← Eesti

3-11-356/72

Obsah (8)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 4. september 2012, Tallinn Haldusasj

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kohustas 19.05.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/90-17 OÜ-d LinnaServis tasuma käibemaksu 586 357 krooni ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt 1 171 829 krooni. Maksuotsuse kohaselt väljastas OÜ LinnaServis
  2. a veebruarist kuni
  3. a märtsini fiktiivseid arveid OÜ-le Levadia Group ja OÜ-le Fertum Holding kokku 2 986 050 krooni ning deklareeris sellest tulenevalt alusetult tasumisele kuuluvat käibemaksu 537 489 krooni; samuti deklareeris OÜ-lt Belenga saadud fiktiivsete arvete alusel sisendkäibemaksu 1 123 846 krooni. Maksuhaldur leidis, et OÜ LinnaServis ei osutanud reaalselt teenuseid OÜ-le Levadia Group (kraana tehniline teenindamine, abihoone ehitamine objektil Maardu Vana-Narva mnt 24a) ja OÜ-le Fertum Holding (ehitus-, pinnase- ja heakorratööd objektidel Rae vallas Kesk tee 14a, Tallinnas Kesk-Sõjamäe 24 ja Maardus Vana-Narva mnt 24a) ega soetanud neil objektidel ise teenuseid OÜ-lt Belenga. Kuna OÜ LinnaServis oli teadlik, et OÜ Belenga ei olnud teenuse tegelik osutaja, ei saa ta väita, et tegutses heas usus. OÜ LinnaServis poolt OÜ-le Belenga tehtud väljamaksete näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega.
  4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus kohustas 29.11.2010 vastutusotsusega nr 13-7/79-8 A. K. ja I. K. solidaarselt tasuma OÜ LinnaServis maksuvõlg 1 906 549 krooni. Otsuse kohaselt maksuvõla sissenõudmise toiminguid OÜ LinnaServis vastu ei tehtud, kuna maksuvõla sundtäitmine peatati seoses OÜ LinnaServis pankrotiavalduse menetlemisega ja vastutusotsuse tegemise ajaks oli pankrotimenetlus raugemise tõttu lõpetatud. Maksuhaldur leidis, et OÜ LinnaServis maksuvõlg on tekkinud maksupettuse tagajärjel ja juhatuse liige I. K. osales teadlikult maksupettuses, mis seisnes fiktiivsete arvete tasumises, nende alusel sisendkäibemaksu maha arvamises ja fiktiivsete arvete väljastamises teistele äriühingutele. I. K. oli OÜ LinnaServis esindajaks fiktiivsete tehingute vormistamisel ja tema tegevuse tulemusena jättis OÜ LinnaServis täitmata deklareerimiskohustuse. Seega ei organiseerinud I. K. OÜ LinnaServis majandustegevust vastavalt seadustele. Reaalset majandustegevust mitteomava äriühingu OÜ Belenga juhatuse liige J. M. ning OÜ LinnaServis juhatuse liikmed I. K. ja A. K. on ammused tuttavad, kes tegutsesid eelneval kokkuleppel ja teadmisel, kasutades seejuures sama raamatupidaja teenuseid.
  5. I. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 29.11.2010 vastutusotsuse nr 137/79-8 tühistamiseks. Maksuhaldur ei tuvastanud OÜ LinnaServis kontrolli käigus kaebaja teadlikku osalemist maksupettuses ja luges endise juhatuse liikme suhtes tuvastatuks juba maksuotsuses tuvastatud asjaolud ilma, et kaebaja oleks saanud maksuotsusega tuvastatud asjaolude osas oma seisukohta väljendada või OÜ-le LinnaServis tehtud maksuotsust vaidlustada. Puudub maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 40 sätestatud alus vastutusotsuse tegemiseks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud ega tõendanud kaebaja konkreetset tegevust või tegevusetust, mis oleks põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega, ning mille eest vastutab üks või teine juhatuse liige (vt Riigikohtu 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05). Tuvastatud ei ole Riigikohtu 05.05.2003 otsuses nr 3-3-1-39-03 kirjeldatud maksupettuse toimepanemisele viitavaid asjaolusid, samuti pole tuvastatud, et OÜ LinnaServis oleks saanud sellest majanduslikku kasu. OÜ LinnaServis poleks saanud kõiki töid teha oma töötajatega, keda oli 4-
  6. OÜ Belenga ei olnud riiulifirma, vaid maksis töötajatele ka ametlikku palka ja teostas töid United Motors AS-le kuuluvas angaaris, mida samuti ehitas peatöövõtjana OÜ LinnaServis. 2

(13)Vana-Narva mnt 24a objektil kraanade tehnilise teenindamisega seotud tööd on tehtud. OÜ Levadia Group tellis need OÜ-lt LinnaServis ja viimane ostis kraanade parandustööd allhanke korras OÜ-lt Belenga. Maksuhaldur ei tõendanud, et töid tegelikult ei tehtud, ja samas ei arvestanud, et tehingu mõlemad pooled on tehingu toimumist kinnitanud (vt Riigikohtu 05.05.2010 otsus nr 3-3-1-18-10). Vana-Narva mnt 24a objektil ehitustööde teostamist kinnitab OÜ Fertum Holding esindaja kinnituskiri. Maksuhaldur ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes saab väita, et ehitusteenuseid ei osutatud. Maksuhalduri seisukoht ja põhjendused on segased, ei selgu, mida I. K-le ette heidetakse. Kaebaja selgituse kohaselt on tavapärane, et laohoonet ehitatakse mõni kuu kuni pool aastat ja ehitusobjekti ümbruse korrastamine toimub pärast tööde lõpetamist ehitusel. OÜ Fertum Holding juhatuse liige R. A. kinnitas, et kasutas Kesk tee 14a objektil OÜ LinnaServis teenuseid, tööd on reaalselt teostatud ja esitatud arvete alusel on tööde eest tasutud. Seetõttu on põhjendamatu väita, et töid pole teostatud. Ka AS Balti Mööbel Grupp aktsionär M. P.-V. kinnitas, et OÜ Fertum Holding teostas töid Kesk tee 14a ehitusel. OÜ Fertum Holding kinnitas, et alltöövõtjana kasutati OÜ-d LinnaServis. OÜ LinnaServis ja OÜ Belenga vahel tehtud tööde kinnitamiseks esitati lepingud, üleandmise-vastuvõtmise aktid ja arved. Lisaks kinnitavad kõik osapooled, et tööd on teostatud. Seetõttu on alusetu väita, et OÜ LinnaServis ei oleks oma alltöövõtja kaudu nimetatud töid saanud teostada. Vastutusotsus on Kesk tee 14a objekti osas segane ja raskesti jälgitav ning sellest ei selgu, mida maksuhaldur heidab konkreetselt I. K-le ette. OÜ Fertum Holding esindaja kinnitas kinnituskirjaga, et tööd Kesk-Sõjamäe 24 objektil on tehtud. Maksuhalduri seisukohad on ebamäärased ja maksusumma määramise alus arusaamatu. Vastutusotsuse konstruktiivne ja efektiivne vaidlustamine on äärmiselt keeruline. Maksuhalduri väited tehingute mittetoimumise kohta on põhjendamata. 