KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-

) §-dele 61 ja 62 andma hiljemalt 13.12.2010 selgitusi alljärgnevatele küsimustele ja esitama alljärgnevaid dokumente: 1) Kust pärines RKO Platvorm OÜ poolt Direct Transcapital OÜ-le väidetavalt antud laen 1,5 mln USD? 3-11-453 2) Kas ja mil viisil on toimunud RKO Platvorm OÜ poolt Direct Transcapital OÜ-le 1,5 mln USD üleandmine? 3) Kas ja mis eesmärgil kasutas küsitav Direct Transcapital OÜ-lt RKO Platvorm OÜ-le laekunud rahalisi vahendeid? Kui küsitav edastas summad kellelegi edasi, siis mis kuupäevadel, mis summades ja mis ees- ja perekonnanimega isikule? 4) Miks ja kelle poolt on volitatud Ene Baussovat välja võtma RKO Platvorm OÜ arvelduskontodelt Direct Transcapital OÜ nimel laekunud rahalisi vahendeid ning kuidas Ene Baussova poolt väljavõetud rahalisi vahendeid on kasutatud? 5) Kas küsitav RKO Platvorm OÜ juhatuse liikmena volitas osaühingu nimel tegutsema kolmandaid isikuid ja kui on, siis keda ja milliste õigustega? 6) Kas küsitav on kokku puutunud Läti äriühingutega SIA Kare Pluss, SIA Eko Met Gruppa, SIA GL Metals ja kui on, siis kellega nimetatud äriühingutest, kus, millal ja millisel eesmärgil kohtumised toimusid? 7) Kes tegi RKO Platvorm OÜ pangakontodel ülekandeid? 8) Esitada Direct Transcapital OÜ poolt küsitava isiklikule arvelduskontole ülekantud rahaliste vahendite kasutamise kohta kõik tõendid, sh pangaväljavõte, kust nähtub raha liikumine. Korralduse põhjendustes selgitati, et maksuhaldur kontrollib Direct Transcapital OÜ maksude tasumise õigsust maksustamisperioodil november

1. Direct Transcapital OÜ poolt kontrollimiseks esitatud tema ja RKO Platvorm OÜ vahel 25.11.2009 sõlmitud laenulepingust nr 1191 nähtuvalt annab laenuandja laenuvõtjale laenu 1,5 mln USD. Lisaks toimuvad Rosneft Partners OÜ ja Direct Transcapital OÜ vaheliste väidetavate tehingute arvelt RKO Platvorm OÜ arvelduskontodele ülekanded ja Direct Transcapital OÜ rahaliste vahendite ülekanded SIA Kare Pluss, SIA Eko Met Gruppa ja SIA GL Metals arvelduskontodele. PMTK 22.01.2010 korraldusega nr 12.2-3/87-14 on pöördutud teabe saamiseks ja dokumentide esitamiseks RKO Platvorm OÜ poole, kelle juhatuse liige R P (kuni 07.09.2009) on teatanud, et täidab korralduse 05.02.2010, kuid korraldus on täitmata. Maksuhaldur on pöördunud korduvalt ka Direct Transcapital OÜ poole maksumenetlust puudutavate küsimustega, viimase korralduse täitmise tähtaeg oli 25.02.2010, kuid korraldus on jäetud olulises osas täitmata. O. V kui RKO Platvorm juhatuse liige on teadlik Direct Transcapital OÜ ja RKO Platvorm OÜ vaheliste tehingute sisust ning maksuhalduri käsutuses olevast teabest nähtub, et O. Vle toimub Direct Transcapital OÜ-lt RKO Platvorm OÜ-le üle kantud rahaliste vahendite edasikandmine. RKO Platvorm OÜ arvelduskontolt sularaha väljavõtmisega tegeleb E B.
2. O V ei täitnud korraldust, vaid esitas Maksu- ja Tolliametile vaide ja teatise teabe ning dokumentide esitamisest keeldumise kohta

§ 64

lg 1 alusel, väites, et antav teave võib olla potentsiaalselt inkrimineeriv kas tema enda või tema äia R. P suhtes. Maksu- ja Tolliamet jättis 25.01.2011 vaideotsusega nr 6-1/23-2 O V vaide rahuldamata. Maksuhaldur leidis, et kaebuse esitajal ei saa teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õigust tuleneda

