← Eesti

2-11-59452/23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2012, Tallinn Tsiviil

§-s 114 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole hagi aegumise tähtaeg, siis taotles kostja vaheotsuse tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 1 ning § 423 lg 1 p 13 ja lg 2 p 2, samuti PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel hagi esitamise tõttu pärast hagi esitamise õiguse lõppemist.

  1. Vastavalt PankrS § 109 lg-le 1 tunnistab kohus PankrS §-de 110-114 alusel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Pankrotiseadus eristab tehingute tagasivõitmise puhul üldja eriregulatsiooni sätteid. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist tagatise andmise tagasivõitmise vaidlusega, siis kohaldub tagatise andmise tagasivõitmise eriregulatsioon tulenevalt PankrS §-st
  2. Eriregulatsiooni olemasolu välistab üldregulatsiooni kohaldamise, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda tagatise andmise tehingu tagasivõitmist PankrS § 110 lg 1 p 3 alusel. Üldaluseid tuleb kohaldada üksnes juhul, kui ei ole tegemist tagasivõtmise erialustega. Praeguses vaidluses on ilmne, et tegemist on tagasivõimise erialusega ehk tagatise andmise tagasivõitmisega.
  3. Tagasivõitmise nõude esitamise eesmärgiks ei ole üksnes võlgniku või võlausaldajate kaitse eesmärk. Kuivõrd tagatise andmise nõude rahuldamise korral kaasneks oluline riive ka tagatise saaja õigustele, on põhjendatud vastava eriregulatsiooni ja tähtaegade sätestamine seaduses, mis tagaks ka tagatise saajale teatava kindluse tagatise püsimajäämises pärast tagasivõitmise tähtaja (2 aastat tagatise andmisest) möödumist. Praegusel juhul oleks tagatise andmise hagi esitamise tähtpäevaks 08.12.2010 ehk kaks aastat pärast tagatise andmise lepingu sõlmimist (PankrS § 114 lg 1 p 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg 2 kohaselt). Kuivõrd hageja esitas hagiavalduse seaduses sätestatud tähtaega ületades, ei kuulu vastav nõue rahuldamisele ning hagi tuleks jätta rahuldamata.
  4. Juhul, kui kohus leiab,

§ 114

lg 1 p-s 3 sätestatud 2 aastane tähtaeg ei ole käsitletav hagi aegumise tähtajana, on sellisel juhul tingimata tegemist vähemalt õigust lõpetava tähtajaga, mille tulemusena on vastava tähtaja möödumisel (antud juhul 08.12.2010) kaotanud hageja õiguse tagatise andmise tehingu tagasivõitmise nõude esitamiseks. Kuna hageja õigus hagi esitamiseks lõppes 08.12.2010, puudub TsMS § 3 lg 1 alusel kohtul pädevus hagiavalduse menetlemiseks, mistõttu on kohus hagi ebaõigesti menetlusse võtnud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 ja lg 2 p 2 alusel.

  1. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et käesoleval juhul puudub alus aegumise või õigust lõpetava tähtaja kohaldamiseks ning vaheotsuse tegemiseks lähtuvalt PankrS § 114 lg 1 pst 3 ja TsMS § 449 lg-st 1 ja § 423 lg 1 p-st 13 ning lg 2 p-st 2, siis palus kostja jätta hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata. Maakohtu otsus
  2. 23.03.2012 otsusega tunnistas Pärnu Maakohus hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras aegunuks, jättis selle rahuldamata ning menetluskulud selle nõude osas hageja kanda. Kohus otsustas jätkata menetlust alternatiivse nõude osas, milleks on sama tehingu tühisuse tuvastamine.
  3. Pankrotivõlgnik esitas kohtusse hagi tagatise andmise tagasivõitmiseks 01.12.
  4. Hageja tugines nõude esitamisel PankrS § 110 lg 1 p-le
  5. Viidatud tagasivõitmise üldregulatsioon rakendamisele aga ei kuulu, kohaldada tuleb eriregulatsiooni sätet, milleks on sama seaduse §
  6. Kuna aga hagi esitamise ajaks oli möödunud §-s 114 sätestatud kaheaastane periood, siis on nõue tagasivõitmiseks aegunud ja hagi tuleb sel alusel jätta läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus
  7. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks ning menetluskulud jätta vastustaja kanda.
  8. Hageja tugines tehingu tagasivõitmise nõude esitamisel PankrS § 110 lg 1 p-le 3, kuna PankrS § 114 kui tagasivõitmise erialuse kohaldamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, millega maakohus omapoolset põhjendust esitamata nõustus,

