← Eesti

3-11-3061/36

Obsah (7)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 165§ 200§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2012. a, Tallinn Haldusasja numb

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Laurell Investment AS (pankrotis) pankrotihaldur Maire Arm esitas 09.11.2010 Eesti Töötukassale avalduse töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) alusel hüvitise maksmiseks 3-11-3061 tööandja maksejõuetuse korral avaldusele lisatud nimekirjas märgitud töötajatele, sealhulgas T. K-le.
  2. Eesti Töötukassa 09.12.2011 otsusega nr 311000553 otsustati TKindlS § 22 lg 1 alusel jätta tööandja maksejõuetuse hüvitis T. K-le määramata.
  3. Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) haldur Tiina Mitt esitas 13.01.2011 2010 Eesti Töötukassale avalduse TKindlS alusel hüvitise maksmiseks tööandja maksejõuetuse korral avaldusele lisatud nimekirjas märgitud töötajatele, sealhulgas T.K-le.
  4. Eesti Töötukassa 09.12.2011 otsusega nr 311000554 otsustati TKindlS § 22 lg 1 alusel jätta tööandja maksejõuetuse hüvitis T. K-le määramata.
  5. T. K. esitas 30.12.2011 Tallinna Halduskohtule kaebused Eesti Töötukassa 09.12.2011 otsuste tühistamiseks teda puudutavas osas ja töötukassa kohustamiseks vaadata taotlused uuesti läbi. Kaebuste põhjendused: 1) ekslik on töötukassa järeldus, et Laurell Investment AS (pankrotis) ja T. K. vahel puudus töölepinguline suhe. Töölepingu kehtivust ei mõjuta ravikindlustuse olemasolu või selle puudumine, samuti asjaolud, kas tööandja on maksnud seaduses ettenähtud makseid, milline oli töötasu suurus või kas töötaja on kasutanud talle seadusega ettenähtud puhkust. Otsuses nr 311000553 on seatud kahtluse alla ka tööandja esitatud tööajagraafikud ja töötundide arv. Töösuhte puudumise korral ei saa aga üldse väita, et tööajagraafikud ja töötundide arv on ebausaldusväärsed. Seega on vaidlustatud otsus vastuoluline ja rikutud on haldusakti põhjendamise kohustust. Kui töötukassa on möönnud Laurell Investment AS (pankrotis) ja kaebaja vahel töölepingulise suhte olemasolu (seades kahtluse alla üksnes täistööajaga töötamise usaldusväärsuse), tulnuks vastustajal uurimisprintsiipi rakendades välja selgitada, millises ulatuses tuleb lugeda T. K. töötamine Laurell Investment AS-s (pankrotis) usaldusväärseks ja määrata hüvitis osaliselt. Isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitise vähemalt sellele osale, mis on töötukassa hinnangul usaldusväärne ja põhjendatud. Ebaloogiline ja ebamõistlik on väita, et Laurell Investment AS-s (pankrotis) ükski isik tegelikult ei töötanud. Laurell Investment AS (pankrotis) oli reaalselt tegutsev ja mitmete töötajatega äriühing, mille majandustegevus hääbus peamiselt majandussurutise tõttu. Töötukassa ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel rakendanud piisavalt uurimispõhimõtet ega arvestanud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, mistõttu tuleb haldusakt tühistada. Vaidlustatud otsuses toodud põhjendused sõlmitud töölepingu näilisusest kui tühisest tehingust on asjakohatud, sest kohus ei ole töölepingu tühisust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 mõttes tuvastanud; 2) Salzburg Invest OÜ-ga (likvideerimisel) seotud osas (otsus nr 311000554) on otsuses esitatud eeltoodutega samasugused põhjendused. Lisaks on töötukassa leidnud, et Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) ja T. K. vahel puudus töölepinguline suhe, kuid samas märkinud, et tõenäoliseks ei saa pidada samaaegselt kahes äriühingus täistööajaga töötamist. Töösuhete puudumise korral ei saa väita, et tõenäoline pole samaaegne täistööajaga töötamine kahes äriühingus, mistõttu on otsus vastuoluline ja rikutud on haldusakti põhjendamise kohustust. Kui töötukassa on möönnud Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) ja kaebaja vahel töölepingulise suhte olemasolu (seades kahtluse alla üksnes samaaegselt kahes äriühingus täistööajaga töötamise usaldusväärsuse), tulnuks vastustajal uurimisprintsiipi rakendades välja selgitada, millises ulatuses tuleb lugeda T. K. töötamine Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) usaldusväärseks, ja määrata hüvitis osaliselt. Ebaloogiline ja ebamõistlik on väita, et Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) ükski isik tegelikult ei töötanud. Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) oli reaalselt tegutsev ja mitmete töötajatega äriühing, mille majandustegevus kattus osaliselt Laurell Investment AS (pankrotis) tegevusega ja hääbus peamiselt majandussurutise tõttu. TKindlS-s ei ole sätestatud, et töötukassal oleks võimalik keelduda hüvitise maksmisest, kui nõude aluseks 2

(12)3-11-3061 on tööleping, mis on sõlmitud ilmselgelt põhjendamatult ning eesmärgiga taotleda selle alusel hüvitist. Sellist alust ei saa seadusest tuletada ka tõlgendamise teel, sest see oleks vastuolus õigusselguse põhimõttega. Vaidlustatud otsuses viidatud TKindlS § 22 lg 1 2 on kohaldatav vähemalt ühe TKindlS § 22 lg 1 p-des 1-3 sätestatud materiaalse aluse esinemisel, kuid vastustaja ei ole neist ühelegi viidanud; 3) ekslik on vastustaja seisukoht, et kõik T. K. töölepingust tulenevad ülesanded Salzburg Invest OÜ-s olid seotud osaühingu juhtimisega (T. K. oli Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) juhatuse liige 12.01.2010-25.08.2010) ja kaebajal puudus äriühingu juhtimisest lahus seisev funktsioon; 4) vastustaja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, sest on maksnud hüvitist samasuguses olukorras teistele isikutele; 5) vaidlustatud otsuste põhjendused töölepingute näilisuse osas on asjakohatud, sest kohus ei ole töölepingu tühisust tuvastanud.
