Obsah (11)

§ 212 § 213 § 223 § 116 § 165 § 200 § 285 § 92 § 108 § 93 § 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-3066 Haldu

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Laurell Investment AS (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm esitas 09.11.2010 Eesti Töötukassale avalduse töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) alusel hüvitise maksmiseks tööandja maksejõuetuse korral avaldusele lisatud nimekirjas märgitud töötajatele, sh E. H.-Ble.
Eesti Töötukassa jättis 09.12.2011 otsusega nr 311000552 TKindlS § 22 lg 1 alusel M. V-le tööandja maksejõuetuse hüvitise määramata.
E. H.-B. esitas 30.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 09.12.2011 otsuse nr 311000552 tühistamiseks teda puudutavas osas ja töötukassa kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Ekslik on töötukassa järeldus, et Laurell Investment AS (pankrotis) ja kaebaja vahel puudus töölepinguline suhe. Töölepingu kehtivust ei mõjuta ravikindlustuse olemasolu või selle puudumine, samuti asjaolud, kas tööandja on maksnud seaduses ettenähtud makseid, milline oli töötasu suurus või kas töötaja on kasutanud talle seadusega ettenähtud puhkust. Otsuses on seatud kahtluse alla ka tööandja esitatud tööajagraafikud ja töötundide arv, samuti korraga mitmes äriühingus täistööajaga töötamine. Töösuhte puudumise korral ei saa aga üldse väita, et tööajagraafikud ja töötundide arv on ebausaldusväärsed. Seega on vaidlustatud otsus vastuoluline ja rikutud on haldusakti põhjendamise kohustust. Kui töötukassa on möönnud Laurell Investment AS (pankrotis) ja kaebaja vahel töölepingulise suhte olemasolu (seades kahtluse alla üksnes täistööajaga töötamise usaldusväärsuse), tulnuks vastustajal uurimisprintsiipi rakendades välja selgitada, millises ulatuses tuleb lugeda kaebaja töötamine Laurell Investment AS-s (pankrotis) usaldusväärseks ja määrata hüvitis osaliselt. Isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitiseks vähemalt sellele osale, mis on töötukassa hinnangul usaldusväärne ja põhjendatud. Ebaloogiline ja ebamõistlik on väita, et Laurell Investment ASs (pankrotis) ükski isik tegelikult ei töötanud. Laurell Investment AS (pankrotis) oli reaalselt tegutsev ja mitmete töötajatega äriühing, mille majandustegevus hääbus peamiselt majandussurutise tõttu. Töötukassa ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel rakendanud piisavalt uurimispõhimõtet ega arvestanud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, mistõttu tuleb haldusakt tühistada.
Eesti Töötukassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus tugineb faktilistele asjaoludele ning on materiaalselt ja formaalselt õiguspärane. Hüvitis jäeti määramata eelkõige vastustajale esitatud andmete ebausaldusväärsuse ja vastuolulisuse tõttu, samuti põhjusel, et Laurell Investment AS-l (pankrotis) puudus kaebaja väidetava töötamise ajal igasugune majandustegevus. Esitatud dokumentide ja selgituste põhjal ei ole võimalik tuvastada töösuhte olemasolu, mistõttu ei ole võimalik määrata kaebajale ka tööandja maksejõuetuse hüvitist. Kuna antud juhul ei ole töölepingu sõlmimisega kaasnenud sellele vastavaid õiguslikke tagajärgi (tööga kindlustamine, töötasu maksmine, ravikindlustus), siis on kaebaja ja Laurell Investment AS (pankrotis) vahel sõlmitud töölepingu näol tegemist näiliku tehinguga. Haldusorganil on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus haldusmenetluses selgitada välja ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Pole tõendatud, et Laurell Investment AS (pankrotis) oleks üle võtnud OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus poolt alustatud Vormsi puhkeküla rajamise projekti ning töölepingud on töötajatega sõlmitud ajavahemikul 01.12.2009–01.02.2010, mil Laurell Investment AS-s (pankrotis) majandustegevus puudus. Laurell Investment AS (pankrotis) tegevjuhi A. J. poolt 22.11.2011 esitatud dokumendis on kinnitatud, et seisuga 31.12.2009 oli Laurell Investment AS (pankrotis) töötajate arv
2

