Kuigi kaebuse p 2.3 sisaldab suuresti õiguslikke hinnanguid, kuid need antakse asjaolude alusel ja sellisel kujul vaidlust haldusasjas nr 3-08-2343 ei püstitatud. Kaebaja eesmärgiks on, et kohtutäitur ei saaks läbi viia täitetoiminguid, sest kui täitekorraldus on õigusvastane, siis kohtutäitur ei saaks teha täitetoimgut -Täitemenetluse seaduse § 48 p
Paluti peatada täiturile saadetud ettekirjutuse nr 1274 alusel vormistatud täitekorralduste täitmine kohtuotsuse jõustumiseni. Toimikus nr 3-08-2534 on tlk 23 olemas Paldiski Linnavalitsuse kiri Altoona OÜ-le 02.12.08 nr 9-12/1344-3 „teade sunnivahendi rakendamise kohta“ ja seal märgitakse, millistel asjaoludel tehti ettekirjutus nr 1274; nähtub, et selle täitmise tähtaeg oli 20.11.08 ja et 02.12.08 kinnitas paikvaatlus, et ettekirjutust ei olnud täidetud. Paldiski linn teatab, et vastavalt ettekirjutusele (selle p 5 tehtud hoiatusele) rakendati sunniraha ja see nõutakse sisse kohtutäituri (U.Tärno) vahendusel. 18.12.08 jättis halduskohus EÕK rahuldamata; sj 4 märkis kohus, et kaebuse esitaja ei taotlenud ettekirjutuse täitmise peatamist, vaid täitekorralduste täitmise peatamist, mis tähendas kohtule, et kaebaja ei soovinud küll tasuda sunniraha, kuid samas jättis ebaloogiliselt ettekirjutuse täitmise osas EÕK taotluse esitamata. Ettekirjutuse täitmise peatamiseks ei olnud esitatud põhjendust. Vastustaja oli vastamisel märkinud, et täitekorraldused ei ole haldusaktid, vaid haldusakti täitmisele sundimise menetlustoimingud; kuigi kaebaja leiab, et temale ei ole täitekorraldusi esitatud, nähtub seadusest, et sellist kohustust ei olegi, kuna
lg 1 kohaselt rakendatakse sunniraha täiendavate toiminguteta, kui ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Täitekorraldus esitatakse kohtutäiturile, kes nõuab sunniraha sisse
Sunniraha tasumise kohustus tuleb kaebajale ettekirjutusest. Ettekirjutus tehti kaebajale teatavaks, see kehtib, seda ei ole etteantud tähtajaks täidetud, kaebaja ei olnud lõpetanud õigusvastast tegevust. Kuigi kaebaja oli kaebuses märkinud, et ta ei saanud kogu ettekirjutust ja ei saanud sellest aru, nähtus vaidest, et kaebaja sai selle kätte ja sai sellest ka aru, vaides olid esitatud kaebaja soovitud motiivid ja ei olnud märgitud, et kaebaja sai nn pooliku ettekirjutuse. Vastustaja juhtis tähelepanu asjaolule, et ettekirjutuse nr 1274 alusel on alustatud täitekorralduste täitmist, algatati täitemenetlus ja täitetoimingute peatamist saab taotleda üldkohtus täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega TMS § 221 alusel. Samast haldusasja toimikust tlk 53 nähtub, et lahendati kaebaja vaiet ettekirjutusele nr 1274; kaebaja oli vaide esitanud 02.12.08 (kaebaja ise oli koostanud vaide 01.12.08) ja lahend tehti vaide osas 12.12.08.a. /ettekirjutus oli tehtud 12.11.08/. Kaebaja ei märgi vaides, et ta poleks ettekirjutust saanud, ta kirjeldab selle sisu ja märgib, miks ta ei nõustu ettekirjutusega ja nähtub, et kaebaja sai teada paikvaatluse korraldamisest, kuid kaebaja keeldus selles osalemisest. OÜ Altoona esitas määruskaebuse 29.12.08.a., milles märgib (tlk 64 pöördel), et ta sai ettekirjutuse nr 1274 kätte 12.11.08.a. ja kaebaja möönis, et EÕK taotluses ei olnud selgesõnaliselt palutud peatada ettekirjutuse täitmist. Kaebaja leiab, et linnavalitsus oleks pidanud iga uue sunniraha määramisel alustama „uue sunniraha kohaldamise menetluse“. Veel leiab kaebaja, et teda ei ole ettekirjutuse nr 1274 p-is 5 hoiatatud, et rakendatakse igakordselt sunniraha summas 10 000 kr, st iga päev. Linnavalitsus eksitas kohtutäiturit, kui andis välja täitekorraldused. 29.12.08 esitas kaebaja haldusasjas nr 3-08-2534 kaebuse täienduse ja EÕK taotluse. Kaebaja leidis, et ettekirjutuses puudub haldusorgani otsus (p 6), mille täitmist temalt soovitakse; palutakse ettekirjutuse täitmine peatada. 19.01.09 on kohus peatanud ettekirjutuse nr 1257 ja 1274 täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (määruse p 1.2 tlk 125). Kohus keelas kohtumenetluse jooksul täitekorralduste andmise. Kohus selgitas, et ehitustegevust ei tohi jätkata ja kui kaebaja seda jätkab, siis riskib uute täitekorralduste andmisega. Täitekorraldused, mis senimaani olid tehtud, nende aluselt tuli kaebuse esitajal tasuda, kuna EÕK-d ei saanud kohus kohaldada tagasiulatuvalt. Kaebaja täpsustas kaebust uuesti 26.01.09 ja ta motiveeris, et ettekirjutus on ebaproportsionaalne, täitemenetluse lõpetamise aluseks on kohtulahend /TMS § 48 p 4/. Sunnivahendi kohaldamine ei ole lubatav, kui ettekirjutus on kehtetu. Kaebaja muutis senist tühistamisnõuet täitekorralduste osas ja palus need tunnistada õigusvastaseks. Kohus on kaebuse esitajale 04.02.09 selgitanud, et kaebaja ei tee endiselt vahet halduskohtus vaidlustatavate halduse menetlustoimingute vahel ja täitetoimingute vahel, mis on vaidlustatavad üldkohtus. Täitekorraldusi saab halduskohtus vaidlustada (haldusmenetluse toimingud), kui selleks on põhjendatud huvi. Kaebajal tuli täpsustada, mida ta vaidlustab ja missugune on põhjendatud huvi. 13.02.09 oli kaebaja teatanud, et võtab osaliselt kaebuse „tagasi“. Kaebaja märkis, et tal oli vaid teave täitekorralduste andmisest, korraldused sai ta kätte kohtutäiturilt 5 /U.Tärno/, kes alustas sunniraha sissenõudmist; kaebaja on vaidlustanud täitekorraldused iseseisvate kaebustega. 