3-11-1071/17

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1071 Haldusasi T.Z. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingu sooritamiseks (varale seatud keelumärgete kustutamiseks) kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja: T.Z. Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6). ASJAOLUD
5. juuli 2010 määrusega haldusasjas 3-10-1916 andis Tallinna Halduskohus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele MKS § 1361 lõike 1 alusel loa taotleda Eesti Vabariigi kasuks käsutamise keelumärke kandmist L. Z.i kuuluvatele korteriomandile, kinnistule ja sõidukile. Nimetatud keelumärked on vastavalt kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse kantud.
7. märtsil 2011 esitas T.Z. Maksu- ja Tolliametile taotluse eelnimetatud keelumärgete tühistamiseks.
8. aprilli 2011 otsusega nr 13-4/17373-1 jättis Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus selle taotluse rahuldamata. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED 1
10. aprillil 2011 esitas T.Z. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
11. aprilli 2011 otsuse nr 13-4/17373-1 tühistamist, maksuhalduri toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning keelumärgete kustutamiseks kohustamist.
12. augustil 2011 esitatud kaebuse täienduses teatas T.Z., et loobub maksuhalduri otsuse tühistamise ning toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuetest ning soovib esitada üksnes taotluse kohustada maksuhaldurit eelnimetatud korteriomandile, kinnistule ja sõidukile seatud võõrandamise keelumärgete eemaldamiseks.
13. Kaebuse esitaja selgitab, et Tallinnas xxxxxxxx asuv korteriomand ning kinnistu xxxxxx kuuluvad tema ning tema abikaasa L. Z.i ühisvara hulka, kuivõrd abielu on registreeritud
14. aastal, korteriomand omandati ostu-müügilepinguga
15. aastal, kinnistu
16. aastal ja sõiduauto Renault Megane 1998 aastal. Kaebuse esitaja leiab eeltoodust tulenevalt, et keelumärgete seadmisega ei ole piiratud mitte üksnes L. Z. õigusi, vaid ka kaebuse esitaja kui keelumärgete esemeks oleva vara teise ühisomaniku õigusi, milleks aga seaduslik alus puudub. Kaebuse esitaja märgib, et temal pole mistahes seost L. Z. maksuvaidlusega. Kaebuse esitaja toob ka välja, et maksuhaldur on oma
17. aprilli 2011 otsuses nõustunud, et keelumärked on seotud ühisvarasse kuuluvatele asjadele, ent ei ole toonud selles välja, millistel kaalutlustel on keelumärkega piiratud kaebuse esitaja õigust oma vara käsutada. Kaebuse esitaja leiab, et tema varale keelumärke seadmine ei ole eesmärgipärane, tema suhtes ei toimu mitte mingisugust menetlust. Kaebuse esitaja hinnangul ei õigusta keelumärgete seadmist asjaolu, et halduskohus on keelumärgete seadmise taotlemiseks maksuhaldurile eelnevalt loa andnud, kuna loa saamiseks esitatud taotluses ei olnud maksuhaldur välja toonud, et vaidlusalused asjad kuuluvad ühisvara hulka.
