← Eesti

3-10-1523/56

Obsah (5)§ 212§ 213§ 223§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-1523 Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Lihula valla vabade põllumajandusmaade plaanide avalik väljapanek toimus Lihula Vallavalitsuses 01.07.-31.07.
  2. Avaldusi vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse saamiseks võis esitada 18.11.-18.12.
  3. Kasutusvalduse taotlejate nimekirja avalik väljapanek toimus Lihula Vallavalitsuses 15.01.-25.01.
  4. Kaebusi nimekirja kantud isikute kohta vallavalitsusele ei laekunud. Lihula Vallavolikogu 28.01.2010 otsusega nr 5 (tl 8) nõuti maareformi seaduse (MaaRS) § 233 lg 5 alusel kõigilt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatelt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavate dokumentide esitamist. Dokumentide esitamise tähtajaks määrati 15.02.
  5. Füüsilisest isikust ettevõtjal tuli esitada väljavõte põllumajanduslikku tootmist tõendavast
  6. a tuludeklaratsioonist (vorm E) ning tootmiseks vajaliku maa omandiõigust või kasutusõigust tõendavad dokumendid. Lihula Vallavolikogu 28.01.2010 otsusega nr 4 (tl 7) määrati ühe maatüki kasutusvaldusesse saamiseks avalduse esitanud isikutele kokkuleppe sõlmimise tähtajaks 23.02.
  7. V. P. esitas 15.02.2010 vallavalitsusele muu hulgas väljavõtte 11.03.2009 Maksu- ja Tolliametile esitatud
  8. a tuludeklaratsioonist (tl 48-50). Lihula Vallavolikogu 18.03.2010 otsusega nr 20 „Keeldumine isikute kandmisest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja“ (tl 10) otsustati mitte kanda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja avalduse esitanud isikut FIE V. P. X talu, kuna taotleja poolt esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttes ei ole märgitud, et taotleja on saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Otsuse õiguslikeks alusteks on märgitud MaaRS § 233 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määruse nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ (edaspidi ka Kord) § 10 lg
  9. Lihula Vallavolikogu 18.03.2010 otsusega nr 18 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine“ (tl 9) kinnitati MaaRS § 233 lg-te 11, 2 ja 6 alusel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekiri muu hulgas maatüki nr 50 osas pindalaga 15,7 ha. Maa kasutusvaldusesse saajaks on nimekirjas FIE Väljaspea Talu (A. R.). V. P. esitas 21.04.2010 Lihula Vallavolikogu 18.03.2010 otsuste nr 18 ja 20 peale vaided (tl 11-12), lisades neile 12.04.2010 parandatud
  10. a tuludeklaratsiooni väljatrüki (tl 62-72). Lihula Vallavolikogu esimehe 17.05.2010 kirjaga teatati kaebajale, et otsuseid ei peetud vajalikuks muuta ega tühistada (tl 13).
  11. V. P. esitas 09.06.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud ja täiendatud 14.09.10 ja 15.10.2010) Lihula Vallavolikogu 18.03.2010 otsuse nr 18 tühistamiseks maatükki nr 50 puudutavas osas ja 18.03.2010 otsuse nr 20 tervikuna tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata asi maatüki nr 50 osas uuesti läbi. Kaebaja põhjendused: Kaebaja taotles kasutusvaldusesse oma elamumaaga piirnevat X maatükki nr 50, mis oli ka varem tema kasutuses ning mida ta oli hooldanud ja kasutanud. Maatüki muutumine vabaks põllumajandusmaaks sai võimalikuks seetõttu, et vahepeal õppis kaebaja tööbüroo kaudu sellistel kursustel, millest osavõtmiseks tuli ajutiselt FIE staatusest loobuda. Kaebaja esitas vallavolikogu 28.01.2010 otsuses nr 5 ettenähtud tähtajaks, s. o
  12. veebruariks 2010 vallale nõutud dokumendid vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks, kuid 2

(8)ekslikult ei toonud tuludeklaratsioonis välja tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist, vaid ainult ettevõtlustulud kokku, sest eelnevatel aastatel eristamist ei nõutud. Dokumentide vastuvõtmisel vallas küll selgitati, et tulu põllumajandussaaduste müügist tuleb eraldi välja tuua, kuid puuduste kõrvaldamiseks ei määratud tähtaega ega öeldud, et tehtud vea tõttu võidakse talle keelduda vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusesse andmisest. Selline teguviis on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg-ga 2, mille kohaselt juhul, kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kaebaja esitas hiljem koos vaidega