  1. Eesti Töötukassa palus jätta kaebused rahuldamata. Vastuväited kaebusele: 1) vaidlustatud otsused tuginevad faktilistele asjaoludele ning on materiaalselt ja formaalselt õiguspärased. Hüvitised jäeti määramata eelkõige vastustajale esitatud andmete ebausaldusväärsuse ja vastuolulisuse tõttu, samuti põhjusel, et Laurell Investment AS-l (pankrotis) puudus kaebaja väidetava töötamise ajal igasugune majandustegevus. Esitatud dokumentide ja selgituste põhjal ei ole võimalik tuvastada töösuhte olemasolu, mistõttu ei ole võimalik määrata kaebajale ka tööandja maksejõuetuse hüvitist (vt ka Tallinna Halduskohtu 19.09.2011 otsus nr 3-11-1627). Kuna antud juhul ei ole töölepingu sõlmimisega kaasnenud sellele vastavaid õiguslikke tagajärgi (tööga kindlustamine, töötasu maksmine, ravikindlustus), siis on T. K. ja Laurell Investment AS (pankrotis) vahel sõlmitud töölepingu näol tegemist näiliku tehinguga. Haldusorganil on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus haldusmenetluses selgitada välja ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Isegi kui tegemist ei oleks näiliku töösuhtega, ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus töötaja ja tööandja poolt esitatakse hüvitise saamiseks selgelt ebaõiged andmed eesmärgiga eksitada haldusorganit. Pole tõendatud, et Laurell Investment AS (pankrotis) oleks üle võtnud OÜ Rendmark Kinnisvaraarendus poolt alustatud Vormsi puhkeküla rajamise projekti ning töölepingud on töötajatega sõlmitud ajavahemikul 01.12.2009–01.02.2010, mil Laurell Investment AS-s (pankrotis) majandustegevus puudus. Laurell Investment AS (pankrotis) tegevjuhi A. J. poolt 22.11.2011 esitatud dokumendis on kinnitatud, et seisuga 31.12.2009 oli Laurell Investment AS (pankrotis) töötajate arv 0; 2) esitatud andmete põhjal ei ole vastustaja suutnud tuvastada ka seda, kas või millisel määral eksisteeris tegelik töösuhe kaebaja ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) vahel. Olukorras, kus isik töötas väidetavalt ühel ja samal ajal ühes ja samas kohas kahes äriühingus täistööajaga, täites mõlema töölepingu alusel olemuslikult samu ülesandeid, ei saa vastustaja määrata üheselt kindlaks, millisel määral ta üht või teist töölepingut täitis. Seaduse mõte ei ole määrata hüvitist oletuslikult, vaid määratav summa peab olema põhjendatud ja vastama tegelikkusele, sealjuures on täpsete andmete esitamise kohustus tööandjal. Esitatud dokumendid viitavad ka sellele, et sõlmitud töölepingu näol võib olla tegemist näiliku tehinguga, taotlemaks töötukassalt võimalikult suures ulatuses hüvitist tööandja lähikondsetele. Seda kinnitab asjaolu, et töötajatega kokkulepitud töötasu summaks oli 766,94 eurot (12 000 krooni), mis on ligilähedane Eesti keskmisele töötasule (sellega on seotud hüvitamisele kuuluvate summade piirmäärad) ja kokkulepitud töötasu suurus ei sõltunud ametikohtadest ega tööülesannetest. Ka ei ole Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) suutnud kokkulepitud töötasu kellelegi välja maksta, kuid sellele vaatamata pole T. K. pöördunud saamata jäänud töötasu saamiseks töövaidluskomisjoni ega kohtu poole, mis osutab töösuhte näilikkusele.
  2. Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsusega jäeti T. K. kaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 3
(12)3-11-3061 1) TKindlS § 22 lg-st 1 tulenevalt on töötukassa pankrotihalduri avalduse saamisel kohustatud kontrollima taotluse põhjendatust. Muu hulgas tuleb töötukassal lisaks tööandja maksejõuetusele kontrollida, kas nõue tuleneb töölepingulisest suhtest ja kas taotletav summa on põhjendatud. Nõude põhjendatust kontrollitakse eelkõige sotsiaalministri 07.12.2006 määruses nr 66 loetletud dokumentide alusel. TKindlS § 1 lg 3 järgi kohaldatakse selles seaduses sätestatud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades TKindlS erisusi. Üheks erisuseks tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise avalduse menetluses on see, et avaldusele lisatavad dokumendid peavad üldjuhul võimaldama töötukassal vajaliku otsuse tegemist ning tuleb eeldada, et töötukassale esitatakse avalduse lahendamiseks piisavad usaldusväärsed ja tegelikkusele vastavad andmed. See ei tähenda siiski HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibi mittekohaldumist, vaid üksnes andmete esitamisel teatud hoolsuskohustuse olemasolu. Töötukassa peab taotluse õigeks lahendamiseks selgitama välja kõik asjas tähendust omavad asjaolud ega saa piirduda üksnes pankrotihalduri esitatuga, kui see on ebapiisav. Tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine ei ole kaalutlusotsus ning see, et juhtumi asjaolud võivad vajada põhjalikku uurimist ja hindamist, ei tähenda, et töötukassa teeb hüvitise määramise otsuse kaalutlusõiguse alusel. Kaebuses sisalduvad vastupidisest eeldusest lähtuvad väited on seetõttu ekslikud; 2) asjas puudub vaidlus Laurell Investment AS (pankrotis) maksejõuetuse tõendatuse üle. Kaebaja suhtes on taotlus jäetud rahuldamata üksnes põhjusel, et töösuhte olemasolu T. K. ja Laurell Investment AS (pankrotis) vahel ei ole tõendatud. Töötukassa on põhjendatult lähtunud töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-s 1 toodud töölepingu mõistest ja TKindlS § 20 lgs 1 sätestatut arvestades õigesti leidnud, et hüvitise määramiseks tuleb töötukassal tuvastada töösuhte olemasolu maksejõuetuks muutunud tööandjaga. Muu hulgas on töölepingu sõlmimise eelduseks, et tööandjal on olemas töö, mida töötajale anda, ning vahendid, millest kokkulepitud töötasu maksta, töötajal aga oskused ja võimalus kokkulepitud töö tegemiseks. Puudub alus väita, et töötukassa on olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamisel ja tõendite kogumisel rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei ole viidanud konkreetselt ühelegi kogumata jäänud tõendile. Esitatud töölepingu kohaselt töötas T. K. Laurell Investment AS-s (pankrotis) 01.02.2010–31.07.2010 müügijuhi ametikohal. Laurell Investment AS (pankrotis) tegevjuhi A. J. selgituste kohaselt tegeles äriühing 03.08.2008–31.07.2010 Vormsi puhkebaasi rajamisega ning töötajate töö sisuks oli projekti käivitamiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamine. Vaidlust ei ole selles, et Vormsi puhkeküla rajamine jäi ära. Haldusmenetluses kogutud tõendid ei kinnita, et Laurell Investment AS-l (pankrotis) oleks olnud käive ja majandustegevus, samuti rahalised vahendid, millest maksta töötasu. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis selle järelduse kummutaks. Töötukassa on põhjendatult seadnud kahtluse alla Vormsi puhkeküla rajamise ettevalmistustööde teostamise ja töölepingute sõlmimise olukorras, kus äriühingul puudusid rahalised vahendid ja käive, mis omakorda seab kahtluse alla täistööajaga töö tegeliku olemasolu ning esitatud tööajagraafikute usaldusväärsuse. Töötamist töölepingu alusel ei kinnita ka kaebaja poolt esitatud üldised ja kaebaja väidetavate tööülesannetega mittehaakuvad dokumendid (Vormsi puhkeküla üldine tuleohutusjuhend, sissejuhatav tööohutuse ja töötervishoiualane juhend, Vormsi puhkeküla juhend esmaabi andmiseks), millest ei nähtu lisaks nende koostajat ega koostamise aega; 3) Arvestades Laurell Investment AS (pankrotis) igapäevase majandustegevuse ja rahaliste vahendite puudumist, on töötukassa põhjendatult leidnud, et kaebaja töölepingu alusel töötamise tõendamiseks esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed ja töösuhte olemasolu ning töötamise mahtu tuvastada ei võimalda. Töötukassa järelduste õigsust kinnitab muu hulgas ravikindlustuse andmekogusse T. K-ga sõlmitud töölepingu kohta andmete esitamata jätmine. Töötukassa on kõigi tuvastatud asjaolude pinnalt põhjendatult järeldanud, et tegemist oli näiliku töösuhtega. Kohus nõustub haldusakti põhjendustega ega korda neid. Töötukassal on seejuures õigus haldusmenetluse käigus välja selgitada ka töösuhte näilisus; 4
(12)3-11-3061 4) ajas puudub vaidlus ka Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) maksejõuetuse tõendatuse üle. Kaebaja suhtes on taotlus jäetud rahuldamata esmajoones põhjusel, et esitatud dokumentide põhjal ei olnud võimalik tuvastada tegeliku töösuhte olemasolu T. K. ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) vahel või selle mahtu. Kaebaja etteheide töötukassa poolt uurimispõhimõtte rikkumise kohta on paljasõnaline ja alusetu. Muu hulgas ei ole kaebaja viidanud konkreetselt ühelegi kogumata jäänud tõendile. Töötukassa on kogunud asjakohased tõendid ja neid igakülgselt hinnates põhjendanud, miks ei ole võimalik tuvastada töösuhte olemasolu. Töötukassa järeldused töösuhte puudumise ja töösuhet tõendavate dokumentide ebausaldusväärsuse kohta on õiged, mida kinnitavad muu hulgas asjaolud, et T. K. on töölepingute ja tööajatabelite kohaselt 01.05.2010–30.09.2010 töötanud täistööajaga müügijuhina Laurell Investment AS-s (pankrotis) ning 01.02.2010–31.07.2010 müügijuhina Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel), kusjuures töötamise kohad langesid kokku. Vastustaja on põhjendatult seadnud kahtluse alla töösuhet tõendavate dokumentide ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) selgituste usaldusväärsuse. Kogutud dokumentide põhjal puudub võimalus ka tuvastada, millisel määral kaebaja Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) töölepingu alusel tööülesandeid täitis; 5) töötukassa on oma järeldused rajanud ka haldusmenetluses tuvastatud asjaoludele, et Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) on juhatuse liikmete A. J. ja T. K. lähikondsetega sõlminud töölepingud, kus kokkulepitud töötasu on teiste töötajate ja tegevusvaldkonnas keskmiselt makstavaga võrreldes oluliselt suurem ning kõigi lähikondsete töötasuks on 766,94 eurot (12 000 krooni), olenemata ametikoha tööülesannetest ja vastutusest, kusjuures töötasu ei ole kaebajale kordagi välja makstud. Seetõttu on töötukassa põhjendatult leidnud, et isegi kui T. K. töösuhte olemasolu Salzburg Invest OÜ-ga (likvideerimisel) oleks tuvastatav, tuleks nõue jätta rahuldamata selle põhjendamatuse tõttu. Töötukassa on kogutud tõendite pinnalt asunud seisukohale, et tegemist oli näiliku töösuhtega, mille eesmärgiks võis olla soov taotleda tööandja lähikondsetele töötukassast hüvitist ja seda võimalikult suures ulatuses. Töötukassa saab haldusmenetluse käigus välja selgitada ka töösuhte näilisuse. Hüvitise määramisest keeldumise aluste täpsustamine 01.05.2011 jõustunud TKindlS § 22 lg-ga 12 ei tähenda, et töötukassal puudus varem õiguslik alus keelduda hüvitise maksmisest, kui nõue on põhjendamatu; 6) ekslik on kaebaja seisukoht, et isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitisele vähemalt osaliselt, kui ta võis pankrotistunud äriühingus töötada kas või ühe päeva või isegi tunni. Töötukassal on kohustus kontrollida nõude põhjendatust esitatud dokumentidest ja õigusaktidest lähtuvalt ning ta peab vajadusel rakendama uurimispõhimõtet. Töötukassa ei saa aga lahendada tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise taotlusi oletuste põhjal, vaid määratav summa peab olema põhjendatud ja vastama tegelikkusele. Kaebaja väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisest on põhjendamatu. Hüvitise taotluse osaline rahuldamine ei olnud võimalik, sest see eeldaks hüvitise määramiseks vajalike asjaolude tõendatust näiteks mingi perioodi osas. Töötukassa on hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis ning vastastikuses seoses. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud ega sisalda vastuolusid. Töötukassa 09.12.2011 otsustega ei ole rikutud omandipõhiõigust. PS § 32 kaitseb olemasolevat vara ning ei laiene lootusele või võimalusele vara saada (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 10.07.2002 otsus vastuvõetavuse kohta asjas Gratzinger ja Gratzingerova vs. Tšehhi Vabariik, avaldus nr 39794/98). Töötukassa ei tee taotluste lahendamisel tõenäosuslikke otsustusi ja väide ebavõrdsest kohtlemisest on alusetu. Võrdset kohtlemist ei saa nõuda ka ebaõigele halduspraktikale tuginedes. Kuna vaidlustatud otsused on T. K. puudutavas osas õiguspärased ega riku kaebaja õigusi, ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõuded. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. T. K. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebused rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 5
