KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 07.11.2012, Tallinn Haldusasja nu

l eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi

ldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ DenFil omandas 22.09.2006 Sandra kinnistu (katastritunnus 52001:001:3700). 06.03.2008 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku 3-11-126 omandada kaebajale kuuluv Sandra kinnistu (edaspidi kinnistu), kuna see asub Tuksi merikotka püsielupaiga kaitsevööndis.
2. Keskkonnaminister keeldus 16.12.2010 käskkirjaga nr 1854 kinnistu riigile omandamisest. Vastustaja tugines keeldumisel looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ja kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (Kord) §-le
3. LKS § 20 lg 1 kohaselt omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Keskkonnaministri 21.07.2010 määrusega nr 33 on kehtestatud „Merikotka püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitseeeskiri“ (Kaitsekord), mille kohaselt asub kaebaja kinnistu täies ulatuses Tuksi merikotka püsielupaiga piiranguvööndis.

§ 31

lg 3 kohaselt ei piira ala kaitsekord kaitseala piiranguvööndis asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud sama lõike p-des 1-4 nimetatud eranditel. Kaebaja suhtes oleks kohaldatav

§ 31

lg 3 p 1, millest tulenevalt piirab kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Keskkonnaameti metsanduse spetsialist T. R. on 25.11.2010 koostanud akti, kust nähtub, et kaebaja kinnistul asuvast metsast on 48% „valmiv“ ja „küps“, ülejäänud „keskealine“ ja „noorendik“. Kaitsekorra § 4 lg-d 7 ja 8 võimaldavad perioodil 01.08-14.02 kaitsealal valitseja nõusolekul aegjärkse ja häilraie tingimusel, et langi suurus ei ületa 2 ha. Aegjärkne ja häilraie on metsaseaduse (MetsS) § 30 lg 1 kohaselt turberaie liigid ning turberaie on vastavalt MetsS § 28 lg 4 p-le 1 uuendusraie. Seega ei ole püsielupaiga piiranguvööndis uuendusraie täielikult keelatud.

1. OÜ DenFil esitas 17.01.2011 halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 16.12.2010 käskkirja nr 1854 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks. 16.05.2011 täiendas kaebaja kaebust alternatiivse nõudega tuvastada käskkirja nr 1854 õigusvastasus. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) avalduse lahendamisega on viivitatud ebamõistlikult kaua; 2) vastustaja on põhjendamatult tuginenud
2. a esitatud avalduse lahendamisel
3. a kehtestatud õigusaktile. Kaebaja omandas
4. a kinnistu eesmärgiga jagada kinnistu detailplaneeringu menetluse kaudu väiksemateks kruntideks. Selle kaudu oleks kinnistu väärtus oluliselt suurenenud. 10.07.2007 teavitas vastustaja kaebajat kinnistu piiranguvööndisse jäämisest ning detailplaneeringu menetlus takerdus. Enne käskkirja andmist kehtestatud Kaitsekord kitsendas kaebaja õigusi veelgi. Kinnistult raiutava puidu kogus ei võimalda kaebajal teenindada kinnistu omandamiseks võetud laenu. Kaebaja olukorda ei tohi tagasiulatuvalt halvendada; 3) kinnistu suhtes hakkasid loodukaitsealased piirangud kehtima alates 20.09.2006, mil Eesti looduse infosüsteemis registreeriti merikotka püsielupaik. Kuni Kaitsekorra kehtestamiseni hõlmas merikotka püsielupaik LKS § 50 lg 2 p 2 kohaselt merikotka pesapuu ja seda ümbritseva ala 200 m ulatuses. Nimetatud alal kehtis LKS § 50 lg-st 4 tulenevalt sihtkaitsevööndi kaitsekord.

§ 31

lg 2 sätestas, et sihtkaitsevöönd piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Samas sättes välja toodud erandid, millal see nii ei ole, kaebajale ei laienenud. Seega oli kinnistu avalduse esitamise hetkel mitte piiranguvööndis, 2

§ 3

¹ lg 3 p 1 kohaselt ei piira ala kaitsekord piiranguvööndis asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie.

§ 3

¹ lg 6 p 2 kohaselt ei piira ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui sihtkaitsevööndis, piiranguvööndis või hoiualal asuval, metsaga kaetud maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal on teostatud raieid ulatuses, mis kinnisasja loodusliku seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul.