  1. a tuludeklaratsiooni parandatud variandi, kuid ikkagi oli ta nüüd maast ilma jäädes esimest korda sunnitud ostma põlluheina oma küülikute jaoks. Otsuste nr 18 ja 20 ühel ja samal päeval tegemine näitab, et maatüki teisele isikule andmise otsus oli juba eelnevalt tehtud ning kaebajat ei teavitatud taotluse puudustest tahtlikult, sest FIE A. R-ga lähedalt seotud inimene töötab vallavalitsuses ja võib seeläbi mõjutada vallavolikogu tööd. A. R-le kuulub kaebajast tunduvalt rohkem erinevaid maatükke. Maatükki nr 50 ei ole ta varem vallanud. Vallavolikogu oleks pidanud andma maatüki nr 50 kaebaja kasutusvaldusesse, sest maatükk piirneb kaebajale kuuluva elamumaaga; A. R. ei ela Pagasi külas ja ei oma ega kasuta X maaüksusega piirnevaid maid; kaebaja tegeleb füüsilisest isikust ettevõtjana küülikukasvatusega, tehes juba 10 aastat X maaüksusel heina; vallavolikogu põhjendus kaebaja nimekirja kandmisest keeldumiseks on ebaõige, sest esitatud deklaratsioonis jäi tulu põllumajandussaaduste müügist kajastamata inimliku eksituse tõttu, mille kaebaja parandas, esitades koos vaidega parandatud deklaratsiooni. Kaebaja küülikukasvatus on jätkusuutlik tegevus ja ta on soovinud loomi kasvanduse laiendamiseks juurde osta, kuid vallavolikogu eitav otsus sundis plaane muutma. Renditud luhaheinamaa (54 ha) toodang ei ole küülikutoiduks sobiv.
  2. Lihula Vallavolikogu palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Õige ei ole väide, et X maatükk on aastast 2004 kuulunud kaebaja kasutusvaldusesse. Vallavolikogu 28.01.2010 otsuse nr 5 alusel nõuti kõigilt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatelt Lihula valla haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente, milleks olid füüsilisest isikust ettevõtjate puhul väljavõte põllumajanduslikku tootmist tõendavast
  3. a tuludeklaratsioonist (E vorm) ja tootmiseks vajaliku maa omandiõigust või kasutusõigust tõendavad dokumendid. MaaRS § 233 lg 2 kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS tähenduses isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Tuludeklaratsiooni väljavõttes kajastub tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Väljavõttel on rida „Tulu kauba müümisest ja vahendamisest“ põllumajandussaaduste võõrandamise lahtris. Kaebaja tõi Lihula Vallavalitsusele 15.02.2010 kõik nõutud dokumendid. Üheks dokumendiks oli ka väljavõte
  4. a tuludeklaratsioonist, millest nähtus, et tulu kauba müümisest ja vahendamisest põllumajandussaaduste lahtris oli
  5. a-l 0 krooni. Vallavalitsuse ametnik võttis kaebajalt kõik dokumendid vastu ning need registreeriti samal päeval. Antud juhul ei olnud tegemist puudustega dokumentidega. Kaebaja tõi nõutud tähtajaks täpselt need dokumendid, mida vallavolikogu nõudis ning nendel dokumentidel (tuludeklaratsiooni väljavõttel) oli kajastatud see, et kaebaja ei ole saanud
  6. a-l põllumajandussaaduste müügist tulu. Seega esitas kaebaja tähtaegselt nõutud dokumendid ja neil kajastusid 3
(8)vallavolikogu nõutud andmed, millele toetudes sai vastu võtta õiguspärase otsuse. Vallaametnikul ei olnud alust kahelda tuludeklaratsiooni väljavõtte õigsuses. Valla ametnik ei saa millelegi toetudes öelda, et tema juurde pöördunud isiku tuludeklaratsiooni väljavõte ei ole õige. Vallavalitsusele esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttest nähtus, et real „Ettevõtlustulu kokku“ oli summa 38 423 krooni ning see oli tulnud realt 1.8 „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“. Nii volikogu otsuses kui seaduses on nõue, et isik peab saama tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist. Antud juhul aga nähtus, et isik oli saanud tulu üksnes toetustest ja stipendiumitest. Hiljem muudetud väljavõte, mis esitati kohtule, näitab real „Ettevõtlustulu kokku“ samuti summat 38 423 krooni. Samas on muudetud rea „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“ summat 2700 krooni võrra väiksemaks ning 2700 krooni on tõstetud reale „Tulu kauba müümisest ja vahendamisest“. 21.04.2010 esitas kaebaja muudetud tuludeklaratsiooni väljavõtte koos vaidega ka Lihula Vallavolikogule. Kuna polnud alust kahelda dokumentide õigsuses, siis ei olnud kaebaja puhul tegemist põllumajandusliku tootjaga MaaRS mõttes. Otsuse nr 20 tegemisel oli aluseks MaaRS § 233 lg 5, mille kohaselt ei kanta vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes ei vasta samas seaduses sätestatud nõuetele. Antud juhul ei nähtunud tuludeklaratsioonist, et isik oleks saanud
  1. a-l tulu põllumajandussaaduste müügist. Kuna seaduses sätestatud nõuetele vastavaid isikuid nimekirja ei kanta, siis jäi X maatüki soovijate nimekirja vaid FIE A. R. , kes vastas kõigile kriteeriumitele.