19. augustil 2011 esitatud kaebuse täienduses selgitab kaebuse esitaja, et ta soovib oma vara müüa ning kaitsta end seeläbi võimaliku elamispinnast ilmajäämise eest, olles leidnud korteriomandile ka ostja, kes soovib osta kaebuse esitajale kuuluva osa ühisvarast. Selle väite tõendamiseks on kaebuse esitaja esitanud kohtule A. P.’i kinnituskirja, milles viimane kinnitab, et soovib vaidlusaluse korteriomandi osta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
20. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, viidates asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 70 ning Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-42-03, mille kohaselt on ühisomand ühisomanikele üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Samuti viitab vastustaja perekonnaseaduse §-le 29 ning märgib, et varaühisuse korral ei ole võimalik eraldi määrata ühe abikaasa osa varast ja tulenevalt abikaasade solidaarkohustusest on võimalik ka abikaasade ühisvarale seada keelumärkeid vara käsutamise kohta. Vastustaja leiab, et T.Z. õiguste piiramine on proportsionaalne ning selgitab, et hilisemas täitemenetluses on sissenõudjal võimalik kohtu kaudu määrata kindlaks poolte osa suurused ühisvarast ja alles seejärel saab asuda sissenõudmise toiminguid tegema juba L. Z.’ile kuuluva ühisvara osa suhtes (TMS § 14 lg 2). Vastustaja märgib siiski, et keelumärgete seadmine hoiab ära olukorra, kus L. Z.’il oleks võimalik asuda ühisvara võõrandama, samas kui täitmist tagavate toimingute puhul tegemist niivõrd suure riivega, mis kahjustaks oluliselt kaebuse esitaja võimalikke õigusi, kelle puhul neid toiminguid kohaldatakse. Samuti toob vastustaja välja, et kaebuses ei ole esitatud argumente, et oleks tegemist vältimatu olukorraga, mille tõttu tuleks ühisomandis olevat vara võõrandama asuda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 2
21. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kuivõrd kaebuse täienduses loobus kaebuse esitaja Maksu- ja Tolliameti otsuse tühistamise ning toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudest, siis lahendab kohus kohtuotsusega vaid kaebuses esitatud kohustamistaotluse. Taotluste osas, millest kaebuse esitaja loobus tuleb menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
22. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et eelpoolnimetatud korteriomand, kinnistu ja sõiduauto on L. Z. ja T.Z. ühisomandis, samuti pole vaidlust selles, et maksukohustuse, mille täitmise tagamiseks on varale võõrandamise keelumärked seatud, kandjaks on L. Z. Vaidlus taandub käesolevas asjas küsimusele, kas ühisomandis olevatele asjadele võõrandamise keelumärke seadmine oli sisuliselt õigustatud ning kas see riivab ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja õigusi.
23. Kaebuse esitaja eksib, leides, et eelpoolnimetatud varale seatud võõrandamise keelumärked tuleks kustutada seetõttu, et vara ei ole L. Z. ainuomandis, vaid kaebuse esitaja ja L. Z. ühisomandis. Asjaõigusseaduse § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. See tähendab, et ühisomandis ei ole ühisomanike osad kindlaks määratud ning ühisomandis olev asi ei saa olla tsiviilkäibes osade kaupa. Seetõttu ei ole võimalik käsutamise keelumärke või muu maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 1361 sätestatud maksuvõla sundtäitmist tagava meetme kohaldamine mõne ühisvarasse kuuluva eseme ühe osa suhtes. Õiguslikult võimatu oleks seada võõrandamise keelumärget üksnes L. Z. osale ühisvarast. Selle poolest erinebki ühisomand kaasomandist – viimase puhul on kaasomanike osad asjas kindlaks määratud ning asja üks kaasomandiosa on teistest sõltumatult võõrandatav, panditav jne. MKS § 1361 sätestatud täitmist tagavate toimingute eesmärk on tagada maksuotsuse või vastutusotsusega kindlaks määratava maksuvõla hilisem sundtäitmine ehk teisisõnu võtta isikult, kelle suhtes tulevikus tõenäoliselt maksu- või vastutusotsus tehakse, võimalus realiseerida oma vara ning muuta maksuotsuse hilisem täitmine seeläbi võimatuks. Kui võimaliku tulevikus kindlaks määratava maksukohustuse kandja (antud juhul L. Z.) kogu vara, mille arvelt oleks võimalik maksukohustust täita, on ühisomandis, saab ja tulebki MKS §-s 1361 sätestatud meetmeid kohaldada selle vara hulka kuuluvate asjade suhtes tervikuna. Vastasel korral puuduksid üldse võimalused sellise isiku tulevikus kindlaks määratava maksuvõla täitmise tagastamiseks ning sel juhul suureneks märkimisväärselt oht, et seaduse kohaselt riigieelarvesse laekuma pidav maksutulu jääks saamata. Kuivõrd maksutulust finantseeritakse sisuliselt enamikku avalikest teenustest ning maksutuluta on avaliku võimu tõhus toimimine võimatu, siis on maksutulu õigeaegse ning täieliku laekumise vastu ülekaalukas avalik huvi.
