) erandi tegemisel tuleb hinnata nii andmeid taotleva isiku eesmärki andmeid saada, tema õigusi kui ka andmesubjektide õigusi. Tõepoolest loob vaidlustatud otsus kaebaja ettevõtlusele faktilisi piiranguid, sest kaebaja ei saa oma ettevõtluseks kõiki teda huvitavaid andmeid, ent

§ 184

lg 3 p 1 kehtestamisel on silmas peetud ka vajadust kaitsta eraelu puutumatust (isikuandmeid) tulenevalt PS §-st 26 füüsiliste isikute puhul ja ettevõtlusvabadust (ärisaladust) äriühingute puhul. 19. Sõiduki omanikku puudutavate andmete väljastamisel tuleb silmas pidada, et liiklusregistri pidamise eesmärgiks

§-st 173 tulenevalt sõidukijuhtide tuvastamise hõlbustamine ei ole. Liiklusregistri elektroonsetele andmetele juurdepääsu korra § 3 lg 3 kohaselt kui taotlejal on andmetele juurdepääsuks põhjendatud pidev ja püsiv vajadus, võib Maanteeamet andmete saajaga sõlmida lepingu andmete väljastamiseks. Lepingus sätestatakse muu hulgas väljastatavate andmete loetelu, maht ja kasutamise kord, andmetele juurdepääsu tehnilised lahendused ning meetmed andmete kaitseks, samuti lepingu maksumus. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et sellest sättest tulenevalt võib vastustaja nõuda kõigi kulutuste kandmist andmete väljastamisel kaebajalt, võib olla andmete suuremahuliseks väljastamiseks vajalik vastustaja töökorralduse muutmine.

  1. Kaebaja eesmärk andmeid saada ei seondu avalike huvide täitmisega, vaid tulu teenimisega parkimisvõimaluste loomiselt. Eraparkla tööd on võimalik korraldada selliselt, et parklasse sissesõit või väljasõit on takistatud enne parkimistasu maksmist. Väide, et mõnel juhul piiravad tõkkepuude paigaldamist muinsuskaitselised vm nõuded, pole ringkonnakohtu arvates oluline: kaebajal on võimalik parklasse sissesõitu piirata ka muul viisil või rajades parklaid mujale.
  2. Õige on vastustaja seisukoht, et sõiduki omaniku andmete väljastamisega ei ole võimalik tagada kaebaja poolt lepingutasu ja leppetrahvi sissenõudmist. Olukorras, kus kaebajaga võib olla lepingu sõlmijaks mitte üksnes liiklusregistrisse kantud isik, vaid kes tahes tema poolt volitatud isik, ei saa kaebaja nõuda tasumist isikult, kelle andmed talle väljastatakse.

§ 72

lg 2 kohustab mootorsõiduki omanikku juhul, kui ta annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, säilitama mootorsõidukit kasutanud isikut puudutavad andmed mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul ning esitama need liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel. Nimetatud sättest ei saa tuleneda kaebajale õigust selliste andmete saamiseks ja lepingu teise poole tuvastamiseks. 11

(12)3-11-2383 Kohtu nõudmisel andmete esitamine eeldab, et kohtul peab asja lahendamiseks olema vajalik nende andmete väljanõudmine sõiduki omanikult. Kaebaja poolt hagi esitamise eelduseks on aga, et kaebaja peab olema tõendanud sõiduki kasutamise isiku poolt, kelle vastu hagi esitatakse.

§ 72

lõiget 2 ei saa mõista nii, et mistahes isik saab kohtu kaudu välja nõuda andmeid sõidukit tegelikult kasutanud isiku kohta, sõltumata subjektiivse õiguse olemasolust selliseid andmeid saada.

  1. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse tervikuna, ei ole võimalik vastuapellatsioonkaebuses näidatud viisil kohtuotsuse põhjenduste muutmine.
  2. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata. Apellant ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Oliver Kask Viive Ligi Lauri Madise 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.