← Eesti

3-10-3124/75

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 59§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2012, Tallinn Haldusa

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus- 3-10-3124 tähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Vandeadvokaat O N esitas 05.05.2010 Viru Maakohtule riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse (tl 41-42) Maria D kriminaalasjas nr 1-10-
  2. Taotluse kohaselt oli riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toiminguks „toimiku tutvustamine, ettevalmistus lihtmenetluseks“. Lahtrisse „ettevalmistus kohtuvaidlusteks“ oli märgitud „ettevalmistus lihtmenetluseks 450 krooni“. Tasuks riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest oli märgitud „Narva 212 km, 750 krooni“. Riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikeks kuludeks olid „sõidukulud 212x2x2=848 krooni“. Taotletud kulud kokku koos käibemaksuga olid 1017,6 krooni. Viru Maakohus jättis 02.07.2010 määrusega (tl 35) asjas nr 1-10-5325 vandeadvokaat O. N taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks rahuldamata, leides, et advokaat ei olnud taotluses märgitud toimingut sooritanud.
  3. Advokatuuri aukohtu 14.10.2010 otsusega (tl 6-8) tunnistati vandeadvokaat O. N süüdi distsiplinaarüleastumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks 10 000 krooni suurune rahatrahv advokatuuri kasuks. Aukohus jõudis Viru Maakohtu 02.07.2010 määruse ja advokaadi selgitustega tutvudes järeldusele, et O. N esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks toimingu osas, mida ta tegelikult ei teostanud. Sellega rikkus O. N eetikakoodeksi § 9 lõiget 1, mille kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommete ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Kuivõrd Viru Maakohus oli rikkumise tuvastanud ning määrus selles asjas on jõustunud, tugines aukohus viidatud määrusele ega pidanud vajalikuks asjaolusid täiendavalt hinnata.
  4. O. N esitas 29.11.2010 kaebuse (tl 3-4) Advokatuuri aukohtu 14.10.2010 otsuse tühistamiseks, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja sai riigi õigusabi tellimuse Viru Ringkonnaprokuratuuris olevas kriminaalasjas. Pärast toimiku materjalide kättesaamist ja nendega tutvumist otsustas ta kohtuda kliendiga, et kliendile kriminaalasja materjale tutvustada. Kaebaja sõitis kaitsealusega tutvumiseks Narva. Olles Narva jõudnud, helistas ta kaitsealusele, kes aga avaldas, et on toimiku sisust teadlik ning tal on prokuröriga kokkulepe, et asi lahendatakse käskmenetluse korras. Vaatamata sellele arutati telefoni teel läbi toimiku materjalid ja süüdistusakt. Kuna kaebajal tekkisid Narva sõidu tõttu kulud, esitas ta taotluse nende hüvitamiseks. Kaebaja taotles kulude määramist, mitte tasu toimiku tutvustamise eest. Ta loobus 28.06.2010 kulude hüvitamise taotlusest, kuid kohus menetles seda alusetult edasi. 2) Advokatuuri aukohtu otsuse tegemisel on rikutud kaebaja õigust olla ära kuulatud, samuti pole järgitud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral selleks omal algatusel tõendeid koguma. Vastustaja pole aukohtumenetluse käigus ühtegi tõendit kogunud.
  5. Advokatuuri aukohus palus 02.03.2011 vastuses (tl 33-34) jätta O. N kaebus rahuldamata. 1) Advokatuuri juhatus kontrollis Viru Maakohtust laekunud materjale ning palus O. N selgitust. O. N selgitas 02.08.2010 e-kirjas, et ta tõepoolest helistas kliendile, kuid temaga fakti2

(9)3-10-3124 liselt ei kohtunud. Pärast aukohtu menetluse algatamist paluti O. Nil esitada oma seisukohad hiljemalt 07.09.
