TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2063 Otsuse kuupäev 17.01.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Aime Reiljan (Kärner) pensionistaaži tuvas

) § 13 lg 1 p 5 alusel arvestatakse vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt vanema asumisel oleku aeg kuni ajani, millal lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kaebaja, Aime Reiljani pensioniõigusliku staaži hulka on arvestatud kolmekordselt tema ema (Helju Kärner) asumisel viibimise aeg alates A. Reiljani sünnist 04.01.

1. a kuni ENSV MN poolt Eestisse tagasi pöördumise loa saamiseni 20.09.
2. a. 08.03.
3. a esitas Aime Reiljan Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroole avalduse töövõimetuspensioni ümber arvestamiseks seoses täiendavate dokumentide esitamisega. Kaebaja soovis tõendada seda, et reaalne võimalus Eestisse naasta tekkis tal alles
4. aastal ning selleks esitas ta Lõuna Pensioniametile Ajalooarhiivi 04.03.
5. a arhiiviteatise, millest nähtub, et arhiivifondi Tartu Linna TSN TK Üldosakonna korralduse nr 526 põhjal 29.10.
6. a vastavalt korterikomisjoni otsusele 27.10.
7. a väljastati korteriorder linnadevahelise vahetuse korras Lembit Kärnerile, Helju Kärnerile ja Aime Kärnerile aadressile V. Kingissepa 52-
8. Majaraamatu põhjal on nimetatud isikud samasse korterisse sisse kirjutatud 03.11.
9. a, tulnud linnast Omsk. Lisaks esitas A. Reiljan oma ema Helju Kärneri seletuse selle kohta, miks ei olnud võimalik Eestisse tagasi pöörduda kohe peale 20.09.
10. a loa saamist. 15.07.
11. a kirjaga selgitas Lõuna Pensioniamet A. Reiljanile, et tal on õigus pöörduda kohtusse Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse tekkimise aja tõendamiseks. 28.09.
12. a saabus Tartu Halduskohtusse Aime Reiljani kaebus soodustingimustel pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks perioodil 20.09.
13. a – 03.11.
14. a. 11.10.
15. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt viibis Aime Reiljan (Kärner) koos vanematega asumisel Omski linnas 04.01.
16. aastast kuni 03.11.
17. aastani. Ta on Eesti Vabariigi
18. veebruari
19. a seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 1 alusel loetud rehabiliteerituks. Kaebaja sündis Siberis Omski linnas
20. jaanuaril
21. aastal, oma vanemate asumisel oleku ajal. Tema vanemad olid
22. aasta märtsis Eesti NSV-st välja saadetud. Vanemad vabastati asumiselt
23. juunil
24. a ilma Eestisse tagasipöördumise õiguseta. Loa Eestisse tagasipöördumiseks said nad alles ENSV MN
25. septembri
26. a otsusega. Riigiarhiivi teatisega 25.10.
27. a nr 2478/RL on kaebaja loetud rehabiliteerituks ja tema asumisel oleku aeg on tõendatud kuni 20.09.1967 aastani. Kuna kaebaja oli Siberis oleku ajal alaealine laps, siis ei saanud ta ise ilma vanemateta Eestisse tagasi pöörduda. Eestis puudusid ka kaebaja vanematel sellised sugulased ja tuttavad, kes oleks kaebaja ilma vanemateta enda juurde võtnud. Eestisse tagasipöördumise loa andmise ajal
28. aastal oli kaebaja 11-aastane laps. Peale vanematele loa andmist Eestisse tagasipöördumiseks, elas ta koos vanematega Siberis veel üle kolme täisaasta, sest kaebaja vanematel puudus reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kodumaale naasmine ei olnud koheselt võimalik seetõttu, et kaebaja vanematel puudus elukoht Eestis, kuhu oleks saanud elama asuda, puudus ka raha Eestisse tagasisõitmiseks. Vanematel ei olnud ühtegi kohta ega inimest, kes oleks kaebaja koos vanematega enda juurde kasvõi ajutiselt võtnud. Kodud, kust kaebaja vanemad, vanavanemad ja vanavanavanemad olid küüditatud, olid võõraste inimeste käes. Reaalne võimalus Eestisse tagasipöördumiseks tekkis kaebajal ja tema vanematel alles siis, kui Tartu Linna RSN Täitevkomitee Üldosakond tegi oma 29.10.
29. a korralduse nr 526 vastavalt korterikomisjoni otsusele 27.10.
30. a kaebajale koos vanematega väljastada korteriorder linnadevahelise vahetuse korras. Kaebaja Eestisse tuleku aega tõendab Tartu Maa-arhiivi teatis, kus on märgitud, et kaebaja sissekirjutus Eestis, Tartu linnas on tehtud 03.11.
31. a. Kaebaja ema Helju Kärneri tööraamatust nähtub, et ta lahkus töölt Omski linnast ja asus tööle naiste juuksurina Tartu linnas 28.11.
32. aastal. Kaebaja on seisukohal, et sundasumise nimekirjast kustutamine ja Eestisse elamise loa andmine Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt ei tähendanud küüditatud inimesele tegelikku esmast reaalset võimalust Eestisse tagasi pöördumiseks. Selleks, et saada Siberis elukohast väljakirjutus, pidi inimesel olema Eestis elukoht, kuhu ta sai ennast sisse kirjutada. Selle elukoha aadressi pidi ta märkima väljakirjutamise dokumentidele. Tagasipöördumise loa andmisel ei andnud Eesti 2 NSV küüditatud inimesele elamispinda, kuhu elama asuda ja seega puudus enne elamispinna leidmist kaebaja vanematel reaalne võimalus Eestisse tagasi pöördumiseks. Kaebaja vanematel oli reaalne tahe tulla Eestisse tagasi ja seda näitab asjaolu, et nad vahetasid oma korraliku Omski linna korteri elamiskõlbmatu Eesti korteri vastu ning saatsid eelnevalt mitmeid kordi kirju Eesti NSV Ministrite Nõukogule palvega anda neile luba tagasipöördumiseks Eestisse. Kaebaja on seisukohal, et aega, mil küüditatud inimene oli veel Siberis peale vabastamise otsuse saamist ja tegi kõik omapoolselt mõistlikult vajaliku selleks, et kodumaale kiiresti tagasi pöörduda ehk seda aega, mil küüditatud inimene otsis endale elamispinda Eestis, likvideeris majapidamist ja kogus rongipiletite raha tagasisõiduks, tuleks Sotsiaalministeeriumil lugeda küüditatute asumisel oleku ajaks. Kaebaja leiab, et kuna ta on represseeritud isikute laps ja sündis vanemate asumisel oleku ajal ning reaalne võimalus Eestisse elama asuda tekkis tal alles 03.11.
33. aastal, siis tema kohta peaks kehtima