(12)3-11-3061 1) vaidluse keskseks õiguslikuks küsimuseks on see, kas tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine (TKindlS § 22 lg 1) sisaldab kaalutlusõigust või mitte. Halduskohus on seda eitanud, kuid apellant selle seisukohaga ei nõustu. Seaduse mõtte ja eesmärgiga ei ole vastuolus TKindlS § 22 lg 1 alusel määratava hüvitise vähendamine ehk pankrotihalduri avalduse rahuldamine üksnes osaliselt. Sellist seisukohta on põhimõtteliselt tunnustanud ka kohtupraktika (vt Tallinna Halduskohtu 19.09.2011 otsus nr 3-11-1627) ning taotluse osalist rahuldamist ei välista ka 01.05.2011 jõustunud TKindlS § 22 lg 1 2. Isikul on tööandja maksejõuetuse korral subjektiivne õigus hüvitisele vähemalt selles osas, mille ulatuses on pankrotihalduri avaldus töötukassa hinnangul usaldusväärne ja põhjendatud (st taotluse osaline ebausaldusväärsus ja tõendamatus ei tähenda automaatselt kogu taotluse põhjendamatust), seda isegi siis, kui töötukassa peab tõenäoliseks, et töötaja võis pankrotistunud äriühingus töötada kas või ühe päeva või isegi ühe tunni. Vaidlustatud haldusaktidest saab järeldada, et töötukassa üheks peamiseks kaalutluseks apellandile tööandja maksejõuetuse hüvitise mittemääramisel oli see, et vastustaja ei pidanud tõenäoliseks (usaldusväärseks), et apellant töötas äriühingutes täistööajaga ehk tööajatabelites märgitud ulatuses. Puudub igasugune mõistlik alus jätta isik ilma seaduses ettenähtud hüvitisest ainuüksi seetõttu, et hüvitise väljamaksmiseks esitatud taotlus ei ole avaliku võimu kandja hinnangul osaliselt põhjendatud. Ka ei saa isikut jätta ilma seaduses ettenähtud hüvitisest tõenäosusliku otsustuse abil, ilma et talle määrataks hüvitist osas, milles see on tõenäoliselt siiski põhjendatud. Vaidlustatud otsused on oluliste kaalutlusvigadega, milles väljendub ka uurimispõhimõtte ebapiisav realiseerimine, kuna töötukassa ei ole välja selgitanud ega kaalunud, millises ulatuses oleks apellandile tööandja maksejõuetuse hüvitise määramine õigustatud. Rikutud on ka omandipõhiõigust, sest PS § 32 esemelises kaitsealas on muu hulgas nõuded, mille suhtes isikul on õiguspärane ootus, et need (vähemalt osaliselt) realiseeruvad; 2) halduskohus on asjale lähenenud tendentslikult ja olnud põhjendamatult kallutatud töötukassa poole. Kohus on otsuse tegemisel vaadanud mööda äriõiguse, võlaõiguse (sh töölepinguõiguse) ja pankrotiõiguse asjakohastest põhimõtetest ja normidest. Töötukassa ega halduskohus ei ole tuvastanud, et apellant ei teinud tööandjale tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest (TLS § 1 lg-d 1 ja 2). TLS § 4 lg 2 teise lause alusel loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Halduskohus jättis tähelepanuta sellegi, et maksejõuetu (pankrotiseaduse § 1 lg-d 2 ja 3) äriühingu (tööandja) majandustegevus oli pärsitud, mistõttu on kohatu põhjendada tööandja maksejõuetuse hüvitise mittemääramist sellega, et töötajale pole enne tööandja maksujõuetuks tunnistamist töötasu makstud. Vastasel korral muutuks sisutuks töötuskindlustuse üks eesmärkidest – töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral (TKindlS § 2). Tööandja maksejõuetuks muutumine ja tema maksejõuetuks tunnistamine toimub alati teatud ajalise nihkega. Üldine majandussurutis pärssis ka majutusteenust osutavate äriühingute, sh Laurell Investment AS (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) tegevust. Töötaja ei pea kandma neid äririske, mida tööandja on oma äritegevuse alustamiseks või edasiarendamiseks võtnud (sh töötajatele makstava töötasu suurusega seonduvad riskid). Puudub vaidlus, et töötukassa on osadele Laurell Investment AS-s (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) töötanud isikutele hüvitise määranud. Kuigi vastustaja on selgitanud, et ka nende osas kaalutakse järelkontrolli läbiviimist ja hüvitise tagasinõudmist, oleks halduskohus pidanud nende kohtuotsuse tegemise ajal õigusjõus olevate haldusaktidega arvestama. See ei tähendanuks tingimata apellandile hüvitise määramist, vaid juhul, kui töötukassa on vähemalt möönnud, et äriühingutes mõned inimesed siiski töötasid, ei ole võimalik tõsimeelselt ja usutavalt väita, et ülejäänud töötajad (sh apellant) nende äriühingute huvides tööd üldse ei teinud. Halduskohus ei ole mingil põhjusel võtnud otsuses seisukohta töötukassa poolt väidetud tehingute näilikkuse osas, millega on oluliselt rikutud menetlusnorme (kohtuotsuse põhjendamise kohustust). Töötuskindlustuse vahendeid 6