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna vastutusotsuse adressaadil on õigus vaidlustada ka maksuotsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid, ei oma tähtsust, et I. K-l polnud võimalust OÜ LinnaServis maksumenetluse käigus selgitusi anda või maksuotsust vaidlustada. Väidetavate tööde tellijatele väljastatud arvete alusel ei ole OÜ LinnaServis OÜ-le Levadia Group objektil Vana-Narva mnt 24a ning OÜ-le Fertum Holding objektidel Kesk tee 14a, Kesk-Sõjamäe 24 ja Vana-Narva mnt 24a teenuseid osutanud ei ise ega saanud neid ka väidetavalt alltöövõtjalt OÜ-lt Belenga. OÜ LinnaServis osales tahtlikult maksupettuses, mis seisnes süstemaatilises fiktiivsete ostuarvete alusel käibedeklaratsioonidel sisendkäibemaksu suurendamises ja fiktiivsete müügiarvete väljastamises teistele äriühingutele. Tegemist oli osalemisega maksupettuses, mitte hoolsuskohustuse rikkumisega, mistõttu on kaebaja viited hoolsuskohustust puudutavatele Riigikohtu lahenditele asjakohatud. Vastutusotsuses on põhjalikult motiveeritud kõigi OÜ LinnaServis juhatuse liikmete individuaalse vastutuse eeldusi. MKS § 40 kohaldamiseks tuleb tuvastada juhatuse liikmete süü tahtluse vormis, juhatuse liikmete õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos juhatuse liikmete õigusvastase käitumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest, seejuures arvesse tuleb võtta nii subjektiivseid kui objektiivseid asjaolusid (võlaõigusseaduse § 104, Riigikohtu 20.01.2010 otsus nr 3-3-1-74-09). Juhatuse liikme kohustus on organiseerida ettevõtte töö selliselt, et tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele ja ettekirjutustele (äriseadustiku § 180 lg 1). Majanduslikult kõige otstarbekam käitumine tähendab, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmisel piisavalt informeeritud ega tohi võtta põhjendamatuid riske (Riigikohtu 30.04.2003 otsus nr 3-2-1-41-03). Antud juhul kaebaja osales enda kinnitusel igapäevaselt äriühingu juhtimises ja 3
(13)oli kõigi otsuste vastu võtmise juures, kuid ei täitnud kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, vaid osales koguni otseselt maksupettuse toimepanemises, mis saab olla üksnes tahtlik tegevus. Kuna OÜ LinnaServis ei osutanud OÜ Belenga arvetel kajastatud teenuseid, määrati äriühingule täiendavalt tasumisele kuuluvaid makse 1 758 186 krooni, ent OÜ LinnaServis maksuvõlga ei tasunud ja esitas pankrotiavalduse. Kaebaja oli äriühingu maksuvõla tekkimise ja likvideerimise põhjustajaks ning seega on tuvastatud ka põhjuslik seos tema tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 13.06.2011 otsusega I. K. kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks tuleb MKS § 96 kohaselt tuvastada, et see juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud kohustust tagada juriidilise isiku maksukohustuste täitmine ning selle tagajärjel on tekkinud maksuvõlg, mille sissenõudmine juriidiliselt isikult ei ole osutunud võimalikuks. Maksuhaldur on 19.05.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/90-17 õigesti tuvastanud OÜ LinnaServis maksuvõla ning leidnud põhjendatult, et maksuvõlg tekkis seetõttu, et I. K. OÜ LinnaServis juhatuse liikmena rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning selle tõttu vastutab I. K. OÜ LinnaServis maksuvõla eest vastavalt MKS § 40 lg-le
  2. Kuna I. K-il on käesolevas menetluses võimalik vaidlustada OÜ LinnaServis suhtes tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid osas, milles need mõjutavad vastutusotsuse õiguspärasust, siis ei saa kaebaja õigusi rikkuda asjaolu, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust OÜ LinnaServis maksuotsuse tegemise menetluses. Vastutusotsuse adressaadi õigus vaidlustada maksuotsusega tuvastatud asjaolusid ei ole siiski absoluutne, vaid piirdub vastutusotsuse tühistamise taotlusega. Vastutusotsuse tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel ei teosta kohus varem äriühingule tehtud maksuotsuse täielikku kohtulikku kontrolli, vaid kontrollib üksnes neid asjaolusid, millele maksuotsusega võrreldes teistsuguse hinnangu andmine tooks kaasa tõdemuse, et summas, mida vastutusotsuse adressaadilt nõutakse, on maksuvõla olemasolu valesti tuvastatud. Seetõttu ei oma vastutusotsuse vaidlustamise seisukohast tähtsust need maksuotsusega tuvastatud asjaolud, mis OÜ LinnaServis maksukohustust vähendasid. Sellisteks asjaoludeks on antud juhul need, mille pinnalt leidis maksuhaldur, et OÜ LinnaServis väljastas OÜ-le Levadia Group ja OÜ-le Fertum Holding fiktiivseid müügiarveid. Tõdemus, et need arved ei olnud fiktiivsed ning OÜ LinnaServis siiski osutas enda poolt väljastatud arvetel näidatud teenuseid, ei muuda OÜ LinnaServis maksuvõlga olematuks, vähemalt maksuotsuses tuvastatud suuruses. Maksuotsusest nähtuvalt tekkis OÜ LinnaServis maksuvõlg ennekõike OÜ Belenga nimel väljastatud arvete alusel lubamatult maha arvatud sisendkäibemaksust ning nende arvete alusel välja makstud summade lugemisest tulumaksuga maksustamisele kuuluvateks ettevõtlusega mitteseotud kuludeks. Seega tuleb vastutusotsuse õiguspärasuse hindamiseks kontrollida ennekõike seda, kas maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et OÜ LinnaServis ei soetanud OÜ-lt Belenga viimase nimel väljastatud arvetel kajastatud teenuseid. Seda, kas OÜ LinnaServis osutas maksuhalduri poolt fiktiivseteks loetud arvetel nimetatud teenuseid OÜ-le Levadia Group ja OÜ-le Fertum Holding, tuleb vaadelda üksnes määral, milles maksuhaldur on OÜ-lt Belenga teenuste mitteostmist põhjendanud sellega, et samu teenuseid ei müüdud ka edasi. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kas OÜ LinnaServis on teinud tehinguid OÜ-ga Belenga või mitte. Kuivõrd käibe- ja tulumaksuarvestusele esitatavad nõuded on erinevad, siis on vajalik vaidluse lahendamiseks hinnata esiteks seda, kas OÜ Belenga on OÜ-le LinnaServis esitatud arvetel näidatud kaupu ka tegelikult müünud. Kui vastus selle küsimusele on eitav, tuleb järgnevalt käibemaksu puhul kontrollida seda, kas OÜ LinnaServis on heauskselt eeldanud, et müüjaks on arvel märgitud isik ning on seejuures 4