§ 3

¹ lg 7 kohaselt hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast; 4) kaevatavas haldusaktis viidatakse Keskkonnaameti metsanduse spetsialist T. R-i 25.11.2010 koostatud aktile, mille kohaselt on kaebaja kinnistul asuva metsa vanuseline koosseis 48% ulatuses „valmiv“ või „küps“, ülejäänud osas „keskealine“ ja „noorendik“. Vastupidist kinnitavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole, kuid see ei oma ka tähtsust asja lahendamisel, kuna uuendusraie on kaebaja kinnistul lubatud. Tulenevalt Kaitsekorra § 4 lgtest 7 ja 8 on püsielupaiga piiranguvööndis 1. augustist kuni 14. veebruarini lubatud kaitseala valitseja nõusolekul aegjärkne ja häilraie tingimusel, et langi suurus ei ületa 2 ha. Aegjärkne ja häilraie on MetsS § 30 lg 1 kohaselt turberaie liigid. Turberaie on MetsS § 28 lg 4 p 1 3

§ 3

¹ lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei loeta piiranguvööndi kaitsekorda kinnistu sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks; 5) haldusorgan ei ole õigusvastaselt viivitanud haldusakti andmisega, kuna 01.08.2008 jõustunud LKS § 20 lg 4 sätestas kinnisasja omandamise avalduste järjekorda seadmise ja nende lahendamise järjekorra alusel. Viidatud sätet järgiti kaebaja avalduse lahendamisel; 6) õige ei ole kaebaja väide, et haldusorgan ei saanud kohaldada Kaitsekorda, mis kaebaja avalduse esitamise ajal ei kehtinud ning võttis kaebajalt võimaluse võõrandada oma kinnisasi riigile. Kaebaja kinnistu ei kuulunud riigi poolt omandamisele ka enne Kaitsekorra jõustumist. Kuni selle ajani kehtis Sandra kinnisasja suhtes 44% ulatuses LKS § 50 lg 4 alusel sihtkaitsevööndi kaitsekord. Sandra kinnisasja suhtes hakkasid looduskaitselised piirangud kehtima 20.09.2006, kui registreeriti Eesti looduse infosüsteemis Elbiku (hiljem Tuksi) merikotka püsielupaik. Seega kehtis nii kaebaja poolt kinnistu omandamise kui Keskkonnaministeeriumile kinnisasja omandamise avalduse esitamise ajal Sandra kinnisasja suhtes püsielupaiga kaitsetsooni jäävas osas looduskaitseline piirang. LKS § 50 lg 4 alusel kehtis seal LKS §-s 30 sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord. Vastustaja tuvastas metsaressursi arvestuse riikliku registri, keskkonnaregistri ja maakatastri andmete põhjal, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud olid olulised vaid 30% kinnistu püsielupaika jäävast osast, ehk kogu kinnistu pindalast 14% (0,8 ha) ulatuses. Pärast avalduse laekumist kontrolliti piirangute ulatust ka tuginedes 2002. a metsateatisele, mida kohtumenetluses esitada ei saanud säilitamise tähtaja möödumise ja dokumendi hävitamise tõttu, kuid kohtule on esitatud T. R-i kinnisasja ülevaatuse akt, mis kinnitab lageraie toimumist. Eelnevaga on piisavalt tõendatud, et kaebaja kinnisasja kasutamise piirangud, mis tulenesid sihtkaitsevööndi kaitsekorrast, ei olnud avalduse esitamise ajal kehtinud

§ 3

¹ lg 6 p 2 kohaselt olulised (olulised olid 0,8 ha osas ehk 30% püsielupaika jäävas osas). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. OÜ DenFil esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 12.03.2012 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kaebaja kordab halduskohtule esitatud kaebuses väljendatud põhjendusi. Apellatsioonkaebuse kokkuvõtvad põhjendused: 1) Riigikohus on 05.04.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-06 leidnud, et isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Kõik halduskohtu poolt kohaldatud normid on kaevatava otsuse põhjendavas osas sõnastatud aga 16.12.2010 seisuga kehtinud redaktsioonis; 2) taotluse esitamise ajal ei olnud kaitsekorda vastu võetud, mistõttu ei asunud kogu apellandile kuuluv kinnistu merikotka püsielupaigas. Samas kõlas 06.03.2008 seisuga kehtinud LKS § 20 lg 1 redaktsioon selliselt, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või olulises ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada kinnisasja harilikule väärtusele vastava tasu eest.

