TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-883 Otsuse kuupäev 12. oktoober 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Raidar Mesila kaebus Keskkonnainspektsiooni Lõu

§ 38

lg 5 p 2 tulenevat õigust algatada püstitatud väikeehitise seadustamiseks detailplaneering . Detailplaneeringu algatamine on kindlasti omanikule vähem koormavaks abinõuks, kui seda on ehitise likvideerimine. 5. Vastustaja ei ole selgitanud, milles seisneb paadikuuri rajamisel vastuolu

§-s 34 sätestatud kalda kaitse eesmärgiga. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.11.2002 määrusega nr 10 kehtestatud ehitise kasutamise otstarvete loetelu kohaselt saab paadisilda teenindavat paadikuuri käsitleda kood nr 21419 all oleva muu silla või estakaadirajatisena. Vastustaja on ebaõigesti määratlenud ehitise kasutusotstarbeks kämpingumaja. Kämpingumaja on eeskätt suunatud turismiteenuse pakkumiseks ning ehitiste kasutamise otstarvete loetelus on määratletud kood nr 12129 all nimetusega muu lühiajalise majutuse hoonena.

1. Ehitustegevuse keelamiseks sobiva ja piisava kaalutlusena ei saa kindlasti lugeda vastustaja seisukohta, et kuna rajatud ehitis on Koljaku järve kaldal silmatorkav, rikub maastikuvaadet, ei ole ala hoonestuse loomulik osa ja see ei sula maastikku, siis ei ole see kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eesmärkidega. Seetõttu tuleb ehitis maaüksuselt likvideerida. Nimetatud põhjendus oleks arusaadav kui oleks tegemist mitmekordse majaga järve kaldal. Antud juhul on aga tegemist väikeehitisega, mistõttu ei ole kindlasti vastustaja eelpool esitatud seisukoht põhjalikult läbi kaalutletud.
2. Kaebaja on seisukohal, et haldusakt on jäetud vastustaja poolt ka motiveerimata. Riigikohus on leidnud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-00, et haldusakti põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Kui haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Vastustaja vastuväited
3. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja p 24 ap 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Ehitusseaduse (EhS) § 2 lg 1 2 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. EhS § 2 lg 2 kohasel on hoone väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. EhS § 2 lg 3 kohaselt on rajatis mis tahes ehitis, mis ei ole hoone. Seega on nii paadisilla kui ka hoone ehitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Kaitseala valitseja on läbi viidud menetluses asunud seisukohale, et Mõisamäe maaüksusel paiknev paadisild on paigaldatud ebaseaduslikult, kuid käesolevas kohas ei riku see maasikuvaadet. Paadisilla paigaldamisega ei ole ka kallast kahjustatud. Keskkonnaamet on seisukohal, et paadisild ei kahjusta Koljaku järve kalda kaitse-eesmärke ning paadisilda ei tule likvideerida. Kämpingmaja suhtes asus kaitseala valitseja seisukohale, et see tuleb likvideerida. Kaitseala valitseja seisukohtadest lähtuvalt ei omanud ettekirjutuse koostamisel tähtsust asjaolu, et kaebaja väitel on hoone ehitatud paadisilla teenindamiseks.
4. Kuna kaitseala valitseja ei näe võimalust, et hooned jääksid sellesse asukohta, siis sellest lähtuvalt ei ole Keskkonnainspektsioonil võimalik valida mõnda teist abinõu peale ehitiste likvideerimise praegusest asukohast. Looduskaitseseaduse (

) § 40 alusel on võimalik ehituskeeluvööndit vähendada Keskkonnaameti nõusolekul detailplaneeringu või üldplaneeringu kehtestamise menetluses. Ehituskeeluvööndit ei ole Otepää valla üldplaneeringuga ega Koljaku-Juhani kinnistu detailplaneeringuga vähendatud.