  1. O. N teatas 08.09.2010, et jääb Advokatuuri juhatusele esitatud seisukohtade juurde, väljendades valmidust seisukohti kommenteerida aukohtu istungil. 2) Advokatuuri aukohus arutas kogutud materjalide põhjal Viru Maakohtult laekunud informatsiooni ja kohtumääruses fikseeritud O. Ni tegevust ning asus 14.10.2010 otsusega seisukohale, et O. N on toime pannud distsiplinaarüleastumise ning väärib karistamist. Aukohtul puudus vajadus O. Nit täiendavalt üle kuulata, kuna ta oli Advokatuuri juhatusele andnud kirjaliku selgituse ja jäi selles toodu juurde ka aukohtule esitatud vastuses. O. Ni tegevus on tuvastatud seadusjõus kohtumäärusega, mida O. N pole vaidlustanud. Aukohtul puudub võimalus revideerida seadusjõus kohtumäärust. Seega on igasugused kohtumääruses toodule vastupidised arutlused ainetud. 3) Advokatuuri aukohus lisas täiendavates seisukohtades (tl 96-97), et ettepanekute, seisukohtade ja vastuväidete esitamise võimaluse andmine ongi ärakuulamine. Ärakuulamine ei tähenda, et see peaks toimuma üksnes suuliselt. Ärakuulamisel kehtib vormivabadus. O. Nile oli kaebuse menetluses tagatud võimalus esitada seisukohti, selgitusi ja vastuväiteid. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 3 kohaselt võib aukohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui huvitatud isik ega advokaat pole taotlenud, et asi lahendatakse suulises menetluses. Kaebaja suulist menetlust ei taotlenud. 4) Asjas kogutud kirjalikud tõendid ei kinnita O. Ni poolt kohtuistungil väidetut, et ta ei taotlenud hüvitust toimiku materjalide tutvustamise eest ja Viru Maakohtu 02.07.2010 määrus on selles osas vale. Kirjavahetusest kaebaja ja Viru Maakohtu Narva kohtumaja konsultandi Anna Kozlova vahel nähtub, et kaebaja taotles tasu kliendile osutatud õigusabiteenuse eest. Kaebaja on kohtule selgitanud: „Minu viimane taotlus on seotud aga toimiku materjalide tutvustamisega (mitte nendega tutvumisega) kliendile. Tutvustamise päeval mul ei olnud Narvas ühtegi muud toimingut.“ Kohus on põhjendatult taotluse rahuldamata jätnud ning tuvastanud, et O. N esitas kohtule ebaõigeid andmeid. Nimetatud faktis on kaebaja suhtes Ida Prefektuuri menetluses ka kriminaalasi nr 10740000237 tuvastamaks, kas tegu on süüteoga.
  2. O. N lisas aukohtu seisukohtadele vastuseks (tl 106-107), et aukohus tugines otsuses ainult Viru Maakohtu määrusele ning alles 16.05.2012 esitatud täiendavates seisukohtades hakkas aukohtu esindaja üllatuslikult viitama kaebaja meilivahetusele Viru Maakohtu konsultandiga. Meilivahetus toimus juba pärast riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse esitamist. Vastates konsultandi küsimusele, miks pole kaebaja toimikuga pärast selle Viru Prokuratuurist saamist tutvunud, vastaski kaebaja, et esitatud taotlus on seotud toimiku tutvustamisega, mitte toimikuga tutvumisega. Ehk siis tegusõna tutvustamine on viidatud kirjas kasutatud ainult selleks, et selgitada kohtule sõidu eesmärki, milleks oli toimiku materjalide tutvustamine, mitte nendega tutvumine (mis toimus juba varem ja mille eest Viru Ringkonnaprokuratuur on varasemalt määranud ka vastava tasu). Tutvustamise päeva all mõtles kaebaja päeva, mil ta viibis Narva linnas eesmärgiga esindatavale toimiku materjale tutvustada. Kaebaja viibis sel eesmärgil Narvas korduvalt ning ta võib seda tunnistajate ütlustega tõendada. Vastustaja hilinenud ja asjakohatu viide mainitud kirjavahetusele ei oma mingit tähtsust olukorras, kus kaebaja pole kunagi taotlenud tasu toimiku materjalide tutvustamise kui menetlustoimingu eest. Taotluses sooviti üksnes sõidule kulunud aja ja kulude hüvitamist. Lisaks eeldas kaebaja, et teda kutsutakse aukohtu istungile, sest nii on tehtud aukohtu praktikas. Kaebajat ei kutsutud istungile ega tehtud talle teatavaks ka aukohtu istungi päeva.