07.04.09 võttis kohus kaebuse ettekirjutuse nr 1243 ja 1274 tühistamiseks menetlusse, samuti võttis kohus menetlusse nende ettekirjutuste alusel koostatud täitekorralduste õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohus on eelmärgitud haldusasjas EÕK taotluse edasisel lahendamisel märkinud, et lisaks ettekirjutusele peatada ehitise kasutamine sisaldus vaidlustatud ettekirjutuses ka hoiatus sunniraha määramiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduse (
) § 7 mõttes. Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud (
Seadusest nähtuvalt otsustatakse sunnivahendi kohaldamine ning sunnivahendi liigi ja määra valik halduse kaalutlusõiguse alusel hoiatuse tegemisel (
Seetõttu ei tähenda kehtiva ettekirjutuse õiguspärasus, mille täitmiseks sunnivahendit kohaldatakse, seda, et igal juhul oleksid õiguspärased ka sunnivahendi kohaldamise hoiatus ja sunnivahendi rakendamine. Seetõttu on sunnivahendi kohaldamist võimalik vaidlustada ka eraldi ettekirjutusest, mille täitmiseks sunnivahendit kohaldatakse. Kohtud peatasid ettekirjutuse täitmise kuni kohtasjas otsuse jõustumiseni. Käesolevale kohtule nähtub, et edasiselt on küll Tallinna HK leidnud, et täitekorralduste õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on kaebaja toonud välja eesmärgi sunniraha tagastamiseks haldusorgani poolt ning kohus aktsepteerib kaebaja viidatud huvi ega nõustu vastustajaga, et täitekorralduse õigusvastasust võib põhjustada üksnes selle andmise aluseks olnud ettekirjutuse õigusvastasus. Esineda võivad ka iseseisvad alused täitekorralduste õigusvastasuseks ettekirjutuse õiguspärasusest sõltumatult. Kohus leidis, et täitemenetluse lõpetamise aluseks vastavalt TMS § 48 p-le 4 on kohtulahend, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. Seega aitab kohtulahend, kus tunnistatakse haldusorgani täitekorraldus õigusvastaseks, saavutada kaebajal ebaseaduslikult sissenõutud sunniraha tagastamist haldusorganilt. Kohus oli teinud lahendi, milles leidis, et ettekirjutuse tegemine oli õiguspärane ning ettekirjutus jäi jõusse. Kohus pidas võimalikuks tuvastada täitekorralduste õigusvastasus, kui märkis, et
lg-st 1 tuleneb, et haldusorganil puudub õigus ettekirjutuse täitmisele sundimiseks enne, kui on möödunud ettekirjutuse vaidlustamise 30-päevane kaebetähtaeg arvates haldusakti teatavakstegemisest. Ettekirjutus nr 1274 anti 12.11.2008 ja OÜ Altoona sai selle kätte 14.11.2008. Seega lõppes ettekirjutuse vaidlustamiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg 15.12.2008 ning kõik täitekorraldused, mis on antud kuni nimetatud kuupäevani (s.o 15.12.2008 kaasa arvatud), on õigusvastased. Ülejäänud täitekorraldused on antud õiguspäraselt. Veel märkis kohus, et õige on vastustaja seisukoht, et täitekorraldus on menetlustoiming, mille kaudu toimub sunnivahendi rakendamine.
lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.
lg 1 sätestab, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Asjaolu, et kaebaja ei ole ettekirjutusi täitnud, on tuvastatav Majaka tee 2B kinnistul teostatud paikvaatluste tulemustest. Tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist, so, et ettekirjutused on täidetud, kaebaja kohtule esitanud ei ole. Ettekirjutuste punkt 5 (sunniraha määramise alus ja hoiatus, sunniraha suurus) on sõnastatud järgmiselt: „Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib vastavalt EhS § 61 lg-le 6 rakendada sunnivahendit
-s sätestatud 6 korras. Käesolevaga hoiatab Paldiski Linnavalitsus Altoona OÜ-d (postiaadress Liimi 1, Tallinn), et käesoleva ettekirjutuse ettekirjutuses sätestatud tähtajaks täitmata jätmise eest rakendab Paldiski Linnavalitsus Altoona OÜ suhtes igakordselt sunniraha summas 10 000 krooni.“ Seega oli ettekirjutustes endis esitatud kaebajale selge hoiatus, et kui ta ettekirjutust ei täida, rakendatakse tema suhtes sunniraha täiendavaid toiminguid teostamata ning sunniraha suuruseks on igakordselt 10 000 kr.
lg 2 sätestab, et hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.
ei sätesta täiendavalt mingit menetlust, kui sunniraha rakendamise kohta on tehtud hoiatus ja ettekirjutus on jäetud hoiatuses märgitud tähtajaks täitmata. Seega pole tõene kaebaja väide, et täitekorraldused ei vasta
-s sätestatud nõuetele. Sunniraha on rakendatud ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel (korduvalt summas 10 000 krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse tegemiseks. Asjakohased pole kaebaja väited seoses sunniraha korduva rakendamisega.
lg 2 näeb ette, et sunnivahendit võib rakendada kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt selle ülemmääras.