(12)3-11-3061 tuleb mõistagi kasutada läbipaistvalt ja säästlikult, kuid lubamatu on seda teha isikute õiguste kahjustamise hinnaga. 9. Eesti Töötukassa palub jätta T. K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) õige on halduskohtu seisukoht, et tööandja maksejõuetuse hüvitise avaldusele lisatavad dokumendid peaksid olema usaldusväärsed ja tegelikkusele vastavad ning seeläbi võimaldama töötukassal otsuse tegemist. Avaliku raha kasutamine tõenäosuslike otsuste alusel ei oleks kooskõlas avaliku huviga töötuskindlustusvahendite säästlikuks ja läbipaistvaks kasutamiseks. Antud juhul ei ole T. K. töösuhted Laurell Investment AS-ga (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ-ga (likvideerimisel) tõendatud. Töösuhte puudumist tõendavad nii Laurell Investment AS (pankrotis), Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) kui ka T. K. enda esitatud dokumendid, mistõttu ei oma tähtsust, kas töötukassa otsus on kaalutlusotsus või mitte. Kuna esitatud dokumentide põhjal ei ole töösuhte olemasolu tõendatud, siis puuduks töötukassal võimalus hüvitist määrata ka juhul, kui tegemist oleks kaalutlusotsusega; 2) tähelepanuväärne on asjaolu, et kuigi Laurell Investment AS (pankrotis) esitatud dokumentide kohaselt sõlmiti personalijuhi R. G. töötamise perioodil 01.12.2009–30.04.2010 kokku 11 töölepingut, on R. G. 19.03.2012 toimunud kohtuistungil haldusasja nr 3-11-3064 läbivaatamisel kinnitanud, et tema töötamise aja jooksul keegi tööle ei tulnud. Samuti jääb arusaamatuks, et kuigi töölepingu ja tööajaarvestuse tabelite kohaselt on T. K. töötanud täistööajaga nii Laurell Investment AS-s (pankrotis) kui ka Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel), on apellant kohtumenetluses sisuliselt soovinud hüvitise määramist osaliselt, võttes seega omaks ka osade dokumentide ebausaldusväärsuse. Tegemist on haldusorgani lubamatu eksitamise ja ebaõigete andmete esitamisega. Apellandi esindaja on korduvalt möönnud ebaõigsust, vastuolusid ja küsitavusi Laurell Investment AS (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) esitatud dokumentides, kuid selgusetuks jääb, miks ei ole töötukassale esitatud usaldusväärseid ja tegelikkusele vastavaid andmeid ning selle asemel soovitakse, et töötukassa selgitaks välja asjaolud, mis peaksid olema teada just tööandjatele ja töötajale endale. Ebausaldusväärsete ja tegelikkusele mittevastavate dokumentide ja tõendite põhjal ei saa usaldusväärselt tuvastada tegelikke asjaolusid ega määrata seega hüvitist ka osaliselt. Nagu halduskohus on märkinud, eeldaks taotluse osaline rahuldamine hüvitise määramiseks vajalike asjaolude tõendatust näiteks mingi perioodi osas, millist olukorda käesoleval juhul ei esine; 3) TLS § 1 lg-st 1 tulenevalt on töölepingu sõlmimise eelduseks, et tööandjal on olemas töö, mida töötajale pakkuda, ning ka vahendid, millest maksta töötajale kokkulepitud töötasu. Antud kaasuse eripäraks on see, et isikule, kes oli ühes äriühingus ka nõukogu liige, ei ole töötasu makstud kogu kahes äriühingus väidetava töötamise perioodi (8 kuud) jooksul, kusjuures isik ei ole saamata jäänud tasude sissenõudmiseks pöördunud ka töövaidluskomisjoni ega kohtu poole. Töötaja selline käitumine ei ole eluliselt usutav. Eesti Töötukassa 14.03.2011 otsusega on tööandja maksejõuetuse hüvitis määratud kolmele Laurell Investment AS (pankrotis) töötajale. Nimetatud ajal puudusid töötukassal nende isikute kohta esitatud dokumentide ebausaldusväärsusele viitavad andmed. Asjas hilisemalt esitatud dokumentidega seonduvalt on töötukassa asunud teostama järelkontrolli ka nende isikute osas ning võtnud neilt täiendavad selgitused töötamise asjaolude kohta Laurell Investment AS-s (pankrotis). HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise reeglina kaalutlusõiguse alusel. Töötukassa peab mõistlikuks, et nimetatud isikute osas otsustatakse haldusakti kehtetuks tunnistamine pärast kohtuvaidluses lahendi jõustumist. Töötukassa võimalik ebaõige halduspraktika ja hüvitise määramine kolmandatele isikutele ei saa tõendada töösuhte olemasolu käesolevas asjas. Ka osadele Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) töötajatele on töötukassa 14.03.2011, 19.05.2011 ja 02.06.2011 otsustega määratud hüvitised. Vastustaja hinnangul on nende isikute töösuhe tõendatud (mh olid isikute kohta esitatud andmed ravikindlustuse andmekogusse ja kokkulepitud töötasu suurus ei olnud asjaolusid 7
(12)3-11-3061 arvestades ebamõistlik) ning töötukassa ei ole nende suhtes alustanud ka järelkontrolli. Kolmandatele isikutele hüvitise määramine ei saa aga tõendada T. K. töösuhet Salzburg Invest OÜ-ga (likvideerimisel) ega selle kohta esitatud dokumentide usaldusväärsust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et TKindlS § 22 lg 1 alusel töötukassa poolt tehtav otsus tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise määramise või määramata jätmise kohta ei ole kaalutlusotsus. Apellant on kaalutlusõiguse olemust mõistnud ekslikult, pidades kaalutlusotsuseks töötukassa õigust rahuldada taotlus osaliselt, kui tuvastatud asjaolude põhjal on taotletava hüvitise summa põhjendatud üksnes teatavas osas. Kaalutlusõigus on haldusorganile õigusaktidega antud õigus otsustada meetme võtmise või selle võtmata jätmise otstarbekuse üle (otsustusdiskretsioon) või haldusorgani õigus valida mitme erineva õiguspärase lahenduse vahel (valikudiskretsioon). Seevastu TKindlS ei anna töötukassale võimalust jätta isikule hüvitis määramata, kui seaduses sätestatud hüvitise määramise aluste esinemine on tõendatud, samuti puudub töötukassal kaalumisruum määratava hüvitise suuruse üle otsustamisel, sest hüvitis tuleb määrata seaduses sätestatud ulatuses (TKindlS § 20). Töötukassal oli ja on küll seadusest tulenev õigus rahuldada taotlus ka osaliselt (käesoleval ajal viitab sellele otseselt 01.05.2011 jõustunud TKindlS § 22 lg 1 2), kuid määratava hüvitise suuruse taotletava summaga võrreldes vähendamise aluseks ei saa olla mitte töötukassa enda kaalutlus, vaid taotluse läbivaatamise käigus tuvastatud asjaolud. Ulatuses, milles taotluses märgitud summa on usaldusväärselt põhjendatud, ei saa töötukassa jätta hüvitist määramata.
