← Eesti

3-11-1419/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-

§ 9

lg 1 kohaselt alust mittevaralise kahju hüvitamist nõuda – sellise hüvitise nõudmise aluseks on viidatud sätte kohaselt kodu või eraelu puutumatuse rikkumine, millega antud juhul tegemist ei ole. Riigi peaprokurör on 10.05.2011 vastuses kaebajale selgitanud, et ainuüksi notariaalse volikirja andmine ei oleks kaebajale veel kaasa toonud õigust vara käsutada, kuna tema arveldusarve AS-s Swedbank oli Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega arestitud. Arestimise määrust kaebaja ei vaidlustanud ega esitanud menetlejale taotlust vara osaliseks vabastamiseks aresti alt. Teadlik tema arveldusarvele kohaldatud arestist ning võimatusest seda ise käsutada või volitada selleks teisi isikuid oli kaebaja alates 17.12.2009, kui talle anti allkirja vastu 09.12.2009 määruse koopia. Asjaolu, et eksituse tõttu saadeti kohtumäärus algselt valel aadressil ning Swedbank täitis kohtumääruse alles jaanuari lõpus 2010, ei oma tähendust. Kaebaja väide, et ta olevat vara arestimise määruse tutvustamisel esitanud uurijale taotluse osa raha aresti alt vabastamiseks, on tõendamata, kriminaalasja materjalides sellist taotlust pole. Kaebaja väide, nagu kinnitaks kirjavahetus Lääne Prefektuuri ja Swedbanki vahel tema poolt uurijale taotluse esitamist raha osaliselt aresti alt vabastamiseks, on arusaamatu, sest kirjeldatud sündmused ei lange ajaliselt kokku – kaebaja sõnul oli ta vastava taotluse esitanud uurijale siis, kui viimane käis talle tutvustamas vara arestimise määrust (17.12.2009), uurimisasutuse päring pangale on tehtud aga 26.01.2010. Kaebaja väitel on kaebuse esemeks prokuröri tegevus, mis toimus enne vara arestimise määruse tegemist 09.12.2009. Samas ei nähtu kaebusest, millal kaebaja notariga kohtumise 4