  3. Tallinna Halduskohtu 23.05.2012 otsusega (tl 114-120) jäeti O. Ni kaebus rahuldamata. 1) Väär on O. Ni väide, et aukohtu otsusest ei selgu süükspandav tegu. Aukohtu otsuses leiti, et: „O. N esitas Viru Maakohtule taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks toimingu 3
(9)3-10-3124 osas, mida advokaat tegelikkuses ei teostanud.“ Seega on arutatav tegu piisavalt piiritletud taotluses väljendatud riigi õigusabi osutamise toiminguga. 2) Erinevalt O. Ni 22.05.2012 avalduses soovitust ei saa kohus jätta Viru Maakohtuga peetud elektronkirjavahetust tähelepanuta, kuna maakohus on määruses seda refereerinud ja sellele oma järelduste tegemisel tuginenud. Aukohtu otsus tugineb omakorda maakohtu määrusele ja elektronkirjavahetust käsitlevad tõendid olid süüdimõistva otsuse langetamisel aukohtu käsutuses. 3) O. N esitas 05.05.2010 Viru Maakohtule kriminaalasjas nr 1-10-5325 taotluse, mille kohaselt oli osutatud riigi õigusabi toiminguks „toimiku tutvustamine, ettevalmistus lihtmenetluseks“. Lahtrisse „ettevalmistus kohtuvaidlusteks“ on märgitud „ettevalmistus lihtmenetluseks 450 krooni“. O. Ni 13.05.2010 e-kirjas Viru Maakohtule on märgitud, et advokaat peab tutvuma toimikuga ja tutvustama seda oma kliendile. Prokuratuur maksis tasu toimikuga tutvumise ja toimiku kättesaamisega seotud kulude eest. Järgneb lause: „Pärast aga pidin toimikut ka tutvustama ja seda isikule kes asub Narvas“. O. Ni 28.06.2010 e-kirjas Viru Maakohtule märgitakse, et: „Minu viimane taotlus on seotud aga toimiku materjalide tutvustamisega (mitte nendega tutvumisega) oma kliendile. Tutvustamise päeval mul ei olnud Narvas ühtegi muud toimingut.“ 4) Viru Maakohtule esitatud taotlusest järeldub üheselt, et O. N sõitis Tallinnast Narva (sellele viitab taotluses märgitud vahemaa 212 km), mis päädis kliendile toimiku tutvustamisega (vastavalt taotluse p-le 3 ning 13.05.2010 ja 28.06.2010 kohtule esitatud vastustele). Seega sisaldas taotlus tõele mittevastavaid andmeid. Lisaks on O. N 02.08.2010 seletuskirjas Advokatuuri juhatusele ka ise möönnud, et ei pidanud Ida-Virumaale sõitma ainult M. Dle toimiku tutvustamise eesmärgil, kirjutades: „Seejärel loomulikult otsustasin kohtuda kliendiga ja kasutasin selleks olukorda, kus ühel heal päeval (nüüd ei mäleta täpset kuupäeva) viibisin IdaVirumaal ja otsustasin sõita Narva Dga kohtumiseks.“ 5) O. Nil oli vastuseks Viru Maakohtu järelpärimisele võimalik taotlust täpsustada, selgitades, et ta sõitis Narva mitte Tallinnast, vaid mujalt Ida-Virumaalt; toimiku tutvustamist ta enne sõitma hakkamist M. Dga kokku ei leppinud; ta sai esindatavaga ühendust telefoni teel Narva jõudes, kuid toimiku tutvustamine jäi M. D soovil ära ning nad arutasid süüdistusakti. Selgitused oleksid andnud kohtule võimaluse seadust tõlgendada ja otsustada, kas sellises olukorras kuuluvad kulud hüvitamisele. 6) Kliendiga telefoni teel vestlemine pole käsitatav toimiku tutvustamisena, mis on kriminaalmenetluses selgelt piiritletud toiming. Toimiku tutvustamine tähendab seda, et advokaat näitab füüsiliselt kliendile toimikus asuvaid materjale, selgitab nende sisu ja vastab kliendi küsimustele. Telefonikõne, milles arutatakse süüdistuse sisu, ei kvalifitseeru toimiku tutvustamiseks selle klassikalises tähenduses. 