2-11-48015 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2012.a, Tallinn; kirjalik menetlus Tsiviilasja number 2-1

) § 217 lg-le 1 võib täitemenetluse osaline kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt vaatab kohtutäitur kaebuse läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse.

§ 218

lg 1 järgi võib kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo 3

§ 218

lg-st 2 tulenevalt vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul.

§ 9

lg 4 kohaselt võib taotluse esitaja taandamisest keeldumise otsuse kättetoimetamisest alates kümne päeva jooksul esitada kohtutäituri taandamise avalduse kohtule, kui kohtutäitur taotluse alusel ei taandu. Sama paragrahvi

1. lõike teise lause järgi lahendab kohus taanduse määrusega. Kohus vaatab esitatud kaebuse kohtutäituri otsuse peale ja avalduse kohtutäituri taandamiseks läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-dest 15 ja 17 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid.
3. Avaldaja on esitanud kohtule kaebuse kohtutäituri 29.09.2011.a otsuse peale ning avalduse kohtutäituri taandamiseks. Selle otsuse on kohtutäitur teinud võlgniku poolt 09.09.2011.a esitatud kaebuse suhtes. 09.09.2011.a kaebuses vaidlustas võlgnik sisuliselt kohtutäituri tegevust täiteasjas nr 022/2011/
4. Võlgnik leiab, et kohtutäituril puudub õigus hüpoteegiga koormatud kinnisvara arestimiseks enne täitmisteate edastamist ja vara hindamist. Võlgniku väitel oli kinnisvara tagaselja arestitud aprillis 2011.a. Võlgnik palus, et täitmisavaldus tagastataks sissenõudjale, kuna kohtutäitur on rikkunud seadust ja usalduse kaotanud. Lisaks eksisteerib võlgniku väitel kohtutäituril huvide konflikt. 29.09.2011.a otsusega on kohtutäitur jätnud võlgniku kaebuse rahuldamata. Sama otsusega jättis kohtutäitur ka rahuldamata võlgniku taotluse kohtutäituri taandamiseks.
5. Kohus lahendab esmalt

§ 218lg 1 kohase kaebuse.

Kohtu hinnangul tuleb avalaja poolt kohtutäituri 29.09.2011.a otsuse peale esitatud kaebus rahuldada osas, millega jäeti avaldaja poolt 09.09.2011.a täituri tegevuse peale esitatud kaebus rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kohtutäiturile esitatud kaebuses heitis avaldaja kohtutäiturile sisuliselt ette

§ 145lg-s 4 sätestatu põhjendamatut kohaldamist (vt toimik, I kd, lk 194).

Samal seisukohal on avaldaja ka kohtule esitatud kaebuses.

§ 145

lg 4 kohaselt võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda ka enne täitmisteate saatmist, kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Praegusel juhul on kohtutäitur saatnud 21.04.2011.a kinnistusosakonda võlgnikule kuuluvale kinnisasjale, mis on kantud kinnistusraamatu registriossa numbriga 5026301, käsutamise keelumärke seadmise avalduse, toetudes

§ 145lg-le 4 (vt toimik, I kd, lk 116-117).

Kõnesoleva sätte sisu kohaselt on tegemist keelumärke seadmise erinormiga kinnisasjade arestimismenetluses. Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on

§ 145

lg 1, mille kohaselt saadab kohtutäitur viivitamata pärast kinnisasja arestimisakti koostamist kinnistusosakonnale täitedokumendi ärakirja ja ühepoolse avalduse kinnisasja käsutamise keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse. Seega peab üldnormi kohaselt keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine.

§ 145

lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu – täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele (vt ka: Riigikohtu 6. aprilli 2010.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10, p 12). Vastavalt kohtutäituri seaduse § 2 lg-le 1 peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena.

§ 8

kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende 4

§ 145

lg 4 rakendamine on kohtutäituri diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus, millesse kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohtutäitur on ületanud diskretsioonipiire. Kohtutäituri põhjendused

§ 145

lg 4 rakendamise kohta nähtuvad käesolevas asjas avaldaja kaebuse suhtes 29.09.2011.a tehtud otsusest (vt toimik, II kd, lk 46-48). Nendest lähtudes ei ole kohtutäitur kõnesolevaid diskretsioonipiire kohtu hinnangul järginud. Kohtutäituri poolt 29.09.2011.a otsuses esitatud väited

§ 145

lg 4 kohaldamise eelduste esinemise kohta ei ole kohtu tuvastatu asjaolude põhjal piisavad. Riigikohus on juba ülalviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10 tehtud määruse punktides 13 ja 14 selgitanud, et kui sissenõudja õigused on kaitstud hüpoteegiga, ei ole üldjuhul vajalik kinnistusraamatusse kanda keelumärget

§ 145

lg 4 alusel.