§ 64

lg 1 p-st 5, kuna maksukohustuslane on juriidiline isik (Direct Transcapital OÜ), kes ei saa olla vaide esitaja sugulane, ega p-st 6, kuna korralduse eesmärgiks ei ole vaide esitaja, kes ei ole antud maksumenetluses maksukohustuslase staatuses, süü tõendamine süüteomenetluses. 3. 23.02.2011 esitas O V Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-8) PMTK 09.12.2010 korralduse nr 12.2-3/87-136 tühistamise nõudes. 16.03.2011 täiendas O. V kaebust alternatiivse taotlusega (kui kohus jätab rahuldamata taotluse korraldus nr 12.2-3/87-136 tühistada) keelata vastustajal vaidlustatud korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine (HKMS § 6 lg 1 p 2). Samuti märkis O. V, et esitab veel ühe alternatiivse taotluse teha kindlaks avalik-õiguslik suhe 2

§ 64

lg 1 p-de 5 ja 6 kaitsealasse jäävad vaid füüsilised isikud teabe osas, mida omavad nad ise või teised nende lähisugulased. Vastupidisel juhul jääksid vaikimisõiguse kaitsealast väljapoole äriühingud. Äriühing on juriidiline abstraktsioon ning tegutseb füüsiliste isikute kaudu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud (vt otsused: 15.071982 otsus Eckle vs. Saksamaa, 25.11.2010 otsus Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidžaan, 30.11.2010 otsus Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia). EIK peab niisuguses olukorras äriühingu ja tema osaniku või juhatuse liikme õiguseid kattuvaks. Teave, mis võib olla inkrimineeriv äriühingu vastu, on seda ka tema ainuosaniku või juhatuse liikme vastu. R. P suhtes toimub kaks kriminaalmenetlust (nr 08930000325 ning 1-07-2186), mis on seotud väidetavate rikkumistega maksuasjades. Korraldusega nõutud teave võib olla selline, mida kasutatakse R. P vastu mõnes uues kriminaalmenetluses. EIK praktika kohaselt ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) rikkumise tuvastamiseks oluline, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hiljem isiku vastu kriminaal- või väärteomenetluses kasutati (vt kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, nr 34620/97) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (25.02.1993 otsus Funke vs Prantsusmaa). Kohtuasjas Shannon vs. Ühendkuningriik (EIK 04.10.2005 otsus, p-d 38-41, avaldus nr 6563/03) asus EIK seisukohale, et finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, on konventsiooni art 6 lg-te 1 ja 2 riive. Maksuhalduri viide EIK lahendile asjas 38544/97 (Weh vs. Austria), kus EIK küsimuses, kas sõiduki omaniku karistamine autojuhi identifitseerimata jätmise eest rikub konventsiooni artikli 6 lg-t 1 selgitas, et vaikimisõigus ei ole absoluutne, ei ole ülekantav praegusele olukorrale – maksuasjale, kus isiku suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus või on selle alustamise oht. Riigikohus on 10.06.2010 määruses asjas nr 3-4-1-3-10 (p 18) loobunud seisukohast, et isikul on kohustus eraldi põhjendada iga küsimuse või teabeelemendi osas, miks sellele küsimusele vastamine või teabe esitamine võiks tuua kaasa tema süüditunnistamise. Maksuhalduril ei ole põhiseaduslikust võimude lahususe põhimõttest tulenevalt pädevust otsustada maksukohustuslase süüküsimust õigusrikkumises ja kas isiku poolt andmete esitamise korral võiks järgneda tema süüditunnistamine õigusrikkumises. 4. PMTK palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 25.01.2011 vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kuna maksuhalduril oli vajadus koguda Direct Transcapital OÜ maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks teavet ja tõendeid ning korralduse andmiseks esines õiguslik alus (

§ 61lg 1 ja lg 2 ning § 62 lg 1), on korraldus õiguspärane.

HMS §-st 54 tulenevalt ei saa korraldus olla õigusvastane põhjusel, et selle andmise järgselt selgub adressaadi tahe või õigus tugineda enda vaikimisõigusele. Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja konventsiooni art 6 lg-test 1 ja 2 tulenev vaikimisõigus ja enese mittesüüstamise privileeg väljendub

§ 64

lg 1 p-s 6, mis annab isikule õiguse keelduda sama seaduse §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, kui küsimustele vastamine tähendaks isiku enda või tema lähedaste õigusrikkumises süüditunnistamist. See säte kaebuse esitaja suhtes ei kohaldu, mistõttu on tal korralduse täitmisel kaasaaitamiskohustus, sest kaebuse esitaja ei ole maksukohustuslase ega R. P abikaasa või otsejoones sugulane, õde, vend. 3

§ 64

lg 1 p-de 5 või 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse korralduse õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole maksuhalduril õigust korralduses märgitud sunnivahendit rakendada.