(12)5. Tallinna Halduskohus jättis 25.04.2012 otsusega E. H.-B. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. TKindlS § 22 lg-st 1 tulenevalt on töötukassa pankrotihalduri avalduse saamisel kohustatud kontrollima taotluse põhjendatust. Muu hulgas tuleb töötukassal lisaks tööandja maksejõuetusele kontrollida, kas nõue tuleneb töölepingulisest suhtest ja kas taotletav summa on põhjendatud. Nõude põhjendatust kontrollitakse eelkõige sotsiaalministri 07.12.2006 määruses nr 66 loetletud dokumentide alusel. TKindlS § 1 lg 3 järgi kohaldatakse selles seaduses sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades TKindlS erisusi. Üheks erisuseks tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise avalduse menetluses on see, et avaldusele lisatavad dokumendid peavad üldjuhul võimaldama töötukassal vajaliku otsuse tegemist ning tuleb eeldada, et töötukassale esitatakse avalduse lahendamiseks piisavad usaldusväärsed ja tegelikkusele vastavad andmed. See ei tähenda siiski HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi mittekohaldumist, vaid üksnes andmete esitamisel teatud hoolsuskohustuse olemasolu. Töötukassa peab taotluse õigeks lahendamiseks selgitama välja kõik asjas tähendust omavad asjaolud ega saa piirduda üksnes pankrotihalduri esitatuga, kui see on ebapiisav. Tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine ei ole kaalutlusotsus ning see, et juhtumi asjaolud võivad vajada põhjalikku uurimist ja hindamist, ei tähenda, et töötukassa teeb hüvitise määramise otsuse kaalutlusõiguse alusel. Kaebuses sisalduvad vastupidisest eeldusest lähtuvad väited on seetõttu ekslikud. Asjas puudub vaidlus Laurell Investment AS (pankrotis) maksejõuetuse tõendatuse üle. Kaebaja suhtes on taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et töösuhte olemasolu kaebaja ja Laurell Investment AS (pankrotis) vahel ei ole tõendatud. Töötukassa on põhjendatult lähtunud töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-s 1 toodud töölepingu mõistest ja TKindlS § 20 lg-s 1 sätestatut arvestades õigesti leidnud, et hüvitise määramiseks tuleb töötukassal tuvastada töösuhte olemasolu maksejõuetuks muutunud tööandjaga. Muu hulgas on töölepingu sõlmimise eelduseks, et tööandjal on olemas töö, mida töötajale anda, ning vahendid, millest kokkulepitud töötasu maksta, töötajal aga oskused ja võimalus kokkulepitud töö tegemiseks. Puudub alus väita, et töötukassa on olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamisel ja tõendite kogumisel rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei ole viidanud konkreetselt ühelegi kogumata jäänud tõendile. Esitatud töölepingu kohaselt töötas kaebaja Laurell Investment AS-s (pankrotis) 01.12.2009–30.04.2010 kokana täistööajaga töö tegemise asukohaga hotell Salzburg. Laurell Investment AS (pankrotis) tegevjuhi A. J. selgituste kohaselt tegeles äriühing 03.08.2008–31.07.2010 Vormsi puhkebaasi rajamisega ning töötajate töö sisuks oli projekti käivitamiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamine. Vaidlust ei ole selles, et Vormsi puhkeküla rajamine jäi ära. Haldusmenetluses kogutud tõendid ei kinnita, et Laurell Investment AS-l (pankrotis) oleks olnud käive ja majandustegevus, samuti rahalised vahendid, millest maksta töötasu. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis selle järelduse kummutaks. Töötukassa on põhjendatult seadnud kahtluse alla Vormsi puhkeküla rajamise ettevalmistustööde teostamise ja töölepingute sõlmimise olukorras, kus äriühingul puudusid rahalised vahendid ja käive, mis omakorda seab kahtluse alla täistööajaga koka töö tegeliku olemasolu. Lisaks on asjas tuvastatud, et kaebaja töötas samaaegselt (12.06.2009-01.03.2010) täiskohaga Zalzland OÜ-s, kusjuures mõlema töötamise asukoht oli sama. Töötamist täistööajaga töölepingu alusel ei kinnita ka kaebaja esitatud dokumendid. Vormsi puhkeküla üldine tuleohutusjuhend, sissejuhatav tööohutuse ja tervishoiualane juhend ja Vormsi puhkeküla juhend esmaabi andmiseks on esitatud ka mitmete teiste Laurell Investment AS-s (pankrotis) töötanud ja tööandja maksejõuetuse hüvitist taotlenud töötajate töötamise tõendamiseks, olenemata nende ametikohast ja tööülesannetest. Ilmselgelt ei kuulu nende dokumentide (projektide) koostamine koka ametiülesannete hulka. Seejuures ei nähtu neist dokumentidest (projektidest), kes on koostaja ning koostamise kuupäevad. Kaebusele lisatud enesekontrolli süsteemi plaani osas nõustub kohus vastustajaga, et isegi kui kaebaja selle 3

(12)dokumendi koostamisel osales, ei tõenda see töösuhte olemasolu poolte vahel ning ametijuhendis sätestatud tööülesannete täitmist kogu perioodi 01.12.2009-30.04.2010 vältel. Nimetatud plaani on tööandja maksejõuetuse hüvitise taotlemisel oma töötamise kinnitamiseks esitanud ka Laurell Investment AS(pankrotis) toitlustusala juhataja. Koka ametijuhendist ei nähtu, et tema ülesandeks oleks eeskirjade, regulatsioonide jms väljatöötamine või selles osalemine. Koka ametijuhendi järgselt olid tema tööülesandeks toidu valmistamine, uute retseptide väljatöötamine, peakoka abistamine kauba vastuvõtul, inventuuridest osavõtt, suurpuhastustest ja sanitaartundidest osavõtt, vajadusel nõudepesu. Kuna Laurell Investment AS (pankrotis) tegevjuhi A. J. seletuste kohaselt tegeleti Vormsi puhkebaasi rajamiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisega, siis puudub vaidlus, et Vormsi puhkebaasil ei olnud külastajaid, keda toitlustada, ei olnud kööki ning ametijuhendis ettenähtud tööülesannete täitmine ei olnud reaalselt võimalik. A. J. poolt töötukassale esitatud dokumendi „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse avaldus suurprojekti kohta toetuse taotlemise korral“ p-s 46.2 on märgitud, et 01.01.200931.12.2009 oli Laurell Investment AS (pankrotis) töötajate arv