7) AdvS § 17 lg-d 4 ja 5 näevad ette aukohtumenetluses uurimispõhimõtte ja tõendite vaba hindamise kohustuse, mistõttu on ekslik väita, et aukohus ei saa jõustunud kohtumääruses tuvastatut ümber hinnata. Vaatamata sellele ei oleks praegusel juhul muude tõendite kogumine ja hindamine saanud mõjutada aukohtu otsuse lõppjärelduste õigsust. Süüteo asjaolud on lihtsad ning sisuliselt taandub hinnang vaid sellele, kas toimiku tutvustamine M. Dle tegelikult aset leidis või mitte. Aukohus võttis süüteo kirjelduse üle maakohtu määrusest ja tugines samadele tõenditele, mis olid maakohtu määruse tegemise aluseks ja ka aukohtule esitatud. Kuna kaebaja versioon, mille kohaselt ta osutas riigi õigusabi telefoni teel, ei mõjuta tuvastatud distsiplinaarsüüteo – toimiku tutvustamise kohta kohtule ebaõige sisuga kulude hüvitamise taotluse esitamise - olemasolu, polnud kaebaja versiooni tõendamiseks vajalik täiendavaid 4
(9)3-10-3124 tõendeid koguda. Asja lahendus ei sõltu sellest, kas O. N rääkis telefoni teel kliendiga süüdistusaktist või mitte, oluline on see, et ta ei tutvustanud toimiku materjale. 8) Aukohus ei ole karistuse mõistmisel ületanud temale AdvS § 19 lõigetes 2 ja 4 sätestatud diskretsiooni piire. Otsus on usaldusväärne, mõistlik ja proportsionaalne, vastates distsiplinaarsüüteo asjaoludele ja O. Ni süü suurusele. Kuna O. N ei esitanud aukohtule AdvS § 17 lgs 3 sätestatud taotlust istungi pidamiseks, võis aukohus lahendada asja kirjalikus menetluses. O. Ni poolt aukohtule saadetud kinnitus, et ta jääb juhatusele esitatud seisukohtade juurde ja on valmis esitama täiendavad kommentaarid aukohtu istungil, ei ole taotlus istungi pidamiseks, vaid valmisolek istungi toimumise korral sellest osa võtta. Aukohtu praktika ei puutu antud juhul asjasse, sest küsimus on reguleeritud seadusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. O. N esitas 22.06.2012 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 125-128) halduskohtu 23.05.2012 otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. 1) Halduskohus väljus distsiplinaarasja piiridest, kui hakkas lisaks enda poolt piiritletud süükspandavale teole, milleks oli põhjendamatu taotluse esitamine kulude osas, hindama ka seda, kas advokaadi taotlus tasu osas oli põhjendatud või mitte. Advokaadi taotlus tasu osas ei olnud Viru Maakohtus arutluse all. Maakohus arutas vaid esitatud taotlust riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Advokatuuri aukohus tugines oma otsuses Viru Maakohtu määrusele ja asjaolusid täiendavalt ei hinnanud. Sellest tulenevalt on distsiplinaarmenetlus piiratud maakohtus menetletud kulude hüvitamise taotlusega. See nähtub ka aukohtu otsuse sellest osast, mis halduskohtu arvates teo piiritles: „O. N esitas Viru Maakohtule taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks toimingu osas, mida advokaat tegelikkuses ei teostanud.“ Kui asuda seisukohale, et viidatud väljavõte aukohtu otsusest ei piiritle distsiplinaarmenetluses arutatud tegu, siis pole etteheidetav tegu piisava täpsusega identifitseeritav ning aukohtu otsus tuleb sel põhjusel tühistada. 2) Advokatuuri aukohtu otsusest ei selgu, mida konkreetselt aukohus kulu hüvitamise taotlusega seoses apellandile süüks paneb, kas Narvas käimist ilma toimikut tutvustamata, Narvas mittekäimist vms. 3) Aukohus pole taganud apellandile õigust olla ära kuulatud. Kohtuistungil märkis Advokatuuri aukohtu esindaja, et aukohtu töövormiks on istung ning selle ajast antakse alati teada (istungi protokolli lk 3 viimane lõik). Apellandile ei teatatud istungist, kus tema väidetavat süütegu arutati. Otsustades asja lahendamise erandkorras kirjalikus menetluses, pidanuks