§ 61

lg 1 alusel kolmandalt isikult teabe nõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt välja selgitama, kas kolmandal isikul on õigus andmete ja tõendite esitamisest

§ 64alusel keelduda, see poleks paljudel juhtudel ka objektiivselt võimalik.

Seetõttu ei saa kaebuse esitaja põhistada teabe küsimise õigusvastasust enda õigusega soovitud teabe andmisest keelduda. Kuna vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on maksuhaldur enne kaebuse esitaja poole pöördumist pöördunud 07.01.2010 teabe saamiseks Direct Transcapital OÜ poole ning maksukohustuslase poolt esitamata andmete ja dokumentide saamiseks 22.01.2010 kolmanda isiku RKO Platvorm OÜ poole, on täidetud ka

§ 61lg-s 2 sätestatud nõuded.

Samuti vastab korraldus

§ 61lg 3 nõuetele.

Kuna vaidlustatud korraldus on õiguspärane, jääb kaebus PMTK 09.12.2010 korralduse tühistamise nõudes rahuldamata; 2) Kaebuse esitaja alternatiivsete taotluste (PMTK 09.12.2010 korralduse nr 12.2-3/87-136 täitmiseks sunnivahendi rakendamise keelamise nõue ja avalik-õigusliku suhte (kaasaaitamiskohustuse või vaikimisõiguse) tuvastamise nõue) rahuldamine sõltub sellest, kas kaebuse esitajal oli õigus keelduda vaidlusaluse korralduse alusel maksuhaldurile teabe andmisest. Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 22 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Samas on tegemist ka üldiselt tunnustatud rahvusvahelise printsiibiga, mis on konventsiooni art-st 6 tuleneva õiglase menetluse keskne komponent. Muuhulgas on selle eesmärgiks kaitsta süüdistatavat võimude mittekohase sunni eest. Mittesüüstamise privileeg lähtub eeldusest, et süüdistaja peab oma väiteid süüdistatava vastu tõendama, kasutamata selleks süüdistatavalt tahtevastaselt väljapressitud tõendeid. Seetõttu austab mittesüüstamise privileeg süüdistatava õigust vaikida (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p 15). Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.06.2010 määruse nr 3-4-1-3-10 (p 16) kohaselt on ka Maksu- ja Tolliamet kohustatud arvestama põhiseaduse § 22 lg-st 3 tuleneva piiranguga. Kuigi maksumenetlust ei saa samastada kriminaal- või väärteomenetlusega, annab

§ 64

lg 1 p 6 isikule võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest ka küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64

lg 1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

§ 64

lg 1 p 5 järgi on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega.

§ 6

lg 1 kohaselt on maksukohustuslane: 1) maksumaksja; 2) maksu kinnipidaja; 3) muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest. Seega on maksukohustuslaseks isik, kelle maksude arvestamise ja tasumise õigsust on maksuhalduril

§-st 10 tulenevalt õigus kontrollida. Vaidlustatud korraldusest nähtub selgelt, et maksukohustuslaseks, kelle poolt käibemaksu arvestamise õigsust kontrollitakse, on juriidiline isik Direct Transcapital OÜ. Kuna maksukohustuslase näol on tegemist juriidilise isikuga, kellel sugulasi olla ei saa, ei anna

§ 64lg 1 p 5 kaebuse esitajale õigust korralduse täitmisest keelduda. Viidatud sätte järgi ei oma tähtsust see, mil4

§ 64lg 1 p 5 sõnastus on ammendav ning kohtule täiendavat tõlgendamisruumi ei jäta.