Kaebaja ei ole ümber lükanud asjas esitatud dokumentidele tuginevat töötukassa põhjendatud järeldust, et OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus poolt alustatud Vormsi puhkeküla projekti elluviimise ülevõtmine Laurell Investment AS (pankrotis) poolt ei ole tõendatud. Neil asjaoludel, on töötukassa põhjendatult leidnud, et esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed ja töösuhte olemasolu ning töötamise mahtu tuvastada ei võimalda. Samuti on tuvastatud, et Maksu- ja Tolliametile on alusetult deklareeritud kaebajale igakuiselt makstud töötasuks 639,12 eurot, mis vastas töölepingus kokkulepitule, lisaks on deklareeritud
a maikuus 1899,26 euro suurune väljamakse, mida tegelikult ei makstud. Ka töötukassale esitatud töötukindlustushüvitise taotlusele ei ole kaebaja Laurell Investment AS (pankrotis) kui viimase tööandja osas esitanud andmeid, vaid on sellena märkinud Zalzland OÜ, mis seab töösuhte tegeliku olemasolu kahtluse alla. Arvestades ka kaebajaga sõlmitud töölepingu kohta ravikindlustuse andmekogusse andmete esitamata jätmist, on töötukassa kõigi tuvastatud asjaolude pinnalt põhjendatult järeldanud, et tegemist võib olla näiliku töösuhtega. Kohus nõustub haldusakti põhjendustega ega korda neid. Töötukassal on seejuures õigus haldusmenetluse käigus välja selgitada ka töösuhte näilisus. Vaidlustatud otsuses ei ole väidetud, et Laurell Investment AS-s (pankrotis) ühtegi inimest ei töötanud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitisele vähemalt osaliselt, kui ta võis pankrotistunud äriühingus töötada kas või ühe päeva või isegi tunni. Töötukassal on kohustus kontrollida nõude põhjendatust esitatud dokumentidest ja õigusaktidest lähtuvalt ning ta peab vajadusel rakendama uurimispõhimõtet. Töötukassa ei saa aga lahendada tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise taotlusi oletuste põhjal, vaid määratav summa peab olema põhjendatud ja vastama tegelikkusele. Kaebaja väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest on põhjendamatu. Hüvitise taotluse osaline rahuldamine ei olnud võimalik, sest see eeldaks hüvitise määramiseks vajalike asjaolude tõendatust näiteks mingi perioodi osas. Töötukassa on hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis ning vastastikuses seoses. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud ega sisalda vastuolusid. Töötukassa 09.12.2011 otsusega ei ole rikutud omandipõhiõigust. PS § 32 kaitseb olemasolevat vara ning ei laiene lootusele või võimalusele vara saada (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 10.07.2002 otsus vastuvõetavuse kohta asjas Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, avaldus nr 39794/98). Töötukassa peab kontrollima tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise taotluse põhjendatust ja selgitama välja kõik asjas tähendust omavad asjaolud ning määratav summa peab olema põhjendatud ja vastama tegelikkusele. Töötukassa ei tee taotluste lahendamisel tõenäosuslikke otsustusi ja väide ebavõrdsest kohtlemisest on alusetu. Võrdset kohtlemist ei saa nõuda ka ebaõigele 4

(12)halduspraktikale tuginedes. Kuna vaidlustatud otsus on kaebajat puudutavas osas õiguspärane ega riku kaebaja õigusi, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

E. H.-B. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Vaidluse keskseks õiguslikuks küsimuseks on see, kas tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine (TKindlS § 22 lg 1) sisaldab kaalutlusõigust või mitte. Halduskohus on seda eitanud, kuid apellant selle seisukohaga ei nõustu. Seaduse mõtte ja eesmärgiga ei ole vastuolus TKindlS § 22 lg 1 alusel määratava hüvitise vähendamine ehk pankrotihalduri avalduse rahuldamine üksnes osaliselt. Sellist seisukohta on põhimõtteliselt tunnustanud ka kohtupraktika (vt Tallinna Halduskohtu 19.09.2011 otsus nr 3-11-1627) ning taotluse osalist rahuldamist ei välista ka 01.05.2011 jõustunud TKindlS § 22 lg 1
Isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitisele vähemalt selles osas, mille ulatuses on pankrotihalduri avaldus töötukassa hinnangul usaldusväärne ja põhjendatud (st taotluse osaline ebausaldusväärsus ja tõendamatus ei tähenda automaatselt kogu taotluse põhjendamatust), seda isegi siis, kui töötukassa peab tõenäoliseks, et töötaja võis pankrotistunud äriühingus töötada kas või ühe päeva või isegi ühe tunni. Vaidlustatud haldusaktist saab järeldada, et töötukassa üheks peamiseks kaalutluseks apellandile tööandja maksejõuetuse hüvitise mittemääramisel oli see, et vastustaja ei pidanud tõenäoliseks (usaldusväärseks), et apellant töötas äriühingus täistööajaga ehk tööajatabelites märgitud ulatuses. Puudub igasugune mõistlik alus jätta isik ilma seaduses ettenähtud hüvitisest ainuüksi seetõttu, et hüvitise väljamaksmiseks esitatud taotlus ei ole avaliku võimu kandja hinnangul osaliselt põhjendatud. Ka ei saa isikut jätta ilma seaduses ettenähtud hüvitisest tõenäosusliku otsustuse abil, ilma et talle määrataks hüvitist osas, milles see on samavõrra tõenäoliselt siiski põhjendatud. Vaidlustatud otsus on olulise kaalutlusveaga, milles väljendub ka uurimispõhimõtte ebapiisav realiseerimine, kuna töötukassa ei ole välja selgitanud ega kaalunud, millises ulatuses oleks apellandile tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine õigustatud. Rikutud on ka omandipõhiõigust, sest PS § 32 esemelises kaitsealas on muu hulgas nõuded, mille suhtes isikul on õiguspärane ootus, et need (vähemalt osaliselt) realiseeruvad. Juba ainuüksi eelneva põhjal tuleb vaidlustatud otsus apellanti puudutavas osas tühistada ja kohustada töötukassat vaatama taotlus uuesti läbi. Halduskohus on asjale lähenenud tendentslikult ja olnud põhjendamatult kallutatud töötukassa poole. Kohus on otsuse tegemisel vaadanud mööda äriõiguse, võlaõiguse (sh töölepinguõiguse) ja pankrotiõiguse asjakohastest põhimõtetest ja normidest. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja koostas Laurell Investment AS toitlustusettevõtte enesekontrolli plaani. Töötukassa ega halduskohus ei ole tuvastanud, et apellant ei teinud tööandjale tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest (TLS § 1 lg-d 1 ja 2). TLS § 4 lg 2 teise lause alusel loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega ei ole õige vaidlustatud haldusaktis sisalduv väide, et ainuüksi selle dokumendi koostamine ei tõenda veel töösuhte olemasolu poolte vahel. Halduskohus jättis tähelepanuta sellegi, et maksejõuetu (pankrotiseaduse § 1 lg-d 2 ja 3) äriühingu (tööandja) majandustegevus oli pärsitud, mistõttu on kohatu põhjendada tööandja maksejõuetuse hüvitise mittemääramist sellega, et töötajale pole enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist töötasu makstud. Vastasel korral muutuks sisutuks töötuskindlustuse üks eesmärkidest – töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral (TKindlS § 2). Tööandja maksejõuetuks muutumine ja tema maksejõuetuks tunnistamine toimub seejuures alati teatud ajalise nihkega. Üleüldine majandussurutis pärssis ka majutusteenust osutavate äriühingute, sh Laurell Investment AS (pankrotis) tegevust. 5