aukohus kaebuse esitajale andma tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks. Selline nõue tuleb ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-st 403 ning AdvS § 17 lg-st 2, sest ilma kirjalikust menetlusest teavitamata ja tähtaega andmata pole tagatud advokaadi õigus esitada vastuväiteid, põhjendusi, kaalutlusi, taandusi, taotlusi ning võtta osa tõendite vaatlemisest ja uurimisest. Kaebajal oli võimalik anda üksnes kirjalik seletus (kaebuse esitaja 08.09.2010 vastus aukohtu 27.08.2010 kirjale). Alles halduskohtu istungil õnnestus apellandil pöörata nii kohtu kui ka vastustaja tähelepanu sellele, et ta pole esitanud riigi õigusabi tasu taotlust toimiku tutvustamise eest. Apellant pole kunagi nõustunud kirjaliku menetlusega. 4) Halduskohus hakkas süütegu ise sisustama, leides, et advokaat esitas ebaõigeid andmeid selle kohta, justkui oleks advokaat Narvas kaitsealusele vahetult toimikut tutvustanud ja selleks spetsiaalselt Tallinnast Narva sõitnud. Süüteo iseseisev sisustamine kohtu poolt pole kooskõlas kehtiva õigusega. 5
(9)3-10-3124 5) Ei seadus ega advokatuuri kehtestatud kord ei sätesta, et kaitsjal on õigus esitada kulude hüvitamise taotlus vaid juhul, kui asjaomase toimingu eesmärk õnnestus täita. Käesoleval juhul jäi toimiku vahetu tutvustamise eesmärk täitmata apellandist mitteolenevatel põhjustel. See ei muuda asjaolu, et toimiku tutvustamiseks Narva sõitmisel tekkis kaitsjal kulu. Praktikas sellised kulud ka hüvitatakse. 6) Ei seadusest ega advokatuuri kehtestatud korrast ei tulene ka see, et kaitsjal on õigus nõuda sõidukulude hüvitamist vaid juhul, kui sõit võeti ette spetsiaalselt konkreetse kaitseülesande täitmiseks. Advokatuuri korras sätestatud kulumäär ei kata tegelikke sõidukulusid. Seda kinnitab ka tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 14.07.2006 määrus nr 164, mille kohaselt tuleb sõiduauto kasutamise eest maksta hüvitist 0,3 eurot kilomeetri kohta (Advokatuuri kord näeb ette 0,12 eurot kilomeetri kohta). Sõidukulude katmiseks püütakse sõidud tihti ühitada. 7) Juhul, kui erinevalt kaebuse esitajast asuda seisukohale, et kaitsjal pole õigust sõidukulude hüvitamisele, on see riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise alus, kuid ei saa olla advokaadi distsiplinaarkorras karistamise alus. Advokaat käis Narvas, et tutvustada kaitsealusele toimikut. Seega ei ole advokaat riigi õigusabi kulude hüvitamise taotlust esitades rikkunud eetikakoodeksi § 9 lõiget
  1. 8) Halduskohus on apellandile ette heitnud seda, et advokaat ei täiendanud ega täpsustanud oma kulude taotlust. Apellant möönab, et jättis kohtu 22.06.2010 e-kirjale sisuliselt vastamata. Samas ei saa vastamata jätmist võrdsustada ebaõigete andmete esitamisega. Küll oleks see võinud olla aluseks taotluse rahuldamata jätmisele. Selline kohtu argument on üllatuslik ning jällegi väljaspool antud vaidluse piire. 9) Halduskohus asus otsuse p-s 14 põhjendatult seisukohale, et aukohus, tuginedes üksnes Viru Maakohtu määrusele, rikkus AdvS § 17 lõikeid 4 ja
  2. Selle asemel, et põhimõtteliselt vääral alusel tehtud aukohtu otsus tühistada, asus halduskohus ise tõendeid hindama ja asjaolusid tuvastama ning leidis selle tulemusel, et seaduserikkumine ei saanud mõjutada aukohtu otsuse lõppjärelduste õigsust. Seejuures hindas halduskohus tõendeid, mida aukohtu otsusest tulenevalt ei uuritudki. Sisuliselt võttis halduskohus endale aukohtu pädevuse. Sellist võimalust seadus ei anna.