  2. V. P. märkis 06.12.2010 vastuses, et 15.02.2010 esitas ta dokumendid puudustega, sest ta ei esitanud mitte tuludeklaratsiooni vormi E, vaid tavalise vormi. Alles 18.03.2010 selgus, et vajalik oli vorm E, kuna seal on omatoodang eraldi välja toodud. Ametnik oleks juba dokumentide vastuvõtmisel pidanud juhtima tähelepanu deklaratsioonis puudu olevale omatoodangu väljavõttele. Kaebaja ei ole ka varem oma deklaratsioonides tulu eraldi välja toonud ja 15.02.2010 esitatud deklaratsioon oli tehtud sarnaselt. Maatükk nr 50 oli esimest korda antud kaebaja kasutusvaldusesse juba 28.10.2004 ning seda vastavalt kinnitatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldajate nimekirjale, kuhu oli kantud ka tema nimi.
  3. Lihula Vallavolikogu selgitas 06.12.2010 vastuses, et vallavolikogu 28.10.2004 otsus andis isikule ainult õiguse saada maatükk tulevikus enda kasutusvaldusesse, kuid kasutusvaldusesse antakse maatükk vastavalt Korra §-le 17 maavanema ja kasutusvaldusesse taotleja vahelise lepinguga. Seega pole õige väide, et pelgalt vallavolikogu otsusega on riigimaa antud kaebaja kasutusvaldusesse. Kaebaja, väites tema poolt esitatud tuludeklaratsiooni olevat „tavalise“ deklaratsiooni, ei saa selle all ilmselt mõelda tuludeklaratsiooni vormi A, sest sellel kajastuvad ainult füüsilise isiku tulud ning puuduvad andmed ettevõtlusega seotud tulude ja kulude kohta. Tuludeklaratsiooni vorm E kujutab endast füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulude deklaratsiooni. Kaebaja poolt 15.02.2010 esitatud tuludeklaratsioon kajastab ettevõtluse tulusid ja kulusid. Kõrvutades kaebaja deklaratsiooni Maksu- ja Tolliameti kodulehelt saada oleva
  4. a tuludeklaratsiooni vorm E näidisega, on näha, et mõlemal kajastuvad täpselt samad andmed, sh veerg 4 ehk põllumajandussaaduste veerg ning rida 1.1 ehk tulu kauba müümisest ja vahendamisest.
  5. A. R. palus samuti jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited: Kaebaja ei ole tõendanud omatoodetud põllumajandusliku tulu olemasolu tähtaegselt ning vallavolikogu on teinud õige otsuse. Väljavõte pealkirjaga „Ettevõtlustulu deklaratsioon 2008“, mille kaebaja vallavalitsusele 15.02.2010 esitas, on samaväärne nn vormiga E. Hiljem esitatud dokumenti tulnuks parandused teha enne 15.02.2010, mil oli dokumentide esitamise 4
(8)tähtaeg. Pealegi ei ole kaebaja, olles end küll 24.04.2008 registreerinud uuesti FIE-na, jätkusuutlik ettevõtja. Saades PRIA toetusi, mis on ette nähtud investeeringuteks ja kulutuste kompenseerimiseks, pole ta tegelikult kapitalimahutusi põllumajanduslikku ettevõtlusesse teinud. FIE-l puudub tehnika (traktor, põlluharimisriistad) ning heina purustamisest teenustööna vaidlusalusel X maatükil järeldub, et tegelikult kaebaja jänesekasvatus maatükilt saadavat heina ei vaja.