(12)Töötaja ei pea kandma neid äririske, mida tööandja on oma äritegevuse alustamiseks või edasiarendamiseks võtnud (sh töötajatele makstava töötasu suurusega seonduvad riskid). Puudub vaidlus, et töötukassa on osadele Laurell Investment AS-s (pankrotis) töötanud isikutele hüvitise määranud. Kuigi vastustaja on selgitanud, et ka nende osas kaalutakse järelkontrolli läbiviimist ja hüvitise tagasinõudmist, oleks halduskohus pidanud nende kohtuotsuse tegemise ajal õigusjõus olevate haldusaktidega arvestama. See ei tähendanuks tingimata apellandile hüvitise määramist, vaid juhul, kui töötukassa on vähemalt möönnud, et äriühingus mõned inimesed siiski töötasid, ei ole võimalik tõsimeelselt ja usutavalt väita, et ülejäänud töötajad (sh apellant) selle äriühingu huvides tööd üldse ei teinud. Halduskohus ei ole mingil põhjusel võtnud otsuses seisukohta töötukassa poolt väidetud tehingute näilikkuse osas, millega on oluliselt rikutud menetlusnorme (kohtuotsuse põhjendamise kohustust). Töötuskindlustuse vahendeid tuleb mõistagi kasutada läbipaistvalt ja säästlikult, kuid lubamatu on seda teha isikute õiguste kahjustamise hinnaga. 7. Eesti Töötukassa vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja nõustub täielikult halduskohtu seisukohaga, et tööandja maksejõuetuse hüvitise avaldusele lisatavad dokumendid peaksid olema usaldusväärsed ja tegelikkusele vastavad ning seeläbi võimaldama töötukassal otsuse tegemist. Avaliku raha kasutamine tõenäosuslike otsuste alusel ei oleks kooskõlas avaliku huviga töötuskindlustusvahendite säästlikuks ja läbipaistvaks kasutamiseks. Antud juhul ei ole kaebaja töösuhe Laurell Investment AS-ga (pankrotis) tõendatud. Töösuhte puudumist tõendavad nii Laurell Investment AS (pankrotis) kui ka kaebaja enda esitatud dokumendid, mistõttu ei oma tähtsust, kas töötukassa otsus on kaalutlusotsus või mitte. Kuna esitatud dokumentide põhjal ei ole töösuhte olemasolu tõendatud, siis puuduks töötukassal võimalus hüvitist määrata ka juhul, kui tegemist oleks kaalutlusotsusega. Tähelepanuväärne on asjaolu, et kuigi Laurell Investment AS (pankrotis) esitatud dokumentide kohaselt sõlmiti personalijuhi R. G. töötamise perioodil 01.12.2009–30.04.2010 kokku 11 töölepingut, on R. G. 19.03.2012 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et tema töötamise aja jooksul keegi tööle ei tulnud. Samuti jääb arusaamatuks, et kuigi töölepingu ja tööajaarvestuse tabelite kohaselt on isik töötanud Laurell Investment AS-s (pankrotis) täistööajaga, on apellant kohtumenetluses sisuliselt soovinud hüvitise määramist osaliselt, võttes seega omaks ka osade dokumentide ebausaldusväärsuse. Tegemist on haldusorgani lubamatu eksitamise ja ebaõigete andmete esitamisega. Apellandi esindaja on korduvalt möönnud ebaõigsust, vastuolusid ja küsitavusi Laurell Investment AS (pankrotis) esitatud dokumentides, kuid selgusetuks jääb, miks ei ole töötukassale esitatud usaldusväärseid ja tegelikkusele vastavaid andmeid ning selle asemel soovitakse, et töötukassa selgitaks välja asjaolud, mis peaksid olema teada just tööandjale ja töötajale endale. Ebausaldusväärsete ja tegelikkusele mittevastavate dokumentide ja tõendite põhjal ei saa usaldusväärselt tuvastada tegelikke asjaolusid ega määrata seega hüvitist ka osaliselt. Nagu halduskohus on märkinud, eeldaks taotluse osaline rahuldamine hüvitise määramiseks vajalike asjaolude tõendatust näiteks mingi perioodi osas, millist olukorda käesoleval juhul ei esine. TLS § 1 lg-st 1 tulenevalt on töölepingu sõlmimise eelduseks, et tööandjal on olemas töö, mida töötajale pakkuda, ning ka vahendid, millest maksta töötajale kokkulepitud töötasu. Antud kaasuse eripäraks on see, et isikule ei ole töötasu makstud kogu väidetava töötamise perioodi (5 kuud) jooksul, kusjuures isik ei ole saamata jäänud tasude sissenõudmiseks pöördunud ka töövaidluskomisjoni ega kohtu poole. Töötaja selline käitumine ei ole eluliselt usutav. Apellandi enda poolt töötukassale esitatud dokumendid kinnitavad, et ta ei ole Laurell Investment AS-s (pankrotis) kokana töötanud, kuna apellant lisas töötukassale 04.06.2010 esitatud töötuskindlustushüvitise taotlusele viimase tööandjana Zalzland OÜ tõendi, kus ta 6

(12)töötas 12.06.2009–01.03.

