Obsah (7)

§ 396§ 917§ 918§ 113§ 920§ 30§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-1489 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07.11.2012, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Gaida Kivinurm, Margo Klaar Tsiviila

) § 113 lg 1 alusel võlgnevuselt viivist perioodi 29.08.2010-19.04.2011 eest kokku 26 657,75 eurot.

1. Võlakirjadest tulenevad nõuded on tagatud pandiga. Emissiooni tingimuste p 7 kohaselt on võlakirjaemissioonist tulenevate võlgniku kohustuste tagamiseks seatud pant 51 %-le AS-i REC Varad (endine ärinimi AS Kalev Real Estate Company) aktsiatele. Sama p järgi sõlmisid pandipidaja Advokadibüroo Glikman & Partnerid ja võlgnik finantstagatise lepingu, milles leppisid kokku, et vastavalt emissiooni tingimustele on AS-i REC Varad aktsiatele seatava pandiga tagatud kõik nõuded võlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida võlakirjadest. Pandiga on tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, samuti võlakirjadest tulenevate kohustuste rikkumisega seotud viiviste ja leppetrahvide tasumise kohustus. Emissiooni tingimuste p-st 7.5 tulenevalt on hagejal õigus nõuda pandieseme sundtäitmist oma võlakirjadest tulenevate nõuete täitmiseks. Arvestades pankrotimenetluse kollektiivset iseloomu, on täidetud ka p-s 7.5 nõutav 51% nõue. Seega on kõikide võlakirjade omanike poolt pankrotimenetluses esitatud nõuded, sh hageja nõue, tagatud pandiga ja kuulub täies ulatuses tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi.
2. Kostja seisukoht, et hageja nõue on tõendamata, ei ole asjakohane. Emissiooni tingimuste p-de 2.1.
3. ja 2.1.3 järgi on emitendiks võlgnik ja investoriks isik, kes on võlakirjade omanik. Hageja on tõendanud, et on AS Luterma (pankrotis) emiteeritud 522 võlakirja omanik, seega on hageja investor emissioonitingimuste ja väärtpaberituru seaduse § 6 lg 1 mõttes. Emissiooni tingimuste p 11.2 kohaselt oli võlgnikul kohustus kanda lunastamishind investoritele, kes omavad võlakirju kustutuspäeval, so 28.08.
4. Kuivõrd hageja omas nimetatud ajal võlakirju, tekkis võlgnikul hageja ees kohustus, mida ta täitnud ei ole. Tingimuste p 5.6 kohaselt olid võlakirjad vabalt võõrandatavad ja koormatavad. Seega, kuna hageja omandas võlakirjad mitte võlgnikult, vaid kolmandate isikute käest, siis võlakirjadest tuleneva nõude kehtivus ei sõltu sellest, kas ja kui palju on hageja nende eest võlakirjade müüjatele tasunud. See, millise hinnaga ja millistel maksetingimustel omandas hageja võlakirjad kolmandatelt isikutelt, ei oma antud juhul tähtsust. Nõude kehtivuse eelduseks on vaid asjaolu, et hageja oli 28.08.2012 võlakirjade omanik ning on seda kuni käesoleva hetkeni.
5. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kostja vastuväide põhjendamatu ning hageja nõue AS Luterma (pankrotis) vastu on tõendatud ja seega tuleb hageja nõuet 647 794,71 eurot AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärku kuuluva nõudena. Kostja seisukoht
6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see täies ulatuses rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
7. Nõue ei ole hageja kasuks tagatud pandiga. Võlakirjade emissiooni tingimuste p 7 kohaselt on võlakirjade emissioonist tulenevate kohustuste tagamiseks seatud pant AS Kalev Real Estate Company (praeguse nimega AS REC Varad) aktsiatele 51% ulatuses. P-de 2.1.13, 7.1 ja 7.6 kohaselt on pandi seadmiseks sõlmitud eraldi tagatisleping võlgniku ja Advokaadibüroo Glikman & Partnerid OÜ kui pandipidaja ja tagatisagendi kasuks. P 7.7 kohaselt kantakse pandi realiseerimisest saadud raha investoritele agendi sellekohase taotluse alusel. Seega on agendi ja investorite vahel üksnes võlaõiguslik suhe, mille alusel investoritel on õigus nõuda agendilt pandi realiseerimisest saadud raha