§ 13lg 1 p 5.

Kaebaja palub kohtul rahuldada kaebus ja tuvastada soodustingimustel pensioniõigusliku staaži jaoks, et ta viibis alaealise lapsena perioodil 20.09.

1. a kuni 03.11.
2. a asumisel, sest tal puudus reaalne võimalust Eestisse naasmiseks. KAASATUD ISIKU ARVAMUS Aime Reiljan on esitanud halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada tema viibimise asumisel 20.09.
3. a - 03.11.
4. a.

§ 2

lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka õigusvastaselt represseeritud isiku laps, kes sündis vanema asumisel oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Aime Reiljan on sündinud vanema asumisel oleku ajal (sündinud 1956. a, ema vabastati 1958. a), s.t tema puhul kuulub kohaldamisele lause esimene pool ja ta loetakse represseerituks

§ 2

lg 2 lause esimese poole alusel.

§ 13

lg 1 p 4 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. Kaebaja ema Helju Kärner oli asumiselt vabastatud juba

1. aastal ja 20.09.
2. a andis ENSV MN loa pöörduda tagasi Eestisse, s.t et sellest hetkest oli Helju Kärneril õigus Eestisse elama asuda. Kaebaja ema Helju Kärneri pensioniõigusliku staaži hulka on arvatud kolmekordselt asumisel viibimise periood kuni 20.09.
3. a. Helju Kärner pöördus halduskohtusse taotlusega tuvastada tema viibimine represseerituna Omski linnas perioodil 20.09.
4. a - 03.11.
5. a ja arvata sooduskorras kolmekordselt tema pensioniõigusliku staaži hulka. Tartu Halduskohtu 06.09.
6. a otsusega haldusasjas 3-12-2012 jäeti Helju Kärneri kaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub kohtu põhjendustega, et soov vahetada korterit ei ole käsitatav seaduses sätestatud tingimusena „…kui isikult õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse“.