  1. Tallinna Halduskohtu 30.06.2011 otsusega jäeti V. P. kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised. Põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist sätestav regulatsioon (MaaRS § 23 3 ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr 24 kehtestatud „Riigimaa kasutusvaldusse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“) näeb ette, et enne vallavolikogu poolt põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejatelt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente ning nõude saamisel esitab füüsilisest isikust ettevõtja kohalikule omavalitsusele 10 päeva jooksul põllumajanduslikku tootmist tõendava väljavõtte tuludeklaratsioonist või teised põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavad dokumendid. Lihula Vallavolikogu 28.01.2010 otsusega nr 5 tehti vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse taotlevatele füüsilistest isikutest ettevõtjatele ülesandeks esitada tähtajaga 15.02.2010 väljavõte põllumajanduslikku tootmist tõendavast
  2. a tuludeklaratsioonist (vorm E) ja tootmiseks vajaliku maa omandiõigust või kasutusõigust tõendavad dokumendid. Kaebaja esitatud deklaratsioonis „Ettevõtluse tulud ja kulud“ on ettevõtlustulu (read 1.1 kuni 1.11) deklareeritud kokku 38 423 krooni, mille ainsaks allikaks on rida 1.8 „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“ (tl 88). Kaebaja seisukoha järgi oli tema esitatud deklaratsioon puudustega, mistõttu deklaratsiooni saamisel pidanuks vallaametnik käituma HMS § 15 lg-s 2 sätestatud reegli kohaselt, st kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kaebaja selle väite hindamisel tuleb arvestada, et reeglina on õigusliku olukorra ning asjaolude selgitamine nõutav üksnes menetlusosalise enda soovil ning taotlusel, mistõttu ei ole nõuandmine mitte alati vajalik, vaid üksnes olukordades, kus isik selgelt väljendab oma soovi saada menetlust puudutavat teavet (Euroopa Nõukogu soovitus nr 77
(31)). Ka HMS § 36 lg 1 sätestab, et vaid menetlusosalise soovil selgitatakse talle muu hulgas seda, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada. Kaebaja nõustamistaotlusega haldusorgani poole ei pöördunud. Samas võib nõustuda teiste menetlusosaliste seisukohaga, et kaebaja esitatud dokumendi näol ei olnud tegemist puudustega dokumendiga HMS tähenduses. Kaebaja tõi nõutud tähtajaks täpselt need dokumendid, mida vallavolikogu nõudis ning nendel dokumentidel oli kajastatud see, et kaebaja ei olnud saanud 2008. a-l põllumajandussaaduste müügist tulu. Sellises olukorras puudus ametnikul äratuntav vajadus hakata deklaratsiooni esitajalt uurima, ega ta pole dokumentide täitmisega eksinud. Eeldatakse, et isik on ka ise ilmutanud vajalikku hoolsust talle tähtsust omavate dokumentide koostamisel ja nende sisu vastab tegelikkusele. Kuigi kaebaja väidab, et kui tema esitas vallaametnikele „tavalise“ tuludeklaratsiooni, siis pidanuks talle selgitatama vajadust esitada deklaratsiooni vorm E, ilmneb esitatud deklaratsioonide võrdlusest, et nn „tavaline“ vorm ongi sisuliselt vorm E, sest mõlemal vormil on toodud read 1.1 kuni 1.11 kirjeldamaks maksustamisperioodil Eesti ettevõtlusest saadud tulu tululiikide lõikes. „Tavaline“ ehk vorm A on füüsilise isiku tuludeklaratsioon, millel isiku 5
(8)ettevõtlusega seotud tulusid ja kulusid ei kajastata. Seega esitas kaebaja mõlemal korral kohalikule omavalitsusele füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vorm E, mille erinevus seisnes selles, et ajaliselt viimasel deklaratsioonil oli rea 1.8 „Toetus ja stipendium, mis on saadud seoses ettevõtlusega“ väärtust 2700 krooni võrra vähendatud ja kantud see reale 1.1 „Tulu kauba müümisest ja vahendamisest“. Kuna parandatud deklaratsioon esitati alles 21.04.2010 koos vaidega, on tegemist vallavolikogu 28.01.2010 otsuses nr 5 toodud tähtaja rikkumisega, millega määrati