§ 3

lg 2 sätestas, et kui kinnisasjast, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, ulatub kaitsealale, hoiualale või püsielupaika vähem kui 2/3 selle kogupindalast, omandatakse see osa 4

§ 31

lg 2 järgi piiras kaitseala või püsielupaiga sihtkaitsevööndis kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist üldjuhul oluliselt. Käesoleval juhul hõlmas sihtkaitsevöönd 44% apellandile kuuluvast kinnistust ehk esinesid alused kasvõi osa apellandile kuuluva kinnistu omandamiseks. LKS § 20 lg 1

1. a redaktsioon võimaldas ka kaalutlusõiguse teostamist kinnisasja omandamise üle otsustamisel, kuid vastustaja seda õigust ei teostanud; 3) ka juhul, kui nõustuda kohtu ja vastustaja seisukohaga, et käskkirja tegemisel kuulus kohaldamisele
2. a lõpu seisuga kehtinud õigus, ei olnud vastustaja ja halduskohtu tõlgendus korrektne ning käskkiri tuleks tühistada diskretsioonipõhimõtte olulise rikkumise tõttu. Vastustaja viivitas käskkirja vastuvõtmisega peaaegu 3 aastat kuni Kaitsekorra vastuvõtmiseni, millega ta andis endale võimaluse kohaldada LKS § 20 lg-t 1 endale sobivalt. Samas juhul, kui käskkiri oleks võetud vastu enne Kaitsekorra kehtestamist, pidanuks vastustaja juhinduma hoopiski LKS § 20 lg-st 1², mille kohaselt, kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või on suurem kui kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd, võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale, hoiualale või püsielupaika. Vastustaja ei ole seda võimalust kaalunud ega apellanti sellest teavitanud; 4) ka juhul, kui vastustaja viivitus käskkirja tegemisega ei olnuks pahauskne ning arvesse tulnuks võtta ka käskkirja tegemise hetkel kehtinud Kaitsekorda, kuuluks käskkirja tegemisel kohaldamisele LKS § 20 lg 1³, mille kohaselt kogu kinnisasja võib riik omandada juhul, kui kinnisasja hõlmab osaliselt I kaitsekategooria liigi püsielupaik või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd. Eelnimetatud sätete puhul ei ole seadusandja näinud ette, et arvesse tuleks võtta asjaolud, mis puudutavad võimalikku kinnistu kasutamise olulist piiramist, mh seda, millist liiki raied ja millises ulatuses on kinnistul lubatud; 5) arvestades käskkirja andmise ja avalduse esitamise asjaolusid ning nende vahele mahtuvat aega, pidi vastustaja käskkirja andmisel (kaalutlusõiguse teostamisel) minimaalselt võtma arvesse ka seda, et vastustaja on esitanud kaebajale vastuolulist ja eksitavat teavet seoses kinnistule laienevate looduskaitseliste piirangutega, vastustaja on keeldunud avalduse rahuldamisest viitega Kaitsekorrale, mille vastustaja andis ise vahetult enne käskkirja tegemist, piiranguala takistab piirab oluliselt kinnistu vaba kasutust ning vastustajal on õigus otsustada kinnistu omandamine osaliselt LKS § 20 lg 1² või täielikult LKS § 20 lg 1³ alusel; 6) halduskohus on viidanud kohtule esitamata jäänud
3. a metsateatisele, kui käskkirja aluseks olevale dokumendile. Sellist dokumenti ei ole kohtule ega apellandile tõendina esitatud ja sellele tuginemine otsuse tegemisel on menetlusõigusnormi oluliseks rikkumiseks Samuti on apellandi arvates ebaõige tuginemine 25.11.2010 T. R-i ülevaatuse aktile, kuna see ülevaatus toimus pea 3 aastat pärast avalduse esitamist, milliseks hetkeks oli olukord selgelt muutunud.
4. Keskkonnaministeerium palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ning märgib täiendavalt, et LKS-s ja