§ 13

lg 1 p 5 sätestab õiguse arvata represseeritu asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka vanema asumisel oleku aeg kuni ajani, mil talle anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Selle sätte kohaselt arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka sooduskorras asumisel oldud aeg võrdselt vanema asumisel oldud ajaga ehk kuni vanem asumiselt vabastamiseni või juhul, kui asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele, lapse tegeliku asumisel viibimise aja lõpuni. Praktikas on neid juhuseid esinenud, kui näiteks sugulased on lapse enda juurde Eestisse võtnud, et võimaldada Eestis koolis käia või on laps saanud enne vanema asumiselt vabastamist täisealiseks ja naasnud Eestisse. Praktikas on ka olnud juhuseid, 3 kus 15-16 aastased tulid iseseisvalt Eestisse tagasi, kuid vanemad jäid veel asumisele. Eelnimetatud juhtudel arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt mitte tema vanemate vaid tema enda reaalne asumisel oleku aeg. Kui aga lapsed naasid Eestisse koos vanematega, siis loetakse nii laste kui ka vanemate asumisel oleku aeg lõppenuks ühel ja samal ajal. Enne

jõustumist 01.01.2004. a olid repressioonide all kannatanud isikutele ettenähtud pensioniõigused sätestatud riikliku pensionikindlustuse seaduses (RPKS) ja asumisel sündinud lastele need ei laienenud.

-ga toodi represseeritute pensioniõigusi reguleerivad sätted RPKS-st üle

-sse ning laiendati pensionisoodustusi saavate isikute ringi vanemate asumisel või kinnipidamiskohas sündinud lastega.

eelnõu (187SE) seletuskirjas selgitatakse : „… Asumisel või kinnipidamiskohas sündinud lapsed tuleb lugeda represseerituks seetõttu, et kohtuvälise represseerimise ajal sündinud lapsed viibisid tegelikkuses samades tingimustes, kui nende vanemad ning seega saab neid käsitleda samuti riikliku omavoli ohvrina, mistõttu tuleks neile laiendada ka sarnaseid soodustusi. Sellist seisukohta on väljendanud ka halduskohus, leides, et asumisel sündinud laps allus samale režiimile kui teised asumisele saadetud.“ Seega oli seadusandja tahe kohelda vanemaid, koos nendega asumisele saadetud lapsi ja asumisel sündinud lapsi võrdselt. Ilmselgelt ei olnud seadusandja eesmärk anda vanemate asumise ajal sündinud lastele suuremaid soodustusi. Riigikogus

I lugemise stenogrammist nähtub, et vaidlus asumisel sündinud laste võrdsustamise üle represseeritutega oli tõsine ja leidis positiivse lahendi alles Riigikogus tõsiste vaidluste käigus. Algselt peeti asumisel sündinud laste all silmas lapsi, kes küüditati ema kõhus ja sündisid Siberis ning leiti, et Siberis sündinud laste osas tegelikult represseeritu staatus (riigivõimu ohvriks olemine) võrdsel määral ei kehti, sest võõral maal perekonna loomine ei olnud otseselt see, mille riigivõim oleks määranud (vt stenogramm Siiri Oviiri küsimus ja Ken-Marti Vaheri kui eelnõu algataja esindaja sõnavõtt). Tulenevalt sellest, et kaebaja ema puhul on tuvastatud ja pensioniõigusliku staaži hulka arvatud sooduskorras asumisel viibimine perioodil 25.03.1949. a - 20.09.1967. a ning lähtudes seadusandja tahtest,

mõttest ja

§ 13lg 1 p-st 5, ei saa perioodi 20.09.1967.

a 03.11.1970. a tuvastada Aime Reiljani asumisel oleku ajana ega arvata tema pensioniõigusliku staaži hulka. Kaebaja seisukohast nähtub, et alles korterivahetusega said kaebaja vanemad reaalse võimaluse Eestisse tagasipöördumiseks. Nimetatud asjaolu ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, kuna tegemist ei ole asumisele saadetud isikuga, vaid asumisel oleku ajal sündinud lapsega ja kaebaja ema kaebuse osas on Tartu Halduskohus juba nimetatud faktile hinnangu andnud.

seaduse kohaselt on periood, mis arvatakse asumisel olnud laste pensioniõigusliku staaži hulka, seatud sõltuvusse asumisele saadetud vanema repressiooni ajast. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta Aime Reiljani kaebus rahuldamata täies ulatuses ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas soodustingimustel vanaduspensioni staaži hulka saab arvestada kolmekordselt perioodi alates Eestisse tagasipöördumiseks loa saamisest kuni reaalse võimaluse tekkimiseni Eestisse tagasipöördumiseks. Kaebaja Aime Reiljan on represseeritud isik. 25.10.