alusel korduva sunniraha rakendamise õigust ja otstarbekust on tunnistanud ka Riigikohus (vt lahendit haldusasjas nr 3-3-1-27-06, p 13). Et kaebaja jätkas ebaseaduslikku ehitustegevust kuni soovitud objekti valmimiseni, mida seejärel asuti kasutama tollilaona suurte kaubakoguste ladustamiseks, ei saa rääkida vastuolust sunnivahendi kohaldamise põhimõttega või rakendatud sunnivahendi ebaproportsionaalsusest, arvestades veel asjaoluga, et isegi sunniraha määramine maksimummääras igapäevaselt ei pannud kaebajat ettekirjutusi täitma. Sellele kohtuotsusele esitatud apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et HMS § 55 lg 1 sätestab haldusaktile esitatavad nõuded. Vaidlusalused ettekirjutused neile nõuetele ei vasta, on ebaselged ja haldusaktina kaebajale arusaamatud. HMS-st tuleneb kaebaja õigus heale haldusele. Kaebaja seda õigust on rikutud. Kohtu poolt õiguspäraselt antuks loetud täitekorraldused seda tegelikult pole. Tagatud polnud nõuetekohane sunniraha rakendamise menetlus. Ettekirjutuste punktiga 5 on küll tehtud hoiatus sunniraha rakendamise kohta EhS § 61 alusel, kuid sunniraha määramist ei ole ettekirjutustesse märgitud, samuti ei ole antud kaebajale uut tähtaega ettekirjutuste vabatahtlikuks täitmiseks ega tehtud hoiatust sunniraha rakendamise kohta. Erinevalt halduskohtust on apellant seisukohal, et
§-st 7 selline kohustus haldusorganile enne sunniraha määramist siiski tuleneb. Vastustaja poolt rakendatud viisil täitekorralduste andmine on vastuolus
eesmärgi ja mõttega, milleks on isiku mõjutamine talle ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Ettekirjutuste punktidest 5 aga nähtub haldusorgani kavatsus rakendada sunnivahendit mitte mõjutusvahendina, vaid karistusena igapäevaselt 10 000 kr sunniraha suurust motiveerimata. Ettekirjutuste punktidest 5 tulenev diskretsiooniotsus ei ole põhjendatud, proportsionaalne ega kaalutud. EhS sätestatud nõuete rikkumise eest tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral on seadusandja ette näinud sunniraha ülemmääraks 10 000 kr. EhS § 61 lg 6 tuleb mõista selliselt, et juhul, kui sunniraha määratakse korduvalt, peab määratud sunniraha summa kokku jääma alla 10 000 kr. Järgnevas Tallinna RK otsuses 06.01.10 nr 3-08-2343 leiti, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osas, millega halduskohus jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Kohus tühistas esimese astme kohtu otsuse menetluskulude jaotust käsitlevas osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse. Muus osas, so osas, milles kaebus rahuldamata jäi, nõustus ringkonnakohus I astme kohtu seisukohtade ja otsuse põhjendustega ega korranud neid. Otsusest nähtub, et halduskohus leidis õigesti, et ettekirjutused nr 1243 nr 1274 on õiguspärased; kohus põhistas, miks on ettekirjutuse nr 1274 tekstist selle tegemise asjaolud ja ettekirjutuse 7 nõue üheselt ja selgelt arusaadav. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et halduskohus on leidnud, et kaebajal on põhjendatud huvi täitekorralduste kui menetlustoimingute iseseisvaks vaidlustamiseks ning tunnistas 11 täitekorraldust õigusvastaseks. Kuna vastustaja pole halduskohtu otsust apelleerinud, siis on kaebajal tuvastusnõude esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu/puudumise üle vaidlus lõppenud ning ringkonnakohus seda küsimust enam ei käsitle. Samas on ringkonnakohus märkinud, et halduskohus on ammendavalt põhjendanud, miks tuleb lugeda õiguspäraseks ettekirjutuse nr 2343 alusel antud täitekorraldus nr 9-12/1119-3 ning ettekirjutuse nr 1274 alusel antud täitekorraldused nr 9-12/1344-27, 9-12/1344-29, 9-12/1344-31, nr 912/1344-33, nr 9-12/1344-35, nr 9-12/1344-37 ja nr 9-12/1344-39. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda esimese astme kohtust erinevale seisukohale. Täitekorralduste tegemist ei takistanud ettekirjutuste üle toimuv kohtuvaidlus. Kuni kohus pole esialgset õiguskaitset kohaldanud, on vastustajal õigus ja kohustus tagada vaidlustatud haldusakti täitmine juba kohtumenetluse ajal. Täitekorraldus on menetlustoiming, mille kaudu toimub sunnivahendi rakendamine. Sunnivahendit rakendatakse, kui haldusakti adressaat talle tehtud ettekirjutust ei täida. Seega oli kaebajal võimalus täitekorralduste andmist vältida ettekirjutuste täitmise läbi. Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja on talle tehtud ettekirjutused täitnud. Ettekirjutustes oli esitatud kaebajale sunniraha määramine ja hoiatus, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha korduvalt igakord summas 10 000 kr ilma täiendavaid toiminguid teostamata. Vastustaja märgib õigesti, et sunnivahendi rakendamise eesmärgiks on sundida adressaati täitma ettekirjutuses sätestatud nõudeid ning sunniraha korduv rakendamine selle ülemmääras on õiguspärane ega ole käsitletav karistusena. 15) Kuivõrd kaebaja on viidanud Tallinna HK otsusele nr 3-08-2343, millega lahendati kaebus ettekirjutusele nr 1274, millest tulenevalt esitati kaebajale täitekorraldused, siis nähtub, et selles kohtuotsuses on kohus selgitanud, et
lg-st 1 tuleneb, et haldusorganil puudub õigus ettekirjutuse täitmisele sundimiseks enne, kui on möödunud ettekirjutuse vaidlustamise 30-päevane kaebetähtaeg arvates haldusakti teatavakstegemisest. Seega peale märgitud 30 päevast kaebetähtaega sai ettekirjutuse pöörata täitmisele ja anda välja ka täitekorraldusi. Tulenevalt asjaolust, et kaebuse esitaja oli kohtus vaidlustanud ettekirjutuse ja vaid osa täitekorraldusi ning vaatamata kohtu selgitustele oli ikkagi ekslikult taotlenud EÕK üksnes täitekorralduste osas, saavutas ta EÕK korras ettekirjutuse täitmise arvates 19.01.09 kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Eeltoodust nähtub, et ettekirjutuse täitmine oli võimalik ajal, mil möödus 30 päevane kaebetähtaeg ning ka peale kohtuotsuse jõustumist. Antud juhul kaebaja ei leia, et käesolevalt vaidlustatud täitekorralduste puhul pole ettekirjutuse vaidlustamise tähtaega järgitud. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud kõiki täitekorraldusi eelmises vaidluses, ei vii kohut veel järelduseni, et kui ettekirjutus on jõustunud, saaks kohus ülejäänud täitekoralduste kontrollimisel jõuda teistsguste järeldusteni, kui kohus ettekirjutust kontrollides, jõudis. 16) Kohtutäitur peab menetlema täiteasja, milles tuleb täita sissenõudja ettekirjutust. Ettekirjutus on haldusaktiks, millega mõistetakse välja sunniraha. Kui ettekirjutus on jõus, siis puudub võimalus jätta sunniraha sisse nõudmata.