  3. Käesolevas asjas on apellant sisuliselt heitnud töötukassale ette hoopis seda, et olukorras, kus töötukassa pidas tema töötamise tõendamiseks esitatud dokumente ebausaldusväärseteks, ei ole haldusorgan ka ise konkreetselt välja selgitanud, kas ja millises ulatuses võis T. K. Laurell Investment AS-s (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) siiski töötada, ning seetõttu on taotlus jäetud apellandi osas õigusvastaselt tervikuna rahuldamata. Seega on vaidlus esmajoones selle üle, kas töötukassa on haldusakti andmisel piisaval määral rakendanud uurimispõhimõtet või mitte. Ringkonnakohus rõhutab, et ehkki haldusmenetluses kehtib tõepoolest uurimispõhimõte, ei saa seda siiski käsitada haldusorgani absoluutse kohustusena selgitada iseseisvalt välja kõik asja lahendamisel vähegi tähtsust omada võivad asjaolud (sh üksikasjalikult kontrollida kõiki menetlusosaliste poolt püstitatud teoreetiliselt mõeldavaid hüpoteese), vaid uurimispõhimõtte rakendamise ulatust piiravad teatud määral ka teised haldusmenetluse üldpõhimõtted, eelkõige HMS § 5 lg-s 2 sätestatud nõue viia haldusmenetlus läbi küll eesmärgipäraselt ja efektiivselt, kuid samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Muu hulgas seab antud juhul asjassepuutuvas menetluses uurimispõhimõtte rakendamise ulatusele mõningad piirangud TKindlS § 22 lg-test 1 ja 2 tulenev küllaltki lühike menetlustähtaeg (kehtiva regulatsiooni kohaselt 30 + 14 päeva, enne 01.05.2011 koguni 10 + 14 päeva). Samuti on oluline, et käesolev vaidlus on tõusetunud soodustava haldusakti andmiseks esitatud taotluse lahendamise käigus tehtud otsustuse pinnalt, mitte aga töötukassa poolt omal initsiatiivil adressaati koormava haldusakti andmisest (erinevalt näiteks õigusliku aluseta või ülemääraselt makstud hüvitise TKindlS § 46 järgi tagasinõudmise olukorrast). Sellest tulenevalt võib halduskohtuga nõustuda, et tööandja maksejõuetuse hüvitise määramise avaldusele lisatavad dokumendid peaksid olema üldjuhul piisavad, et töötukassa saaks 8
(12)3-11-3061 nende alusel kontrollida taotletava summa põhjendatust ja teha TKindlS § 22 lg-s 1 sätestatud sisulise otsuse hüvitise määramise või määramata jätmise kohta. Seejuures ei ole töötukassa käesoleval juhul sugugi piirdunud vaid pankrotihaldurite esitatud taotluste ja neile lisatud dokumentide hindamisega, vaid on kogunud ka ise täiendavaid tõendeid ja teinud lisadokumentide esitamiseks ettepanekuid menetlusosalistele.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub nii töötukassa 09.12.2011 otsustest kui ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, et töötukassa ei ole pidanud haldusmenetluses kogutud dokumentide ja seletuste põhjal üldse tõenäoliseks, et T. K. Laurell Investment AS-s (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) töötas, mitte ei ole seadnud kahtluse alla pelgalt töötamist täistööajaga. Vaidlustatud otsustest ei saa järeldada, et töötukassa oleks pidanud T. K. töötamist nimetatud äriühingutes tõendatuks kas või osaliselt, ehkki arusaadavalt polnud vastustajal ka põhjust välistada hüvitise osalist määramist, kui peaks ilmnema uusi olulisi asjaolusid (pidades seda võimalust siiski ebatõenäoliseks). Kuna haldusmenetluse käigus seni esitatud ja kogutud materjalide põhjal ei olnud T. K. töötamine kummagi töölepingu järgi üldse tõendatud, puudus haldusorganil alus pankrotihaldurite taotlusi rahuldada ka neis märgitust väiksemas ulatuses. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et taotluse osaline rahuldamine eeldab ka huvitatud isiku poolt asjakohaste täpsustuste ja tõendite esitamist. Käesoleval juhul on apellant piirdunud üksnes formaalsete või üldise sisuga dokumentide esitamisega, mille ebapiisavus töösuhte tegeliku olemasolu tõendamiseks on talle haldusmenetluse käigus üheselt arusaadavalt teatavaks tehtud (töötukassa on saatnud kõigile asjaomastele töötajatele tutvumiseks haldusakti projekti). Sellises olukorras pidi olema apellandile teada, et kui ta soovib hüvitise määramist vähemalt osaliselt, siis tuleb tal töötukassale esitada täiendavaid andmeid ja dokumente, mis tema töötamist (tööülesannete tegelikku täitmist) tõendaksid. Töötukassa on muu hulgas viidanud, et küsis Laurell Investment AS-lt (pankrotis) lisaandmeid äriühingul reaalse majandustegevuse olemasolu kinnitamiseks, kuid need jäeti esitamata. Samuti on vastustaja menetluse käigus kogunud taotluse lahendamiseks ka ise hulgaliselt täiendavaid andmeid, eelkõige maksuhaldurilt ja haigekassalt. Töötukassa uurimiskohustus ei ulatu kaugemale sellest, et ta teeb asjakohased järelepärimised teistele riigi- või kohaliku omavalitsuse asutustele, kellelt saab mõistlikult eeldada asja lahendamiseks oluliste andmete valdamist, samuti selgitab taotlejale või huvitatud isikule (töötajale), milliseid asjaolusid on tarvis taotluse lahendamiseks täiendavalt tõendada, ja teeb talle ettepaneku vastavad tõendid esitada või taotleda tõendite kogumiseks haldusorgani abi, kui mingid konkreetsed tõendid ei ole menetlusosalisele endale kättesaadavad. Antud juhul pidid tõendamist vajavad asjaolud olema apellandile üheselt mõistetavad ka põhjusel, et samad küsimused olid eelnevalt põhjaliku arutluse all Tallinna Halduskohtu 19.09.2011 otsusega lahendatud haldusasjas nr 3-11-
  3. Apellandi väited omandipõhiõiguse rikkumisest ei ole põhjendatud. Töötajal ei teki pelgalt halduri poolt taotluse esitamisest veel õiguspärast ootust, et taotlus vähemalt osaliselt rahuldatakse. Puudub ka igasugune haldusorgani varasem otsustus, millega oleks loetud T. K. kõnealustes äriühingutes töötamine vähemasti teatud ulatuses tõendatuks ja millel saaks apellandi väidetav õiguspärane ootus põhineda.