Eesti Töötukassa 14.03.2011 otsusega on tööandja maksejõuetuse hüvitis määratud kolmele Laurell Investment AS (pankrotis) töötajale. Nimetatud ajal puudusid töötukassal nende isikute kohta esitatud dokumentide ebausaldusväärsusele viitavad andmed. Asjas hilisemalt esitatud dokumentidega seonduvalt on töötukassa asunud teostama järelkontrolli ka nende isikute osas ning võtnud neilt täiendavad selgitused töötamise asjaolude kohta Laurell Investment AS-s (pankrotis). HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise reeglina kaalutlusõiguse alusel. Töötukassa peab mõistlikuks, et nimetatud isikute osas otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine pärast kohtuvaidluses lahendi jõustumist. Töötukassa võimalik ebaõige halduspraktika ja hüvitise määramine kolmandatele isikutele ei saa tõendada töösuhte olemasolu käesolevas asjas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et TKindlS § 22 lg 1 alusel töötukassa poolt tehtav otsus tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise määramise või määramata jätmise kohta ei ole kaalutlusotsus. Apellant on kaalutlusõiguse olemust mõistnud ekslikult, pidades kaalutlusotsuseks töötukassa õigust rahuldada taotlus osaliselt, kui tuvastatud asjaolude põhjal on taotletava hüvitise summa põhjendatud üksnes teatavas osas. Kaalutlusõigus on haldusorganile õigusaktidega antud õigus otsustada meetme võtmise või selle võtmata jätmise otstarbekuse üle (otsustusdiskretsioon) või haldusorgani õigus valida mitme erineva õiguspärase lahenduse vahel (valikudiskretsioon). Seevastu TKindlS ei anna töötukassale võimalust jätta isikule hüvitis määramata, kui seaduses sätestatud hüvitise määramise aluste esinemine on tõendatud, samuti puudub töötukassal kaalumisruum määratava hüvitise suuruse üle otsustamisel, sest hüvitis tuleb määrata seaduses sätestatud ulatuses (TKindlS § 20). Töötukassal oli ja on küll seadusest tulenev õigus rahuldada taotlus ka osaliselt (käesoleval ajal viitab sellele otseselt 01.05.2011 jõustunud TKindlS § 22 lg 1 2), kuid määratava hüvitise suuruse taotletava summaga võrreldes vähendamise aluseks ei saa olla mitte töötukassa enda kaalutlus, vaid taotluse läbivaatamise käigus tuvastatud asjaolud. Ulatuses, milles taotluses märgitud summa on usaldusväärselt põhjendatud, ei saa töötukassa jätta hüvitist määramata.
Käesolevas asjas on apellant sisuliselt heitnud töötukassale ette hoopis seda, et olukorras, kus töötukassa pidas tema töötamise tõendamiseks esitatud dokumente ebausaldusväärseteks, ei ole haldusorgan ka ise konkreetselt välja selgitanud, kas ja millises ulatuses võis kaebaja Laurell Investment AS-s (pankrotis) siiski töötada, ning seetõttu on taotlus jäetud apellandi osas õigusvastaselt tervikuna rahuldamata. Seega on vaidlus esmajoones selle üle, kas töötukassa on haldusakti andmisel piisaval määral rakendanud uurimispõhimõtet või mitte. Ringkonnakohus rõhutab, et ehkki haldusmenetluses kehtib tõepoolest uurimispõhimõte, ei saa seda siiski käsitada haldusorgani absoluutse kohustusena selgitada iseseisvalt välja kõik asja lahendamisel vähegi tähtsust omada võivad asjaolud (sh üksikasjalikult kontrollida kõiki menetlusosaliste poolt püstitatud teoreetiliselt mõeldavaid hüpoteese), vaid uurimispõhimõtte rakendamise ulatust piiravad teatud määral ka teised haldusmenetluse üldpõhimõtted, eelkõige HMS § 5 lg-s 2 sätestatud nõue viia haldusmenetlus läbi küll eesmärgipäraselt ja 7