(9)Kohus küsimuses prokurör A. Pruusi poole pöördus. Lääne Ringkonnaprokuratuuri Rapla osakonna kantseleis on 07.12.2009 registreeritud küll kaebaja taotlus lubada lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega (millele prokurör vastas eitavalt 21.12.2009), kuid rohkem taotlusi või avaldusi pole kaebajalt enne 09.12.2009 saabunud. Kaebaja väide, et ta oleks saanud pärast vara arestimise määruse koopia saamist 17.12.2009 oma arvet käsutada ja kasutada, kuna pank arestis kohtumääruse alusel arve alles 29.01.2010, on õige vaid teoreetiliselt, sest kaebaja ei olnud teadlik viimatinimetatud asjaolust. Kui isik saab 8 päeva pärast kohtu poolt vara arestimise määruse tegemist kätte määruse ärakirja, millest nähtub üheselt arestitud vara loetelu (sh arveldusarve ja väärtpaberiarve pangas), siis puudub tal igasugune mõistlik põhjus volikirja tegemiseks arestitud arveldusarve käsutamiseks. Seetõttu ei saanud ringkonnaprokuröri ekslik seisukoht notariga kokkusaamise lubamatuses tuua kaasa kaebaja kirjeldatud tagajärgi. Põhjuslik seos prokuröri tegevuse ja kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju vahel puudub.
  1. Tallinna Halduskohtu 09.04.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Puudub vaidlus, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri tegevus – keelata kaebaja kokkusaamine notariga – ei olnud seadusega kooskõlas ning prokuratuur on kaebaja õiguste rikkumist tunnistanud ning vabandanud. Kohus nõustub vastustajaga, et ainuüksi notariaalse volituse andmine vara käsutamiseks ei oleks käesoleval juhul veel kaasa toonud õigust vara käsutada, kuna Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-20474 oli kaebaja arveldusarve XXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank tsiviilhagi tagamiseks arestitud. Kuigi kaebajale oli selleks ajaks teada lapse ülalpidamiskohustus, kohtu infosüsteemist nähtuvalt kaebaja nimetatud määrust ei vaidlustanud ning määrus jõustus 22.12.
  2. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja ei esitanud menetlejale taotlust vara osaliseks vabastamiseks aresti alt. Alles Pärnu Maakohtu 10.12.2010 määrusega on kohus lahendanud kaebaja taotluse konto nr XXXXXXXXXXXX AS-s Swedbank osaliseks vabastamiseks lapse ülalpidamiskuludeks. Menetlejale kohtueelses menetluses või kohtumenetluses taotluse esitamiseks vara osaliseks aresti alt vabastamiseks ei olnud notariaalne volitus vajalik. Seega puudub põhjuslik seos ringkonnaprokuröri tegevuse ja mittevaralise kahju vahel. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et Prokuratuuri poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega (tl 4, 13, 33) on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on asutud seisukohale, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine (vt 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-43-11 p 18; 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06, p 14; 10.06.2005 otsus nr 3-3-1-30-05). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. A. E. apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellandi väitel on vastustaja ja kohus tema kaebusest ebaõigesti aru saanud. Küsimus ei ole selles, miks oli kaebajal vaja notariga kohtuda ja mis toimingud olid plaanis notari juures 5
(9)Kohus teha. Oluline on see, et prokuröril puudus õigus keelata kohtumine notariga ja sekkuda era- ja perekonnaellu. Ei ole oluline, millal jõustus Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus nr 1-09-20474 ja kas kaebaja seda määrust vaidlustas. Nähtuvalt panga ja uurimisasutuse kirjavahetusest, arestiti kaebajale kuuluv arve tunduvalt hiljem määruse jõustumisest ehk 29.01.
  1. Detsembri alguses 2009, kui prokurör polnud kohtule veel arve arestimise taotlust esitanud, oleks kaebaja elukaaslane saanud kaebaja arvet volituse alusel kasutada. Kaebajal puudus mõistlik põhjus esitada uurimisasutusele taotlust arve kasutamiseks, kui arvet polnud veel arestitud. Kui uurija käis ülalviidatud määrust tutvustamas, siis esitas kaebaja sellise taotluse, kuid kuhu see taotlus lõpuks jõudis, kaebaja ei tea. Prokuratuuri selgitustest ei nähtu seegi, et kaebaja kokkusaamine notariga oleks võinud kriminaalmenetlust kuidagi kahjustada. Kaebaja viitab Riigikohtu 03.01.2008 otsuses nr 3-31-101-06 (p 27) toodud piirangu proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse kontrolliskeemile. Kaebaja ei näe, kuidas võiks Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokuröri 04.02.2011 vastusega enam kui 2 aastat pärast piirangu seadmist ja kaebaja järjepideval nõudmisel antud vabandus hüvitada sekkumise kaebaja põhiõigustesse. Oluline on see, et prokuröri tegevus oli ebaseaduslik, tahtlik ja erakordselt kaebaja ja tema elukaaslase õigusi piirav. Halduskohus on märkinud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtub, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsusega on küll tuvastatud kahju põhjustanud toimingu õigusvastasus, kuid selle oli varemalt tuvastanud juba vastustaja.
  2. Prokuratuuri vastuses apellatsioonkaebuse palutakse see jätta rahuldamata. Prokuratuur jääb kohtumenetluses seni esitatud selgituste juurde ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Apellatsioonkaebuses on viidatud kohtu seisukohale, et Riigikohtu praktika kohaselt võib mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine või vabandamine, kuid pole selgitatud, miks kaebaja selle seisukohaga ei nõustu.
  3. Täiendavalt apellatsioonkaebusele märgib apellant 03.09.2012 ja 18.09.2012 avaldustes järgmist. Apellant jääb väite juurde, et kui ta oleks saanud anda volituse vara käsutamiseks, oleks vara saanud käsutada, kuna pank arestis arve alles 29.01.
  4. Piirates kohtumist notariga, sekkus prokurör põhjendamatult apellandi eraellu. Sekkumise tagajärg on ka see, et kuna lapse sünni registreerimisel ei olnud võimalik märkida lapse isa andmeid, kavatseb lapse ema lapse isaks registreerida oma praeguse Soome kodanikust elukaaslase, mistõttu on apellant sunnitud pöörduma Harju Maakohtu poole isaduse tuvastamiseks. Prokuröri tegevusel ei olnud ainuüksi materiaalne, vaid ka hingeline tagajärg. Riigikohus on 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06, p 13 märkinud, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Prokuröri tegevus oli suunatud isiku olulise õiguse – VangS § 26 lgs 1 sätestatud kinnipeetava subjektiivne õigus kohtuda tõestamistoimingu tegemiseks notariga – vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(9)Kohus 10.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist

§ 9

lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt

§ 7

lg-st 1 ja § 9 lg-st 1, võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on

§ 9

lg-s 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; 5) kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