ülekandmist endale, kuid investorite enda kasuks ei ole tingimuste kohaselt seatud ühtegi panti ega muud tagatist. Emissiooni tingimuste kohaselt on sõlmitud eraldi tagatisleping, mille alusel võlakirjade emissioonist tulenevad nõuded on panditud agendi kasuks, kes vajadusel realiseerib pandi investorite kasuks. Seega ei ole pandiga tagatud mitte hageja nõue, vaid agendi nõuded. Hageja ei ole tõendanud ning tingimustest ei tulene, et mõni pant või muu tagatis oleks seatud otseselt hageja kasuks. Seega, isegi kui hagejal oleks nõue võlgniku vastu, siis ei saaks ta nõuda selle rahuldamist esimeses järjekorras PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel.
8. Hageja nõue on tõendamata. Hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping. Emissiooni tingimuste p 9.5 kohaselt on investorid kohustatud kandma võlgniku pangakontole üle võlakirjade eest tasumisele kuuluva summa ehk andma võlgnikule laenu. P-de 2.1.7 ja 11.1 kohaselt tuleneb võlakirjadest võlgnikule kohustus tasuda võlakirjade lunastamise tähtpäeval investorile võlakirjade nimiväärtusele vastav summa ja kogunenud intress ehk maksta laen kokkulepitud tähtpäeval laenuandjale koos intressiga tagasi. Tegemist on seega rahasumma üleandmisele suunatud laenulepinguga, mille puhul hageja kui laenuandja põhikohustuseks on laenu väljamaksmise kohustus ja võlgniku kui laenusaaja põhikohustuseks on laenu tagasimaksmise kohustus.
9. Laenulepingu täitmine hageja poolt on tõendamata. Laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eelduseks on võlgniku poolt laenu väljamaksmise kohustuse täitmine, milleks tuleb reeglina vastav rahasumma üle kanda laenusaaja arvelduskontole. Selline kohustus tuleneb ka emissiooni tingimuste p-st 9.
10. Antud juhul ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks võlgnikule võlakirjade eest tasunud. Asjaolu, et hageja on kantud Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse (EVK) võlakirjade omanikuna, ei tõenda iseenesest, et hageja on nende võlakirjade eest ka reaalselt tasunud ehk laenu andnud. Eeltoodut arvesse võttes ei ole tõendatud laenu väljamaksmise kohustuse täitmine hageja poolt, mistõttu ei ole tõendatud ka laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eeldused. Seega on hageja poolt tõendamata ka võlgniku kohustus tasuda hagejale võlakirjade nimiväärtusele ja kogunenud intresside vastava summa.
11. Hageja on jätnud lisamata nõudeavaldusele dokumendid, mis tõendaksid hageja nõudele vastava võlgniku kohustuse olemasolu, mistõttu hageja nõudeavalduses esitatud nõue on tõendamata. Kuna hageja nõudeavalduses esitatud nõue oli ilmselgelt tõendamata, siis oli võlausaldajal põhjendatud alus esitada hageja nõudele vastuväide. Esimese astme kohtu otsus
12. Harju Maakohus rahuldas 26.06.2012 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet summas 647 794,71 eurot AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud muu tähtaegselt esitatud nõudena.
13. Pooltel puudub vaidlus selles, et hageja esitas AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse 647 794,71 euro ulatuses võlgniku võlakirjadest tuleneval alusel ning et kostja esitas võlgniku 12.12.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Samuti puudub pooltel vaidlus selles, et võlakirjade emissiooni korraldas AS Luterma (pankrotis) ning et hageja on võlgniku 522 võlakirja nimiväärtusega 522 000 eurot omanikuna kantud EVK-sse. Hagejale kuuluvad võlakirjad omandasid võlgnikult algselt Rubla AS ja Clearstream Banking Luxembourg S.A. Clients.
14. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on võlakirjadest tulev nõue võlgniku vastu. Samuti vaidlevad pooled hageja nõude rahuldamisjärgu üle.
15. Kohus asus seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel on sõlmitud laenuleping vastavalt