§ 145

lg 4 kohaldamine on hüpoteegi korral siiski võimalik, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik. Kohtu hinnangul on Riigikohtu lahendist tulenevad juhised asjakohased ka käesoleval juhul. Eelduslikult peaks sissenõudja huve kaitsma samale võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteek. 29.09.2011.a otsusest järelduvalt on kohtutäitur tuginenud

§ 145

lg 4 rakendamisel ainult sissenõudja täitmisavalduses esitatud väidetele, et tõenäoliselt kaasneb täitmisteate kättetoimetamisega viivitus ning esineb kahtlus, et võlgnik võib enne täitmisteate saamist vara võõrandada või koormata, mis ohustab sissenõudja nõude (olulise viivituseta) rahuldamist (vt toimik, I kd, lk 81-82). Kohtu hinnangul ei saa kohtutäitur lähtuda sundtäitmist puudutavate otsustuste tegemisel üksnes menetlusosalise väidetest, kontrollimata tegelikke asjaolusid. Kohtule edastatud täiteasja materjalide põhjal võib järeldada, et võlgnik on edaspidises menetluses tõepoolest asunud n-ö varjuma täitemenetluse eest. Ka käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtul korduvalt õnnestunud avaldajale kätte toimetada 11.10.2011.a kohtumäärust. Samas on need asjaolud ilmnenud pärast 2011.a aprilli ning

§ 145lg 4 kohaldamisel puudus kohtutäituril alus nendele tugineda.

12. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et 29.09.2011.a otsuses toodud kaalutlustest lähtuvalt ei saa lugeda

§ 145lg-s 4 sätestatu kohaldamist täiteasjas nr 022/2011/2825 põhjendatuks.

Seetõttu rahuldab kohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 29.09.2011.a otsuse peale osaliselt ning tühistab vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti avaldaja 09.09.2011.a kaebus kohtutäituri tegevusele peale rahuldamata. 13. Avaldaja on palunud kohtule esitatud kaebuses täitemenetluse täiteasjas lõpetada. Selles osas ei saa kohtu hinnangul kaebust rahuldada. Täitemenetluse korraldamine on kohtutäituri ülesandeks (

§ 3

). Täitemenetluse lõpetab kohtutäitur otsusega (

§ 50lg 1).

Kohtul ei ole õigust teha sellesisulisi otsustusi kohtutäituri eest või kohustada täiturit korraldama läbiviidavat menetlust kohtu poolt näidatud viisil. Kohtu pädevusse kuulub ainult kaebuse lahendamisel tehtud kohtutäituri otsuse õiguspärasuse kontrollimine. Kohus ei ole tuvastanud kaebuse lahendamise käigus ka asjaolusid, millest lähtuvalt tuleks täituril täiteasjas täitemenetlus lõpetada. 14. Kohus lisab, et kohtule esitatud kaebus sisaldab ka uusi etteheiteid kohtutäituri tegevusele täitemenetluse läbiviimisel, sh täitmisteate kättetoimetamise ja võlgniku kinnisasja hindamise osas. Neid väiteid ei pea kohus võimalikuks käesolevas asjas käsitleda, kuna

§ 217

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline oma võimalikud kaebused kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel esitama esmalt kohtutäiturile.

§ 74

lg-st 7 tulenevalt võib ka kohtutäituri poolt arestitud asjale määratud hinna vaidlustada kohtutäiturile esitatava kaebusega

§-s 217 sätestatud korras. 5

§ 9lg-s 1 ja lg-s 11.

