3-10-2580/19

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2580 Otsuse kuupäev

1. märts 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus jalutusboksides valju muusika mängimises ja kahjunõudele mittetähtaegses vastamises seisnenud Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks Kohtuistung 10.03.2011 Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx /, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon 1.Tunnistada Viru Vangla tegevusetus R.K. poolt 13.04.2010 esitatud kahjunõude lahendamisel õigusvastaseks. 2.Mõista Viru Vanglalt riigituludesse kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 5,32 euro (viie euro ja 32 sendi) ulatuses. 3.Muus osas jätta kaebus rahuldamata ja riigilõiv riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.04.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 05.10.2010 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-6) ja palus, et halduskohus tunnistaks õigusvastaseks Viru Vangla tegevused, mis seisnesid ajavahemikel 28.05.2009-09.06.2009 ja 26.08.2009-01.09.2009 jalutusboksides liiga valju muusika mängimises ja 12.04.2010 esitatud kahjunõude menetlemisega viivitamises ning mõistaks välja 5000 krooni tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. 20.01.2011 esitas ta kahjunõude kohta uue kaebuse (toimiku 3-11-164 lehed 1-2), milline on liidetud eelneva kaebusega ühisesse menetlusse (tl 95). Põhiseaduse § 3, § 10, § 11, § 13, § 14, § 18, § 19, § 26 ja § 28, Tervisekaitseinspektsiooni poolt teostatud mõõtmistele, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangule ning CPT raportile aastast 2003 ja märkis, et jalutusbokside valju muusika tekitas talle peavalu, hirmu, heaolu langust, kehalist pinget, nördimust, oli piinarikas, kahjustas tervist ja alandas inimväärikust. Veel märkis kaebaja, et on 12.04.2010 esitanud Viru Vanglale kahjunõude, kuid see on läbi vaatamata. Kahju hüvitamist pidas ta võimalikuks vaid rahas väites, et see annaks hüve ja looks materiaalse heaolu mingiks perioodiks ning lisas, et tema huvi tuvastamisnõude suhtes on preventiivne. Viru Vangla kirjalikes vastustes (tl 46-49 ja 103-104) paluti kaebusi mitte rahuldada ja esitati oma seisukohad kaebaja väidetele. Neis tunnistati, et teatud ajaperioodil edastati jalutusbokside muusikat ja raadioprogramme, kuid ei peetud seda õigusvastaseks ega kellegi inimväärikust alandavaks. Seejuures väideti, et peale teise isiku kaebusega seotud mõõtmisi seadistati heli jalutusboksides tasemele, mis ei ületa Tervisekaitseinspektsiooni arvutustel ühe tunni kohta maksimaalselt lubatud 89 dB(A) ja ei saanud sellest tulenevalt olla tervistkahjustav. Veel märgiti, et kaebaja ühekordne pöördumine tableti saamiseks meditsiiniosakonna poole, ei tõenda väidetavat tervisekahju, viidati tema suhtes kohaldatud julgeolekuabinõudest ja käimas olevatest kohtumenetlustest tuleneda võinud stressile, väsimusele, nördimusele ja peavalule ning leiti, et kui sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 § 9 lg 2 lubab laste üritustel helirõhu ekvivalenttaset kuni 90 dB, on küüniline väita, et tund aega jalutamist koos muusikaga tekitas täiskasvanud mehes rahalist hüvitist nõudvaid tundmusi ja kahjustusi. Inimväärikuse alandamise väidete kohta märgiti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes, et see on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku kinnipidamisasutuses kogetavat ebameeldivustunnet ning lisati jalutuslehtede andmetele tuginedes, et kaebaja ei käinudki kõigil kaebuses nimetatud päevadel jalutamas ja soovib nüüd mittevaralise kahju hüvitamist ka selle aja eest kui tema õigused ei saanud rikutud olla. Kaebaja põhjendatud huvi osas leiti, et kuna tervisekahju tekkimine pole tõendatud, oleks kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ja tuleks kõrvale jätta. Kahjunõude lahendamisega viivitamise osas leiti, et kuna kaebaja