(13)olnud müüja isikusamasuse tuvastamisel nõutavalt hoolas ega ole oma käitumisega andnud alust põhjendatud kahtluseks maksupettuses osalemise kohta ning tulumaksukohustuse puhul tuleb kontrollida, kas OÜ LinnaServis teadis või pidi teadma, et arve esitanud isik ei ole kauba müüja. Seejuures juhul, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses, ei laiene ostja heausksuse eeldamise põhimõte ning sarnase kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud müüjaga siiski tegelikult toimunud (vt Riigikohtu 02.10.2003 otsus nr 3-3-1-50-03). Kohus nõustub maksuhalduri seisukohaga, et OÜ LinnaServis ei saanud OÜ-lt Belenga viimase nimel väljastatud arvetel kajastatud teenuseid ning OÜ LinnaServis ei ole maksumenetluses ega ka käesolevas kohtumenetluses esitanud täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid tehingute toimumist ja lükkaksid ümber maksuhalduri kahtluse, et OÜ LinnaServis osales maksupettuses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2009 otsus nr 3-061941). Seega ei tõusetu ka küsimust OÜ LinnaServis hoolsuskohustuse täitmisest ehk kas OÜ LinnaServis võis OÜ Belenga arvetel näidatud teenused saada mõnelt tundmatult kolmandalt isikult ilma, et ta seda ise teadnud oleks, olles samas olnud nõuetekohaselt hoolas. Olukorras, kus maksuhalduri kahtlus maksupettuses rajaneb suurel hulgal piisavalt tõendatud asjaoludel ning isik, kes soovib väita vastupidist, ei ole esitanud täiendavaid usaldusväärseid tõendeid tehingute toimumise kohta, ei saa nõuda, et maksuhaldur esitaks veel otsesed tõendid müüjale tasutud raha OÜ-le LinnaServis või selle esindajale üleandmise kohta või selle kohta, et arved esitanud OÜ Belenga oleks tegutsenud OÜ LinnaServis esindajate juhtimisel ja kontrolli all. OÜ-l LinnaServis oli ostjana majanduslik huvi maksupettuses osaleda, sest majanduslikku kasu saab ta arvete alusel enda maksustatavast käibest alusetult maha arvatud sisendkäibemaksust ning arvel näidatud väljamakselt tulu maksukohustusest kõrvalehoidumisest. On ilmne, et sarnase pettuse toimepanemisel varjatakse suure hoolega just arve väljastanud isiku pangakontolt välja võetud raha edasist liikumist ning maksuhalduril on selle tuvastamine tagantjärele sisuliselt võimatu. Kaebaja ei ole esitanud ühtki sisulist vastuväidet maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludele, et OÜ-l Belenga puudusid arvetel näidatud tööde tegemiseks vajalikud töötajad ning nii I. K. kui ka A. K. on kinnitanud, et nad ei tea, kes arvetel näidatud töid reaalselt tegid, mis aga poleks eluliselt usutav. Ei ole võimalik, et OÜ LinnaServis juhid, olles tellinud OÜ-lt Belenga arvetel näidatud tööd, ei käinud tööde teostamist objektidel kontrollimas ega kohtunud isikutega, kes reaalselt töid juhtisid. Maksuhaldur on erinevatel objektidel tehtud tööde osas välja toonud mitmed vastuolud erinevate isikute ütlustes, mis puudutavad tehtud tööde sisu. Kaebaja vastuväited sellele on jäänud ebakonkreetseteks ja tõsiseltvõetav ei ole ka väide, et maksuhaldur on küsitlemisel isikuid eksitanud. OÜ LinnaServis ja OÜ Belenga vahelisi tehinguid ei saa tõendatuks lugeda lepingute, üleandmise-vastuvõtmise aktide, arvete või väidetavate tehingupoolte üldsõnaliste kinnitustega. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks usaldusväärselt, et J. M. oleks OÜ Belenga esindajana vaidlusalustel objektidel töid juhtinud, kontrollinud või reaalselt neid vastu võtmas ja üle andmas käinud. Ka raamatupidamisdokumentide esitamata jätmise põhjuseks ei olnud mitte nende varastamine OÜ Belenga töötaja O. K. autost, vaid pigem asjaolu, et OÜ-l Belenga mingisuguseid tehingute tegemisega seotud dokumente ei olnud. OÜ LinnaServis osalemist maksupettuses ning teenuste mittesoetamist OÜ-lt Belenga kinnitab ka see, et OÜ Belenga arvetel kajastatud teenuste väidetava edasimüügi osas on maksuhaldur põhjendatult leidnud, et OÜ LinnaServis kas ei ole neid teenuseid edasi müünud või on need tööd teinud oma töötajatega. Maksuhaldur on vastutusotsuses ja varem OÜ-le LinnaServis adresseeritud maksuotsuses piisavalt põhjendanud, et OÜ LinnaServis poolt OÜ-le Levadia Group ja OÜ-le Fertum Holding väljastatud müügiarved olid fiktiivsed ning neil kajastatud teenuseid OÜ LinnaServis tegelikult ei osutanud. Samas ei suurendanud fiktiivsete müügiarvete olemasolu OÜ 5
