2-12-23463 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Sirje Õunpuu Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2012.a, Tallinn Tsiviilasja number 2

) § 128 lg-le

1. Kuna kostja poolt on laekunud hagejale 300 eurot, palub hageja kostjalt välja mõista kahju summas 700 eurot.
2. 22.10.2012.a esitatud menetlusdokumendis on hageja täiendavalt märkinud, et hagi on võimalik rahuldada kahel alternatiivsel alusel. Esiteks leiab hageja, et kuigi kostja soovib pidada saadut olemasoleva kohustuse täitmiseks, siis kõik asjaolud viitavad sellele, et ta sai raha hageja jaoks olematu kohustuse täitmisena ehk alusetult

§ 1028lg 1 2

§ 1043järgi.

Kostja teadis, et tal puudub õigus hagejalt veotasu küsida. Sellele vaatamata kasutas ta ära tekkinud olukorda, kus hageja pidi omandatud toidukauba enne selle säilivusaja möödumist vedajalt kiiresti kätte saama ja realiseerima, ning nõudis raha maksmist. Võõra kauba alusetu kinnihoidmine on käsitatav kahju õigusvastase tekitamisena

§ 1045

lg 1 p 5 alusel ja heade kommete vastase tahtliku käitumisena

§ 1045lg 1 p 8 järgi.

Kostja käitumine oli õigusvastane ja tahtlik (süüline). Hageja loeb enda kahjuna

§ 128

lg 3 alusel otsest varalist kahju rahasumma näol, mille ta suurema kahju (omandatud kauba riknemine, ostuhinna tagasinõudmisega seotud kulud välismaa äriühingult jms) ärahoidmiseks kostjale alusetult tasus. Ostuhinna tasumisel oli hageja juba kauba veo eest müüjale tasunud ja nüüd nn teistkordne veohinna tasumine selleks õigustamata isikule (kostjale) on samuti käsitatav otsese varalise kahjuna, sest kaubast saadud kasumimarginaal vähenes põhjendamatult vastava summa võrra. Kui kostja ei oleks pahauskselt käitudes hagejale kuuluvat kaupa kinni hoidnud ja selle vabastamiseks alusetult raha nõudnud, ei oleks hageja vaidlusalust rahasummat kostjale maksnud. Kostja süüst annab sealjuures täiendavalt tunnistust asjaolu, et hageja oli kostjat 18.04.2012.a hoiatanud õiguskaitseorganite poole pöördumisega karistusseadustiku § 201 lg 1 alusel, kui kauba kinnihoidmine jätkub, kuid kostja jätkas ikkagi õigusvastast tegevust. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hagiavaldus on esitatud vale kostja vastu. Vastavalt kaupade rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (CMR) saatelehele nr 12 toimetas kauba Eestisse kostja. Kaup jõudis Eestisse 16.03.2012.a. Seega teostas kostja müüjale kaubaveo teenuse vastavalt CMR sätetele. Kostja ei saanud saajale (hagejale) kaupa üle anda, kuna saatja (OOO „D “) ei olnud vastavalt veolepingule veo eest tasunud. Tekkinud olukorrast teatas vedaja nii saatjale kui ka saajale ning saajaga läbiviidud läbirääkimiste tulemusel palus hageja väljastada kostjal kaubaveo eest arve, mille hageja tasus. Kostja on seisukohal, et antud juhul tasus kohustatud isiku asemel veo teostamise eest kolmas isik ehk hageja, kes ei ole lepingulistes suhetes vedajaga. Kostja ei ole tekitanud hagejale kahju, kuna veolepingust tulenevad kohustused jättis täitmata OOO „D “, tekitades hagejale täiendavaid kulusid, sh võimaliku kahju ärahoidmise kulusid. Sellest tulenevalt saab hageja kui võlgniku eest kohustuse täitnud isik, kes ei olnud täitmiseks kohustatud, nõuda võlgnikult OOO-lt „D “, kelle kohustuse ta täitis, tehtud kulutuste hüvitamist.
2. Tegemist ei ole eksliku täitmisega ning ei ole täidetud kohustust, mida tegelikult ei olnud. Hageja saab esitada nõude alusetu rikastumise sätete alusel tema poolt täidetud kohustuse ulatuses võlgniku ehk OOO „D “ vastu. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: • vastavalt hageja ja OOO „D “ vahel 31.05.2011.a sõlmitud lepingule nr 8 esitas hageja detsembris 2011.a tellimuse OOO-le „D “ päevalilleseemnete ostuks ning OOO „D “ väljastas hagejale 20.12.2011.a kauba eest tasumiseks arve nr 4 (t lk 6); • hageja tegi OOO-le „D “ tellitud kauba eest 28.12.2011.a ettemaksu summas 2242,72 eurot; • veoteenuse eest pidi tasuma OOO „D “; • kauba toimetas Eestisse vedajana kostja (t lk 8); 3