  4. Halduskohus ei ole olnud asja lahendamisel erapoolik ja on võtnud arvesse kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid sätteid. Alates 01.05.2011 kehtiv TKindlS § 22 lg 1 2 näeb ette üksikasjalikumad alused, mis annavad töötukassale õiguse käesoleva vaidlusega võrreldes küllalt sarnastel põhjustel (töölepingute sõlmimine lähikondsetega sisuliselt äriühingu maksejõuetuse tingimustes) keelduda tööandja maksejõuetuse korral makstava hüvitise maksmisest või hüvitise summat vähendada. Nimetatud sättest või selle 9
(12)3-11-3061 puudumisest sõltumata on (ja oli ka käesolevas asjas pankrotihaldurite avalduste esitamise ajal) töötukassal õigus TKindlS § 22 lg 1 alusel jätta hüvitis täielikult või osaliselt määramata, kui ta tuvastab, et taotletav summa ei ole põhjendatud (sh põhjusel, et puudub tegelik töösuhe). Käesoleval juhul on töötukassa 09.12.2011 otsustes tuginenud esmajoones TKindlS § 22 lg-le
  1. Töötukassa on 09.12.2011 otsustes põhjalikult hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid ning apellandi vastuväited haldusaktidele on kogu kohtumenetluse kestel jäänud üldsõnalisteks ja vastustajale tehtud etteheited seonduvad peamiselt menetluslike küsimustega (uurimispõhimõtte väidetav rikkumine). Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus vajalikuks ega otstarbekaks hakata käesolevas otsuses kõiki kohtutoimikus sisalduvaid tõendeid üksikasjalikult üle hindama, vaid viitab üksnes kõige olulisematele aspektidele, mis vastustaja ja halduskohtu järelduste õigsust kinnitavad. A. J. 04.03.2011 seletuse kohaselt tegutses hotelli Salzburg operaatorina Laurell Investment AS kuni 11.06.2009, Zalzland OÜ 12.06.2009–01.02.2010 ja Salzburg Invest OÜ 01.04.2010– 30.09.
  2. Laurell Investment AS tegeles 03.05.2008–31.07.2010 lisaks Vormsi puhkebaasi rajamisega ja selle ettevalmistustöödega (alates 12.06.2009 üksnes sellega). T. K. on 01.02.2010 töölepingu nr 2164 kohaselt asunud Laurell Investment AS-s tööle müügijuhi ametikohale täistööajaga ja igakuise töötasuga 10 000 krooni. Töö tegemise asukohaks on lepingu kohaselt hotell Salzburg (Pärnu mnt 555, Tallinn). Tööleping on lõpetatud seoses koondamisega 31.07.
  3. Vaidlust ei ole olnud selles, et Vormsi puhkebaas reaalselt tegutsema ei hakanud ja majutuskoha rajamise ettevalmistamisega seotud tegevus seisnes väidetavalt peamiselt vajaliku dokumentatsiooni koostamises (üldine tuleohutusjuhend, sissejuhatav tööohutus- ja töötervishoiualane juhend, juhend esmaabi andmiseks, toitlustusettevõtte enesekontrollisüsteemi plaan). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kui vastustajale esitatud töötajate tööajagraafikute järgi töötas
  4. a detsembrist kuni
  5. a juulini Laurell Investment AS-s täistööajaga keskmiselt kümmekond töötajat, siis saanuks nende kõigi tööülesanded seostuda Vormsi puhkebaasi tarbeks majutuskohale üsna tüüpilise sisuga ja mitte kuigi mahuka dokumentatsiooni koostamisega. Lisaks puudus äriühingul samal perioodil igasugune majandustegevus ja raha töötasude maksmiseks (Laurell Investment AS pangakontode 01.10.2009–01.09.2010 väljavõtete kohaselt lõppes igasugune arveldamine hiljemalt jaanuaris 2010), kusjuures T. K-ga 01.02.2010 sõlmitud töölepingu alusel mingeid töötasusid temale tegelikult ka välja ei makstud, ehkki äriühing töötasu maksmist maksuhaldurile deklareeris. Saamata jäänud töötasu nõude on T. K. sellele vaatamata esmakordselt esitanud alles pankrotimenetluse käigus. Vaidlusaluse töölepingu fiktiivsusele osutab ka selle kohta ravikindlustuse andmekogusse sissekannete pika aja jooksul tegemata jätmine, mida ei ole usutavalt põhjendatud. Kogumis muude asjaoludega tekitab põhjendatult kahtlust seegi, et enamikus vaieldavatest töölepingutest on töötajate töötasud identsed, sõltumata nende ametikohast ja tööülesannetest. T. K. on 01.05.2010 töölepingu nr 20 kohaselt asunud Salzburg Invest OÜ-s tööle müügijuhi ametikohale täistööajaga ja igakuise töötasuga 12 000 krooni. Töö tegemise asukohaks on lepingu kohaselt hotell Salzburg (Pärnu mnt 555, Tallinn). Tööleping on lõpetatud seoses koondamisega 30.09.