ei pöördunud 30 päeva jooksul kohtusse, polnud nõue tema jaoks piisavalt oluline ning lisati, et vangla tunnistab rikkumist, on käesolevaks ajaks kõik võlgnevused praktiliselt likvideerinud ja viivituse õigusvastasuse tuvastamine ei saa anda kaebajale mingisugust reaalset kasu. 21.01.2011 esitas kaebaja seisukohad vastustaja poolt esitatud tõendite suhtes (tl 92-94) märkides muuhulgas, et Tervisekaitseinspektsiooni vastust on isiku nime kinnikatmisega moonutatud ning väited jalutamisel mittekäimiste kohta pole täiel määral õiged. Kohtuistungil jäi R.K. kirjalikult esitatu juurde ja märkis haldusasjale nr 1-10-114 viidates, et valju muusika üle on kaevanud ka teised kinnipeetavad. Ta väitis, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale kohustust taluda jalutuskäigu ajal töökeskkonnale lubatud suurusega müra ning leidis, et Viru Vangla pole tema väiteid tõendite kohta ümber lükanud ja on muusika mängimise lõpetamisega rikkumist tunnistanud. Tuvastamisnõude eraldi esitamist põhjendas ta hirmuga, et asi võib uuesti korduda ning väitis, et kahjunõude lahendamisega viivitamise suhtes on tuvastamisnõue esitatud samuti preventiivsel eesmärgil, kuna teda ei rahulda vangla väide, et probleem on kontrolli all. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud ja palus, et kaebust arutataks tema esindaja osavõtuta (tl 108). KOHTU PÕHJENDUSED Vangistusseaduse § 55 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval õigus vähemalt üks tund päevas värskes õhus jalutada. Kuidas täpselt jalutuskäikude võimaldamine teostatakse ja kas nende ajal võib mängida jalutusboksides muusika, vangistusalased õigusaktid ei reguleeri, kuid vangistusseaduse § 4’ lg 1 nõuab, et kinnipeetavat koheldaks niisugusel viisil, mis austab tema inimväärikust ega põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Konkreetse kinnipeetava maitseeelistustele mittevastava muusika valju mängimine on vaieldamatult ebameeldiv ja võib kindlasti põhjustada ka selliseid kannatusi, mis ei tulene otseselt tema staatusest kinnipeetavana, kuid selleks, et need tundmused kvalifitseeruksid väärikuse alandamisena, peavad nad saavutama teatud minimaalse raskusastme. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika 2 järgi peetakse väärikuse alandamiseks vaid tõsiseid kannatusi ning arvestatakse neid lisaks ka nii kogumis kui ajalises kestuses. Viru Vangla ei eita fakti, et jalutusboksides tõepoolest mängis valju muusika, kuid põhjendab seda E2 osakonna puhul vajadusega takistada vahialuste omavahelist suhtlemist. Kohtule saadetud vastuses (tl 46--49) ja 11.11.2010 vormistatud õiendis (tl 50) viitab ta Tervisekaitseinspektsiooni poolt aastal 2008 teostatud mõõtmistulemustele (tl 69-72) ja väidab, et muusika tugevus fikseeriti 26.08.2009 jalutusboksides tasemele 89 dB(A). Seda, milline võis see olla eelneval perioodil, vastusest ei nähtu. Kohtuistungil väitis kaebaja, et vaidlusalusel ajal mingeid mõõtmisi ei teostatud ja möönis, et ta ei saa mürataseme suurust tõendada. Tagantjärele ei saagi seda enam kuidagi kindlaks teha ja seepärast pole ka halduskohtul võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Tervisekaitseinspektsioon on ühe teise Viru Vanglas asuva kinnipeetava kaebusele vastates (tl 68) lähtunud Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määrusest nr 108 ning selgitanud, et ühe tunni pikkuse jalutuskäigu puhul ei ületa jalutusboksides 89 dB(A) peale fikseeritud helitugevus päevaseks tervist mittekahjustavaks müra kokkupuutetasemeks töökeskkonna puhul maksimaalselt lubatud 80 dB(A). Kohtul pole alust kahelda nende selgituste aluseks olevate arvutuste õigsuses ning seda pole teinud ka õiguskantsler leides 02.03.2009 Justiitsministrile saadetud soovitustes (tl 23-26), et Tervisekaitseinspektsioon on toiminud õigesti rakendades vangla jalutusboksides leviva müra suhtes tööstuskeskkonnale kehtestatud