§ 1028

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kõnealuse nõude rahuldamise eeldusena tuleb seega kontrollida, kas kostja on hagejalt hagis nimetatud rahasumma saanud, kas taoline sooritus on toimunud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks ning kas raha maksmiseks puudus õiguslik alus, st kohustust ei olnud olemas, kohustust ei tekkinud või kohustus on pärast selle täitmist ära langenud. Juhul kui kõik

§ 1028

lg-st 1 tulenevad eeldused on täidetud, tuleb täiendavalt kontrollida alusetu rikastumise nõuet välistavate eelduste (eeskätt

§ 1028lg-s 2 loetletute) puudumist.

9. Praegusel juhul kostja ei eita hagis märgitud 1000 euro saamist, millest 300 eurot on hagejale tagastatud. Kostja leiab, et tegemist ei ole eksliku täitmisega ning ei ole täidetud kohustust, mida tegelikult ei olnud. Kostja arvates saab hageja esitada nõude alusetu rikastumise sätete alusel tema poolt täidetud kohustuse ulatuses võlgniku OOO „D “ vastu. Hageja väidetel ei soovinud ta raha maksta müüja kohustuse täitmiseks kostja ees, vaid tegi seda olude sunnil suurema kahju ärahoidmiseks (vt t lk 47). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja teostas müüjale kaubaveo teenuse vastavalt CMR sätetele, kuid ei andnud saajale (hagejale) kaupa kohe üle, kuna saatja (OOO „D “) ei olnud vastavalt veolepingule veo eest tasunud. Samuti puudub vaidlus, et kostja väljastas hagejale kaubaveo eest arve, mille hageja tasus summas 1000 eurot. Kuna OOO „D “ tasus kostjale 300 eurot, kandis kostja selle summa hagejale ning hageja vähendas oma nõuet kostja vastu 700 euroni (t lk 34). Seega on pooltel vaidlus eeskätt selle üle, kas raha tasumiseks eksisteeris õiguslik alus või mitte. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele

§ 1028lg 1.

Hagejal ei ole sellest sättest nn soorituskondiktsioonist tulenevat nõuet, kuna ta ei ole väitnud, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (vt Riigikohtu 07.06.2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34).

§ 1028

lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla üksnes juhul, kui üleandja soovis saadu üleandmisega täita oma kohustust saaja ees, st kui üleantu kujutas endast sooritust olemasoleva või tulevase kohustuse täitmise eesmärgil. Seega ei ole kohtu hinnangul täidetud juba teine

§ 1028

lg-st 1 lähtuvatest alusetu rikastumise nõude rahuldamise eeldustest – hageja sooritus olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks kostjale. 10. Arvestades ülaltoodut, ei saa hageja nõuet 700 euro väljamõistmiseks kostjalt rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus ei pea seetõttu ka vajalikuks analüüsida käesolevas otsuses muid

§ 1028

lg 1 kohaldamise seisukohast õiguslikku tähtsust omavaid asjaolusid ning jätab vastavas osas hindamata poolte tõendid. Kohtu hinnangul ei ole hageja välja toonud ka asjaolusid, mis annaksid aluse

§-st 1029 või §-st 1030 tulenevate erisätete rakendamiseks. 4

§ 78

lg 1 sätestab, et juhul, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kohustuse täitnud kolmas isik võib

§ 78

lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Riigikohus on 11.10.2005.a otsuses nr 3-2-191-05 märkinud, et maksmine reaaltoiminguna võib

§ 78

lg-st 4 järelduvalt toimuda ka ilma aluseta, st kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui maksmine toimus ilma aluseta. Võlgniku eest kohustuse täitnud isik, kes ei olnud täitmiseks kohustatud, võib võlgnikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd võlgnik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi (

§ 1041

). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejal võib olla nõudeõigus müüja OOO „D “ mitte aga kostja vastu. Kohus on asja menetluse käigus juhtinud poolte tähelepanu sellisele võimalikule õigussuhte kvalifikatsioonile ja võimaldanud neil avaldada selle kohta arvamust (vt t lk 41-42). 13. Hageja on esitanud ka alternatiivse nõude mõista 700 eurot kostjalt välja õigusvastaselt tekitatud kahjuna. Hageja on rajanud oma nõude kostja süülisele vastutusele (

§§ 1043

jj).