  6. Esitatud töölepingu alusel T. K-le mingeid töötasusid tegelikult välja ei makstud. Saamata jäänud töötasu nõude on T. K. sellele vaatamata esmakordselt esitanud alles pankrotimenetluse käigus. Kogumis muude asjaoludega tekitab põhjendatult kahtlust seegi, et teisteski samal kuupäeval sõlmitud ja ka üheaegselt lõpetatud töölepingutes on töötajate töötasud identsed (12 000 krooni), sõltumata nende ametikohast ja tööülesannetest. Seejuures oli alles 12.01.2010 asutatud Salzburg Invest OÜ ajutise halduri aruande kohaselt muutunud maksejõuetuks juba
  7. a esimesel poolel (vt Harju Maakohtu 07.01.2011 määrus nr 2-10-54863). Ehkki tööleping puudutab perioodi, mil A. J. kinnitusel oli hotelli Salzburg operaatoriks tõepoolest Salzburg 10
(12)3-11-3061 Invest OÜ, ning majutuskoha pidamiseks on töötajate olemasolu hädavajalik, tuleb nõustuda, et töötukassale ei ole haldusmenetluse käigus esitatud peale formaalsete dokumentide mingeid muid konkreetseid ja usaldusväärseid andmeid, mis kinnitaksid, et T. K. 01.05.2010 töölepingu alusel Salzburg Invest OÜ-s vähemasti teatud ulatuses ka tegelikult töötas.
  1. Asjaolust, et töötukassa on osadele Laurell Investment AS-s (pankrotis) ja Salzburg Invest OÜ-s (likvideerimisel) töötanud isikutele hüvitise määranud, ei järeldu, et samades äriühingutes pidi samal ajavahemikul vähemasti osaliselt töötama ka apellant, ning seda sõltumata vastustaja poolt teiste isikute suhtes järelkontrolli läbiviimisest või selle tulemustest. Iga isiku suhtes tuleb hüvitise määramise aluste esinemine tuvastada eraldiseisvalt. Riigivõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) lähtuvalt puudub haldusakti adressaadil nii väidetavast õiguspärasest ootusest kui ka võrdse kohtlemise põhimõttest tulenev subjektiivne õigus nõuda haldusorganilt ebaõige halduspraktika laiendamist ka teda puudutavale taotlusele.
  2. Põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus ei ole võtnud otsuses seisukohta töötukassa hinnangu suhtes, et T. K. vaidlusalused töösuhted olid üksnes näilised. Tallinna Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses üheselt arusaadavalt märkinud, et kohtu hinnangul on töötukassa tuvastatud asjaolude pinnalt põhjendatult järeldanud, et tegemist oli näilike töösuhetega (mille eesmärgiks võis olla tahe taotleda tööandja lähikondsetele võimalikult suures ulatuses hüvitist töötukassast). Samuti nõustus kohus vastustajaga selles, et töötukassa saab haldusmenetluse käigus välja selgitada ka töösuhte näilisuse.

§ 165

lg 2 kohaselt juhul, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et olemasolevate tõendite põhjal on tõenäoline, et T. K. ja Laurell Investment AS (pankrotis) ning T. K. ja Salzburg Invest OÜ (likvideerimisel) vahel sõlmitud töölepingutega on soovitud üksnes jätta mulje tehingu (töösuhte) olemasolust ning lepingutes väljendatud tahteavaldustel ei olnud tegelikkuses avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Seega oli tegemist näilike tehingutega (TsÜS § 89 lg 1), mis on tühised (TsÜS § 89 lg 2) ja millel seega igasugused õiguslikud tagajärjed puuduvad. Töölepingute näilikkusele viitavad käesoleva otsuse punktis 15 toodud asjaolud kogumis. Pole põhjust kahelda, et majandussurutis mõjutas oluliselt hotelli Salzburg operaatorite majandustegevust ja kavandatud Vormsi puhkeküla rajamist, ning TKindlS §-s 20 sätestatud hüvitise eesmärk ongi kaitsta töötajaid tööandja maksejõuetuse korral (st kui tööandja ei suuda töötajatele kokkulepitud töötasu välja maksta). Seaduse eesmärk ei ole aga hüvitise maksmine olukorras, kus väidetavat töösuhet tegelikkuses ei eksisteerinud, sest sellisel juhul töötaja TKindlS-s ettenähtud kaitset ei vaja. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel ignoreerinud ka asjassepuutuvaid eraõiguse põhimõtteid ja norme. Apellandi etteheited lähtuvad ekslikust arusaamast, et kuna vastustaja ega halduskohus ei ole tuvastanud, et T. K. tööandjatele tööd ei teinud (st pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis saaksid tõsikindlalt välistada vaidlusalustes töölepingutes kokkulepitu täitmise T. K. poolt), siis tuleb tema poolt töö tegemist ja järelikult ka töölepingu sõlmimist eeldada, mistõttu ei saa esitatud lepinguid pidada näilikeks. Olukorras, kus apellant on kogu haldus- ja kohtumenetluse käigus väitnud, et ta tegi töölepingutes kokkulepitud tööd, tuleb esmajoones temal endal esitada tõendid, mis seda faktiväidet kinnitaksid. Põhjendamatu oleks nõuda, et töötukassa peaks hüvitise määramiseks esitatud avalduse tervikuna rahuldamata jätmiseks tõendama isiku mittetöötamise fakti. 11

(12)3-11-3061 18. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb T.

K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsus muutmata. 19. Kuna ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti T. K. kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Eesti Töötukassa esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Lauri Madise Viive Ligi Oliver Kask 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.