Obsah (8)

§ 67§ 38§ 64§ 37§ 63§ 22§ 651§ 8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu Kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-585 Otsuse kuupäev 06.09.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 26.0

§ 67

p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. 29.01.

1. a esitas E. Pavljutšenko vaide Viru Vanglale, milles taotles 26.01.
2. a käskkirja nr 6-3/134-D kehtetuks tunnistamist. Viru Vangla jättis oma 09.03.
3. a vaideotsusega nr 6-12/353 kaebuse esitaja vaide rahuldamata. 1 15.03.
4. a saabus Tartu Halduskohtusse Eduard Pavljutšenko kaebus Viru Vangla 26.01.
5. a käskkirja nr 6-3/134-D tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 11.05.
6. a kohtumäärustega kohus vabastas E. Pavljutšenko riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis kaebuse menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse esitaja leiab, et tema õigusi on rikutud seoses tema tööle sundimisega. Kaebaja märgib oma kaebuses, et teda karistati kuuendat korda kartseriga selle eest, et ta keeldus olemast koristaja. Kaebaja selgitab, et Põhiseaduse §-st 29 tuleneb keeld, et kedagi ei tohi sundida tööle. Samuti tuleneb Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 piinamise keeld ja artiklist 4 orjuse ja sunniviisilise töötamise keeld. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Viru Vangla 26.01.
7. a käskkiri nr 6-3/134-D on õigusvastane, kuna kaebuse esitaja ei ole tööst keeldunud, vaid on korduvalt samasisuliste avaldustega vangla poole pöördunud, kuid need on jäetud tähelepanuta. Menetluskonverentsil kaebaja selgitas, et ta ei ole tööst keeldunud, vaid soovib saada tööd vastavalt enda oskustele. Kaebaja sõnul on tal mitmeid erialaseid oskusi nagu näiteks puutööoskus. Ka enda kaebuse täienduses rõhutab kaebaja, et ta ei ole tööst keeldunud ning on valmis töötama igas valdkonnas, mis vastaks tema oskustele ja ei oleks peale sunnitud. Kaebaja esitas menetluskonverentsil selle tõendamiseks avalduse, mis oli suunatud Viru Vangla direktorile erialase töö saamise eesmärgil, kuid vangla direktor jättis avalduse rahuldamata. Kaebaja arvates tuleneb

§ 38

lg-st 1 vanglale kohustus kindlustada kinnipeetav tööga, sh arvestades tema füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kaebaja on seisukohal, et tal puuduvad piisavad teadmised ja vajalikud oskused koristustöödeks. Kaebuse esitaja selgitab, et enne koristustööliseks määramist peab vangla tegema isikule meditsiinilise läbivaatuse, aga seda talle tehtud ei ole. Samuti ei vasta temale määratud töötasu seaduses sätestatule. Lisaks on kaebaja seisukohal, et tööosakonnas viibides on kaalul tema isiklik julgeolek, aga sellele lahenduse leidmiseks ei ole keegi ametnikest kaebajat välja kutsunud vestlusele. Eduard Pavljutšenko palub enda kaebus rahuldada ja tühistada Viru Vanglad 26.01.2012. a käskkiri nr 6-3/134-D. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja leiab, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Distsiplinaarmenetluse materjalide kohaselt karistati kaebuse esitajat 26.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/134-D distsiplinaarkorras

§ 67p-s 1 sätestatud nõude rikkumise eest 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Kaebaja rikkumine seisnes selles, et ta ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda osakonda E-7 koristama, kuigi kaebaja oli käskkirjaga määratud finants-ja majandusosakonna abitööliseks. Rikkumine on tõendatud valvuri 19.01.2012. a ettekandega nr 195. Kuna korraldusele mitteallumine on vastuolus

§ 67

p-s 1 sätestatud nõudega, oli tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võis karistada kaebajat distsiplinaarkorras. 2 Vastustaja on distsiplinaarkorras karistamisel järginud kõiki

§ 64lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid.

Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest ja distsiplinaarmenetluse algatamisest, kaebajale on antud võimalus anda selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega. Kaebaja ei soovinud anda juhtunu kohta seletusi ning keeldus allkirjaga kinnitamast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist 24.01.2012.a. Sellest tulenevalt vastustaja leiab, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine on õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetava töökohustus tuleneb nii PS §-st 29 kui

§ 37

lg-st 1.

§ 37

lg 1 sätestab kinnipeetavatele kohustuse töötada ning kohustus töötada on olenemata sellest, kas see langeb kinnipeetava vaba tahtega kokku või mitte. Kaebajal puudub subjektiivne õigus valida endale meelepärane töö ning kinnipeetavad määratakse tööle vastavalt vangla võimalustele.

§ 38

lg-st 1 tuleneb, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel ning kinnipeetaval puudub õigus selles osas tingimusi esitada. Vastustaja selgitab, et kuna sel hetkel ei olnud võimalik kinnipeetava rakendamine tööle teisel erialal, siis määrati kaebaja majandustöödele abitööliseks. Vastustaja selgitab, et koristaja töö ei ole sellise iseloomuga, mis eeldab põhjalikku instruktaaži ja eriväljaõpet. Tulenevalt

§ 67p-st 4 on kinnipeetaval kohustus pidada korras tema kasutuses olevad olmeruumid.

Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kui kinnipeetav on võimeline koristama oma kambrit, siis on ta võimeline koristama ka osakonna üldkasutatavaid ruume, sest töövahendid ja töövõtted on samad, olenemata ruumi otstarbest. Vastustaja leiab, et kui kaebaja tööle asumise takistus oleks üksnes tööoskuste puudumises, saanuks kaebaja korraldust täitma asudes paluda eelnevalt juhendamist. Kaebaja selleks soovi avaldanud ei ole ja on keeldunud mitmeid kordi koristama asumisest. Seetõttu on vastustajal alust arvata, et tegemist on põhimõttelise keeldumisega, mitte oskamatusega koristada. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja viited enne tööle määramist meditsiinilise läbivaatuse mittetoimumisele, töötamise korral kinnipeetava tööosakonda paigutamise ja ebaseaduslikule töötasule, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased, sest kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul vaidlustanud tööle määramise käskkirja. Vastustaja selgitab, et kaebaja tööle määramine oli kooskõlastatud nii Viru Vangla meditsiiniosakonnaga kui ka julgeolekuosakonnaga. Kaebaja on määratud koristajana majandustöödele osakonda, kus ta ise paikneb, nimelt E-7 osakonda. Töökohustustele kuluv aeg on 30-40 minutit.

alusel on määratud kinnipeetavate töötasu ja kinnipeetaval puudub õigus nõuda talle sobivat tasu. Lähtudes eeltoodud argumentatsioonist palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik Eduard Pavljutšenko esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 1 kohaselt tühistamiskaebuse, milles taotleb Viru Vangla 26.01.

1. a käskkirja nr 6.3/134-D tühistamist. 3 Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja vaidlustab käskkirja, millega teda karistati 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta 19.01.
2. a ei allunud vanglaametniku korraldusele asuda koristama osakonda E-7, kus ta viibis. Kaebaja tunnistab, et ta ei asunud korraldust täitma ja ei läinud E-7 osakonda koristama. Ta väidab, et ei ole tööst keeldunud ning on valmis töötama igas valdkonnas, mis vastaks tema oskustele ja ei oleks peale sunnitud. Seega peab kohus otsustama, kas kaebaja sooritas distsipliinirikkumise ja kas teda karistati õiguspäraselt. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et 17.10.
3. a käskkirjaga nr 6.-2/1296-T määrati kaebaja tööle finants-ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana perioodil 20.10.
4. a – 19.01.
5. a, töötasuga 0,63 eurot tund. Seda käskkirja tutvustati kaebajale 20.11.
6. a, kuid ta keeldus selle kohta allkirja andmisest ning see on fikseeritud tunnistajate K. Annama ja V. Grabar allkirjadega (t.l 49). Seega oli kaebaja käskkirjast teadlik. Ta ei ole seda käskkirja vaidlustanud ja juhindudes HMS § 60 lg 2 on seega tegemist kehtiva haldusaktiga, mis on adressaadile täitmiseks kohustuslik. Valvur M. Naprejev andis 19.01.
7. a kaebajale seadusliku korralduse koristada eluosakonda, kuid kaebaja keeldus korralduse täitmisest. Seega leidis vastustaja õigesti, et kaebaja rikkus

§ 67

p 1, mis sätestab, et kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ja sooritas distsipliinirikkumise (

§ 63

lg 1).