(12)efektiivselt, kuid samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Muu hulgas seab antud juhul asjassepuutuvas menetluses uurimispõhimõtte rakendamise ulatusele mõningad piirangud TKindlS § 22 lg-test 1 ja 2 tulenev küllaltki lühike menetlustähtaeg (kehtiva regulatsiooni kohaselt 30 + 14 päeva, enne 01.05.2011 koguni 10 + 14 päeva). Samuti on oluline, et käesolev vaidlus on tõusetunud soodustava haldusakti andmiseks esitatud taotluse lahendamise käigus tehtud otsustuse pinnalt, mitte aga töötukassa poolt omal initsiatiivil adressaati koormava haldusakti andmisest (erinevalt näiteks õigusliku aluseta või ülemääraselt makstud hüvitise TKindlS § 46 järgi tagasinõudmise olukorrast). Sellest tulenevalt võib halduskohtuga nõustuda, et tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise avaldusele lisatavad dokumendid peaksid olema üldjuhul piisavad, et töötukassa saaks nende alusel kontrollida taotletava summa põhjendatust ja teha TKindlS § 22 lg-s 1 sätestatud sisulise otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta. Seejuures ei ole töötukassa käesoleval juhul sugugi piirdunud vaid pankrotihaldurite esitatud taotluste ja neile lisatud dokumentide hindamisega, vaid on kogunud ka ise täiendavaid tõendeid ja teinud lisadokumentide esitamiseks ettepanekuid menetlusosalistele.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub nii töötukassa 09.12.2011 otsustest kui ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et töötukassa ei ole pidanud haldusmenetluses kogutud dokumentide ja seletuste põhjal üldse tõenäoliseks, et kaebaja Laurell Investment AS-s (pankrotis) töötas, mitte ei ole seadnud kahtluse alla pelgalt töötamist täistööajaga. Vaidlustatud otsustest ei saa järeldada, et töötukassa oleks pidanud kaebaja töötamist nimetatud äriühingus tõendatuks kas või osaliselt. Kuna haldusmenetluse käigus seni esitatud ja kogutud materjalide põhjal ei olnud kaebaja töötamine Laurell Investment AS-ga (pankrotis) sõlmitud töölepingu järgi üldse tõendatud, puudus haldusorganil alus pankrotihalduri taotlust rahuldada ka selles märgitust väiksemas ulatuses. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et taotluse osaline rahuldamine eeldab ka huvitatud isiku poolt asjakohaste täpsustuste ja tõendite esitamist. Käesoleval juhul on apellant piirdunud üksnes formaalsete või üldise sisuga dokumentide esitamisega, mille ebapiisavus töösuhte tegeliku olemasolu tõendamiseks on talle haldusmenetluse käigus üheselt arusaadavalt teatavaks tehtud (töötukassa on saatnud kõigile asjaomastele töötajatele tutvumiseks haldusakti projekti). Sellises olukorras pidi olema apellandile teada, et kui ta soovib hüvitise määramist vähemalt osaliselt, siis tuleb tal töötukassale esitada täiendavaid andmeid ja dokumente, mis tema töötamist (tööülesannete tegelikku täitmist) tõendaksid. Töötukassa on muu hulgas viidanud, et küsis Laurell Investment AS-lt (pankrotis) lisaandmeid äriühingul reaalse majandustegevuse olemasolu kinnitamiseks, kuid need jäeti esitamata. Samuti on vastustaja menetluse käigus kogunud taotluse lahendamiseks ka ise hulgaliselt täiendavaid andmeid, eelkõige maksuhaldurilt ja haigekassalt. Töötukassa uurimiskohustus ei ulatu kaugemale sellest, et ta teeb asjakohased järelepärimised teistele riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustele, kellelt saab mõistlikult eeldada asja lahendamiseks oluliste andmete valdamist, samuti selgitab taotlejale või huvitatud isikule (töötajale), milliseid asjaolusid on tarvis taotluse lahendamiseks täiendavalt tõendada ja teeb talle ettepaneku vastavad tõendid esitada või taotleda tõendite kogumiseks haldusorgani abi, kui mingid konkreetsed tõendid ei ole menetlusosalisele endale kättesaadavad
Apellandi väited omandipõhiõiguse rikkumisest ei ole põhjendatud. Töötajal ei teki pelgalt halduri poolt taotluse esitamisest veel õiguspärast ootust, et taotlus vähemalt osaliselt rahuldatakse. Puudub ka igasugune haldusorgani varasem otsustus, millega oleks loetud kaebaja kõnealustes äriühingutes töötamine vähemasti teatud ulatuses tõendatuks ja millel saaks apellandi väidetav õiguspärane ootus põhineda. 8

(12)