(13)LinnaServis maksuvõlga, vaid hoopis vähendas seda, mistõttu ei ole vajalik üksikasjalikult kontrollida, kas iga konkreetse OÜ LinnaServis poolt väidetud müügiarve alusel on teenuseid osutatud või mitte. Juba asjaolu, et mõningate väidetavalt OÜ-lt Belenga ostetud tööde kohta on OÜ LinnaServis väljastanud fiktiivseid müügiarveid, kinnitab veendumust, et OÜ LinnaServis osales maksupettuses, ning seab iseenesest kahtluse alla ka muude sama skeemi järgi vormistatud teenuste osutamise. Kaebaja ei ole esitanud maksuhalduri järeldustele konkreetseid vastuväiteid, vaid üksnes üldsõnaliselt märkinud, et maksuhalduri seisukoht ei ole põhjendatud. Nii vastutusotsuses kui ka iseäranis vaideotsuses on maksuhaldur toonud konkreetselt välja asjaolud, mis viitavad sellele, et I. K. , kes oli kontrollitud perioodil OÜ LinnaServis juhatuse liige, oli teadlik sellest, et OÜ LinnaServis käibemaksuarvestuses kajastati OÜ-lt Belenga saadud fiktiivseid arveid. Kaebaja on maksuhaldurile antud selgitustes kinnitanud, et nad juhtisid koos A. K-ga OÜ-d LinnaServis kahekesi, kohtuistungil kinnitas I. K. vande alla, et tema tegeles töötajate ja alltöövõtjate otsimisega. Samuti kinnitas ta, et raamatupidajale andsid korraldusi mõlemad juhatuse liikmed. Neil asjaoludel on välistatud, et I. K. ei olnud teadlik fiktiivsete arvete kasutamisest maksuarvestuses. OÜ LinnaServis suurust arvestades ei ole võimalik, et üks juhatuse liige, kes aktiivselt ettevõtte juhtimises osales, ei teadnud, et mingisuguseid teenuseid, mille kohta on olemas raamatupidamisdokumendid, tegelikult ei ostetud ega müüdud edasi. Maksuhalduri põhjendatud kahtlust, et OÜ LinnaServis osales maksupettuses, ei ole OÜ LinnaServis ega I. K. suutnud tehinguid kinnitavate täiendavate tõenditega ümber lükata. OÜ LinnaServis maksuvõlg tekkis seetõttu, et oma maksuarvestuses kajastati fiktiivsete arvete alusel sisendkäibemaksu. Seda, et OÜ LinnaServis juhatuse liikmena oli I. K. fiktiivsetest arvetest teadlik, kinnitab juba see, et ta on maksuhaldurile andnud teadlikult väärinfot ja kinnitanud tehinguid, mida tegelikult ei toimunud. Kaebaja ei ole toonud välja mitte ühtegi asjaolu ega usaldusväärset tõendit, mis annaks alust kasvõi arvata, et I. K. fiktiivsetest arvetest teadlik ei olnud. Äriühingu juhatuse liikmel on kohustus äriühingut juhtida, korraldada selle kohustuste, sealhulgas maksukohustuste nõuetekohane täitmine ning korraldada äriühingu majandustegevus majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Olles teadlik sellest, et äriühingu maksuarvestuse aluseks olevad dokumendid ei kajasta majandustegevuse tegelikku sisu õigesti või täielikult ning selle tulemusena jäävad maksukohustused nõuetekohaselt täitmata (sh jäävad maksud maksmata või nõutakse riigilt tagasi maksusummad, mille tagasinõudmiseks puudub seadusest tulenev alus), on äriühingu juhatuse liige jätnud täitmata MKS §-s 8 sätestatud kohustuse. Kuivõrd maksuhalduri poolt kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et I. K. oli fiktiivsete arvete olemasolust teadlik, tuleb tema isiklik süü maksuvõla tekkimisel lugeda nõuetekohaselt tuvastatuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. I. K. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Maksuhaldur on käesoleval juhul lugenud maksuotsuses tuvastatud asjaolud tuvastatuks äriühingu endise juhatuse liikme suhtes, kes ei olnud aga juhatuse liige maksuotsuse tegemise hetkel ega saanud esitada omapoolseid vastuväiteid maksuotsuses tuvastatud asjaoludele. Jääb arusaamatuks, millisel viisil saab I. K. realiseerida oma õigusi, kui tal puudub võimalus täies ulatuses vaidlustada maksuotsusega tuvastatuks loetud asjaolusid. Halduskohtu seisukohad maksuotsuse vaidlustamise võimalikkuse ja ulatuse osas on vastuolulised. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selles, kas OÜ LinnaServis on teinud tehinguid OÜ-ga Belenga või mitte. Maksuhaldur on lugenud OÜ Belenga riiulifirmaks, kuigi tegemist oli 6
(13)tegutseva ja töötajatega ettevõttega ning apellant on esitanud mitmeid tõendeid ja argumente selle kohta, et OÜ-lt Belenga teenuseid osteti. Halduskohus ei ole seda aga oma otsuses käsitlenud. Ka halduskohus tuvastas istungil, et vaidlus puudub selle üle, et OÜ LinnaServis kõik tööd oma peatöövõtjatele teostas. Samuti pole vaidlust, et OÜ LinnaServis maksis palka 4-5 töötajale. Töötajate arv on oluline, sest sedavõrd väheste töötajatega ei oleks OÜ LinnaServis saanud kõiki vaidlusaluseid töid ilma alltöövõtjateta teostada. Halduskohus ei ole sellele väitele tähelepanu pööranud. OÜ Belenga teostas töid United Motors AS-le kuuluvas angaaris, mida peatöövõtjana ehitas OÜ LinnaServis. Apellant on esitanud kõigi osapoolte kinnituskirjad kokkulepitud tööde tegeliku teostamise kohta, mida halduskohus aga ei uurinud ega analüüsinud. Vastutusotsuse koostamisel on rikutud nii põhjendamiskohustust kui ka uurimisprintsiipi, sest OÜ LinnaServis suhtes tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolud on maksuhaldur alusetult lugenud tuvastatuks ja tõendatuks ka äriühingu endise juhatuse liikme I. K. suhtes vastutuse tekkimise alusena. Maksukohustuslase esindaja kohustuste rikkumine eeldab nii juhatuse liikme kahjulikku tegu, kahjulikku tagajärge kui ka põhjuslikku seost, mis viib kahju tekkimiseni. Maksuhaldur ei ole episoodiliselt ja deliktistruktuurile vastavalt juhatuse liikme vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid tuvastanud. Samuti on deliktistruktuuri analüüsimata ja vastutuse eeldused välja selgitamata jätnud halduskohus. Kuivõrd tuvastamata on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine, ei saa MKS § 40 lg-t 1 ja § 96 lg-t 1 kohaldada ega nõuda maksuvõlga sisse endiselt juhatuse liikmelt. Maksuhaldur ei ole viidanud konkreetsetele I. K. rikkumistele ega nendega seotud õiguslikele tagajärgedele. Tuvastamata on ka põhjuslik seos ja individuaalne süü. Osadel objektidel tegutses ja valvas teine juhatuse liige ning osadel apellant, millega pole aga arvestatud ja maksusumma on täiel määral sisse nõutud I. K-lt. Kraanade tehniline teenindamine Vana-Narva mnt 24a Maksuhaldur ei ole vastutusotsuses analüüsinud kõiki erinevaid töid (kraanade tehniline teenindamine) sisuliselt ega tõlgendanud nende majanduslikku sisu, mistõttu jääb arusaamatuks etteheide tööde mitteteostamise ja sisendkäibemaksu alusetu mahaarvestamise kohta. OÜ Levadia Group tellis tööde tegemise OÜ-lt LinnaServis, kes ostis need allhanke korras OÜ-lt Belenga. Puudub vaidlus, et arved on väljastatud