) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab tarbijale laenu.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.
lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus leiab, et poolte vahel 29.12.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX, 25.03.2009.a. sõlmitud krediidilepingu kokkuleppe nr 1 ja 30.11.2009.a. sõlmitud krediidilepingu kokkuleppega nr 2, mille põhitingimuste kohaselt suurendati krediidisaaja kasutusse antud krediidisummat 909,22 euro võrra, on tõendatud, et pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kokkuleppe nr 2 kohaselt kostja kasutuses olevaks krediidisummaks kokku 3 413,37 eurot. Pooltevahelise ülalnimetatud lepingu ja kokkulepetega on tõendatud krediidisummade ülekandmisel kostjale tehtud pooltevahelised tasaarveldused. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele nr 2 on pooled kokku leppinud laenu kasutamise tingimustes, intresside ja muude laenuga seotud maksete teostamise tingimustes, laenu tagastamise tähtajas ning muudes lepinguga seotud poolte käitumist reguleerivates tingimustes. Nimetatud tingimused on kehtivad ja seega lepingu poolte jaoks siduvad. Kokkuleppe nr 2 alusel oli kostjal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.06.2010.a., millist kohustust kostja ei ole nõuetekohaselt täitnud. 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppes on kostja oma võlgnevust hageja ees tunnistanud ja kohustunud võlgnevuse tasuma antud kokkuleppe p-s 3 sätestatud tingimustel. Kohus leiab, et kostja on oma allkirjaga ülalnimetatud tehingutes kinnitanud saadud laenu vastavust tema tahteavaldusele. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja ei ole hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks ja oma vastuväidete tõendamiseks esitanud kohtule mingeid tõendeid. Hageja 27.07.2011.a. saadetud teatega on tõendatud, et hageja hoiatas kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja 16.08.2011.a. ülesütlemisavaldusega on tõendatud, et hageja ütles pooltevahelise vaidlusaluse lepingu üles ning nõudis kostjalt kogu võlgnevuse tasumist.
lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja täitma muud kohustused. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummaks 3 287,56 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjal hageja kasuks välja mõista. 3 Kokkuleppega nr 2 on tõendatud, et pooled on kokku leppinud intressimääras 33,89 % krediidisummalt aastas. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks makseid teinud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 2 743,13 eurot. Hageja intressi arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kokkuleppe nr 2 alusel kohustus kostja tasuma hagejale 34,13 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta oleks hagejale lepingu sõlmimise tasu tasunud, tuleb pooltevahelise lepingu ja hageja üldtingimuste p 5.3 alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 34,13 eurot. Kokkuleppe nr 2 täitmiseks 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppe alusel kohustus kostja tasuma hagejale 31,96 eurot võla tasumise kokkuleppe vormistamise tasu. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale võla tasumise kokkuleppe tasu tasunud, tuleb pooltevahelise vaidlusaluse lepingu, kokkuleppe nr 2 ja 24.09.2010.a. sõlmitud võla tasumise kokkuleppe p 6.3. alusel kostjalt välja mõista võla tasumise kokkuleppe vormistamise tasu summas 31,93 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas (31,96+34,13) 66,09 eurot.
lg-s 5 on sätestatud, et võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda viivitusega seotud mõistlikke võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende hüvitamine toimub viivise maksmisest sõltumatult. Üldtingimuste p 7.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui
§-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 33,88 % võlgnetavalt summalt aastas. 4 Lepingu ülesütlemisel 16.08.2011.a. oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 115,07 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 287,56 eurot, seega on hageja põhjendatult arvestanud viivist 1238,94 eurot perioodi 16.08.2011.a. kuni 25.09.2012.a. eest krediidisumma tasumisega viivitamiselt määras 33,88 % võlgnetavalt summalt aastas. Hageja arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 25.09.2012.a. hagi esitamise seisuga tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1 354,01 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 26.09.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 33,88 % tagastamata krediidisummalt aastas. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Tiia Mõtsnik Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.