Halduskohus ei ole olnud asja lahendamisel erapoolik ja kohus on võtnud arvesse kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid sätteid. Alates 01.05.2011 kehtiv TKindlS § 22 lg 1 2 näeb ette üksikasjalikumad alused, mis annavad töötukassale õiguse käesoleva vaidlusega võrreldes küllalt sarnastel põhjustel (töölepingute sõlmimine lähikondsetega sisuliselt äriühingu maksejõuetuse tingimustes) keelduda tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise maksmisest või hüvitise summat vähendada. Nimetatud sättest või selle puudumisest sõltumata on (ja oli ka käesolevas asjas pankrotihaldurite avalduste esitamise ajal) töötukassal õigus TKindlS § 22 lg 1 alusel jätta hüvitis täielikult või osaliselt määramata, kui ta tuvastab, et taotletav summa ei ole põhjendatud (sh põhjusel, et puudub tegelik töösuhe). Käesoleval juhul on töötukassa 09.12.2011 otsuses tuginenud esmajoones TKindlS § 22 lg-le
Töötukassa on 09.12.2011 otsuses põhjalikult hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid ning apellandi vastuväited haldusaktidele on kogu kohtumenetluse kestel jäänud üldsõnalisteks ja vastustajale tehtud etteheited seonduvad peamiselt menetluslike küsimustega (uurimispõhimõtte väidetav rikkumine). Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega otstarbekaks hakata käesolevas otsuses kõiki kohtutoimikus sisalduvaid tõendeid üksikasjalikult üle hindama, vaid viitab üksnes kõige olulisematele aspektidele, mis vastustaja ja halduskohtu järelduste õigsust kinnitavad. A. J. 04.03.2011 seletuse (tl 87) kohaselt tegutses hotelli Salzburg operaatorina Laurell Investment AS kuni 11.06.2009, Zalzland OÜ 12.06.2009–01.02.2010 ja Salzburg Invest OÜ 01.04.2010–30.09.
Laurell Investment AS tegeles 03.05.2008–31.07.2010 lisaks Vormsi puhkebaasi rajamisega ja selle ettevalmistustöödega (alates 12.06.2009 üksnes sellega). Kaebaja on 01.12.2009 töölepingu nr 207 (tl 99p-100p) kohaselt asunud Laurell Investment AS-s tööle koka ametikohale (ametijuhend – tl 101p-102) täistööajaga ja igakuise töötasuga 10 000 krooni. Töö tegemise asukohaks on lepingu kohaselt hotell Salzburg (Pärnu mnt 555, Tallinn). Tööleping on lõpetatud seoses koondamisega 30.04.2010 (tl 101). Vaidlust ei ole olnud selles, et Vormsi puhkebaas reaalselt tegutsema ei hakanud ja majutuskoha rajamise ettevalmistamisega seotud tegevus seisnes väidetavalt peamiselt vajaliku dokumentatsiooni koostamises (üldine tuleohutusjuhend, sissejuhatav tööohutus- ja töötervishoiualane juhend, juhend esmaabi andmiseks, toitlustusettevõtte enesekontrollisüsteemi plaan). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kui vastustajale esitatud töötajate tööajagraafikute (tl 54-57p) järgi töötas
a detsembrist kuni
a juulini Laurell Investment AS-s täistööajaga keskmiselt kümmekond töötajat, siis saanuks nende kõigi tööülesanded seostuda Vormsi puhkebaasi tarbeks majutuskohale üsna tüüpilise sisuga ja mitte kuigi mahuka dokumentatsiooni koostamisega. Samal ajal puudus äriühingul kõnealusel perioodil igasugune majandustegevus (vt käibedeklaratsioonide andmed – tl 80p-83; samuti Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 26.08.2010 otsus nr 14416 Laurell Investment AS käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise kohta – tl 73p-74) ja raha töötasude maksmiseks (Laurell Investment AS pangakontode 01.10.2009–01.09.2010 väljavõtete kohaselt lõppes igasugune arveldamine hiljemalt jaanuaris 2010 – tl 58-62p), kusjuures kaebajaga 01.12.2009 sõlmitud töölepingu alusel mingeid töötasusid temale tegelikult ka välja ei makstud (tl 102p-103p), ehkki äriühing töötasu maksmist maksuhaldurile deklareeris (tl 76p-79p). Saamata jäänud töötasu nõude on kaebaja sellele vaatamata esmakordselt esitanud alles pankrotimenetluse käigus (tl 99). Vaidlusaluse töölepingu fiktiivsusele osutavad ka ravikindlustuse andmekogusse tehtud sissekanded (tl 69p), mille kohaselt oli kaebaja kuni 11.06.2009 kindlustatud küll Laurell Investment AS kaudu, kuid perioodil 12.06.2009– 26.10.2010 oli tema tööandjaks märgitud üksnes Zalzland OÜ. Viited haigekassale ajakohaste andmete elektroonilise esitamise keerukusest tulenevatele takistustele (vt A. J. seletus Tallinna Halduskohtu 05.09.2011 istungil haldusasjas nr 3-11-1627, kohtuistungi protokolli lk 3 – tl 33) ei ole tõsiseltvõetavad, sest väidetav tööleping kehtis viis kuud, mille jooksul pidi 9

(12)andmete esitamine olema igal juhul teostatav. Vastustaja on põhjendatult toonud välja ka asjaolu, et kaebaja on varem (04.06.2010 avaldus – tl 105p) taotlenud töötukassalt ka töötuskindlustushüvitist, lisades sellele tööandjana üksnes Zalzland OÜ tõendi töösuhte olemasolu kohta perioodil 12.06.2009–01.03.2010 (tl 106) ning Zalzland OÜ-ga 12.06.2009 sõlmitud töölepingu nr 7 (kokk hotellis Salzburg igakuise töötasuga 10 400 krooni) ja selle 25.02.2010 muudatuse (tl 108p). Nimetatud andmete alusel on Eesti Töötukassa 05.07.2010 otsusega nr 110036957 (tl 104p-105) kaebajale töötuskindlustuse hüvitise ka määranud. Kogumis muude asjaoludega tekitab põhjendatult kahtlust seegi, et enamikus Laurell Investment AS-ga (pankrotis) sõlmitud vaieldavatest töölepingutest on töötajate töötasud identsed, sõltumata nende ametikohast ja tööülesannetest (vt pankrotihalduri avalduse lisa – tl 50p). Eelnevalt juba välja toodud asjaolude valguses on lisaks märkimisväärne, et A. J. märkis tema poolt 18.02.2010 koostatud ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile adresseeritud (kuid esitamata jäänud) investeeringutoetuse avalduse p-s 46.2 Laurell Investment AS töötajate arvuks