ja neil märgitud summad tasutud. Vastutusotsuses ei ole käsitletud kõiki maksumenetluses esitatud tõendeid ja sellest nähtub üheselt, et maksuhaldur ei ole eristanud seda, et tehingud on tehtud kolme erineva tehingu alusel pooleaastase vahega (lepingu nr 8.15 alusel teostati töid 2007. a aprillis ja mais ning lepingu nr 8.18 ja kokkuleppe alusel 2007. a oktoobris). Maksuhaldur on kahelnud tööde teostamises üksnes lepingu nr 8.18 alusel, kuid jätnud kõrvale kõigi lepingute alusel tehtud tööd (sh lepingut nr 8.15 üldse analüüsimata). Maksuhalduri poolt kõikide enam-vähem sarnaste tehingute ühine käsitlemine ja kogu ulatuses mittetoimunuks lugemine on meelevaldne ja põhjendamatu. Lisaks ei saa lugeda teenust mitteosutatuks, kui kõik osapooled kinnitavad teenuse osutamist ja teenuse saamist (vt Riigikohtu 05.05.2010 otsus nr 3-3-1-1810). Antud juhul on OÜ Belenga kinnitanud kõikide tööde teostamist nimetatud kraanade juures ja OÜ Levadia Group on kinnitanud tehtud tööde vastuvõtmist. Maksuhaldur on põhjendamatult lugenud tehingud mittetoimunuks ainuüksi mõningatele dokumentides sisalduvatele vastuoludele tuginedes. Samuti on maksuhaldur tahtlikult eksitanud maksumenetluses seletusi andnud OÜ Levadia Group esindajat Evgeni Pavljukinit ja teinud tema seletusest alusetuid järeldusi OÜ LinnaServis ja OÜ Belenga vaheliste kokkulepete sisu ja äriühingute juhatuse liikmete seletuste usaldusväärsuse kohta. Ehitustööd Vana-Narva mnt 24a 7
(13)Maksuhaldur on ekslikult seisukohal, et OÜ Belenga ei ole osutanud OÜ-le LinnaServis teenust Narva mnt 24a ehitustööde läbiviimisel. Nimetatud ehitustööd on teostatud ja maksuhaldur pole vastupidist tõendanud. Maksuhaldur on lugenud kõik tehingud mittetoimunuks, kuid pole jällegi arvestanud, et tegemist on kahel erineval ajal tehtud töödega, millest ainult osad on tehtud maksuotsuses analüüsitud lepingu nr 8.23 alusel. Tellija Levadia Group OÜ kinnitas, et ehitati abihoonet ja ehituse läbiviijaks oli OÜ LinnaServis. OÜ LinnaServis juhatuse liikmed kinnitavad, et teenus osteti OÜ-lt Belenga, kes samuti kinnitab teenuse osutamist. Seega on maksuhalduri väited teenuste mitteosutamise kohta alusetud. Maksuhaldur pole põhistanud, milles seisneb esitatud lepingu, üleandmisvastuvõtmise akti ning OÜ Belenga juhatuse liikme kinnituskirja ebausaldusväärsus. Samuti pole viidatud konkreetsetele tõenditele, millele tuginedes on maksuhaldur seisukohal, et ehitusteenuseid ei ole Vana-Narva mnt 24a objektil osutatud. Arvel on objekti aadressiks märgitud Vana-Narva mnt 26a pelgalt inimliku eksimuse tõttu. Maksuhaldur on kahelnud lepingu nr 8.23 alusel tööde teostamises (arved nr 170, nr 174 ja nr 178), kuid pole vaidlustanud tehingute toimumist, mille alusel on väljastatud arved nr 122 ja nr 126. Seetõttu ei oleks vastutusotsuse koostamisel tohtinud nimetatud tehingutelt määrata ka täiendavat maksu. Kesk tee 14a AS Balti Mööbel Grupp omanik Meelis Piir-Veselov kinnitas, et OÜ Fertum Holding teostas töid Kesk tee 14a objekti ehitusel. OÜ Fertum Holding kinnitas aga, et kasutas Kesk tee 14a objektil alltöövõtjana OÜ LinnaServis teenuseid, kelle alltöövõtjaks oli omakorda OÜ Belenga. Nii tellija kui ka kõik osapooled on kinnitanud lepingute nr 8.20 ja nr 8.25 alusel tööde teostamist ja osutatud teenuste eest on tasutud. Maksuhaldur on samas lugenud tuvastatuks, et lepingute alusel töid ei teostatud, ehkki paikvaatlusel tegi maksuhaldur kindlaks, et lepingutes märgitud tööd on teostatud. Vastutusotsus on segane ja Kesk tee 14a objektiga seoses esitatud põhjendused raskesti mõistetavad, mis takistab nende sisulist vaidlustamist. Vastutusotsusest ei selgu, mida heidab maksuhaldur ette konkreetselt I. K-le. Maksuhalduri kahtlused on põhjendamatud. Arvete järjekord oli loogiline, kuna OÜ Fertum Holding pidi kõigepealt saama raha AS-lt Balti Mööbel Grupp, et sellest tasuda OÜ-le LinnaServis. Lisaks tehingute tehiolude väljaselgitamisele peab maksuhaldur iga episoodi juures tuvastama juhatuse liikme süü, mille alusel vastutusotsust koostada, kuid käesoleval juhul on vastutusotsus ilmselgelt nõuetekohaselt motiveerimata. Maksuhaldur ei ole kahe tehingu toimumises kahelnud, kuid on lugenud need sellele vaatamata mittetoimunuks ja määranud täiendava maksusumma. Maksuhalduril tuleb tuvastada ka maksukohustuslase süü subjektiivne külg, mis seisneb maksueelise saamises, mida aga tehtud ei ole. Kesk-Sõjamäe 24 Kesk-Sõjamäe 24 territooriumil heakorrastustööde tellijaks oli TÜ Viirond, kelle peatöövõtjaks oli OÜ Fertum Holding ja kes kasutas alltöövõtjana OÜ-d LinnaServis (leping nr 8.24), kelle alltöövõtjaks oli omakorda OÜ Belenga. Kõik osapooled on kinnitanud tööde teostamist. Maksuhalduri seisukoht, et teenuste osutamine on kaheldav või teenuseid pole osutatud, on tõendamata ja tugineb üksnes mõningatele ebaolulistele vastuoludele. Maksuhalduri põhjendused on sedavõrd ebamäärased, et juurdemääratud maksusumma konstruktiivne ja efektiivne vaidlustamine on ebamõistlikult raskendatud. Vastutusotsusest ei selgu, mida heidab maksuhaldur konkreetselt ette I. K-le. Pinnasetööd Vana-Narva mnt 24a OÜ LinnaServis ja OÜ Fertum Holding vahel sõlmitud lepingu nr 8.19 alusel tööde (tee planeerimine koos pinnase väljakaevamisega) teostamist on kinnitanud kõik osapooled. Vaidlustatud haldusaktis on vastupidine tõendamata ja otsuse põhjendused ei ole arusaadavad, 8
(13)mistõttu on ebamõistlikult raskendatud ka selle vaidlustamine. Vastutusotsusest ei selgu, mida heidab maksuhaldur konkreetselt ette I. K-le. Tööde mitteteostamise järeldamine tööde tegemise järjekorrast on ebaadekvaatne. Täiesti tavapärane on, et laohoonet ehitatakse kuni pool aastat ja ehitusobjekti ümbruse korrastamine toimub pärast ehitustööde lõpetamist.