nõudeid. R.K. tervisekaarti väljavõttesse on märgitud ainult üks 26.08.2009 peavalu kohta esitatud kaebus. Seda, et ta rohkem arstiabi järele ei pöördunud, kinnitas kohtuistungil kaebaja ka ise (tl 110). Ehkki ta väitis samas, et pea valutas ka teistel päevadel, pole selle kohta ühtegi tõendit, miski ei kinnita ka hilisemate tervisekahjustuste tekkimist ning pole usutav, et kaebaja saaks kahjustusi ja nende seotust jalutusboksides mänginud muusika tugevusega peale rohkem kui poolteise aasta möödumist enam veenvalt tõendada. Seega oli küll tegemist olukorraga, kus kinnipeetaval tuli taluda tema arvates liiga tugevat muusikat, kuid seda vaid maksimaalselt ühe tunni jooksul päevas ning esimesel perioodil kokku üheksa ja teisel viie päeva jooksul. Arvestades tõsiste või püsivalt tervist kahjustavate tagajärgede puudumist ning selle tegevuse vähest kestvust nii ühes päevas kui üldises kokkuvõttes, pole mingit alust lugeda toimunut kaebaja inimväärikust alandavaks ega ka rahalise hüvitise maksmist õigustavaks tervise kahjustamiseks. Lisaks kahju hüvitamise nõudele on R.K. jalutusboksides muusika mängimisega seoses esitanud veel ka tuvastamisnõude ning väidab, et selle eraldi esitamine oli tingitud soovist vältida samasugust käitumist tulevikus (tl 111). Kuna eeltooduga pole kohus tuvastanud, et Viru Vangla oleks selle tegevusega rikkunud mingist vangistusalasest või mistahes muust õigusaktist tulenevaid kaebaja subjektiivseid õigusi, ei ole ka see nõue põhjendatud. 15.09.2009 saadetud vastuses (tl 12) ei pea vangla muusika mängimist kinnipeetavate jalutuskäikude ajal otstarbekaks, lubab seda edaspidi mitte mängida ning on kaebaja kinnitusel (tl 110) nii ka teinud. Veel on R.K. vaidlustanud viivituse oma 13.04.2010 esitatud kahjunõude (tl 13-17) menetlemisel ning väidab, et tema huvi selle õigusvastaseks tunnistamisel on preventiivne, sest ta tahab ära hoida samasuguse käitumise tulevikus. Riigivastutuse seaduse § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Antud juhul pole pooltel vaidlust selles, et Viru Vangla on nimetatud tähtaega rikkunud. Seda, kinnitab kahjunõude tagastamise kohta 12.01.2011 tehtud otsus (toimiku nr 3-11-164 leht 3) ning vangla tunnistab viivitust kohtusse saadetud vastustes (tl 46 ja 104) ka ise. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-56-10 tunnistatud preventiivse huvi võimalikkust ja leitud, et sel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamine soodustab esitaja õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma. Samas märgiti ka, et suure tööhulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike erisustega ei saa õiguslikult põhjendada menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist ning tähtsust ei oma viivituse pikkus, vangla tegevuse tahtlikkus või rikkumise vorm ja ulatus. R.K. kannab kohtule teadaolevalt väga pikaajalist karistust ja see võimaldab eeldada, et käesoleva vaidluse põhjuseks olev kahjunõue ei ole viimane, mida ta vanglale esitada võib. Seega on vaatamata vangla kinnitustele, et käesolevaks ajaks on võlgnevused likvideeritud, olemas siiski võimalus, et sama 3 olukorda võib korduda ja vangla tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamine saab soodustada edaspidi tema õiguste kaitset. Eeltoodud järeldustel on Viru Vangla tegevusetus R.K. poolt 13.04.2010 esitatud kahjunõude lahendamisel õigusvastane ning kaebus tuleb selles osas halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaselt rahuldada. Muus osas pole kaebus põhjendatud ja jääb sama seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega (tl 31) vabastatud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebusega rahuldati üks nõue kolmest, peab Viru Vangla tasuma riigituludesse halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 1 kohaselt kolmandiku tasumisele kuulunud riigilõivust ehk 5,32 eurot. Raili Randlane Kohtunik 4