Viidatud sätte liiga avar või üldistav tõlgendamine tooks kaasa olukorra, kus maksuhalduril puuduksid võimalused maksumenetluse läbiviimiseks. Seetõttu ei oma tähtsust ka küsimus, kas kaebuse esitaja elukaaslase isa R. P suhtes on kohtus käimas kriminaalmenetlus. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida järgmist: kuigi kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks (vt Riigikohtu üldkogu 17.02.2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 17; Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01, p 1), ei saa kaebuse esitaja poolt maksumenetluses RKO Platvorm OÜ kohta antav teave ohustada R. P positsiooni viidatud kriminaalmenetlustes, kuna puuduvad seosed eeltoodud menetluste vahel. Lisaks osundab kohus, et äriregistri väljavõtte järgi sai R. P Direct Transcapital OÜ juhatuse liikmeks alles 28.06.2010, seega pärast maksuhalduri poolt kontrollitavat maksustamisperioodi – korralduse kohaselt november 2009. Seega ei saa R. P eeltoodud äriühingu juhatuse liikmena vastutada ka novembris 2009 toimunud võimaliku maksuseaduste rikkumise ning nimetatud perioodil sõlmitud tehingute eest. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebuse esitajal alus tugineda

§ 64

lg 1 p-le 5.

§ 64

lg 1 p 6 võimaldab kaebuse esitajal keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest ka küsimustes, millele vastamine tähendaks enda õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohtuistungil kinnitas vastustaja, et O. V suhtes ei ole alustatud ega alustamisel ühtegi süüteomenetlust (tl 58). Seega puuduvad kaebuse esitajal objektiivsed põhjused korralduse täitmisest keelduda. Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.03.2011 määruses haldusasjas nr 3-4-1-15-10 asunud järgmisele seisukohale: „Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, p-d 12-15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses

§ 64lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud.

Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt RKKK

1. juuni
2. a. otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, punktid 12-15 ja
3. oktoobri
4. a. otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-57-07, punktid 14-17). Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et EIK ei ole isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi kindlakstegemisel pidanud oluliseks asjaolu, kas isiku käest saadud informatsiooni tema vastu kriminaalmenetluses ka reaalselt kasutati või mitte (vt otsus Shannon v. the United Kingdom, p-d 33, 34). Samas rõhutab kohus, et EIK otsusest asjas Weh vs. Austria tuleneb, et on olemas selgelt kahte tüüpi kohtuasju, mille puhul EIK on tuvastanud isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi. Esiteks kohtuasjad, mis seonduvad sunni rakendamisega informatsiooni saamiseks, mida võib käimasolevas või oodatavas kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada seoses talle mingis õigusrikkumises juba esitatud süüdistusega (Funke, p 22 § 44; Heaney & McGuinness, §-d 55-59; J.B., §-d 66-71). Teiseks kohtuasjad, mis seonduvad väljaspool kriminaalmenetlust isikult sunni korras saadud süüstava informatsiooni kasutamisega järgnevas kriminaalsüüdistuses (Saunders, p 2064, § 67; I.J.L jt. v. the United Kingdom, nr 29522/95, § 82-83, 2000-IX) (p-d 42, 43). Eeltoodud lahendeid analüüsides leidis EIK ühtlasi, et kohtu praktikast järeldub, et enese mittesüüstamise privileeg ei keela per se sunnivahendite kasutamist isikult informatsiooni saamiseks väljaspool kriminaalmenetlust (p 44). Kohus märgib, et kohtuasjas 5

vastavas sätted.“ Apellandi valmisolek korralduse täitmiseks on otseses sõltuvuses tuvastatud avalik-õiguslikust suhtest. Kui tal on kaasaaitamiskohustus, siis ei ole tal alust kahelda vaidlustatud korralduse õiguspärasuses ning ta on valmis seda täitma. Kui tal on vaikimisõigus, siis tuleneb sellest ka vaidlustatud korralduse õigusvastasus või vähemalt see, et kaebajal ei ole selle täitmise kohustust. Riigikohus kasutab terminit „või“, st et kaebajal saab olla kas kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus – üks välistab teise. Halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses seda taotlust rahuldanud. Vastava taotluse osas saab halduskohus põhimõtteliselt teha ühe otsuse kahest – kas isikul on vaikimisõigus või tal on kaasaaitamiskohustus. Sellekohane järeldus tuleb kirjutada kohtuotsuse resolutiivosas. Käesolevas asjas on halduskohus aga jätnud kaebuse rahuldamata ning ei ole selle taotluse osas otsust teinud. Sellega on halduskohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 5. 7. PMTK palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu apellandiga, et halduskohus on otsuse resolutsiooni koostamisel rikkunud TsMS § 442 lg-t 5. HKMS § 19 lg 7 kohaselt pole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Apellant esitas kohtule kaks alternatiivset taotlust, mis olid küll formaalselt erinevad, 6