  1. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja õigusi on prokuröri õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud. Ringkonnakohus täpsustab, et rikutud ei ole menetlusosaliste viidatud VangS § 26 lg-t 1, mis reguleerib kinnipeetava kokkusaamisi, vaid samas seaduses vahistatute suhtes kehtivat analoogilise sisuga § 95 lg-t 1, mis sätestab, et vahistatul on piiramatu õigus kohtuda tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebuse esitaja vaidlusalusel perioodil mitte kinnipeetav, vaid vahistatu VangS § 4 mõttes. KrMS § 1431 lg-st 3 nähtuvalt saadetakse lg-s 1 märgitud prokuröri määrus täitmiseks vanglale või arestimajale. Samas ei ole vaidlust selles, et notariga kokkusaamist takistas kaebuse esitajal prokuröri seisukoht, et 16.11.2009 määruses sätestatud kokkusaamiste keeld laienes ka kokkusaamisele notariga.
  2. Notariga kokkusaamise takistamine võib rikkuda isiku eraelu puutumatust sõltuvalt selle mõjust isikule. Kaebuse esitaja väidetest nähtuvalt soovis ta anda elukaaslasele volituse oma arveldusarve kasutamiseks ning esitada avalduse, et ta registreeritakse tema elukaaslasel 24.11.2009 sündinud lapse isana. Selles, et notariga kokkusaamisel olid sellised eesmärgid ning ilma notariga kokkusaamata polnud võimalik neid eesmärke saavutada, pole ka vaidlust. Ringkonnakohus märgib, et perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 26 lg 1 kohaselt tuleb isaduse omaksvõtu avaldus, mis on sama seaduse § 25 lg 2 kohaselt aluseks lapse isa andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse, esitada perekonnaseisuasutusele isiklikult kohale ilmudes või notariaalselt tõestatud vormis. Eraelu kaitseala Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art-s 8 on Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendanud laialt, arvates sinna mh õiguse luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga (vt otsus Bensaid vs Ühendkuningriigid, p 47). Riigikohus on leidnud, et eraelu

§ 9

lg 1 mõistes hõlmab ka perekonnaelu (30.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-31-78-11, p 15). Ringkonnakohtu arvates on isikul selliste toimingute tegemise takistamise näol tegemist sekkumisega tema eraellu

§ 9lg 1 mõttes.

13. Kohtupraktikas on märgitud, et reeglina ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ning üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise 7

(9)Kohus nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-11, p 15). On usutav, et eelkirjeldatud sekkumine eraellu põhjustas kaebuse esitajale hingelisi kannatusi.
  1. Vastustaja väitel ei ole kaebuse esitajale mittevaralise kahju tekkimine põhjuslikus seoses kaebuse esemeks oleva prokuröri tegevusega, sest kaebaja arveldusarve oli arestitud Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusega kriminaalasjas nr 1-09-20474 ning alates sellest ajast polnud kaebaja elukaaslasel ka volikirja olemasolul õigust seda arveldusarvet kasutada. Vastustaja viitab sellele, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks kaebuse esitaja notariga kokkusaamist taotlenud enne 09.12.
  2. Ringkonnakohus nõustub sellega, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest tulenevalt puudub notariga kokkusaamise takistamisel põhjuslik seos kahjuga, mis kaasnes kaebajal sellega, et tema elukaaslasel puudus võimalus tema arveldusarvet kasutada. Pole tõendatud, et prokuröri õiguspärase käitumise korral oleks kaebuse esitaja elukaaslasele notariaalse volituse andnud varem kui 09.12.
  3. Asjas ei ole tähtsust sellel, kas kaebuse esitaja esitas pärast Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest teadasaamist 17.12.2009 uurijale taotluse raha osaliselt aresti alt vabastamiseks, sest kahjunõude aluseks ei ole Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus või uurija tegevus kaebuse esitaja väidetava taotluse menetlemisel. Tähtsust ei oma ka see, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määruse alusel arestiti kaebuse esitaja arveldusarve alles 29.01.
  4. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk takistada vara võõrandamist tsiviilhagi tagamise eesmärgil. Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusest nähtuvalt on taotlus vara arestimiseks tsiviilhagi tagamiseks põhjendatud, kuna kuriteo toimepanemisega on tekitatud suur rahaline kahju (3 312 000 krooni). Arestimise eesmärgist tulenevalt oleks Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrus krediidiasutusele tulnud edastada viivitamatult. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kaebajale selliste eeliste hüvitamine, mis talle tulenesid kriminaalasja menetleja hooletusest kohtumääruse täitmise tagamisel.
  5. Vastustaja ja halduskohus on jätnud tähelepanuta aga selle, et Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusel puudub seos kaebuse esitaja võimalusega taotleda enda registrisse kandmist elukaaslasel 24.11.2009 sündinud lapse isana. Järelikult ei saa Pärnu Maakohtu 09.12.2009 määrusele tuginedes väita põhjusliku seose puudumist prokuröri tegevuse ja kaebuse esitajal isaduse omaksvõtu avalduse esitamise võimatusega kaasnenud mittevaralise kahju vahel. 16.