§ 37

lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. Sama paragrahvi lõike kaks kohaselt töötama ei ole kohustatud üle kuuekümne kolme aasta vanune kinnipeetav; üldharidust või kutseharidust omandav või tööalasel koolitusel osalev kinnipeetav; kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ja kuni kolmeaastast last kasvatav kinnipeetav. Seadusest ei tulene, et vastustaja peab kaebajale võimaldama ainult erialast tööd, mida ta oskab. Kohus leiab, et kaebajal puudub vanglas viibides subjektiivne õigus valida endale meelepärast tööd. Vangla määras kaebaja tööle vastavalt vangla võimalustele ja vangla ei pea arvestama sellega, kas pakutav töö langeb kaebaja tahtega kokku või mitte.

§ 38

lg 1 kohaselt vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Kohtul ei ole kahtlust selles, et vanglal ei ole kaebajale pakkuda muud tööd ja seega oli kaebaja kohustatud töötama vangla majandustöödel ning kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kinnipeetaval puudus õigus esitada vanglale tingimusi tööde valimisel. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal on õigus keelduda sunniviisilisest töötamisest. Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetava töökohustus tuleneb nii PS §-st 29 kui

§ 37lg-st 1.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 4 p-st 3a tuleneb, et mõiste „sunniviisiline või kohustuslik töötamine“ ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artikli 5 sätetele nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. 4 Enne tööle määramise käskkirja andmist, oli tööle määramine kaebaja tervise ja julgeoleku aspektist kooskõlastatud meditsiiniosakonnaga ja julgeolekuosakonnaga. Tervisekaardi andmetel võib kaebaja töötada (t.l 60). Asjakohane ei ole kaebaja väide, et ta ei oska koristaja tööd teha.

§ 67

p 4 kohaselt on kaebaja kohustatud pidama korras tema kasutuses olevad olmeruumid ja koristaja ülesanded E-7 osakonnas on analoogsed. Kaebaja on koristama asumisest keeldunud ja tegu on põhimõttelise keeldumisega ning oskamatus tööd teha on ainult ettekääne selleks, et töötamisest keelduda. Kohus leiab, et kaebaja viited töötasu kohta, mis on määratud vangistusseaduse alusel, ei ole asjassepuutuvad. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kuna ta viibis kartseris ja tal oli vangla territooriumil liikumise keeld, siis ta ei pidanud tööle asumise korraldust täitma. Riigikohtu 05.12.2011. a kohtuotsusest asjas 3-3-1-41-11 on seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Kinnipeetava töötamine väljaspool vanglat on võimalik ainult

§ 22alusel antud soodustuse korras.

Eelpool toodud põhjendustel pole kartserikaristust kandval kinnipeetaval vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada

§ 22

alusel antavat soodustust.

§ 651

lg 3 kohaselt kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Kohtu hinnangul piirab

§ 651

lg 3 kinnipeetava õigust nõuda

§ 8

lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal, kuid nimetatud sättest ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat viibima väljaspool kartserikambrit töö tegemise eesmärgil. Riigikohus on eeltoodud otsuses käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Majandustöödele määramise puhul ei ole tegemist kinnipeetavale antava soodustusega vaid kohustusega ning kohtu hinnangul on ka kartserikaristust kandval kinnipeetaval kohustus asuda tööle, kui talle haldusaktiga see kohustus pannakse. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vangistusseadusega kooskõlas ja määratud karistus on igati õiguspärane. Karistamisel on järgitud kõiki

§ 64

lg 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid ja määratud karistus on proportsionaalne ning vaidlustatud käskkiri vastab haldusakti nõuetele. Ülaltoodu alusel ei kuulu kaebus rahuldamisele. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Tamara Hristoforova kohtunik 5