lg 1 kohaselt sai sunnivahendit rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus. Antud kaebuse puhul on kaebuse esitajale ettekirjutus tehtud teatavaks ja iseseisvat tähendust ei oma asjaolu, kuidas kaebajale said teavaks täitekorraldused, mis Paldiski linnavalitsus saatis täiturile; nähtub, et kaebuse esitajal oli võimalus nendega tutvuda 8 ja vajdusel need välja nõuda. Täitekorralduste kättesaamisest ei sõltunud täitemenetluse alustamine, kuna kaebaja ei olnud taotlenud ettekirjutuse muutmist selliselt, et ta oleks palunud kohaldada muud sunnivahendit, st valida kaebaja meelest propotsionaalsem vahend, so asendustäitmine. Seega ei saanud täitemenetlust ära hoida põhjusest, et oleks tulnud valida mingi muu sunnivahend ja kaebaja seda soovis. Kaebaja kinnitas, et ta seda ei ole soovinud ning ta esitas vaide, kuid muud taotlust ta linnavalitsusele ei esitanud. Kohus tuvastas, et ettekirjutus ja sunnivahendi kohaldamine oli igati õigustatud, proportsionaalne ja vastas kehtivale seadusele ja isegi kui kaebaja jättis osa täitekorraldusi vaidlustamata, kehtib ettekirjutuse kohta jõustunud lahend ka neile täitekorraldustele, mis jäid vaidlustamata. Kohsu ei saa enam hakata hindama, kas ettekirjutus ja määratud sunnivahend oli õiguspärane. Käesolevast kaebust nähtub, et kaebaja suhtes tehtud ettekirjutus on kehtiv, kaebaja ei ole ilmselt ka tasunud ettekirjutusega määratud sunniraha, vähemalt kaebaja ei täpsusta, millises ualtuses ta need tasus ja millises on need veel tasumata. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu sellest, millal kaebaja kogus kokku täitekorraldused ja tutvus nendega. Vaidlustada ei saaks enam ka küsimust, kas sunniraha sai sellest ettekirjutusest tulenevalt määrata kuni ettekirjutusest tuleneva kohustuse muutmiseni või täitmiseni igal päeval summas 10 000 kr, kuna see on jõustunud kohtuotsusega leidnud lahendamise. Kohus ei näe võimalust ignoreerida ettekirjutuse suhtes tehtud kohtulahendit, mis on täiturile tätimiseks kohustuslik. Täitemenetlust alustab kohtutäitur, kes kontrollib, kas täitedokument vastab seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, st täitur ei saa ise kontrollida ettekirjutuse sisulist õigsust. TsMS § 368 lg 2 võimaldab sissenõudjal ja võlgnikul täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimisel esitada hagi poole vastu tuvastamaks, kas täitedokumendist tuleneb hagejale konkreetne õigus või kohustus. Kuivõrd kohtus vaidluse all olnud ettekirjutus on haldusakt, siis on ta TMS § 2 lg 1 p 11 kohane täitedokument. Kaebajale väljastatud ettekirjutus oli täidetav selle hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ja ebaselgeks jäi kohtule, mis kaebaja pida ssilmas, kui märkis, et „pärast sunniraha määramist tuli jätta mõistlik aeg ettekirjutuse tätimiseks“. Ettekirjutuse suhtes tehtud kohtuotsus sisuliselt määratleb, millal ettekirjutus oli täidetav ja seda enam käesolevalt kohus muuta ei saaks. Kui ettekirjutus ei oleks olnud täidetav ajaressursi mõttes või rahaliste vahendite puudumisest, siis oli kaebajal vajalik see ettekirjutuse vaidlustamisel ära näidata või kui kaebaja aravtes jättis kohus selle lahendamata, siis tuli hiljemalt apellatsioonimenetluses see küsimus püstitada uuesti. Kaebaja seda ei teinud ja nähtub, et kaebaja ei kasutanud ka võimalust ettekirjutuse tähtaja pikendamise taotlemiseks vastustaja ees. Ettekirjutus oli muutunud täidetavaks, kui kohustus selle vabatahtlikuks täitmiseks jäi täitmata. Edasine sunniraha määramine oli kohtu poolt keelatud EÕK taotluse rahuldamisest arvates, so 19.01.09.a ja kohtule nähtub, et käesoleva kaebuse andmetel ei ole ka edasiselt sunniraha selle ettekirjutuse alusel määratud. Kaebaja ei kavatsenud ettekirjutust täita, kuna ta leidis, et see on õigusvastane, seega ei olnud kaebajal tegelikult takistatud ettekirjutuse täitmine ei selles antud tähtajaks ega ka hiljem. Käesolevalt on kaebaja küll märkinud, et ta sooviks oli asendustäitmise rakendamine, kuid puuduvad tõendid, et kaebaja sellise soovi esitas, seega ei tõusetu küsimust, et kaebaja mõni taotlus on jäetud haldusorgani poolt tähelepanuta. Ettekirjutuse alusel ei oleks saanud sunniraha nõuda siis, kui kaebajal oleks ettekirjutus täidetud. Sunnivahendit ei tohiks rakendada ka juhul, kui sunniraha oleks tasutud. Kaebaja ei väida, et ta tasus sunniraha. Kuivõrd linnavalitsuse täitekorraldus kujutab endast sisuliselt kohtutäiturile esitatavat täitmisavaldust (TMS § 23 lg 2), siis on see aluseks haldustäitmismenetluse 9 läbiviimiseks. Seega pidi kaebaja käesoleva kaebuse esitamisel ja põhjendatud huvi väljatoomisel arvestama, et kui temal haldustäitmismenetluse algatamise suhtes puuduvad pretensioonid, siis viiakse see menetlus lõpule ja kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, kuna ta ei saa hiljem viidata täitemenetluse läbiviimise õigusvastasusele. Pöördumisega halduskohtusse ei saa peatuda juba ammu alanud haldustäitemenetlus. 17) Kaebuse materjalidest ei nähtu, et ettekirjutuse täitmiseks antud täitekorraldused haldustäitemenetluse alustamiseks sisaldaksid valeandmeid, mis võinuks täituri tegevust eksitada ja selliselt ehk kuidagi kaebaja õigusi ja huve riivavalt mõjutada täitemenetlust ebasoodsamas suunas. Kohtule nähtub, et täitur ise teostab samuti kontrolli, kuna TMS § 8 kohustab teda tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud, et täitedokumenti saaks asuda täitma ja puudustega täitmisavaldust ei pea täitur menetlema. Kaebaja ei ole kaebuses täpsustanud, kas täitur tegelikult on juba alustanud kõigi täitekorralduste alusel täitmistoimingutega või kui kaugele menetlus on jõudnud. Eelnevast nähtus, et ettekirjutus oli koostatud 12.11.08 ja kaebaja sai selle kätte 14.11.08, seega selle vaidlustamise tähtaeg lõppes 15.11.08.a. Kohus oli otsustanud, et sunniraha ei saa määrata arvates 19.01.09 ja kuni 15.12.09.a. seega sai sunniraha määrata 15.12.09-19.01.09.a. 18)
lg 1 kohaselt nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue.