1. a Riigiarhiivi teatisega nr 2478/RL on talle välja antud rehabiliteerimistunnistus selle kohta, et kaebaja ema Helju Kärner oli
2. a välja saadetud ja et
3. a sündis Omski oblastis Aime Kärner (kaebaja-kohtu märkus) – 4 väljasaadetu Helju Kärneri (Reial) lapsena. Helju Kärner vabastati asumiselt 14.06.
4. a ilma Eestisse tagasipöördumise õiguseta, luba selleks anti 20.09.
5. a. Tartu Halduskohtu 06.09.
6. a kohtuotsusega asjas nr 3-12-1540 on jäetud rahuldamata Helju Kärneri kaebus soodustingimustel pensionistaaži tuvastamiseks perioodil 20.09.
7. a kuni 03.11.
8. a, mil ta viibis Omski oblastis. Kohus leidis, et

§ 13

lg 1 p 4 kohaselt Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kolmekordselt represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse ja Helju Kärnerile anti õigus Eestisse elama asumiseks 20.09.

1. a. Ajavahemik 25.03.
2. a – 20.09.
3. a on kolmekordselt arvatud Helju Kärneri pensioniõigusliku staaži hulka. Kaebaja Aime Reiljan (Helju Kärneri tütar) taotleb nagu tema emagi soodustingimustel pensioniõigusliku staaži tuvastamist perioodil 20.09.
4. a – 03.11.
5. a, mil ta viibis alaealise lapsena asumisel koos emaga ja tal puudus reaalne võimalus Eestisse naasmiseks peale seda, kui emale anti õigus Eestisse tagasipöördumiseks.

§ 2

lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka õigusvastaselt represseeritud isiku laps, kes sündis vanema asumisel oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Aime Reiljan on sündinud vanema asumisel oleku ajal (sündinud 1956. a, ema vabastati 1958. a), s.t tema puhul kuulub kohaldamisele lause esimene pool ja ta loetakse represseerituks

§ 2

lg 2 lause esimese poole alusel.

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse paragrahvi 2 lõikes 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lõikes 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Eeltoodust tuleneb, et

§ 13

lg 1 p 4 ja sama seaduse § 13 lg 1 p 5 erinevus seisneb selles, et represseeritud isiku asumisel sündinud lapse kohta on täiendavalt märgitud, et staaži hulka arvatakse kolmekordselt aeg, mil lapsele (koos vanematega – kohtu märkus) anti luba ja „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“. Kohus teeb järelduse, et väljasaadetud represseeritud isiku pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse kolmekordselt ainult aeg, mis eelnes Eestisse elama asumise õiguse andmisele ja represseeritud isiku asumisel sündinud lapse suhtes tuleb täiendavalt välja selgitada Eestisse tagasipöördumise reaalse võimaluse olemasolu. Kohtu hinnangul aitab nimetatud paragrahvide õige tõlgenduse saavutamisele kaasa

§ 2

lg 2 viimane lõik, kus on märgitud „/…/, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“. Seega on ilmselge, et seadusandja eesmärk ei olnud anda vanemate asumise ajal sündinud lastele suuremaid soodustusi. Käesolevas asjas on vaja otsustada, kas tingimused „Eestisse elama asumise õiguse andmiseni“ ja „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ on erineva sisuga. Kohtu arvates saab termineid „Eestisse elama asumise õiguse andmiseni“ (

§ 13

lg 1 p 4) ja „anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“ samastada ja seega on vanematel ja asumise ajal sündinud lapsel võrdsed õigused soodustingimustel pensionistaaži arvestamisel. Kohus leiab, et vanema asumise ajal sündinud last ei saa võrdsustada „asumisele saadetud isikuga“ ja seega ei saa „reaalse võimaluse“ hindamisel arvestada kaebaja vanemate 5 korterivahetusega seotud probleeme ja lugeda seda takistuseks Eestisse tagasipöördumisel seaduse mõttes.

seaduse kohaselt on periood, mis arvatakse asumisel olnud laste pensioniõigusliku staaži hulka, seatud sõltuvusse asumisele saadetud vanema repressiooni ajast. Seega ei kuulu A. Reiljani kaebus tuvastada soodustingimustel pensionistaažina perioodi 20.09.1967. a – 03.11.1970. a, rahuldamisele (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 6