§ 396

lg-le 1 tulenevalt emissiooni tingimuste p-st 2.1.7, mille kohaselt võlgnik väljastas investoreile võlakirja, mis kinnitab võlgniku tagatud ja allutamata võlakohustust võlakirja nimiväärtuse ja sellelt makstavate intresside ulatuses ja mida hoitakse immateriaalselt EVK-s ning p-st 11.1, mille kohaselt lunastab võlgnik võlakirjad kustutuspäeval, so 28.08.2010 lunastamishinnaga, mis vastavalt emissiooni tingimuste ple 11.2 kantakse investorite, kes registriandmete järgi omavad võlakirju kustutuspäeval, jooksevkontodele. Vastavalt emissiooni tingimuste p-le 5.6 on võlakirjad vabalt võõrandatavad ning koormatavad. Seega on eeltooduga tõendatud, et hageja on laenuandja, kes andis võlgnikule kui laenusaajale märkimispäeval rahasumma ja võlgnik on kohustatud rahasumma laenuandjale kustutuspäeval tagastama. Võlgnik sai investorilt tähtajalist laenu, emiteerides neile võlakirju, samas jättis võlgnik oma kohustuse laen tagastada ehk võlakirjad kustutada, täitmata. Vaidlust ei ole selles, et võlgnik oma kohustust täitnud ei ole. 17. Vaidlusalused võlakirjad on väärtpaberid

§ 917

lg 1 mõttes, täpsemalt on need käsitletavad esitajaväärtpaberitena

§ 918

lg 1 mõttes, kuna emissiooni tingimuste p 11.2 järgi oli võlgnikul kohustus tasuda lunastamishind isikule, kes oli kustutuspäeval võlakirjade omanikuna kantud EVK-sse. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli kantud 28.08.2010 registrisse 522 vaidlusaluse võlakirja nimiväärtusega 522 000 eurot omanikuna. Hageja on esitanud EVK väljavõtte, mis kinnitab, et hageja on AS Luterma (pankrotis) võlakirjade omanik saldoga 522 000 eurot. Seega on hageja oma nõudeõigust võlgniku vastu tõendanud vastavalt emissiooni tingimustele. Seetõttu ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kas hageja on võlakirjade eest tasunud. Võlgnikul ei ole õigust keelduda hagejale lunastamishinna tasumisest.

1. Võlgnikul oli kohustus vastavalt emissiooni tingimustele tasuda hagejale lunastamispäeval lunastamishind, mis tingimuste p 2.1.9 kohaselt on võlakirjade nimiväärtuse ja märkimispäevast lunastuspäevani kogutud intresside summa. Seega on võlgnikul hagejale tasumata lunastamishind 522 000 eurot võlakirjade nimiväärtuse ulatuses ja perioodil 29.11.2008-28.08.2010 kogunenud intressid 99 136,96 eurot. Nimetatud summasid kostja vaidlustanud ei ole.
2. Hageja nõudis ka viivise tasumist perioodi 29.08.2010-19.04.2011, so 233 päeva eest kokku 26 657,75 eurot (522 000x8%:365=114,41x233). Kohus leidis, et antud nõue on

§ 113lg 1 alusel põhjendatud.

Kostja hageja viivise arvestust vaidlustanud ei ole.

1. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue võlgniku vastu kokku 647 794,71 eurot (522 000+99 136,96+26 657,75).
2. Õige ei ole hageja väide, mille kohaselt on hageja nõue tagatud pandiga ja on seetõttu PankrS § 153 lg 1 p-s 1 nimetatud järgu nõue. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 5 lg 1 alusel on pandiõigus piiratud asjaõigus. AÕS § 276 lg-le 1 tuginedes on õigus nõuda nõude rahuldamist seatud tagatise arvel isikul, kelle kasuks tagatis on seatud. Tuginedes emissiooni tingimuste p-dele 2.1.13, 7.1, 7.6 ja 7.7 nõustus kohus kostja seisukohaga, et agendi ja investorite vahel on üksnes võlaõiguslik suhe, mille alusel on investoritel õigus nõuda agendilt pandi realiseerimisest saadud raha ülekandmist endale, kuid investorite enda, sh hageja kasuks ei ole panti seatud. Seega ei ole hageja nõue pandiga tagatud ega ole PankrS § 153 lg 1 p-s 1 nimetatud järgu nõue, mistõttu kuulub hageja nõue tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.
3. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades hageja nõuet võlgniku vastu, kuid nõude rahuldamisjärgu osas nõustus kostja seisukohaga, siis pidas kohus põhjendatuks, et pooled kannavad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades. Apellatsioonkaebus
4. 25.07.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse TsMS § 631 lg-te 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega kohus tunnustas hageja nõuet AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetluses summas 647 794,71 eurot ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus jättes hagi rahuldamata või saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Samuti vaidlustas kostja otsuse menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus põhineb õigusnormide rikkumisel.
5. Kvalifitseerides võlgniku ja hageja vahelise suhte laenusuhtena ning vaidlusalused väärtpaberid esitajaväärtpaberitena

§ 918

lg 1 tähenduses, oleks kohus pidanud hindama esitajaväärtpaberile laenusuhtest tulenevaid vastuväiteid

§ 920lg 1 p 2 valguses.

Kostja leiab, et esitajaväärtpaberi olemasolu ei välista laenulepingu regulatsioonist tulenevaid vastuväiteid. Kuna väärtpaberist tulenev kohustus on antud juhul kohustus tagastada väärtpaberi omanikule laen kooskõlas emissiooni tingimustega, siis saab nimetatud kohustusele esitada

§ 920

lg 1 p 2 kohaselt tingimustest (st pooltevahelisest laenulepingust) tulenevaid vastuväiteid, mh vastuväidet, et laenuandja ei ole täitnud laenu ülekandmise kohustust, mis tulenes tingimuste p-st 9.5. Kuna võlakirja eest tasumise kohustus tulenes emissiooni tingimustest (ehk väärpaberist endast), siis on emitendil (võlgnikul) õigus esitada vastuväide, et võlakirja omanik ei ole täitnud oma tingimusest tulenevaid kohustusi. Isegi siis, kui tingimustes ei oleks konkreetselt kirjas, et võlakirja eest tuleb tasuda, siis

9. osa sätetest ei tulene, et laenukohustuse vormistamine väärtpaberi vormis ja selle registreerimine EVK-s võtaks laenusaajalt õiguse esitada

1. peatükist tulenevaid laenusaaja vastuväiteid. Seega saaks võlgnik esitada laenu üle kandmata jätmise vastuväidet ka juhul, kui emissiooni tingimustest vastavat kohustust ei tuleneks.
2. Ainus võimalus ülalviidatud vastuväite välistamiseks oleks väita, et võlakirjade näol on tegemist ka

§-s 30 sätestatud võlatunnistusega, mis võiks kaasa tuua tõendamiskoormise ümberpööramise. Teoreetiliselt ei saa välistada sellist EVK-s registreeritud võlakirja, mis on käsitletav abstraktse võlatunnistusena ja millest tulenev kohustus ei sõltuks võlakirja eest tasumisest, kuid see eeldaks vastava kokkuleppe olemasolu võlakirja tingimustes, mis käesoleval juhul puudus.