§ 114tuleneva eriregulatsiooni olemasolu välistab käesoleval juhul Pankr

S § 110 lg 1 p-st 3 tuleneva üldregulatsiooni kohaldamise. Seda ennekõike põhjusel, et vaidluse asjaolud ei ole eriregulatsiooniga kaetud. Üldregulatsiooni kohaldamine oleks välistatud üksnes juhul, kui vaidluse asjaolud oleks üheaegselt kaetud nii üld- kui eriregulatsiooniga. Praegusel juhul on kostja ka ise nõustunud, et vaidluse asjaolud ei vasta tagasivõitmise erialusele, see on PankrS §-le 114, kuna tehing on tehtud rohkem kui kaks aastat enne ajutise halduri nimetamist.

  1. PankrS ei sätesta otseselt tagasivõitmise üld- ja erialuste omavahelist vahekorda. Hageja hinnangul tuleb asja lahendamisel arvestada ennekõike tagasivõitmise eesmärki, see on sätestada õiguslikud tagajärjed võlgniku tehingute osas, mis on tehtud enne ajutise halduri nimetamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve.
  2. OÜ Avaresta ei saanud 08.12.2008 tehinguga pangalt enda käsutusse mingeid rahalisi vahendeid ega muul viisil sellest tehingust vastuhüve, seega võlgniku jaoks puudus tehingu tegemisel igasugune majanduslik sisu ja eesmärk. Oluline on see, et 08.12.2008 tehinguga muudeti oluliselt ning OÜ Avaresta võlausaldajaid kahjustavalt hüpoteekidega tagatavate nõuete koosseisu, see on OÜ Avaresta tagas täiendavalt kolmanda isiku kohustusi. Sisuliselt andis võlgnik oma ainsa ja põhilise vara tasuta ära.
  3. Arvestades asjaolu, et OÜ-l Avaresta puudusid juba alates
  4. aasta veebruarist kostja ees igasugused rahalised kohustused, oleks 08.12.2008 kokkuleppe sõlmimata jätmise korral võlgnikul nõue kostja vastu hüpoteekide kustutamiseks asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 1 alusel ning sellisel juhul oleks võimalik pankrotivarasse kuuluvate korteriomandite müügist saadavast rahast rahuldada täies ulatuses kohtuliku hüpoteegiga tagatud võlausaldaja nõue ja lisaks suures ulatuses ka pandiga tagamata võlausaldajate nõuded. Seega rikub 08.12.2008 tehing vaieldamatult võlausaldajate huve.
  5. Lahendites nr 3-2-1-115-07 ja nr 3-2-1-87-08 on Riigikohus selgitanud tagasivõitmise üldja erinormide seost ning kohaldamist tehingute tagasivõitmise juhtudeks. Riigikohus leidis, et kohtud saavad kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist olukorras, kui hageja esitatud asjaolud seda võimaldavad. Varasema PankrS § 48 eesmärgiks oli kehtestada pandilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise täiendavad alused lisaks tagasivõitmise üldalustele. Eelkõige ei omanud pandilepingu kehtetuks tunnistamisel varasema PankrS § 48 järgi tähtsust võlgniku poolt teadlik võlausaldajate huvide kahjustamine ega pandipidaja teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Sellest ei järeldu aga, et täiendavate ja tagasivõitmist lihtsustavate aluste puudumisel ei saa pandilepingut tagasi võita üldalustel. Seega, kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 48 järgi, on võimalik pandilepingut tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada varasema PankrS § 43 alusel. Sama järelduse võib teha kehtiva PankrS §-de 114 ning 110 näitel.
  6. Kuna PankrS § 110 lg 1 p 3 kuulub eeltoodud põhjendustel vaieldamatult käesoleva tagasivõitmise hagi puhul kohaldamisele, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Maakohus on tagasivõitmise nõude aegumise kohaldamisel rikkunud oluliselt õigusnormi ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus nõustus otsuses põhjendamatult ning ebaõigesti kostja seisukohaga.