1. peatüki
2. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Samas kui on ilmne, et mõni delikti üldkoosseisu elementidest ei ole täidetud, ei ole ülejäänud elementide kontrollimine enam vajalik (vt Võlaõigusseadus III.
3. ja
4. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 630-631).
5. Lähtudes ülaltoodust, peab kohus vajalikuks käsitleda esmalt objektiivse teokoosseisuga – teisele isikule kahju tekitamine – seonduvat. Selleks on vaja analüüsida eeskätt seda, kas kostja poolne tegu või tegevusetus on toonud kaasa kahjuliku tagajärje, st kahju tekkimise hagejal. Nimetatud põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb

§ 127

lg 4 alusel kontrollida, kas kostjale etteheidetava teo ärajäämise tagajärjel oleks jäänud ära kahjuliku tagajärje tekkimine hagejal, juhul kui ette heidetakse tegevusetust, tuleb hinnata aga seda, kas hageja poolt soovitud kostja tegutsemise korral oleks kahju tekkinud (nn asendusmeetod). Seejuures peaks kostjal lasuma kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku tagajärje ära hoidnud või selle tagajärgi leevendanud. Kuivõrd käesoleval juhul on väidetavalt kahjustatud hageja

§ 1045lg 1 p-des 5 ja 8 nimetatud õigushüve, tuleb tuvastada seos kostja teo või tegevusetuse ning hagejal varalise kahju tekkimisega. 5

§ 1045lg 1 p 8 mõttes.

Kostja iseenesest ei eita, et hoidis hagejale saadetud kaupa enda valduses kuni veotasu maksmiseni. Vaidlus puudub selles, et kostja andis 25.05.2012.a aktiga kauba hagejale üle, kuna hageja tasus müüja OOO „D “ eest veotasu kostjale. Hageja loeb enda kahjuna

§ 128

lg 3 alusel otsest varalist kahju rahasumma näol, mille ta suurema kahju (omandatud kauba riknemine, ostuhinna tagasinõudmisega seotud kulud välismaa äriühingult jms) ärahoidmiseks kostjale alusetult tasus. Hageja väitel oli ta ostuhinna tasumisel juba kauba veo eest müüjale tasunud ja nüüd nn teistkordne veohinna tasumine selleks õigustamata isikule (kostjale) on samuti käsitatav otsese varalise kahjuna, sest kaubast saadud kasumimarginaal vähenes põhjendamatult vastava summa võrra. Hageja selline väide on vastuoluline, kuna eelnevalt on hageja märkinud, et vastavalt tema ja müüja OOO „D “ vahelisele kokkuleppele pidi kauba kohaletoimetamine toimuma OOO „D “ kulul ning hageja ei pea veoteenuse eest maksma. Samuti on hageja väide veohinna teistkordse tasumise kohta põnaline ja tõendamata. 16. CMR konventsioon ei reguleeri veotasu maksmisega seonduvat. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Puudub vaidlus, et antud juhul tuleb kohaldada Eesti siseriikliku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti.

§ 774

lg 1 kohaselt kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).

§ 787lg 1 järgi tuleb veotasu ja seisuraha vedajale maksta veose üleandmisel saajale.

Asja materjalidest nähtuvalt on veoleping sõlmitud kostja (vedaja) ja OOO „D “ (saatja) vahel ning kauba saajaks oli hageja. Saajal ei ole veotasu maksmise kohustust, kuna ta ei ole veolepingu pooleks, kuid

§ 788

lg-te 1 ja 2 kohaselt võib vedaja keelduda veose saajale üleandmisest, kui saaja ei maksa talle veotasu.

§ 788

lg-s 2 sätestatust tulenevalt ei teki saajal kui veolepingu pooleks mitteoleval isikul mitte veotasu maksmise kohustus (mida saaks nt kohtus maksma panna), vaid vedaja võib lihtsalt keelduda veose saajale üleandmisest niikaua, kuni saaja ei ole talle veotasu ära maksnud. Vedaja võib keelduda veose üleandmisest ainult veotasu ja seisuraha maksmiseni. Antud säte ei mõjuta kuidagi saatja veolepingust tulenevat veotasu maksmise kohustust (

§ 788lg 5), st saatja ei vabane seeläbi veotasu maksmise kohustusest.

See, kes peab veotasu maksma saatja-saaja omavahelises suhtes, tuleneb nendevahelisest suhtest, nt nendevahelisest müügilepingust.

1. Kuivõrd kostja poolt hagejale kahju tekitamine ei ole tõendamist leidnud, ei pea kohus vajalikuks käsitleda käesolevas kohtuotsuses kostja käitumise õigusvastasust ega süüd (st delikti üldkoosseisu ülejäänud elemente). Samal põhjusel puudub vajadus käsitleda otsuses asjaolusid, millega hageja varalise kahju olemasolu põhistab.
2. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus hageja nõude rahuldamata.
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. 6