1. Lisaks jääb kostja juba varem esitatud seisukoha juurde, et laenulepingu täitmine hageja poolt on tõendamata, sest hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks võlgnikule võlakirjade eest tasunud. Maakohus rikkus TsMS § 230 lg-t 1 jaotades ebaõigesti pooltevahelise tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et asjaolu, kas hageja on võlakirjade eest tasunud ehk andnud võlgnikule laenu, ei olegi vaja hagejal tõendada. Samuti rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8 jättes põhjendamata, miks kohus ei arvestanud kostja esitatud faktilisi asjaolusid laenulepingu täitmata jätmise kohta hageja poolt ning miks on kohus jätnud analüüsimata nimetatud asjaolu puudutavad tõendid. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, maakohus on tähtsust omavad asjaolud tuvastanud ja ei ole otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme. Maakohus on õigesti kohaldanud

-i sätteid ja tõenditest õigesti järeldanud, et hagejal on võlakirjadest tulenev nõudeõigus ning hageja ei pea tõendama, et ta on võlakirjade eest tasu maksnud. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõude AS Luterma (pankrotis) pankrotimenetlusese kuulub hagis märgitud summas tunnustamisele PankrS § 153 lg 1 p-s 2 silmas peetud nõudena.
2. Kuna hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud ning kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust tunnustatud nõude suuruse osas ega osas, mis puudutab nõude tunnustamata jätmist PankS § 153 lg 1 p 1 sätestatud nõudena, ei pea ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt vajalikuks selles osas maakohtu lahendi paikapidavust kontrollida. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p-st 1 juhindudes apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
3. Apellatsioonkaebuses on hageja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti ning tugineb endiselt kolleegiumi hinnangul ekslikule eeldusele, et kõnealuses vaidluses peab hageja lisaks sellele, et ta on võlakirja omanikuks ja et võlakirjad on jäänud emitendi poolt lunastamata, esitama tõendeid ka selle kohta, et emitendile on hageja omandis olevate võlakirjade eest vastavalt emissiooni tingimuste p-le 9.5 tasutud.
4. Kolleegiumi arvates ei pea olukorras, kus emitent on andnud välja võlakirja, millega ta on tunnistanud võla olemasolu, võlakirja omanik esitama nõude olemasolu kohta muid tõendeid peale võlakirja enda. Esitaja väärtpaberi emiteerimine (

§ 918

lg 1) nii nagu ka võlatunnistuse (

§ 30

lg 1) või täitmiskviitungi (

§ 95

lg 1) välja andmine pöörab tõendamiskoormise ümber ning võlakirjast tuleneva nõude alusetuse tõendamiskoormis lasub sellistel juhtudel võlakirja väljaandjal. Kolleegiumi hinnangul lasus kõnealusel juhul kostjal kohustus tõendada neid asjaolusid, millest tulenevalt ei saa hageja võlakirjast nähtuvat nõuet maksma panna. Kuna kostja selliseid tõendeid kohtule ei esitanud, on maakohus õigesti leidnud, et hageja nõude tunnustamiseks piisab sisuliselt vaidluse all mitteolevatest asjaoludest ehk sellest, et hageja on tõendanud enda omandiõigust pankrotivõlgniku poolt emiteeritud võlakirjadele ning et võlakirjad on jäänud emitendi poolt lunastamata. Kolleegiumi hinnangul annab hageja nõude tunnustamiseks tuge ka asjaolu, et kohtumenetluses ei ole esitatud andmeid selle kohta, et võlakirjade emitent ise oleks võtnud midagi ette väidetavalt nende eest tasumata käibele pääsenud võlakirjadest tulenevate nõuete vältimiseks. 32. Kostja seisukoht, et tal on õigus esitada hageja nõudele

§ 920

lg-s 1 nimetatud vastuväiteid, on küll õige, kuid see ei vabasta kostjat vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustusest. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib vastaspool kasutada nõude vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole oma väite kinnituseks tõendeid esitanud. Kui aga hageja esitab tõendid enda poolt esitatud asjaolude tõendamiseks, siis lasub kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid samuti tõendada. 33. Kuna maakohus on jõudnud eeltoodud põhjustel nõude tunnustamise osas õigetele järeldustele, ei pea kolleegium vajalikuks anda hinnangut küsimusele, kuidas peaks võlakirjade emiteerimise aluseks olnud tehingut õiguslikult kvalifitseerima. 34. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Iko Nõmm Gaida Kivinurm Margo Klaar