  7. Osaotsuse tegemine ei olnud põhjendatud. Kuna aegumise küsimus seondub üksnes hageja esmase nõudega, mitte alternatiivse nõudega, siis osaotsuse tegemine olukorras, kus see tooks kaasa üksnes esmase nõude lahendamise lõppotsuse tähenduses, ei ole põhjendatud. Hageja viitas juba kostja vaheotsuse tegemise taotlusele vastust esitades, et juhul, kui kohus peaks vaheotsusega lahendama üksnes hageja esmase nõude, siis seab see ohtu tsiviilasja kui terviku lahendamise efektiivselt ja võimalikult väheste kuludega, kuna hagejal on õigus vaheotsus esmase nõude osas vaidlustada. Kuna vaheotsuse vaidlustamise ajal ei oleks põhjendatud paralleelselt läbi vaadata hageja alternatiivset nõuet, siis tooks see paratamatult kaasa asjas lõpliku otsuse tegemise venimise. Kohus peab hindama, kas osaotsuse tegemine on konkreetses asjas võimalik ja põhjendatud. Maakohus seda ei teinud. Praeguses vaidluses ei too ka osaotsuse tegemine kaasa efektiivsemat ja kiiremat menetlust, vaid pigem tekitab asjatut segadust ning tsiviilasja kui terviku läbivaatamise venimist. Seetõttu ei ole TsMS § 450 lg-st 1 tulenev eeldus osaotsuse tegemiseks täidetud ning sätte eesmärk ei ole osaotsuse tegemise kaudu saavutatav. Vastustaja seisukoht
  8. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud osaliselt ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust, mistõttu tuleb vaidlustatud osaotsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja ülejäänud osas muuta põhjendusi. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et tagasivõitmise korras tagatise andmise tehingu kehtetuks tunnistamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Alternatiivse nõude menetlemiseks tuleb tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks tagasi esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu.
  10. Maakohus käsitles ebaõigesti tagatise andmise tagasivõitmise nõude esitamise aegumistähtajana PankrS § 114 p-s 3 sätestatud kaheaastast tähtaega. Viidatud sättes on reguleeritud eeldused, milliste esinemisel on põhjendatud tagatise andmise tehingu tagasivõitmine (kehtetuks tunnistamine) sõltuvalt tagatise andmise ajast (vastavalt kas tagatis oli antud ajavahemikul ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni või kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist või kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist). Tagasivõitmise hagi esitamise aegumistähtaega reguleerib PankrS § 118 lg 2, mille kohaselt on selleks ette nähtud kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates. Tagatise andmise tagasivõitmiseks hagi esitamiseks lühendatud tähtaega PankrS ei sätesta. OÜ Avaresta pankrot kuulutati välja 25.07.
  11. Pankrotihaldur esitas hagiavalduse 02.12.
  12. Seega hagi aegunud ei ole ja aegumise vastuväide rahuldamisele ei kuulu.
  13. Lisaks aegumisele on maakohus käsitlenud otsuses konkreetse tehingu kehtetuks tunnistamise materiaalõiguslikku alust ja leidnud, et kui tehingu tagasivõitmise eeldused on reguleeritud erinormis (PankrS §-s 114), siis nende puudumisel tagasivõitmise üldnormis (sama seaduse § 110) sätestatud eeldusi kohus analüüsima ei pea, kuna üldnorm rakendamisele ei kuulu. Kolleegium nõustub maakohtu ja vastustaja seisukohaga, kuid vajalik on siinkohal kohtu seisukoha põhjendamine. Maakohtu otsus on selles osas seaduses ettenähtud ulatuses põhjendamata. TsMS § 442 lg 8 mõtte kohaselt peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema lahendist jälgitav.