lg 1 sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Kuna puudus vaidlus, et kaebaja ei täitnud ettekirjutust hoiatuses märgitud tähtajaks, siis nähtub, et kehtivat haldusakti tuli täita sõltumata adressaadi hinnangust selle õiguspärasusele. Kohus märkis, miks ettekirjutus oli arusaadav ja täidetav, varasemat ettekirjutust ei olnud tühistatud (puudub vastav otsustus). Kaebajale oli selge, et haldusorganil ei olnud soovi ettekirjutust tühistada, ta andis välja täitekorraldused. Kohus märkis juba, et
sätestab sunnivahendi rakendamise eeldustena asjaolu, et adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Puudub vaidlus ettekirjutuse teatavaks tegemise ja selle tähtajaks mittetäitmise üle, seega ettekirjutus oli täitekorralduste andmise ajal kehtiv. Kaebaja on käesolevalt kinnitanud arusaamist, et ta ei saa jõustunud ettekirjutust enam vaidlustada.
lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada.
Kaebuse andmetel haldusorgan lähtus kehtivast ettekirjutusest ja eesmärgist tagada selle täitmine. TMS § 19 lg 1 kohaselt, kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuste saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. TMS § 19 lg 2 järgi tuleb tingimuste saabumisel täiturile tõendada seda kirjalike dokumentidega. Täitemenetluses antakse võlgnikule täiendav tähtaeg nõude vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 25), seega ei oleks kaebajal võimalik ette heita, et samal põhimõttel tuleks ka linnavalitsusel veel mingi muu täiendav tähtaeg määrata või et igakordsel sunniraha nõudel oleks pidanud läbi viima veel mingi täiendava menetluse. Niisuguseid menetlustoiminguid seadus ette ei näe ja põhimõtteliselt on juba ka ettekirjutuse vaidlustamisel lahendatud, missugused toimingud olid vajalikud. Kaebaja küll nimetab nn uute asjaolude tekkimist, kuid kohtule nähtub, et vaatamata mistahes viisil kaebaja esitatud sõnastusele rikkuvate momentide seisukohalt, on kaebaja sisulised ja menetluslikud etteheited seotud juba läbitud kohtuvaidlusega, milles tehtud lahendit käesolevalt muuta ei saaks. 10 19) OÜ Altoona on käesolevas kaebuses palunud kaebuses tuvastada 17 iseseisva täitekorralduse õigusvastasus. Kaebaja on jätkuvalt märkinud, et juhul kui kohus tunnistab vaidlustatud täitekorraldused õigusvastaseks, siis ei ole tal kohustust täiturile viimase poolt nõutud summasid üle kanda ja õigusvastaseks tunnistatud täitekorralduste alusel algatatud täitemenetlused tuleb täitemenetluse seadustiku § 48 p 4 alusel lõpetada. Kohus selgitas kaebajale, et uuesti ei saa pöörduda ettekirjutuse õiguspärasuse küsimuste juurde, kuna ettekirjutus on vaidlustatav kohtus vaid ühel korral, mil tuleb esitada kõik motiivid ja asjaolud, mis võiksid ettekirjutuse õigsust mõjutada. Vastupidiselt puuduks ettekirjutust vaidlustaval ja tehtud kohtuotsusel mõte. Kohus tegi järgnevalt kindlaks, miks kohus leiab, et ei esine nn uusi asjaolusid, mis võiksid tingida olukorra muutuse kaebuse esitajale senisest soodsamas suunas. Käesolevalt esitatud kaebuse ühe põhjuse kohaselt ei olnud kaebajal justkui võimalusi Paldiski Linnavalitsuse ettekirjutust täita, kuna kaebajal puudusid Majaka tee 2B laoplatsilt üle 1000 sõiduvahendi äraveoks ja uue platsi muretsemiseks rahalised vahendid. Kaebusest ei nähtunud, kas kaebaja on pöördunud Paldiski Linnavalitsusele poole sunnivahendi rakendamise edasilükkamise taotlusega, ning kui ta pöördus, siis milline oli vastus. Kaebaja märgib kaebuses, et ettekirjutuses antud kohustus- peatada Majaka tee 2b kinnistu kasutamine (parklana) ei olnud täidetav. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse täitmiseks oleks tulnud talle anda pärast sunniraha määramist mõistlik aeg ettekirjutuse täitmiseks, so sõiduvahendite teisaldamiseks. Kaebaja väidetel puudus samaväärne alternatiivne ladustuskoht, teisaldamine oleks võtnud aega 20-30 päeva. Kaebaja peab ettekirjutuse täitmise mõistlikuks ajaks 30 tp, kuid ei selgita, kuidas temal jäi sellest märgitud ajast vajalikku aega vähem, kui tegelikult selline aeg oli jäänud. Veel märgib kaebaja, et ettekirjutust ei saanud ta täita, kuna pidas seda õigusvastaseks ja linnavalitsuse tegevus oli pahatahtlik. Eeltoodu kinnitab kohtule, et need küsimused tuli püstitada juba ettekirjutuse vaidlustamisel ning käesolevalt ei saa nende lahendamist kohtult nõuda, kuna ettekirjutust ei saa uuesti selles valitud sunnivahendi ja täitmise tähtaja osas muuta. Ettekirjutuse vaidlustamisel tuli kaebuse esitajal esile tuua kohtus kõik asjaolud, mis tema teada rikuvad subjektiivseid õigusi, st kaebaja peab kaebetähtajal jõudma arusaamisele, milline haldusakt rikub tema õigusi ja missugusel motiivil. Seega ei muuda kohus oma varasemaid seletusi ja seisukohta. Kaebaja leiab jätkuvalt, et sunniraha määramine ei järginud peamist eesmärki, so sundida isikut täitma temale pandud kohustust. Kaebaja leiab, et mõistlik tähtaeg tuleb jätta kohustuste täitmiseks ka peale sunniraha määramist, et oleks võimalik kohustust täita. Kohtule nähtub, et ka need väited puudutavad ettekirjutuse õiguspärasuse küsimust, seda enam, et kohus