Muu hulgas ei või kohtutäitur

§ 9

lg 1 p 6 kohaselt täitemenetlust läbi viia ja peab ennast otsusega taandama, kui ta on otse või kaudselt huvitatud sundtäitmisest või kui on muid asjaolusid, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kohtutäitur on käesoleval juhul kinnitanud, et ta on vaidlusaluses täitemenetluses erapooletu ning kohtutäituri hinnangul ei ole täidetud ka ükski

§-s 9 toodud taandamise alustest. Kohus märgib, et kohtutäituril on kohustus ennast menetluse läbiviimiselt taandada, kui on alust kahelda tema erapooletuses. Taandamist võib nõuda ka menetlusosaline, kellel on kahtlus kohtutäituri erapooletuse suhtes. Taandamise instituudi eesmärgiks on tagada menetlust läbiviiva kohtutäituri objektiivsus. Just asjaolu, et kohtutäitur ei saa ennast samastada kummagi peamise menetlusosalisega, õigustab laia otsustuspädevust ja ühtlasi ka kohtutäituri kohustust jälgida võlgniku õiguste piisavat kaitstust. Kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud

§ 9

lg-s 1 või lg-s 11 sätestatud asjaolusid, mis oleksid aluseks kohtutäituri taandamisele. Avaldaja põhjendab huvide konflikti sellega, et kohtutäitur on keeldunud varasemalt menetlusse võtmast tema poolt esitatud jõustunud kohtumääruseid. Kohtu hinnangul ei anna menetlusosalise jaoks varasemate ebasoodsate otsuste tegemine kohtutäituri poolt veel iseenesest objektiivset alust kahelda viimase erapooletuses. Seejuures ei ole võimalik esitatud ja kogutud tõendite põhjal väita, et kohtutäitur oleks keeldunud täiteasja alustamisest õigusliku aluseta. Kohtutäituri 02.04.2012.a seisukohtadele lisatud kirjade (vt toimik, I kd, lk 75 ja 76) põhjal võib pigem järeldada, et keeldumistel oli seadusest tulenev alus. Kohtus ei saa võtta seisukohta kohtutäituri väidetava "koostöö" kohta sissenõudjaga, kuna avaldaja sellesisulised etteheited on äärmiselt üldsõnalised. Samuti tuleb märkida, et täitemenetluse eesmärkide saavutamine olekski kõige paremini tagatud olukorras, kus kõik täitemenetluse osalised (

§ 5) teevad kohtutäituriga koostööd.

Kui avaldaja arvab, et sundtäitmine on tema suhtes lubamatu, on tal õigus

§ 221

alusel esitada kohtusse sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

1. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus avalduse kohtutäituri taandamiseks rahuldamata.
2. Avaldaja on palunud kohtul esitada taotluse Põhja Ringkonnaprokuratuurile kohtutäituri tegevuse uurimiseks viimase viia aasta jooksul, põhjendades taotlust sellega, et alusetult ja ebaseaduslikult on arestitud sadade kodanike korterid täituri vargakommete tõttu. TsMS § 45 lg 6 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteo tunnused, edastab kohus kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Kohtutäituri kriminaalvastutuse saavad kaasa tuua ametialased süüteod, mida reguleerib karistusseadustiku (KarS)
3. peatükk. Kohtutäituri puhul kõne alla tulevateks koosseisudeks on ametiseisundi kuritarvitamine, ametialane lohakus, andmekogu pidamise nõuete rikkumine, pistis, altkäemaks. Lisaks näeb KarS § 3313 ette karistuse kohtutäituri poolt vara teadvalt ebaseadusliku aresti ja müügi eest. Praegusel juhul ei ole kohus asja lahendamisel tuvastanud kohtutäituri poolt rikkumisi, mis oleksid aluseks kriminaalmenetluse algatamise taotluse prokuratuurile esitamiseks. Võimalikud täituri vead diskretsiooniõiguse teostamisel täiteasjas nr 022/2011/2825 ei anna veel alust karistusõiguslikeks sanktsioonideks.
4. Lähtudes TsMS § 477 lg-s 1 ja TsMS § 442 lg-s 5 sätestatust, tuleb kohtul lahendada rakendatud esialgse õiguskaitsega seotud küsimused. Kohus leiab, et tsiviilasjas 25.04.2012.a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb käesoleva kohtumääruse jõustumisel tühistada. Täiteasja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur koostanud 13.09.2011.a võlgnikule kuuluva kinnisasja registriosa numbriga 5026301 arestimise akti 6

§ 218lg-st 3 võivad täitemenetluse osalised ja kohtutäitur esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. Indrek Parrest kohtunik 7