aastal „0“ (tl 91p). Ehkki A. J. on Tallinna Halduskohtu 20.03.2012 istungil haldusasjas nr 3-11-3055 täpsustanud, et avalduses oli töötajate arv ebaõige, sest tegemist ei olnud lõpliku dokumendiga ning kuna projekti ära ei esitatud, siis ei kajasta see viimaseid andmeid (vt protokolli lk 6 – tl 165), ei ole see selgitus ratsionaalselt võttes usutav. Ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline hinnata neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (nt Riigikohtu 24.01.2011 otsus nr 3-3-1-73-10, p 24; 19.05.2009 otsus nr 3-3-1-32-09, p 19). Ringkonnakohus ei pea tõenäoliseks, et 18.02.2010 kuupäeva kandvas taotluse projektis saaks perioodi 01.01.2009–31.12.2009 kohta äriühingu töötajate arv olla märgitud esmaselt ekslikult, kuivõrd tegelik väärtus või vähemasti selle väärtuse nullist erinemine pidi olema koostajale vaieldamatult teada. Samas ei ole jäetud vastavat lahtrit tühjaks, vaid märgitud sellesse konkreetne number („0“).
Asjaolust, et töötukassa on osadele Laurell Investment AS-s (pankrotis) töötanud isikutele hüvitise määranud, ei järeldu, et samas äriühingus pidi samal ajavahemikul vähemasti osaliselt töötama ka apellant, ning seda sõltumata vastustaja poolt teiste isikute suhtes järelkontrolli läbiviimisest või selle tulemustest. Iga isiku suhtes tuleb hüvitise määramise aluste esinemine tuvastada eraldiseisvalt. Riigivõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) lähtuvalt puudub haldusakti adressaadil nii väidetavast õiguspärasest ootusest kui ka võrdse kohtlemise põhimõttest tulenev subjektiivne õigus nõuda haldusorganilt ebaõige halduspraktika laiendamist ka teda puudutava taotluse suhtes (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12; 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13; 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04, p 18).
Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus ei ole võtnud otsuses seisukohta töötukassa hinnangu osas, et kaebaja vaidlusalune töösuhe oli üksnes näiline. Tallinna Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 märkinud sõlmitud töölepingu osas üheselt arusaadavalt, et kohtu hinnangul on töötukassa tuvastatud asjaolude pinnalt põhjendatult järeldanud, et tegemist oli näiliku töösuhtega ja kohus ei pea vajalikuks hakata vaidlustatud haldusaktides sisalduvaid sellekohaseid põhjendusi kordama, nõustudes nende kõigiga täielikult. Samuti nõustus kohus vastustajaga selles, et töötukassa saab haldusmenetluse käigus välja selgitada ka töösuhte näilisuse.

§ 165

lg 2 kohaselt juhul, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega 10

(12)nõustumisele. Kuna töötukassa on 09.12.2011 otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea kaebaja ja Laurell Investment AS (pankrotis) 01.12.2009 sõlmitud töölepingus kajastatud töösuhte tegelikku olemasolu tõendatuks, puudub alus heita esimese astme kohtule ette otsuse põhjendamise kohustuse täitmata jätmist. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et olemasolevate tõendite põhjal on tõenäoline, et kaebaja ja Laurell Investment AS (pankrotis) vahel 01.12.2009 sõlmitud töölepinguga nr 207 (lõpetatud 30.04.2010) on soovitud üksnes jätta mulje tehingu (töösuhte) olemasolust ning lepingus väljendatud tahteavaldustel ei olnud tegelikkuses avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Seega oli tegemist näiliku tehinguga, mis on tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg-d 1 ja 2) ja millel seega igasugused õiguslikud tagajärjed puuduvad. Töölepingu näilikkusele viitavad käesoleva otsuse punktis 13 toodud asjaolud kogumis. Pole põhjust kahelda, et üleüldine majandussurutis mõjutas oluliselt hotelli Salzburg operaatorite majandustegevust ja kavandatud Vormsi puhkeküla rajamist ning TKindlS §-s 20 sätestatud hüvitise eesmärk ongi kaitsta töötajaid tööandja maksejõuetuse korral (st kui tööandja ei suuda töötajatele kokkulepitud töötasu välja maksta). Seaduse eesmärk ei ole aga hüvitise maksmine olukorras, kus väidetavat töösuhet tegelikkuses ei eksisteerinud, sest sellisel juhul töötaja TKindlS-s ettenähtud kaitset ei vaja. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel ignoreerinud ka asjassepuutuvaid eraõiguse põhimõtteid ja norme. Apellandi etteheited lähtuvad ekslikust arusaamast, et kuna vastustaja ega halduskohus ei ole tuvastanud, et kaebaja tööandjale tööd ei teinud (st pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis saaksid tõsikindlalt välistada vaidlusaluses töölepingus kokkulepitu täitmise kaebaja poolt), siis tuleb tema poolt töö tegemist ja järelikult ka töölepingu sõlmimist eeldada, mistõttu ei saa esitatud lepingut pidada näilikuks. Olukorras, kus apellant on kogu haldus- ja kohtumenetluse käigus väitnud, et ta tegi töölepingus kokkulepitud tööd, tuleb esmajoones temal endal esitada tõendid, mis seda faktiväidet kinnitaksid. Põhjendamatu oleks nõuda, et töötukassa peaks hüvitise määramiseks esitatud avalduse tervikuna rahuldamata jätmiseks tõendama ära negatiivse asjaolu esinemise ehk isiku mittetöötamise fakti (vt nt Riigikohtu 29.05.2012 otsus nr 3-2-1-64-12, p 16; 21.12.2007 otsus nr 3-2-1-123-07, p 15). 16. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb E.

H.-B. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.04.2012 otsus muutmata. 17. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole. Nii varasema

§ 92

lg 1 kui ka kehtiva

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Varasema

§ 93

lg-st 2 ja kehtiva

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus on E.

H.-B. taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku 375,97 eurot (sh riigilõiv 15,97 eurot – tl 37, tl 146-149), millest halduskohtu istungiga seotud 120 euro suuruse õigusabikulu kandmine ei ole nõuetekohaselt tõendatud (esitatud on üksnes advokaadibüroo arve – tl 149; menetluskulude kantuse nõude sisustamise kohta vt Riigikohtu 04.06.2012 täiendav kohtuotsus nr 3-3-1-12-12, p 14). Kuna halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, jäid kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes on M. V. kandnud menetluskulusid kokku 15,97 eurot (riigilõiv apellatsioonkaebuselt – tl 205). Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti E. H.-B. kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Eesti Töötukassa esimese ega teise astme kohtus 11

(12)menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 12