oli selles osas seisukoha ettekirjutust arutades andnud. Kaebajale oli teada, millal hakatakse sunniraha määrama, seega ei saanud kaebaja arvestada, et ilma temapoolsete taotlusteta täitmise tähtaega pikendada, ei ole võimalik jätta sunniraha määramata, kui ettekirjutust ei muudeta ega tühistata. Kaebaja praegune ettekujutus, mis võinuks olla, ei muuda ettekirjutuse aegset olukorda ja kuivõrd täitekorraldused anti ettekirjutuse kehtivuse ajal ja selle täitmiseks, ei saa nõuda muudatuste tegemist lähtudes kaebaja muutunud seisukohtadest. Kaebaja kordab, et ta ei saanud täita ettekirjutust, kuna kohtutäitur arestis arvelduskontod, kaebaja nimetab 04.12.08 ja 06.01.09 kontode arestimist. Kohtule nähtub, et rahaliste vahendite puudumise asjaolu oli ettekirjutuse vaidlustamise ajal kaebajale teada ja prognoositav, kohus oli märkinud, kuidas saab vähendada tekkivaid kulutusi. Käesolevalt ei võimalda selline asjaolu jõustunud ettekirjutusega pandud 11 kohustuste täitmist väärata isegi kui vaidlustada täitekorraldusi. Isegi juhul, kui kaebajal puudus raha teisaldamisteenuse tasumiseks ja sõiduvahendite hoidmiseks, oli tal võimalik teatada vastustajale, et kaebaja kavatseb ettekirjutuse täita ja vajab selleks lisaaega, kuid kaebaja seda ei teinud, kuna ta teatas, et ta ei kavatse ettekirjutusi täita ja ta ei taotlenud ka lisaaega. Asjassepuutumatu on seisukoht, et isik, kes nõuab kohustuse täitmist ja annab välja ettekirjutuse, mis on käesoleva ajani jõus, oma käitumisega põhjustas tagajärje, st olukorra, et kaebaja ei asu täitma ettekirjutust. Sellise loogika kohaselt ei oleks ettekirjutuste tegemine üldse võimalik. Kohus leiab, et eelmärgitud põhjused ei võimalda pöörduda tagasi juba lahendatud küsimuste juurde; need puudutavad ettekirjutuse õiguspärasust, selle täidetavust, proportsionaalsust jms küsimusi. Kaebaja ei märgi, et täiturile esitati valeandmeid. Isegi kui need oleks esitatud, siis ei nähtu, et kaebuse esitajale saabusid sellest mingid kahjulikud tagajärjed. Kaebaja küll viitab, et
lg 3 kohaselt tuli kohaldada tõhusamat sunnivahendit ja haldusorgan pidi valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähem kahjustades sunnib teda täitma tehtud ettekirjutust ning et linnavalitsus läks vastuollu
lg 2 ja § 3 lg 3 jätkates sunniraha määramist ka pärast seda, kui oli ilmselge, et see tulemust ei andnud, kuid kohus oli juba kaebuse käiguta jätmise määruses juhtinud kaebaja tähelepanu, et kohus oli ettekirjutuse vaidlustamisel võtnud seisukoha sunnivahendi kohaldamise vajaduses ning proportsionaalsuses, seega on küsimus leidnud lahenduse ja ettekirjutust enam vaidlustada ei saa. Kaebaja ei olnud ettekirjutust palunud tühistada põhjusest, et ta sooviks on valitud sunnivahendi muutmist, see oleks olnud ebaloogiline, kuna kaebaja sooviks oli justnimelt kasu teenimine sõidukite ladustamiseks tollilao loomisega, ta laiendas seda veelgi ning kaebaja tema eesmärkidest tulenevalt ei lugenud, et teda kõige enam kahjustab sunniraha määramine. Linnavalitsusel ei olnud tol ajal kuidagi ettenähtav, mida kaebaja lõpptulemusel üldse plaanib, kuna kaebaja ei olnud avaldanud, et ta kavatseb asutada tollilao ja ei kavatse alluda ühelegi ettekirjutusele pikemal perioodil. Ka märgitud küsimus puudutab ettekirjutuse õiguspärasust, mida kohus käesolevalt enam arutada ei saaks. Kaebaja on uuel vastamisel lisanud, et linnavalitsus ei määranud tähtaega, mille ületamisel tulnuks minna üle asendustäitmisele; linnavalitsus pidi teatud momendil aru saama, et sunniraha määramisega ei saavuta ta ettekirjutuse täitmist, selleks momendiks pidi olema vaide esitamise aeg ettekirjutuse nr 1293 kehtetuks tunnistamiseks; linnavalitsus pidi aru saama, et kaebaja soovib kaitsta oma õigusi kohtus, seega pidi ta kaaluma asendustäitmist ja täitekorraldused on vastuolus arvates 17.12.08 lisaks eelnevalt toodud asjaoludele ka
Kohus jääb seisukohale, et need olid ettekirjutuse vaidlustamise küsimused ning ettekirjutusele esitatud vaidluse lahendamise ajal oli kaebajal võimalik taotleda, et rakendataks asendustäitmist, kui kaebaja tõesti leidis, et sunniraha määramisega teda karistati liigselt; sellise taotluse esitamine oli võimalik ka peale ettekirjutuse tegemist ning nende küsimuste lahendamist ei mõjuta asjaolu, kas anti välja täitekorraldused või mitte. 20) Uuel vastamisel kaebaja kinnitas, et ta ei soovi esitada kahjunõuet. 21) Kaebaja on seega ka uuel vastamisel korranud juba esitatut ning kuigi kaebaja küll märgib, et tuvastusnõude esitamisel on tal põhjendatud huviks endiselt täitetoimingute välistamine kohtutäituri juures (TMS § 48 p 4), kuid kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaebus ei sisalda selliseid asjaolusid, mis seda võimaldaks. 22) Kohtu seisukohta ei muuda lisandunud väide. Nimelt leiab kaebaja, et vaidlustatud täitekorraldused on õigusvastased ka tulenevalt asjaolust, et need ei ole allkirjastatud 12 lisaks linnapeale veel linnasekretäri poolt; täitekorralduste andmist ei fikseeritud linnavalitsuse istungite protokollides, neid istungeid läbi ei viidud ja see on kehtiva halduspraktika vastane, eelnevast tulenevalt on täitekorraldused õigusvastased. 