  3. Advokatuuri aukohus palub 25.07.2012 vastuses (tl 146-148) jätta O. Ni apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Esimese astme kohus ja aukohus hindasid põhjalikult O. Ni tegevust, mis seisnes riigi õigusabi kulude kindlaksmääramise taotluse esitamises menetlustoimingute eest, mida advokaat tegelikult teinud polnud. Aukohus asus seisukohale, et sellisel juhul on tegemist distsiplinaarüleastumisega, mis väärib karistamist. Esimese astme kohus kontrollis põhjalikult ka Viru Maakohtu poolt tuvastatud fakte ja leidis, et kaebajale süüksarvatav tegu oli toime pandud ja tõendatud. Kohus on õigesti leidnud, et asjas kogutud tõendite põhjal tegi aukohus kaebaja suhtes õige otsuse. Täiendavate tõendite kogumine ja hindamine ei saanud aukohtu lõppjäreldusi muuta, kuna sisuliselt tuli anda hinnang asjaolule, kas advokaat tutvustas kliendile toimikut või ei. Kuna M. D kinnitas, et tema advokaadiga ei kohtunud, on üheselt tuvastatud, et toimiku tutvustamist ei toimunud. 2) Kohus tegi õige järelduse, et aukohtul oli õigus teha otsus kirjalikus menetluses, kuna kaebaja ei esitanud taotlust istungi pidamiseks. AdvS § 17 lg 3 sätestab suulise menetluse juhul, kui huvitatud isik või advokaat esitab selleks vastava taotluse. Kaebajale anti võimalus esitada oma seisukohad kirjalikult. 6
(9)3-10-3124 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Asja lahendamiseks tuleb määratleda, milline oli tegu, mille eest aukohus kaebajat karistas, hinnata, kas teo toimepanemine on tõendatud ning kas karistus on määratud formaalselt õiguspäraselt.
  2. Asjast parema arusaamise nimel käsitleb ringkonnakohus kõigepealt riigi õigusabi seaduse (RÕS) asjakohaseid sätteid. RÕS § 21
  3. lõige näeb ette, et riigi õigusabi tasu on advokaadile riigi õigusabi osutamise eest makstav tasu. Sama paragrahvi
  4. lõige ütleb, et riigi õigusabi kulud on vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses advokaadi poolt riigi õigusabi osutamisega. RÕS § 21
  5. lõige näeb ette, et eelnimetatud tasude ja kulude hüvitamise korra kehtestab advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Advokatuuri juhatus kehtestab tasumäärad ja kulude hüvitamise ulatuse arvestusega, et riigi õigusabi oleks tagatud eelarveaasta lõpuni. Advokatuuril on kohustus tagada riigi õigusabi kohane ja katkematu osutamine ka juhul, kui riigieelarvest eraldatud rahast eelarveaasta lõpuni ei jätku.
  6. Selline regulatsioon kehtib alates 01.01.2010, mil jõustunud seadusemuudatusega anti riigi õigusabi korraldamine üle advokatuuri ainupädevusse. Kuigi riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat taotluse riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile, määrab vastav asutus tasu või kulude hüvitamise ulatuse kindlaks advokatuuri tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal (RÕS § 22 lõiked 1 ja 6). RÕS § 24 lg 1 kohaselt korraldab tasu või kulu väljamaksmist advokatuur, kusjuures advokatuuril on laialdased volitused kahtluse korral kontrollida määratud tasu ja kulude põhjendatust, nõuda selgitusi advokaadilt ja kohtult, prokuratuurilt, uurimisasutuselt ja riigi õigusabi saajalt. Viidatud sätte viimane lause näeb ette, et kohtulahend, uurimisasutuse või prokuratuuri määrus ei vabasta advokaati vastutusest riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluses valeandmete või selgelt põhjendamatute andmete esitamise eest.
  7. Riigi õigusabi tasu ja kulude taotlus esitati kaebaja poolt 04.05.2010, mil kehtis Eesti Advokatuuri 15.12.2009 otsusega (arvestades 09.02.2010 muudatusi) kinnitatud tasu ja kulude arvestamise kord. Eelnimetatud korra p 22 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtulikuks lihtmenetluseks ettevalmistamise eest 450 krooni, punkti 52 kohaselt makstakse advokaadile riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmise aja eest tasu 750 krooni, kui vastav koht asub rohkem kui 200 kilomeetri kaugusel; punkti 56 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses advokaadile või advokaadibüroo pidajale sõidu- ja majutuskulud, tõlkekulud ja tõendite esitamise kulud. Sõidukulud isikliku sõiduauto kasutamise korral hüvitatakse vastavalt korra punktile 59 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta.