täiendavate dokumentide esitamise tähtajaks 15.02.2010 ning vallavolikogu on kaevatavas otsuses nr 20 õigesti motiveerinud keeldumist kanda kaebaja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja sellega, et taotleja poolt esitatud tuludeklaratsiooni väljavõttes ei ole märgitud, et taotleja on saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Mis puutub otsuse nr 18 õiguspärasusse, siis olukorras, kus A. R. vastab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejale esitatud tingimustele ja teisi taotlejaid volikogu 18.03.2010 otsuse nr 20 sisu arvestades X maatükile ei olnud, puudub alus rahuldada kaebaja taotlust otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsuseid ei saa tühistada pelgalt seetõttu, et need tehti ühel ja samal päeval ning et A. R. elukaaslane töötab vallavalitsuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. V. P. apellatsioonkaebusest on võimalik aru saada, et kaebaja soovib halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist. Kaebaja esitas 15.02.2010 vallavalitsuses vajalikud dokumendid. Nähes, et deklaratsiooni pole esitatud vormis E ehk et oma tulu pole näidatud, pidanuks ametnik nõudma konkreetselt tuludeklaratsiooni vormi E, FIE-l on ju ometi mingi oma tulu olemas. Kaebaja saanuks tähtaja viimasel päeval veel Haapsalus Maksuja Tolliametis ära käia ja vea parandada. Lisatähtaega puuduse kõrvaldamiseks kaebajale ei antud, mis on vastuolus HMS-ga. Kaebajaga oleks võinud käituda inimlikult, sest ta on kaua vaidlusalust maatükki kasutanud. Kui maad soovivad kasutusvaldusesse saada mitu inimest, tulnuks anda tähtaeg kokkuleppe sõlmimiseks, mida aga ei tehtud. Kaebaja vaietega ei arvestatud. Vaideotsuse tegemisel oleks volikogu võinud kutsuda mõlemad osapooled (kaebaja ja kolmanda isiku) istungile ning siis oleks selgunud, kes jääb vaba põllumajandusmaa kasutajaks. Kolmandale isikule pole vaidlusalune maatükk kuulunud ning kaebajale põhjustatav kahju on kolmanda isiku kahjuga võrreldes tunduvalt suurem. Kolmas isik saab PRIA-lt toetusi, kuid on jätnud 2 aastal järjest 3 ha niitmata. Tegu on kaalutlusveaga, volikogu ei kasutanud diskretsiooni õiguspäraselt. Vallavolikogu otsused rikuvad põhiõigust võrdsele kohtlemisele ning riigi ja seaduse kaitsele.
  2. Lihula Vallavolikogu vastuses korrati halduskohtule esitatud seisukohti ja paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  3. A. R. vastuses leiti, et kohtuotsus on õiglane ja edasikaebamiseks pole alust.
  4. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks menetlusosalised ringkonnakohtule täiendavaid avaldusi ega seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(8)
  1. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu lõppjäreldustes õige otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et menetlusosaliste väited selle kohta, kes, millisel õiguslikul alusel ja kuidas maatükki nr 50 kasutas, ei ole asja lahendamisel olulised. Küsimus, kes kasutab sama maatükki õiguslikul alusel, on oluline siis, kui vallavolikogul tuleks MaaRS § 233 lg 6 alusel otsustada, keda sama maatükki kasutusvaldusesse soovivatest isikutest eelistada, kui nad ei ole omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku leppinud. Kokkulepete sõlmimise või mitme isiku hulgast valiku tegemine eeldab aga seda, et taotlejad vastavad MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Selliste nõuete hulka ei kuulu põllumajandusliku tootja jätkusuutlikkus, mistõttu on ka sellekohased väited asjakohatud. Sellise põhjendusega, nagu poleks kaebajal üldse põllumajandusmaa kasutamise õigust, ei ole tema nimekirja kandmisest keeldutud. Vallavolikogu 18.03.2010 otsusega nr 20 jäeti kaebaja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmata, sest tema esitatud tuludeklaratsioonist nähtuvalt ei ole ta saanud tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist.