23) Kohus leiab, et ei ole enam vajadust kohtukaebust käiguta jätta, kuna kaebus kuulub tagastamisele. Kohus põhistab oma seisukohti alljärgnevalt. 24) Kohtule nähtub, et kaebaja seisukoht uuel vastamisel (22.02.12), et haldusasjas nr 308-2343 esitatud taotlused ei hõlmanud mitte ühtegi käesolevas kaebuses esitatud taotlust, on eksitav. Kohus oli juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et ettekirjutus on jõustunud ja kaebaja sai selles vaidluses esitada kõik asjaolud/motiivid, mis võisid tingida ettekirjutuse tühistamise. Juhul, kui kaebuse esitaja ei nõustunud ettekirjutuses pandud kohustusega põhjusest, et see ei ole täidetav, sj ka ajaliselt, siis tuli selles vaidluses märgitud küsimus püstitada ja saavutada teistsugune tulem. Kaebaja vaidlustatud täitekorraldused ei määra ettekirjutuse täitmise tähtaega ega sunniraha tasumise aega. Käesolevalt vaidlustatud täitekorraldused ei ole vastuolus ettekirjutusega, vähemalt kaebaja sellist fakti ei nimeta. Täitekorralduse puhul, mis tugineb jõusolevale ettekirjutusele/hoiatusele ja ei ole sellega vastuolus, ei saa olla ka ebaproportsionaalne. Seega ei tingi kaebuse lahendamist pelgalt kaebaja seisukoht, et tal on olemas põhjendatud huvi. Nähtub, et kohtutäitur saab täita täitekorraldust juhul, kui halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse korras täitekorralduste sundtäitmist keelanud ning täitemenetlust ei ole peatatud, lõpetatud ega lõppenud muul alusel. 25) Kokkuvõttes jääb kohus seisukohale, et kaebaja kaebuses ei nimetata iseseisvaid aluseid, mis viitaksid, et täitekorralduste õigusvastasus esineks sõltumata ettekirjutuse õiguspärasusest. 26) Kaebaja viitab, et kehtinud HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 5 lg 1 ja 2 alusel oli asjaolude esitamise kohustus poolel, HKMS § 35 lg sätestatud uurimisprintsiip ei hõlma asjaolude esitamise kohustust. Kohtule jääb nimetatud märkus ebaselgeks, kuid kohus kinnitab, et kaebuse esitajal tuli käesolevalt kohtule selgitada kõik asjaolud ning kohus teostab uurimisprintsiipi ning kontrollib kaebaja poolt esiletoodu ja tõendatu. 27) Kaebaja märgib, et uued asjaolud sisalduvad tema kaebuse p –is 2.2., so et kaebajale ei antud mõistlikku tähtaega ettekirjutuse täitmiseks ja p-is 2.3, so et tegevus on vastuolus
Kaebaja on täiendavalt märkinud, et täitekorraldused on õigusvastased, kuna neid ei ole allkirjastanud linnasekretär. 28) Kohus märgib, et aktid, mida kaebaja sooviks vaidlustada, on vastustaja menetlustoimingud ja see kuidas vastustaja vormistas täitekorraldused, on vastustaja sisepädevuse küsimus. Kaebuse esitaja ei ole kokkuvõttes selgelt märkinud, kas ta tegelikult peab vaidlusaluseid akte haldusaktideks, kui teeb viited ja leiab, et määrustele ja teistele valitsuse dokumentidele peab alla kirjutama lisaks linnasekretär. Hiljem kaebaja küll lisab, et tegemist on toimingutega, aga sellisel juhul jääb viide ebaselgeks. Vaatamata eeltoodule nähtub, et täitekorraldused ei saanud kaasa tuua ettekirjutust ega ka selles määratud sunniraha tasumise kohustust. Täitekorraldustega ei otsustatud kaebajal kohustuste tekkimise üle, mida ta vaidlustab. Sunnivahendit kohaldati haldusaktiga, milleks on ettekirjutus ja täitekorraldused vastavad ettekirjutuse nõuetele. Ettekirjutus on jõustunud haldusakt. Ilmselt ei soovi kaebaja siiski viidata, et ettekirjutus, kui haldusakt, on tühine. Kaebaja viitab valitsuse korraldustele ja määrustele, mille suhtes kehtivad kindlad vorminõuded ja isegi juhul, kui kaebaja sooviks oleks hoopiski tegelikult väita, et vastustaja täitekorraldustele laienevad haldusaktide kindlad vorminõuded või et kaebaja esiletoodud vormipuudustel oleks pigem tegemist tühiste aktidega, ka siis nähtuks, et haldusaktide nõuded antud juhul ei kehti. Ka tuleks tühisust käsitleda teistmoodi ja vastavas osas annab selguse Riigikohtu halduskolleegiumi lahend. RK 13 HK on haldusasjas nr 3-3-1-21-03 märkinud, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui aga haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Akti puudused ei ole ilmselged, kui seda asutakse täitma. Antud juhul täitekorraldused ei ole haldusaktid. Haldusaktiks on ettekirjutus, see on kehtiv. Kuivõrd kaebaja siiski kokkuvõttes möönab, et vaidlustatud on täitekorraldused ja need on toimingud, need on õigusvastased vormipuuduste tõttu, siis nähtub kohtule, et isegi kui see niimoodi oleks, ikkagi ei nähtu, mismoodi alustatud täitemenetluses saaks midagi muuta. Kohus on seda eelnevalt analüüsinud. Kaebaja väidetav eesmärk on sunniraha mitte tasuda, kuid täitekorralduste vormiküsimus ei tooks kaasa kaebajal olemasolevate kohustuste suhtes muudatusi. Samas ei ole tähendust ka asjaolul, kas need protokolliti, kas valitsuse dokumentidele peab kirjutama alla linnasekretär või et valitseva halduspraktika kohaselt on tavaliselt fikseeritud täitekorralduste andmist istungite protokollides ja viiakse läbi istungeid. Ehitusseaduse ja planeerimisnormide rikkumise tuvastamise korral ettekirjutuse tegemine on