1. Haldusorganil ei ole kohustust osutada menetlusosalisele juriidilist nõustamist. Haldusorganil on kohustus anda menetlusosalisele tema nõudmisel vajalikku suulist või kirjalikku teavet haldusmenetluse kohta, et isikud oleksid võimelised tulemuslikult menetluses osalema. Keskkonnainspektsioon on Raidar Mesilale selgitanud haldusmenetluse eesmärki ja ettekirjutuse tegemise põhjuseid, mis on tuvastatavad ka Raidar Mesila 25.11.2010 antud seletusest. Seletusest selgub, et kaebaja soovib leida aiamaja suhtes kompromissi ja kui kompromissi ei saavutata, siis tuleb ehitis viia kooskõlla Keskkonnaameti nõudmistega.
2. Keskkonnainspektsioon leiab, et põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et haldusakt on jäetud vastustaja poolt motiveerimata ja haldusakti adressaat ei teadnud haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel. Ettekirjutusest selgub, et Raidar Mesila on enne ettekirjutuse koostamist olnud teadlik asjaoludest, miks ettekirjutus koostatakse, samuti oli ta teadlik, et tal on võimalus ehitis püstitada kaitseala valitseja poolt lubatud kohta. Keskkonnainspektsioon palub jätta Raidar Mesila taotlus Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Valgamaa büroo 19.01.2011 ettekirjutuse nr 13016210 tühistamiseks rahuldamata Kohtu põhjendused ja otsus
3. Vaidlustatud ettekirjutus on tehtud Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Valgamaa büroo poolt 03.06.2009 teostatud kontrollimise tulemusena. Ettekirjutuses on märgitud, et Otepää looduspargi piiranguvööndis ja Koljaku järve ehituskeeluvööndis Koljaku-Juhani maaüksuse loodenurka on rajatud 2008 mais-juunis veepiirist umbes 10 meetri kaugusele ilma kaitseala valitseja (Keskkonnaamet) nõusolekuta kämpingmaja mõõtmetega 2x3 ruutmeetrit. Ehitise Koljaku-Juhani maaüksusele püstitas naabermaaüksuse (Vanamõisa) omanik Raidar Mesila. 3 Ettekirjutusega kohustati Raidar Mesilat likvideerima Koljaku-Juhani maaüksusele püstitatud ehitis (kämpingmaja) ning taastama võimalikult ligilähedane ehitustegevusele eelnenud olukord. Ettekirjutuse aluseks on märgitud keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 2 p 6 ja § 221 lg
5. Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 2 p 6 kohaselt tehakse ettekirjutus omavolilise ehitise likvideerimiseks kaitsealal, hoiualal, kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ja püsielupaigas ning ranna või kalda ehituskeeluvööndis. Keskkonnajärelevalve seaduse § 221 lg 1 sätestab keskkonnainspektsiooni õigusi sunnivahendite rakendamisel.
6. Vaidlust ei ole selles, et püstitatud ehitis asub Otepää looduspargi piiranguvööndis. Looduskaitseseaduse (

) § 31 lg 2 p 8 kohaselt, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Vabariigi Valitsuse poolt 18.03.1997 vastu võetud määrus nr 63 „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 24 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega on võimalik kaitseala piiranguvööndis uusi ehitisi püstitada, seda aga ainult kaitseala valitseja nõusolekul. Vastav nõusolek kaebajal puudus ja puudub senini. 15. Kuid antud juhul asub kaebaja poolt püstitatud ehitis lisaks piiranguvööndile ka Koljaku järve kalda ehituskeeluvööndis. Ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal kuni kümne hektari suurusel järvel on 25 meetrit (

§ 38lg 1 p 5).

Koljaku järve pindalaks on Vabariigi valitsuse 18.07.1006 määruse nr 19 „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine“ järgi 3,9 ha. Seega tuleneb looduskaitseseadusest otseselt, et Koljaku järve osas on ehituskeeluvööndi laiuseks 25 meetrit.

§ 38

lg 3 sätestab, et ranna või kalda ehituskeeluvööndis on uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Antud juhul on kaebaja poolt aga ehitis püstitatud kaldast umbes 10 meetri kaugusele, seega ehituskeeluvööndisse. Ka ettekirjutuses on märgitud, et Koljaku-Juhani kinnistu loodenurka kämpingmaja ehitamine on käsitletav uue ehitise püstitamisena nii kalda ehituskeeluvööndisse kui ka kaitseala piiranguvööndisse. Ehituskeeluvööndisse ehitamist

§ 38

lg 3 kohaselt ei saa lubada ka kaitseala valitseja.