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Maksuhaldur ei korda esimese astme kohtus esitatud vastuväiteid osas, milles apellatsioonkaebus ühtib halduskohtule esitatud kaebusega (s.o apellatsioonkaebuse lk 6–19). Apellant on pidanud enda õigusi rikkuvaks asjaolu, et ta ei saanud väidetavalt sisuliselt vaidlustada kõiki asjaolusid, mis maksuotsusega tuvastati, kuid vastavad väited on asjakohatud. Ka ei ole apellant täpsustanud, milliseid I. K. subjektiivseid õigusi puudutavaid asjaolusid pole ta saanud vaidlustada. Halduskohus selgitas põhjendatult, et I. K. saab vastutusotsusele esitatud tühistamiskaebuses vaidlustada ka maksuotsusega tuvastatud asjaolusid ulatuses, milles see kattub vastutusotsusega. Seejuures jääb maksuotsus igal juhul kehtivaks haldusaktiks, mis aga ei mõjuta eraldiseisvalt kuidagi apellandi subjektiivseid õigusi. Kuivõrd I. K. sai vaidlustada kõiki tema maksukohustuse suurenemist puudutavaid asjaolusid, siis on põhjendamatud tema väited kaebeõiguse ulatuse ebaproportsionaalse piiramise kohta. Ebaõige on apellandi seisukoht, et vaidlust ei ole selles, et OÜ LinnaServis kõik tööd oma peatöövõtjatele teostas. Nii on tõendite pinnalt võimatu jõuda järeldusele, kas üldse ja mis töid teostas OÜ LinnaServis seonduvalt väidetava kraanade parandamise ja hooldamisega OÜ-le Levadia Group. Samuti ei saa apellant OÜ Belenga reaalse majandustegevuse tõendamisel tugineda argumendile, et OÜ LinnaServis palgal oli üksnes 4-5 inimest, kes väidetavalt üksi kogu tööd ära teha ei jõudnud, mistõttu töötasid objektidel järelikult OÜ Belenga töötajad. Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta OÜ-l Belenga töötajate olemasolu ega ka OÜ Belenga kinnitust tööde teostamise kohta. Ainuüksi formaalsed dokumendid ei tõenda aga veel tehingute toimumist. Halduskohus on põhjalikult analüüsinud ka I. K. vastutusega seonduvat ning nõustus selles osas maksuhalduri järeldustega. Seejuures kinnitas I. K. kohtus vande all ka ise, et raamatupidajale andsid korraldusi mõlemad juhatuse liikmed, mistõttu pidi ta olema teadlik fiktiivsete arvete kasutamisest maksuarvestuses. Olles teadlik, et tema tegevuse tulemusel jäävad maksukohustused nõuetekohaselt täitmata, on äriühingu juhatuse liige jätnud täitmata MKS §-s 8 sätestatud kohustuse ja tema vastutusele võtmine on põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub täielikult halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja asjas esitatud tõenditele antud hinnangutega ega pea

§ 201lg-st 4 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Apellant ei ole esitanud ühtegi täiendavat argumenti, mida ta ei oleks esitanud juba esimese astme kohtus ja mida ei oleks halduskohtu otsuses põhjalikult analüüsitud. 9. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohus on otsuses I. K-le õigesti ja põhjalikult selgitanud, et kuivõrd tema suhtes tehtud vastutusotsus põhineb OÜ LinnaServis suhtes tehtud maksuotsusel, siis on I. K-il võimalik käesolevas asjas vaidlustada kõiki neid OÜ LinnaServis suhtes tehtud maksuotsuses sisalduvaid asjaolusid, mis on olnud aluseks ka I. K. suhtes 9

(13)vastutusotsuse tegemisel. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust, et I. K-l ei olnud võimalust ega ka vajadust vastavaid asjaolusid (st kontrollaktis ja maksuotsuses sisalduvat) vaidlustada enne tema suhtes vastutusotsuse tegemist. Halduskohtu põhjendused ei ole vastuolulised. Halduskohus on vastutusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel pädev andma hinnangu maksuotsuses sisalduvatele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele üksnes ulatuses, milles need mõjutavad vastutusotsusega kaebajalt nõutava maksuvõla suurust. Samuti ei mõjuta käesolevas kohtuasjas antav hinnang vastutusotsuse õiguspärasusele kuidagi AS LinnaServis suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasust ja kehtivust. Kaebuse esemeks käesolevas haldusasjas on üksnes PMTK 29.11.2010 vastutusotsuse tühistamise nõue ja seda üksnes osas, milles haldusakt saab I. K. subjektiivseid õigusi rikkuda.