  14. PankrS-s eristatakse tagasivõitmise üld- (§ 110) ja erialuseid (§-d 111-114). Seadusandja on pidanud vajalikuks selliselt eristada tüüpilised tagasivõitmise olukorrad ebatüüpilistest olukordadest, luues ühtede jaoks konkreetselt nende lahendamiseks rakendatavad reeglid. Üks selline olukord on reguleeritud PankrS §-s 114, milline reguleerib olukorda, kus võlgnik on tagatise hilisema andmisega pannud tagantjärele mõne võlausaldaja teistega võrreldes soodsamasse olukorda. Üldnorm reguleerib olukordi, mida seadusandja ei ole eraldi normiga reguleerinud. Seega kui vaidlusalune olukord on erinormiga reguleeritud, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda nimelt sellest normist ja selles reguleeritud eelduste puudumisel puudub ka alus vastava nõude rahuldamiseks. Erikorra kehtestamine välistab üldkorra kehtestamise. Selliselt on Riigikohus eri- ja üldkorra vahekorda käsitlenud näiteks lahendites nr 3-2-1-163-11 (p 48) ja nr 3-2-1-91-12 (p 10). Tagasivõidetavad tehingud on reeglina kehtivad tehingud ja nende kehtetuks tunnistamine saab toimuda tagasivõitmise korras ainult pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ja võlausaldajate ühistes huvides. Erialused tagatise andmise tagasivõitmiseks lihtsustavad tagasivõitmist, kuid samas annavad ka tagasivõitmiseks lühema ajavahemiku, kui §-s 110 reguleeritud üldised alused. Seega on seadusandja pidanud vajalikuks konkreetsel juhul kaitsta ka tehingu teist poolt – kui kahe aasta jooksul tagatise saamisest ei ole tagatise andjale ajutist pankrotihaldurit määratud, saab tagatise saaja olla kindel, et hiljem tagasivõitmise korras seda tehingut kehtetuks tunnistada ei saa. Kui asuda seisukohale, et nimetatud kahe aasta möödumisel võib siiski selle tehingu kehtetuks tunnistada §-s 110 sätestatud tunduvalt pikema aja (maksimum viie aasta) jooksul, muutuks § 114 sisutühjaks. Selline ei saa olla seadusandja eesmärk.
  15. Vastuseks apellandile möönab kolleegium, et Riigikohus on tõepoolest lahendis nr 3-2-187-08 viidanud võimalusele, et kui pandilepingut ei saa vastavate asjaolude puudumisel tunnistada kehtetuks PankrS § 114 alusel, on seda võimalik teha § 110 alusel. Samas TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud sama asja uuesti läbivaatavale kohtule. Peale viidatud lahendit on õiguskirjanduses avaldatud ka vastupidiseid seisukohti (näiteks TÜ professor v/adv Paul Varul artiklis „Pankrotiseaduse uued parandusettepanekud“ ajakirjas Juridica VI/2008).
  16. Poolte vahel puudub vaidlus,

§ 114rakendamiseks sätestatud ajaline eeldus täidetud ei ole.

Seega teisi sama sätte lg 1 p-s 3 ja §-s 109 sätestatud eelduste olemasolu maakohus kontrollima ei pidanud, sest neist ühe puudumine välistab tehingu kehtetuks tunnistamise PankrS § 114 alusel.

  1. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et konkreetses tsiviilasjas osaotsuse tegemine ei täitnud TsMS § 450 lg-s 1 sätestatud eesmärki kiirendada asja läbivaatamist. Küll aga ei anna nimetatud asjaolu iseenesest alust maakohtu otsuse täielikuks tühistamiseks, sest ka see ei kiirendaks enam kuidagi konkreetset menetlust.
  2. Menetluskulude jaotamisel on maakohus ebaõigesti rakendanud TsMS § 173 lg-t 5, mille kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust muuhulgas osaotsuses, kui jätkab asja lahendamist. Sel juhul nähakse menetluskulude jaotus ette lõppotsuses. Seega tuleb maakohtu osaotsus menetluskulude jaotuse osas tühistada.
  3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok-Toomsalu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.