  8. Aukohtu otsuse kohaselt karistati kaebajat selle eest, et ta esitas taotluse riigi õigusabi kulude hüvitamiseks toimingu osas, mida ta tegelikult ei teostanud. Advokatuuri aukohus on kaebajale süüks pannud taotluses valeandmete esitamist. Kaebaja taotles riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamist seoses toimiku tutvustamise ja ettevalmistusega lihtmenetluseks Narvas. Viru Maakohtu 02.07.2010 määruses, millele aukohus peamise tõendina tugines, tehti kindlaks, et kaebaja polnud riigi õigusabi saajale toimikut tutvustanud ega temaga üldse kohtunud, toimunud oli üksnes üks telefonikõne eeluurimise lõpule viimise järel. Kuna riigi õigusabi kulude hüvitamist on võimalik taotleda üksnes ulatuses, mis oli vajalik riigi õigusabi osutamiseks, kaebaja polnud osutanud riigi õigusabi saajale abi, mis oleks nõudnud Narva sõitmist, 7
(9)3-10-3124 oligi tegemist valeandmete esitamisega. Aukohtu otsus on selles osas selge ning kohus pole distsiplinaarüleastumise piire laiendanud.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on süüteo toimepanemine kaebaja poolt tõendatud esitatud taotlusega, Viru Maakohtu määrusega ning kaebaja 02.08.2010 seletusega advokatuuri juhatusele. Tegelikult pole faktilistes asjaoludes vaidlust – kaebaja oli määratud osutama riigi õigusabi M. Dle, kes elas Narvas; kaebaja helistas Narvas olles M. Dle, et tutvustada talle toimikut; M. D ei soovinud seda, sest kriminaalasi pidi lahendatama käskmenetluse korras; kohtumist ei toimunud. Küsimus on selles, kas kaebaja on eeltoodud asjaoludel Narva sõidu kulude hüvitamist taotledes esitanud valeandmeid, s.t on nõudnud kulude hüvitamist, mis polnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud või mida ta ei kandnud seoses riigi õigusabi osutamisega.
  2. Kaebaja on leidnud, et regulatsioon oli ebaselge ja uus ega keelanud taotleda kulude hüvitamist juhul, kui menetlustoiming ära jäi või sõidukulude hüvitamist siis, kui antud kohas tuli täita mitmeid kaitseülesandeid. Kord tõepoolest ei sisalda negatiivset regulatsiooni, s.t juhtude loetelu, mil taotlust kulude hüvitamiseks esitada ei saa, ning lähtuda tuleb põhiliselt RÕS § 21 lõikest 2: kulud on kantud ja vajalikud riigi õigusabi osutamiseks. Lisaks võivad käesolevale õiguslikule vaidlusele lähedasi suhteid reguleerida ka korra punkt 20, mille kohaselt juhul, kui kahtlustatav loobub menetlustoimingu käigus kaitsjast, on määratud kaitsja tasu 95 krooni ning tasu makstakse üksnes juhul, kui kaitsja on loobumise hetkeks juba asunud menetlustoimingul osalema. Samuti võib viidata korra punktile 27, mille kohaselt ei maksta väljakuulutatud istungi ärajäämisel tasu, kui kaitsjale on istungi mittetoimumisest mõistliku aja jooksul ette teatatud. Punkti 53 kohaselt jagatakse riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi sõiduks kulunud aja tasumäär riigi õigusabi saajate arvuga, kui antud asjas osutatakse riigi õigusabi mitmele õigusabi saajale.
  3. Arvestades käesoleva asja asjaolusid, on siiski ilmne, et kaebaja on esitanud teadlikult valeandmetega taotluse. Usutav ei ole, et kaebaja oleks sõitnud Narva ilma riigi õigusabi saajaga kohtumises kokku leppimata. Pigem on õige kaebaja 02.08.2010 seletuses märgitu, et olles muude asjaolude tõttu Ida-Virumaal, otsustas ta helistada M. Dle. Seega ei jäänud menetlustoiming ära, selles polnudki kokku lepitud. Seega ei sõitnud kaebaja Narva seoses riigi õigusabi taotluses näidatud menetlustoiminguga ning kulud polnud kantud seoses riigi õigusabi osutamisega.