  1. Menetlusosalised on üksmeelel, et käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selles, kas OÜ LinnaServis on teinud tehinguid OÜ-ga Belenga või mitte. Ka halduskohus märkis, et OÜ LinnaServis maksuvõlg, mida nõutakse vastutusotsusega sisse muu hulgas I. K-lt, tekkis esmajoones OÜ Belenga nimel väljastatud arvete alusel lubamatult maha arvatud sisendkäibemaksust ning nende arvete alusel välja makstud summade lugemisest tulumaksuga maksustamisele kuuluvateks ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks. Vastutusotsuse õiguspärasuse hindamiseks ei ole iseenesest vajalik lahendada küsimust sellest, kas tegelikult võisid aset leida tehingud OÜ LinnaServis ning OÜ Levadia Group ja OÜ Fertum Holding vahel või mitte, sest nende alusel ei ole OÜ-le LinnaServis täiendavaid makse määratud, vaid üksnes vähendatud tema deklareeritud maksustatavat käivet. Samas tuleb märkida, et maksuhaldur on nii vastutusotsuses (lk 3, I kd, tl 26; kokkuvõte lk 25, I kd, tl 48) kui ka vaideotsuses (I kd, tl 89-95) olnud seisukohal, et OÜ LinnaServis ei ole ka ise osutanud tema poolt väljastatud arvete alusel OÜ-le Levadia Group kraanade tehnilise teenindamise ja ehitustööde teenuseid Vana-Narva mnt 24a objektil (tehti üksnes metallkonstruktsioonide montaažitöid) ega ka OÜ-le Fertum Holding pinnasetööde teostamise teenuseid objektidel Kesk tee 14a, Kesk-Sõjamäe 24 ja Vana-Narva mnt 24a (nimetatud tööd teostas OÜ Fertum Holding ise). Maksuhalduri hinnangul olid OÜ LinnaServis väljastatud arved fiktiivsed ja apellant aitas kasu saamise eesmärgil partneritel teadlikult organiseerida maksupettust. Ekslik on apellandi väide, et halduskohus pole seadnud kahtluse alla, et OÜ LinnaServis kõigil vaidluse all olevatel objektidel tellitud tööd teostas, kuna kohtuotsuses sellist järeldust ei sisaldu. Kõik maksuhalduri poolt fiktiivseteks loetud tehingutes kajastatud tööd olevat OÜ LinnaServis väidetavalt teostanud alltöövõtja OÜ Belenga abil, kelle juhatuse liige J. M. on tööde tegeliku teostajana läbivalt viidanud Poolast pärit Janeki brigaadile. Samas on nii OÜ Belenga enda suhtes läbiviidud maksumenetluses tehtud PMTK 03.11.2009 maksuotsuses nr 12.2-3/4796-10 (lk 92, II kd, tl 212 pöördel) kui ka käesolevas asjas vaidlustatud vastutusotsuses (lk 28, I kd, tl 51) märgitud, et mingit Janekit Poolast ega tema brigaadi pole olnud võimalik tuvastada ja OÜ Belenga tegevus on oma iseloomult vähemasti põhilises osas olnud omane nn arvevabrikule. Maksuhaldur on kogutud tõendite pinnalt asunud vastutusotsuses (lk 32, I kd, tl 55) seisukohale, et OÜ LinnaServis on OÜ Belenga arvete alusel pannud teadlikult toime maksupettuse, mis välistab tema heausksuse. Samuti on vastutusotsuses leitud (lk 33-34, I kd, tl 56-57), et
  2. a veebruarist kuni
  3. a märtsini ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemine fiktiivsete ostuarvete alusel ja müügiarvete väljastamine tööde kohta, mida OÜ LinnaServis ega tema väidetav alltöövõtja OÜ Belenga teostanud ei ole, saab olla ainult ettekavatsetud ja tahtlik tegevus, mille puhul sai maksukohustuslane aru oma tegevuse laadist. OÜ-le LinnaServis kuulus kontrolli tulemusel juurdemääramisele käibemaks kokku 586 357 krooni. Samuti loeti OÜ LinnaServis ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks kogu OÜ Belenga fiktiivsete arvete alusel tasutud 4 262 707 krooni, millest tulenevalt kuulus täiendavalt tasumisele tulumaks 1 171 829 krooni. 10
(13)Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks ega vajalikuks esitada kõigi vaidlusaluste tööde ja objektide lõikes täiendavaid üksikasjalikke põhjendusi, miks I. K. kaebuses esitatud etteheited vastutusotsuse suhtes ei ole põhjendatud. Halduskohus on kaebaja seisukohti otsuse punktides 25-32 põhjalikult käsitlenud ja apellatsioonkaebuses on selles osas üksnes korratud kaebuse väiteid.
  1. Käesoleval juhul on vaidlustatud vastutusotsuse (samuti OÜ LinnaServis suhtes tehtud maksuotsuse) faktiliseks aluseks olnud üheselt arusaadavalt maksuhalduri hinnang, et OÜ LinnaServis oli seotud maksupettusega (st OÜ LinnaServis teadis, et OÜ Belenga arvetel kajastatud teenuseid tegelikkuses ei osutanud). I. K. on apellatsioonkaebuses esmajoones väitnud (tuginedes Riigikohtu 05.05.2010 otsusele nr 3-3-1-18-10), et teenust ei saa lugeda mitteosutatuks, kui kõik osapooled kinnitavad teenuse osutamist ja teenuse saamist. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et formaalselt on nii OÜ LinnaServis ja OÜ Belenga kui ka OÜ Levadia Group ja OÜ Fertum Holding esindajad tehingute toimumist kinnitanud. Samuti on tehingute kohta esitatud iseenesest nõuetele vastavad lepingud, üleandmise-vastuvõtmise aktid ja arved. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et pelgalt formaalsete dokumentide või kinnituste olemasolu tehingute toimumist veel ei tõenda. Vastupidist ei saa järeldada ka Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-18-10, mille p-s 14 on kõrgem kohus viidanud üksnes sellele, et kui pooled kinnitavad tehingu toimumist ning kaup või teenus on saadud ja selle eest on müüjale tasutud, siis ei saa ainuüksi väidetav hoolsuskohustuse eiramine jms puudused olla põhjenduseks järeldusele, et tehinguid tegelikkuses ei toimunud. Kuna käesoleval juhul on vastutusotsuse faktiliseks aluseks kahtlus maksupettuse toimepanemises ja vaidlusalustel tehingutel igasuguse majandusliku sisu puudumine, siis ei oma hoolsuskohustuse täitmise küsimused tähtsust, kuivõrd maksupettus eeldabki väidetavate tehingute osaliste eesmärgipärast ja kooskõlastatud tegutsemist. Sellest tulenevalt ei saa maksupettuse puhul omistada määravat tähtsust tehinguosaliste kinnitustele ning apellandi viide ei ole nimetatud kontekstis asjakohane. Seejuures ei pea maksuhaldur maksuotsuses (vastutusotsuses) tuvastama, et aset leidis maksupettus, vaid piisab, kui on põhjendatud alust arvata, et isik maksupettuses osales (nt Riigikohtu nr 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 11; 02.10.2003 otsus nr 3-3-1-50-03, p 10).