s sätestatud looduskaitsepiirangutega kinnisasja omandamise alused ei ole avalduse menetlemise ajal sisu osas muutunud. Muudatused on olnud pigem täpsustava iseloomuga. Kui avalduse esitamise ajal kehtinud LKS § 20 lõike 1 sõnastus andis otsustajale kaalutlusõiguse, kas omandada kinnisasi või mitte, siis 01.08.2008 jõustunud LKS § 20 lõike 1 redaktsiooni kohaselt on riik üldreeglina kohustatud omandama sellise looduskaitsepiirangutega kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Seega ei saa öelda, et täna kehtiv regulatsioon oleks rangem või muul viisil avaldajale ebasoodsam. Samuti ei ole muutunud

§ 3¹ sisu, mis on püsinud muutumatuna 5

ta. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja peamine vastuväide põhineb sellel, et tema avaldus oleks tulnud lahendada selle esitamise ajal kehtinud õigusnormide alusel. Halduskohus on üksnes HMS §-le 54 tuginedes olnud ebatäpne, sest õiguspärase ootuse põhimõte laieneb ka materiaalõigusele, mistõttu tuleb teatud juhtudel kohaldada ka õigust, mis haldusakti andmise ajal enam ei kehti, kuid kehtis ajal, mil isik hakkas oma õigusi realiseerima. Samas ei ole õiguspärase ootuse põhimõte absoluutne ning täielikult välistatud ei ole tagasiulatuva mõjuga õigusnormide andmine. Ringkonnakohus siinkohal sellel küsimusel aga pikemalt ei peatu, sest leiab sarnaselt halduskohtuga, et sõltumata sellest, kas rakendada
2. a või
3. a kehtinud LKS ja

redaktsiooni, oleks tulemus sama. Esmalt tuleb rõhutada, et kaebaja eksib, väites, et

1. a redaktsiooni kohaldades tuleks tähelepanuta jätta 21.07.2010 kehtestatud Kaitsekord. Kui õiguspärase ootuse põhimõte kohustab haldusakti andma soodsama redaktsiooni alusel, siis faktilised asjaolud, millele tuginedes haldusakt antakse, tehakse kindlaks haldusakti andmise aja seisuga. Seega tuli keskkonnaministri 16.12.2010 käskkirja tegemisel arvestada asjaoluga, et alates 31.07.2010 kehtiva Kaitsekorra järgi asub kaebaja kinnistu täies ulatuses merikotka püsielupaiga piiranguvööndis. Vastustaja ei saanud käskkirja tegemisel võtta aluseks asjaolu, et kinnistule laienes kuni Kaitsekorra vastuvõtmiseni 44% ulatuses sihtkaitsevöönd. Nii
2. a kui
3. a LKS § 20 lg 1 redaktsiooni järgi kuulus omandamisele maa, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Sarnased olid ka

§ 31

lg 3 redaktsioonid, mille kohaselt piiranguvöönd ei piira üldjuhul kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud p-s 1 nimetatud juhul, kui kinnistu on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. 10. Vaidlust ei ole selles, et Kaitsekord uuendusraiet täielikult ei keela, sest piiratud ulatuses on aegjärkne ja häilraie lubatud. Seega ei ole kaebaja kinnistu sihtotstarbeline kasutamine

§ 31

lg 3 p-st 1 ning Kaitsekorra § 4 lg 8 kohaselt oluliselt piiratud ning kaebajal puudub alus LKS § 20 lg 1 alusel maa omandamist nõuda. Kuna LKS § 20 lg 1 kohaldamise eeldused on täitmata, on sisutu kaebaja käsitlus kaalutlusõiguse ebaõigest kohaldamisest. Kriteeriumid, millal on piiranguvööndis kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, olid nii

1. a kui ka
2. a redaktsioonides selgelt sätestatud ning määratlemata õigusmõiste sisustamisel ei ole asjakohased kaalutlused, mis seonduvad menetluse pikkuse, vastustaja eksitava käitumise või muu sellisega. Kui kaebaja leiab, et vastustaja on käitunud viisil, mis tõi kaasa kinnistu omandamise ebaõige teabe tingimustes, või haldusmenetluse põhjendamatu venitamine tõi kaasa ebasoodsa 6