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

§ 7

lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks sellele seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 13). VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab: „Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus“. TsMS § 233 lg-st 1 tulenevalt otsustab kohus mittevaralise kahju puhul kahju suuruse „oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades“. Asjaolud, mida kohus mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab arvestama, on rikkumise laad ja raskus, rikkuja süü ning selle aste, poolte majanduslik olukord, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolud, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu 13.01.2010 otsus nr 3-2-1-152-09, p 16; 27.09.2005 otsus nr 3-2-1-81-05, p 17; 22.10.2008 otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). 8

(9)Kohus
  1. Prokuröri rikkumine tulenes KrMS § 1431, VangS § 95 lg 1 ja § 102 ebaõigest tõlgendamisest, nagu annaks VangS § 102, mis sätestab, et „vahistatu või vangistuses viibiva või aresti kandva kahtlustatava või süüdistatava suhtes võib kohaldada täiendavaid piiranguid prokuratuuri või kohtu määruse alusel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras“ ja KrMS § 1431 lg 1 p 1, mis sätestas tol ajal kehtinud redaktsioonis, et menetleja võib määrusega ka „piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust“, alust keelata kahtlustatava või süüdistatava kokkusaamise ka VangS § 95 lg-s 1 nimetatud isikutega. Tegemist ei ole eksimusega seaduses sõnaselgelt sätestatud keelu vastu. Prokuratuur on kaebuse esitaja ees vabandanud ja rikkumist tunnistanud (vt Lääne Ringkonnaprokuratuuri 04.02.2011 kiri tl 13).
  2. Kaebuse esitaja ei ole kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et saavutada võimalikult kiiresti kokkusaamine notariga ja isaduse omaksvõtu avalduse vormistamine. Kui ka nende õiguskaitsevahendite kasutamisel poleks õnnestunud isaduse omaksvõtu avaldust esitada enne lapse sünni registreerimise avalduse esitamiseks PKTS § 23 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, on sellise avalduse esitamine võimalik ka pärast sünni registreerimist (vt PKTS § 27) ning avalduse esitamist oleks saanud oluliselt kiirendada. Sellised õiguskaitsevahendid oleksid olnud arestimaja tegevuse peale (kes oli prokuröri 16.11.2009 määruse täitjaks) vaide esitamine haldusmenetluse seaduses sätestatud korras (vt VangS § 11 lg 9 ja HMS
  3. ptk) või kaebuse esitamine halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras või prokuröri tegevuse peale kaebuse esitamine KrMS § 228 lg 2 alusel Riigiprokuratuurile. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 26.03.2010 ja 18.06.2010 vastuskirjadest (tl 32 pöördel ja tl 33) nähtuvalt on kaebuse esitaja pöördunud küll selgitustaotlustega prokuröri poole ning kaebuses väidab ta selgitustaotluse esitamist Justiitsministeeriumile, kellelt tulnud vastus 18.05.
  4. Arvestades, et kaebuse esitajat esindas kriminaalmenetluses advokaat, ei olnud selgitustaotluste esitamine piisav meede. Kuna väidetavalt asuti Justiitsministeeriumi 18.05.2010 kirjas seisukohale, et menetleja ei saa KrMS § 1431 lg 1 ja VangS § 102 alusel keelata notariga kohtumist, ning samalaadset seisukohta väljendas kaebuse esitajale ka prokurör 18.06.2010 vastuses kaebaja teistkordsele selgitustaotlusele, siis võib arvata, et prokuröri peale kaebuse esitamine oleks osutunud efektiivseks abinõuks.
  5. Eeltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu hinnanguga, et Prokuratuuri poolt kaebaja õiguste rikkumise tunnistamise ning tema ees vabandamisega on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kohaselt hüvitatud. Kuna Prokuratuur on oma tegevuse õigusvastasust ise tunnistanud ja kaebuse esitaja eest vabandanud, ei pea ringkonnakohus käesolevas asjas eesmärgipäraseks HKMS § 41 lg 5 alusel prokuröri tegevuse õigusvastasust kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada.
  6. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu apelleeritud otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.
  7. Pooled ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.