  2. Tulumaksu määramise osas märgib ringkonnakohus täiendavalt, et ehkki maksuhaldur on vastutusotsuses viidanud nii tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p-le 3 kui ka p-le 5 (lk 39, I kd, tl 62), mille osas Riigikohus on selgitanud, et TuMS § 51 lg-s 2 toodud loetelus nimetatud maksuobjektid on üksteist välistavad (vt Riigikohtu 01.02.2012 otsus nr 3-3-1-6011, p 24), nähtub vastutusotsuse põhjendustest siiski, et sisuliselt on rakendatud TuMS § 51 lg 2 p 3, mis näeb ette residendist äriühingu poolt tulumaksu maksmise väljamaksetelt, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Kuna kõik vaidlusalused arved on loetud fiktiivseteks, siis tuleb selliseid arveid tehingute majandusliku sisu puudumise tõttu käsitada mittenõuetekohaste algdokumentidena ning maksuhaldur on TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt õigesti määranud vastavate arvete alusel tehtud väljamaksetelt tasumisele kuuluva tulumaksu (vt Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 15). Riigikohus on ka 01.02.2012 otsuses nr 3-3-1-60-11 (p 33) selgelt rõhutanud, et juhul, kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Käesolevas asjas on tegemist just nimetatud olukorraga. Kuivõrd maksuhaldur on eitanud kõigi vaidlusaluste tehingute toimumist üldse (st näilikud tehingud ei ole tehtud mingite teiste tehingute varjamiseks, vaid pooled üksnes teesklevad tehingute toimumist – vt Riigikohtu 11.01.2012 11
(13)otsus nr 3-3-1-46-11, p 19), ei saa tõusetuda küsimust ka maksusumma määramisest hindamise teel (vrd Riigikohtu 01.02.2012 otsus nr 3-3-1-60-11, p-d 40 ja 44).
  1. Apellant on lisaks korranud vastutusotsuse suhtes tehtud etteheiteid seoses I. K. isikliku vastutuse tuvastamisega, olles seisukohal, et maksuhaldur peab iga episoodi juures tuvastama konkreetse juhatuse liikme süü, sealhulgas tema teo subjektiivse külje ehk isikliku maksueelise saamise. Ringkonnakohus apellandi sellise lähenemisega ei nõustu. Tuleb rõhutada, et äriühingu juhatuse liikme suhtes vastutusotsuse tegemise aluseks ei ole mitte tema poolt isiklikult maksueelise saamine, vaid seaduslik esindaja vastutab MKS § 40 lg 1 kohaselt solidaarselt maksukohustuslasega sellise maksuvõla eest, mis on tekkinud tema enda poolt tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustuste rikkumise tõttu. Vastutusotsuse näol on tegemist maksuvõla sissenõudmisega kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (MKS § 96 lg 1). Vastutusotsuse adressaat ei muutu sellega ise maksukohustuslaseks, mistõttu ei oma tähtsust ka tema enda poolt maksueelise saamine. Lisaks on maksueelis vajalik tuvastada üksnes juhul, kui näilik tehing on tehtud teise tehingu varjamiseks. Kui aga tehingut üldse toimunud ei ole (nagu käesolevas asjas), jääb see igal juhul arvesse võtmata, sõltumata maksueelise tuvastamisest (vt Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 19). Täiendavad tingimused vastutusotsuse tegemiseks on sätestatud MKS § 96 lg-tes 5 ja
  2. Selle üle, et viimatinimetatud nõuded on käesoleval juhul täidetud, vaidlust ei ole. Põhjendamatu on ka apellandi seisukoht, et maksuhaldur ei ole tuvastanud I. K. vastutuse eelduseks olevaid asjaolusid. Viited hoolsuskohustuse rikkumise mittetuvastamisele on asjassepuutumatud, sest maksuhaldur on vastutusotsuses selgelt väljendanud, et juhatuse liikmed on fiktiivsete arvete OÜ LinnaServis raamatupidamises kasutamisel tegutsenud teadlikult ja tahtlikult ning eesmärgiga hoiduda kõrvale maksude tasumisest (I. K. – lk 49, I kd, tl 72; A. K. – lk 46, I kd, tl 69). OÜ LinnaServis suhtes PMTK 19.05.2010 maksuotsuse tegemise aluseks olid väidetavad tehingud, mis hõlmasid ajavahemikku
  3. a veebruarist kuni
  4. a märtsini. Nimetatud perioodil oli OÜ LinnaServis juhatuse liikmeteks I. K. (09.08.2004–02.12.2009) ja A. K. (09.08.2004–20.09.2010). MKS § 40 lg 3 kohaselt juhul, kui äriühingul on mitu seaduslikku esindajat, vastutavad nad maksukohustuslase kohustuste täitmise eest solidaarselt. Maksuhaldur ja halduskohus on asjas kogutud tõendite alusel põhjendatult hinnanud, et OÜ LinnaServis juhatuse liikmed juhtisid äriühingut ühiselt ning pidid olema mõlemad teadlikud fiktiivsete arvete kasutamisest maksuarvestuses (st maksupettuse organiseerisid ja viisid täide juhatuse liikmed koos – vt vastutusotsuse lk 43, I kd, tl 66). Apellant ei ole seda järeldust millegagi ümber lükanud, märkides üksnes, et maksuhaldur pole tuvastanud, milline juhatuse liige konkreetsete objektidega tegeles, ning maksusumma on täiel määral nõutud sisse I. K-lt. Tegelikult on vastutusotsusega OÜ LinnaServis maksuvõla tasumise kohustus pandud siiski I. K-le ja A. K-le solidaarselt (lk 54, I kd, tl 77). Ringkonnakohus leiab lisaks, et konkreetsete objektidega (st konkreetsete dokumentide vormistamisega) tegeleva juhatuse liikme identifitseerimine ei olnud vajalik ega asjakohane, sest asjas on tuvastatud, et äriühingut juhiti ühiselt ja seega pidi igal juhul olema tegemist kooskõlastatud tegevusega. Halduskohus on analüüsinud kõiki apellandi poolt viidatud asjaolusid ning kuulas vande all üle ka I. K. enda (vt Tallinna Halduskohtu 25.05.2011 istungi protokoll – III kd, tl 28p-30p), kes samuti kinnitas äriühingu igapäevase juhtimise toimumist juhatuse mõlema liikme poolt ühiselt. Kuivõrd tegemist oli väikese äriühinguga (4-5 töötajat), kelle objektide arv ei olnud suur, siis pole eluliselt usutav, et üks juhatuse liige oleks saanud maksupettust läbi viia teise, samuti äriühingu juhtimises aktiivselt osalenud juhatuse liikme teadmata. Kui äriühingu juhatuse liige on teadlik, et äriühingu maksuarvestuses kajastatud dokumentidel tegelik majanduslik sisu puudub ning selle tulemuseks on äriühingu maksukohustuste mittenõuetekohane täitmine, on ta rikkunud MKS 12
(13)§-s 8 sätestatud kohustust ja vastutab selle tõttu tekkinud maksuvõla eest MKS § 40 lg 1 alusel solidaarselt maksukohustuslasega. 14. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb I.

K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.06.2011 otsus muutmata. 15.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et apellatsiooniastmes on I.

K. kandnud menetluskulusid kokku 2218,67 € (sh riigilõiv apellatsioonkaebuselt 958,67 €). Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti I. K. kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja. Seega jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Maksu- ja Tolliamet menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente ringkonnakohtule esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.