§ 38

lg 3 puhul on tegemist imperatiivse normiga.

§ 38

lg-tes 4 ja 5 on loetletud juhtumid, kus ehituskeeld ei laiene, antud juhul hoone ühelegi nendes loeteludes toodud juhtudele ei vasta. Kaebaja poolt püstitatud ehitise puhul ei ole tegemist sadamaehitisega või veeliiklusrajatisega, millal ehituskeeld ei laiene. Kuid ka sadamaehitise ja veeliiklusrajatise puhul on eelduseks vastav detailplaneering või üldplaneering.

1. Keskkonnajärelevalve seaduse § 4 lg 2 p 4 kohaselt on Keskkonnainspektsiooni ülesandeks korraldada seaduses sätestatud juhtudel omavoliliste ehitiste likvideerimine. Kaebaja poolt püstitatud ehitise puhul on tegemist omavolilise ehitisega, ükskõik, kas seda nimetada paadikuuriks või kämpingmajaks. Keskkonnainspektsiooni Valgamaa büroo on 04.11.2010 küsinud kirjaga Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regioonilt seisukohta nii kämpingmaja kui paadisilla lubamise kohta (tlk.35). Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru büroo juhataja kirjaga on teatatud, et paadisild ei kahjusta Koljaku järve kalda kaitseeesmärke ja seda ei tule likvideerida. Kämpingmaja osas on aga kaitseala valitseja seisukohal, et hoone on püstitatud Keskkonnaameti nõusolekuta ja et ehitis tuleb likvideerida ning et Keskkonnaameti kirjaliku nõusoleku küsimisel on võimalik ehitis paigutada olemasolevale õuealale, kus ehitis ei jää maastikus domineerima. 4
2. Kohus on seisukohal, et antud olukorras puudus vastustajal, see on Keskkonnainspektsioonil kui järelevalvet teostaval asutusel võimalus teha teistsugune otsus (ettekirjutus). Tulenevalt looduskaitse seadusest ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjast on looduspargi valitsejale antud kohustus ja õigus kaaluda ehitamise võimalikkust looduspargi territooriumil, selline õigus keskkonnainspektsioonil puudub. Omavolilise ehitise likvideerimiseks ettekirjutus ei ole tehtud kellegi karistamiseks, nagu on märkinud kaebaja. Kaitsealal ehitamiseks tuli nõusolek küsida kaitseala valitsejalt, kelleks on Keskkonnaamet, mitte aga Keskkonnainspektsioon. Kui kaitseala valitseja nõusolekut ei ole andnud, siis ehitada ei ole võimalik. Enne kaitsealal ehitustööde alustamist peab olema saabunud selgus, kas ehitamine on õiguspärane või mitte. Ehitada sooviv isik peab arvestama juba varem sellega, et menetlus ehitamise lubamiseks võib võtta tavalisest rohkem aega ja luba ei pruugita üldse anda. Kõik kaebaja poolt toodud väited, mis puudutavad kolmandate isikute õigusi ja huve, detailplaneeringu algatamise taotluse esitamine, ehitise kasutamise otstarve, maastiku ja loodusväärtuste säilimine, ei ole antud vaidluse puhul asjasse puutuvad. Need oleksid arvestatavad kaitseala valitsejalt või kohalikult omavalitsuselt ehitamiseks nõusoleku taotlemise menetluses. Kaebaja ei ole Keskkonnaametiga saanud kokkuleppele ebaseadusliku ehitise seadusega kooskõlla viimiseks, seega tuli vastustajal teha ettekirjutus omavolilise ehitise likvideerimiseks vastavalt Keskkonnajärelevalve seaduse § 21 lg 2 p
4. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutus on nii õiguslikult kui faktiliselt piisavalt põhjendatud ja selge. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks taotlust ei ole esitanud. Eda Muts Kohtunik 5