  4. Kaebaja leiab, et kuigi taotluse võis eeltoodud alustel jätta rahuldamata, ei anna see alust advokaadi distsiplinaarkorras karistamiseks. See seisukoht pole õige. RÕS § 24 lg 1 viimane lause näeb ette, et advokaat vastutab valeandmete või selgelt põhjendamatute andmete esitamise eest sõltumata kohtumäärusest. Teadvalt ebaõigete andmete esitamine on ebaeetiline. Valeandmete esitamist ei saa õigustada sellega, et varasema regulatsiooni tingimustes, mil riigi õigusabiks riigieelarvest eraldatud raha väljamaksmise korraldamine polnud veel advokatuuri ainupädevuses, tavatsesid mõned advokaadid taotleda kulude hüvitamist, mis polnud kantud konkreetse riigi õigusabi osutamisel ning sellest tavast oli raske loobuda. Kuna riigieelarvest eraldatakse vahendid konkreetseks aastaks kindlas summas ning advokatuur peab sõltumata vahendite jätkumisest kuni eelarveaasta lõpuni tagama riigi õigusabi katkematu osutamise, on iga advokaadi vastutus kolleegide ees tegelikult kantud kulude taotlemisel seda suurem.
  5. Ringkonnakohus nõustub aukohtu ja kohtuga, et kaebaja ärakuulamisõigust pole rikutud. Kaebaja ei taotlenud aukohtult istungi pidamist ning seadus näeb sellisel juhul aukohtule võimaluse otsustada asi kirjalikus menetluses. Sellisel juhul pole võimalik teatada menetlusalusele isikule ka istungi aega. Aukohus andis kaebajale tähtaja selgituste esitamiseks 27.08.2010 8
(9)3-10-3124 kirjaga, tähtaeg oli 07.09.2010, kaebaja vastas sellele 08.09.2010 ning kinnitas, et jääb juhatusele antud selgituste juurde. 27.08.2010 kirjaga saadeti kaebajale ka Viru Maakohtu määrus ja aukohtumenetluses kogutud materjalid kokku 15-l lehel. Advokatuuri aukohtu 12.08.2010 istungi protokoll, kus otsustati aukohtumenetluse algatamine kaebaja suhtes, sisaldas rikkumise kirjeldust. Seega oli kaebajale tagatud igakülgsete selgituste andmise võimalus ning tema AdvS § 17 lg-s 2 sätestatud õiguste rikkumist ei esine. 19. Aukohtu otsus tugineb Viru Maakohtu määrusele kui peamisele tõendile. Käesolevas kohtumenetluses pole leidnud tuvastamist, et aukohus oleks faktilistes või õiguslikes asjaoludes eksinud. Seega on aukohus asjaolud piisavas ulatuses välja selgitanud ega ole uurimiskohustust rikkunud. Kuna halduskohtumenetluses kontrollitakse aukohtu otsuse õigsust, seega ka faktiliste asjaolude kindlaks tegemise õigsust, võivad pooled oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks esitada tõendeid, mida aukohtumenetluses ei uuritud (

§ 59lg 1) ning kohus peab neid tõendeid uurima.

See ei tähenda aga aukohtu asemele astumist või aukohtu pädevuse võtmist – tegemist on aukohtu otsuse õiguspärasuse kontrolliga.

  1. Seega on kaebaja karistamine olnud nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärane ning kaebus on jäetud õigesti rahuldamata.
  2. Advokatuur on taotlenud kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud kuludena esindaja kulude hüvitamist 108 euro suuruses summas. Taotlus jääb rahuldamata samadel põhjustel, millistel halduskohus keeldus samasisulist taotlust rahuldamast - aukohtu esimees esines

§ 33

lg-st 2 tulenevalt kohtus kollegiaalorgani juhi ja poole seadusliku esindajana, kes samal ajal ei saanud olla kollegiaalorganile õigusabi osutavaks advokaadiks. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.