kohaliku omavalitsuse pädevuses, samuti on kohaliku omavalitsuse pädevuses küsimuste lahendamine, kas ta nõuab sunniraha tasumist või loobub sellest. Ettekirjutuses ei loobutud sunniraha nõudest vaid määrati see tasumisele ja tasumise vajadust kinnitasid täitekorraldused ja teated kaebuse esitajale. Nende sisu õigsus ei sõltunud ega sõltu jätkuvalt sellest, kuidas need on haldusevälise isiku jaoks vormistatud, kuna kaebajal ei ole kahtlusi, et need väljastas linnavalitsus pädeva haldusakti täitmiseks. Kaebaja leiab, et täitemenetluse lõpetamine on talle soodne, sest täitmisavalduse puudumisel ei saa ettekirjutust sundtäita. Kohus nõustub, et selline tulemus oleks soodne, kuid ei näe põhjusi, miks ei saanud vastustaja täitemenetluse algatamist nõuda. Ettekirjutusest tulenes kaebajale kohustus ja selge hoiatus, et kui ta ettekirjutust ei täida, rakendatakse tema suhtes sunniraha täiendavaid toiminguid teostamata ning sunniraha suuruseks on igakordselt 10 000 kr. Kui sunniraha on rakendatud ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel (korduvalt summas 10 000 krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse tegemiseks, siis kehtib see ka kõigi teiste täitekorralduste kohta, mis ei olnud märgitud ajal kaebaja poolt vaidlustatud. Vastupidist ei ole võimalik ka tehtud otsuse puhul järeldada.
lg 2 sätestab, et selline hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena.
ei sätesta täiendavalt mingit menetlust, kui sunniraha rakendamise kohta on tehtud hoiatus ja ettekirjutus on jäetud hoiatuses märgitud tähtajaks täitmata. Kohus oligi märkinud, et seega pole tõene kaebaja väide, et täitekorraldused ei vasta
-s sätestatud nõuetele. Sunniraha on rakendatud ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel (korduvalt summas 10 000 krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse tegemiseks. Sj nähtub, et juba 13.02.09 oli kaebaja teatanud, et võtab osaliselt kaebuse „tagasi“, kuna kohus oli jätnud kaebuse käiguta osas, milles OÜ Altoona taotles ettekirjutuse nr 1274 täitmiseks tehtud sunniraha sissenõudmiseks läbiviidavate täitetoimingute õigusvastasuse tuvastamist. Seega ei saanud kaebajal jääda juba ka jõustunud kohtuotsusest arusaama, et ta saaks veel tulevikus vaidlustada täitekorraldusi ja pöörduda nendesamade motiivide juurde tagasi. 14 Kui ettekirjutuse nr 1274 alusel on alustatud täitekorralduste täitmist, st algatati täitemenetlus, siis täitetoimingute peatamist sai kaebaja taotleda üldkohtus täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega TMS § 221 alusel. 29) Kohus leiab, et kaebaja soov, tuvastada kohtuotsuse motiivides, kas sunniraha määramine oli mingist päevast/sündmusest alates õigusvastane selle tõttu, et see ei andnud tulemust ja oleks tulnud kaaluda asendustäitmist, HKMS ette ei näe. Sellised asjaolud kuuluvad tuvastamisele põhivaidluse, so haldusakti või toimingu vaidlustamiseks esitatud kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. 30) Kuivõrd kohtule nähtub, et kaebajal on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada haldusmenetlus toiminguid ja kaebaja nimetas põhjendatud huvi, ei ole kaebaja soovitud eesmärk tema nimetatud asjaoludel saavutatav. 31) Kohus tegi kiir-päringu Paldiski Linnavalitsusele ja 06.03.12 saatis linnavalitsus ka vastuse, kuid linnavalitsus märgib, et ta ei tea, millal kohtutäitur (U.Tärno) väljastas kaebuse esitajale täitekorraldused. Paldiski Linnavalitsus on saatnud 12.11.08 ettekirjutuse alusel koostatud täitekorraldused U.Tärnole, kes pidi läbi viima täitetoimingud. Kohus väljastab vastuse koos selle lisadega kaebuse esitajale. 32) Kehtinud HKMS § 11 lg 31 p 5 andis kohtule õiguse tagastada ilmselgelt perspektiivitud kaebused. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisel ei pidanud kohus eeldama kaebuse esitaja õiguslike hinnangute õigsust. Riigikohus on 22.06.2010 määrusega nr 3-3-1-20-10 (p 9, p 10) laiendanud HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele ehk ennekõike sellistele juhtumitele, kus soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Käesolevalt kehtiv HKMS ei ole muutnud neid üldiseid põhimõtteid. 33) HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata ka siis, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS 121 lg –s 2 sätestatud asjaolud. Kohus võib HKMS § 121 lg 2 alusel kaebuse tagastada määrusega selle esitajale, kui: 1) kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud; 2) kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus ei ole käesolevas asjas kaebust menetlusse võtnud. Kohus leiab, et kaebus on perspektiivitu ja kaebajal ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki. Kaebus tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 34) HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv juhul, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2 alusel. Kuivõrd kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 alusel, puudub kaebajal õigus taotleda haldusasjas tasutud riigilõivu tagastamist. Karin Kalmiste kohtunik 15 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.