24. Kohus möönab, et vastavalt kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse kantud võõrandamise keelumärked piiravad oluliselt kaebuse esitaja võimalusi omandiõiguse teostamisel. Õige pole aga kaebuse esitaja seisukoht, nagu oleks tal võimalik enda osa ühisomandis olevatest asjadest eraldivõetuna käsutada. Kaebuse täienduses esitatud väide, et tal on olemas ostja, kes soovib tema osa ühisvarast ära osta, on põhimõtteliselt väär, kuna vaidlusalused asjad on kaebuse esitaja ja L. Z. ühisomandis ning nende võõrandamine osade kaupa ei ole võimalik. Kaebuse esitaja ei saaks enda osasid neist asjadest võõrandada selliselt, et L. Z. osa ühisomandisolevatest asjadest jääks L. Z. omandisse. Võimalik oleks küll ühisomandis oleva asja müümine tervikuna, ent sel juhul saabukski tagajärg, mille vältimiseks on võõrandamise keelumärked seatud – L. Z. kaotaks 3 omandiõiguse asjadele, mille arvel oleks tulevikus võimalik vastutusotsusega talle pandud kohustuse täitmine. Kohus nõustub vastustajaga selles, et avalik huvi seaduses sätestatud maksude laekumise vastu kaalub antud juhul üles kaebuse esitaja ja tema abikaasa soovi nende ühisomandis olevat vara võõrandada. Mis puudutab kaebuse esitaja soovi vältida elamispinnast ilmajäämist, siis on vastustaja asjakohaselt viidanud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 14, mille esimeses lõikes sätestatakse, et sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Sama paragrahvi teises lõikes antakse sissenõudjale õigus nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Kuna L. Z.le adresseeritud vastutusotsus (kui see jõusse jääb) ei ole mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument, siis tuleneb eelnevast, et kui kaebuse esitaja tulevikus toimuvas täitemenetluses ei nõustu sissenõude pööramisega ühisomandisse kuuluvale korteriomandile ja sõidukile, saab sissenõudja (maksuhaldur) esitada ühisvara jagamise hagi, mille tulemusena ühisvara jagatakse ning sissenõue pööratakse jagamise tulemusena võlgnikule (L. Z.le) jäänud vara arvelt. Sarnast võimalust ühisvara jagamist nõuda ei nähta aga seaduses ette MKS § 1361 sätestatud täitmist tagavate meetmete kohaldamise menetluses.
25. Keelumärgete kustutamist ei saa nõuda põhjusel, et halduskohus, andes maksuhaldurile loa keelumärgete seadmist taotleda, ei arvestanud asjaoluga (ega olnud sellest ka teadlik), et tegemist on ühisvarasse kuuluvate esemetega. Vastava loa andmine oleks samavõrd õigustatud ka juhul kui see asjaolu oleks teada olnud.
26. Eeltoodust kokku võttes leiab kohus, et vaidlusalusele varale võõrandamise keelumärgete seadmine piirab tõepoolest kaebuse esitaja omandiõigust, ent see omandiõiguse piiramine on vajalik, sobiv ja proportsionaalne meede, tagamaks maksusummade laekumise vastu olemasoleva ülekaaluka avaliku huvi realiseerimist. Võõrandamise keelumärge ei võta kaebuse esitajalt tema omandiõigust, tulevikus aset leidvas täitemenetluses ei pea kaebuse esitaja samuti kartma seda, et tema abikaasa kohustused täidetakse kogu ühisvara arvelt.
27. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 4