  3. MaaRS § 233 lg 5 ls 1 näeb ette, et enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente, ning ls 3 sätestab, et vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta samas seaduses sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 ls 1 näeb ette, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga /…/ omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega, ning ls-d 2 ja 3 selgitavad, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja selle seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust; põllumajandusmaa kasutamise õigusena selle seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Seega üheks kriteeriumiks, millele peab füüsilisest isikust ettevõtja nimekirja kandmiseks vastama, on omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist tulu saamine. Vallavolikogu nõudis kõigilt füüsilisest isikust ettevõtjatelt, sh kaebajalt
  4. a tuludeklaratsiooni väljavõtte esitamist hiljemalt 15.02.2010 ning tegi kaebaja esitatud väljavõtte (tl 48-50) põhjal ainuvõimaliku järelduse, et kaebaja ei ole põllumajandussaaduste võõrandamisest tulu saanud, sest nimetatud väljavõtte kohaselt on kaebaja kogu ettevõtlustulu (rida 1.12) saadud üksnes toetustest ja stipendiumidest (rida 1.8) ning põllumajandussaaduste võõrandamisest (rida 1.1 veerg 4) ei ole ta ettevõtlustulu saanud, sest lahtrisse on märgitud
  6. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kaebaja esitas just täpselt selle dokumendi ja need andmed, mida vallavolikogu temalt nõudis – väljavõttel on kõik tuludeklaratsiooni vorm E andmed. Kaebaja väide, et ta jättis ettevõtluse tulud eristamata, ei ole tõene, sest näidatud on täpselt, milline oli ettevõtlustulu kokku, millest see koosneb (stipendiumid ja toetused) ning välja on toodud ka tulu arvväärtus põllumajandussaaduste 7
(8)võõrandamisest –
  1. Kaebaja seisukoht, nagu olnuks tema esitatud dokumendid puudustega või andmed puudulikud, ei ole seega õige, mistõttu on põhjendamatud ka kaebaja etteheited vastustajale, et kaebajale ei määratud puuduste kõrvaldamiseks lisatähtaega. Kaebaja dokumentides ei esinenud mingeid puudusi. Vastustaja ei ole kaebaja menetlusõigusi rikkunud, hinnanud tema poolt esitatud tõendit ebaõigesti ega kohaldanud ka materiaalõigusnorme vääralt. Kaebaja enda esitatud andmete alusel tehtud õiguspärase otsuse kehtetuks tunnistamiseks ei olnud vastustajal alust ka vaidemenetluses, ehkki kaebaja oli selleks ajaks maksuhaldurile esitatud deklaratsiooni teinud parandused, nö tõstes osa (2700 krooni) toetuste ja stipendiumidena deklareeritud tuludest põllumajandussaaduste müügist saadud tulude lahtrisse. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui vastustaja pidanuks vaidemenetluses ca aasta pärast selle maksuhaldurile esitamist parandatud deklaratsiooniga arvestama, ei ärata selline tulude ühest lahtrist teise tõstmine vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks nõutavatele kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks mingit usaldust. Väited inimlikust eksimisest deklaratsiooni koostamisel ei ole veenvad. Olukorras, kus füüsilisest isikust ettevõtja saab põllumajandustoodete müügist tulu, ei saa ta kogemata kirjutada deklaratsiooni vastavasse lahtrisse
  3. Olukorras, kus vallavolikogu keeldus õiguspäraselt 18.03.2010 otsusega nr 20 kaebaja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmisest ja see otsus jääb kehtima, ei saa vallavolikogu 18.03.2010 otsus nr 18, millega kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekiri muu hulgas maatüki nr 50 osas, kaebaja õigusi rikkuda. Kuna see otsus jääb tühistamata põhjusel, et otsus ei riku kaebaja õigusi, ei ole kohtul vaja otsuse nr 18 õiguspärasust kontrollida. Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta küsimuses, kas kolmas isik A. R. on õiguspäraselt kantud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 näeb ette, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Ringkonnakohus jätab jõusse kohtuotsuse, millega jäeti kaebus rahuldamata, ega tee seega otsust kaebuse esitaja kasuks. Seetõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmas isik ei ole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Seetõttu jäävad ka vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.