Obsah (5)

§ 180§ 182§ 45§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1327 Haldusasi M.V.i kaebus Tallinna Vangla

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu M.V. esitas 22.03.2012 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse kahju heastamiseks, seoses sellega, et isik paigutati läbiotsimise ajaks ilma talveriietuseta ning miinuskraadidega pikaks ajaks jalutusboksi. M.V. täpsustas 17.04.2012 oma kahju hüvitamise taotlust ja selgitas, et pärast jalutusboksis viibimist haigestus ta külmetushaigusesse ehk väitis tervisekahju tekkimist. Tallinna Vangla jättis 11.05.2012 vastusega nr 5-15/12710-4 M.V.i 22.03.2012 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 1
2. Tallinna Halduskohtule saabus 26.06.2012 M.V.i kaebus, mille halduskohus jättis 04.09.2012 määrusega käiguta ning andis tähtaja kaebuse täpsustamiseks. 07.09.2012 kõrvaldas kaebaja kaebuses esinevad puudused ning palus oma kaebuse lugeda tuvastamiskaebuseks.
3. 12.09.2012 määrusega võttis kohus M.V.i kaebuse menetlusse Tallinna Vangla 26.01.2012 ja 01.03.2012 toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest ning tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kaebaja taotleb õigusvastasuse tuvastamist, kuna soovib hiljem esitada kahju hüvitamise taotluse. Kaebuse kohaselt on Tallinna Vangla M.V.i korduvalt paigutanud kambris toimuva läbiotsimise ajaks jalutusboksi ilma talveriieteta ning miinuskraadidega ja pikaks ajaks (kuni 1 tund). Kaebus hõlmab kahte sündmust, millest esimene toimus 26.01.
5. Pärast seda lubas vangla küll tarvitusele võtta vastavad abinõud, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida, kuid sellele vaatamata kordus sarnane juhtum 01.03.
6. Kaebaja leiab, et sellise tegevusega põhjustas Tallinna Vangla kaebajale kannatusi, millega kaasnes külmetushaigusesse haigestumine. Külma või kuumaga valu ning kannatuste põhjustamine on piinamine Genfi konventsiooni kohaselt ning Tallinna Vanglal oli võimalus sellest hoiduda, paigutades kaebaja läbiotsimise ajaks duširuumi, mida kaebaja igakordselt vanglalt ka palus. Eeltoodust tulenevalt saab Tallinna Vangla tegevust käsitleda tahtliku piinamisena. Asjaolu, et keegi kinnipeetavatest on kunagi lõhkunud seintel olevaid kaableid ja duširuumi segisteid, ei ole aluseks kaebaja ebainimlikuks kohtlemiseks. Vangla peab iga rikkumise süüdlased välja selgitama ja neid karistama, mitte rakendama kollektiivset karistamist. Kaebajal ei olnud mingit võimalust keelduda õue minemast, sest ta on kohustatud täitma vanemvalvuri otsest korraldust. Kaebaja alustas jalutusboksis koputamist ja hüüdmist umbes 10-15 minutit pärast sinna saatmist, kui hakkas juba väga külm. Boksid asuvad eluhoonest eraldi ja vahele jääb mitu kinnist ust, millest tulenevalt on võimalik, et kaebajat ei kuulnudki keegi. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla on temale keeldunud väljastamast talveriideid, mis on vastuolus vangistusseaduse (VangS) §-ga
7. Asjaolu, et kaebaja ei pidanud vajalikuks endale vangla poest talveriideid soetada, ei anna vanglale õigust kaebajat piinata. Arsti juurde saamise järjekorrad on vanglas minimaalselt 2 nädalat, mistõttu on külmetusega arsti poole pöördumine mõttetu. Külmetusravimeid jagab oma õhtusel ringkäigul medõde ja seda ravivõimalust kaebaja kasutas.
8. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. M.V.i pöördumise menetlemise käigus selgitati välja, et 26.01.2012 toimus kambris nr 328 vanglaametnike poolt läbiotsimine. Julgeoleku kaalutlustel toimetati kinnipeetavad jalutusboksidesse, kus nad viibisid 45 minutit. M.V. väljus jalutusboksi dressipluusis, kuna jope tal kambris puudub. Asjaolude täpsustamiseks viidi M.V.iga läbi vestlus, mille käigus 2 selgus, et M.V. soovis vangla poolt humanitaarabi korras väljastatud jopet. M.V.ile selgitati, et vangla ei väljasta humanitaarabi korras riietusesemeid kui kinnipeetava kontole toimuvad rahaliste vahendite laekumised. M.V.ile laekuvad rahalised vahendid ja ta kasutab regulaarselt sisseostude tegemise võimalust vangla kaupluse vahendusel. Lisaks selgitati M.V.ile, et justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 741 p 1 kohaselt on vahistatule võimalik saata pakis riideesemeid. Tallinna Vangla teise üksuse inspektor-kontaktisiku Relika Säki 01.02.2012 ettekande kohaselt teostas ta 26.01.2012 alates kella 10:27 kuni 11:23 koos Sisekaitseakadeemia praktikantidega teise üksuse esimese korruse kambri nr 328 läbiotsimist. Kambrisse jõudes andis vanemvalvur R.Ruven kinnipeetavatele korralduse panna riidesse ning väljuda kambrist. Kuna muid kohti kinnipeetavate paigutamiseks läbiotsimise ajaks ei ole, siis tuli kinnipeetavad viia jalutusboksi. Varem kasutati läbiotsimise ajal koridoride vahelist galeriid ning duširuume, et ei peaks kinnipeetavaid õue viima, kuid see ei ole enam lubatud, sest isikud kippusid lõhkuma seintel olevaid kaableid ning duširuumi segisteid. Üks kinnipeetav teavitas R.Ruvenit ka sellest, et tal ei ole korralikku jopet, vaid ainult dressid, kuid ei keeldunud õue minemast, vaid küsis, kui kaua peab õues olema. R.Ruven vastas, et läbiotsimine teostatakse võimalikult kiiresti, et ei peaks külmetama. Läbiotsimise ajal mingisugust koputamist ega lõhkumist jalutusboksidest ei kostnud. Kinnipeetavate kambrisse tagasisaatmisel kinnipeetav kurtis küll, et külm on, aga rohkem midagi ei maininud. Kaebaja kambrikaaslaste ütlustega ei saa tõendada, et kaebaja koputas ja hüüdis jalutusboksis viibides, kuna tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2011 lahendist asjas nr 3-10-875 ei ole kambrikaaslaste ütlused tõendina usaldusväärsed. Samas asjas leidis ringkonnakohus, et vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. M.V. esitas 02.03.2012 Tallinna Vanglale pöördumise nr 5-18/4489-2, milles avaldas, et vaatamata järelevalveosakonna juhataja Tõnis Sepa vastuses nr 5-18/4489-1 sisalduvale lubadusele võtta tarvitusele abinõud, et edaspidi selliseid intsidente vältida, paigutati M.V. järjekordselt läbiotsimise ajaks jalutusboksi, kuigi tal puuduvad talveriided. Tallinna Vangla märkis 19.03.2012 vastuses, et M.V.ile on juba eelnevalt selgitatud võimalusi talveriiete soetamiseks. Mööndi, et käesoleva ajani M.V. talveriideid endale soetanud ei ole. Asjaolude kontrollimise käigus tuvastati, et M.V. on kasutanud võimalust viibida värskes õhus jalutuskäigul jalutusboksis nii veebruari- kui ka märtsikuus. Sellest tulenevalt ei näinud vanglateenistus takistust kambri läbiotsimise ajaks julgeoleku kaalutlustel M.V.it jalutusboksi paigutada. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale keeldu kinnipeetavat kambri läbiotsimise ajaks jalutusboksi paigutada. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda seda, et vangla teda kambri läbiotsimise ajaks jalutusboksi ei paigutaks. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg 2 p-st 6 tulenevalt on järelevalvetoiminguks vanglas muuhulgas vangla territooriumi ja ruumide vanglasse sisenevate ja sealt väljuvate transpordivahendite ja isikute, kinnipeetavate ja nende asjade läbiotsimine. Julgeoleku kaalutlustel on õigustatud kinnipeetavate kambrist väljasaatmine. Õigusaktidega ei ole reguleeritud, kuhu kambri läbiotsimise ajaks kambris viibivad kinnipeetavad paigutada. Tallinna Vangla poolt M.V.i paigutamine jalutusboksi kambri läbiotsimise ajaks oli õiguspärane ning alusetu on kaebaja väide, nagu oleks teda läbiotsimise ajaks õue paigutades kollektiivselt karistatud. Tulenevalt VangS § 67 p-st 1 on kinnipeetav vanglas julgeoleku 3 tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla selgitas kaebajale enne vaidlusaluseid läbiotsimisi korduvalt vajadust soetada endale aastaajale vastavad riided. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus või arestimaja vahistatule tasuta riietuse. Tallinna Vangla direktor kinnitas 28.07.2011 käskkirjaga nr 125 „Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele riigieelarvest riietusesemete ja jalatsite eraldamise korra“, mille punkti 2 kohaselt riietusesemete ja jalatsite saamise taotlusel olevate andemete alusel kontrollib finants- ja majandusosakonna spetsialist K-Rahast, kas kinni peetaval isikul on viimase kuue kuu jooksul olnud vabaks kasutamiseks laekumisi piisavalt selleks, et osta ise endale vajalikud esemed või kui suur on isikuarve vabaks kasutamiseks olev jääk. M.V.i vanglasisese arveldusarve K-Raha väljavõtte perioodi 01.11.2011 – 06.02.2012 kohaselt laekuvad M.V.ile rahalised vahendid. Seega ei saanud vangla väljastada kaebuse esitajale humanitaarabi korras jopet, sest eelnimetatud perioodil laekus M.V.i K-Raha arvele 300 eurot, millest 199,58 eurot kulutas kaebuse esitaja vangla kauplusest sisseostude tegemisele. 22.03.2012 vanglale esitatud kahjunõudes on kaebaja toonud välja, et :„ma olen küll käinud värskes õhus jalutuskäigul, kuid olen selleks alati kasutanud mõne kambrikaaslase käest laenatud riietust. See on ka üheks põhjuseks, miks ma pole soetanud endale talveriietust, sest paar korda nädalas tunniks ajaks jalutamaminek pole piisav põhjus minule selliste väljaminekute tegemiseks, eriti kui on võimalik vajalikku riietust ka laenata“. Elektroonilise tervisekaardi kohaselt on M.V. pöördunud arsti poole 02.02.2012 nohu ning 17.04.2012 ja 30.04.2012 õietolmust tingitud allergilise nohu tõttu. Rohkem sissekandeid, mis viitaksid arsti poole pöördumisele seoses külmetusega, tervisekaardist ei nähtu. 02.02.2012 arsti sissekande kohaselt esines M.V.il nädala jooksul nohu, nina ja hingamine olid vabad, kurk puhas. Vangla möönab, et 02.02.2012 M.V.il diagnoositud nohu võib olla tekkinud õues külmetamisest, kuid puudub põhjuslik seos kaebaja külmetumise ja vangla tegevuse vahel. Talvisel perioodil levivad erinevad viirused ja sageli võib haigestumise põhjuseks olla haigestunud isikult nakkuse saamine, mitte ilmtingimata külmetus. Isegi, kui M.V.ile on õues viibimine tekitanud kannatusi ning ta on külmetanud, ei ole seda põhjustanud Tallinna Vangla tegevus, vaid asjaolu, et kaebaja ei soetanud endale vaatamata korduvatele vanglapoolsetele soovitustele aastaajale vastavat riietust. Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 ja Põhiseaduse (PS) § 18 keelavad piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise. Ebainimliku kohtlemisega on tegemist juhul, kui see põhjustab kas tegeliku kehavigastuse või intensiivse füüsilise ja vaimse kannatuse, mis ületab tavapärase seaduspärase kohtlemise või karistamisega kaasnevad tagajärjed (EIK 29.04.2002 otsus asjas Pretty v United Kingdom). Vangla tegevus ei viita kaebaja sellisele õiguste rikkumisele. Tuginedes Riigikohtu 13.11.2009 lahendile asjas nr 3-3-1-63-09, ei vasta Tallinna Vangla tegevus piinamise mõistele. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolude üle, et kaebaja paigutati 26.01.2012 ja 01.03.2012 tema kambris teostatud läbiotsimiste ajaks jalutusboksi, kus kaebaja viibis dressipluusi väel. 4 26.01.2012 läbiotsimine toimus ajavahemikul 10:27-11:23 ning väljas oli sellel ajal ca 10 miinuskraadi. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal puudus läbiotsimiste ajal kambris talveriietus (jope vm riideese). Tegemist on asja lahendamisel tähtsust omavate asjaoludega.
10. Asjas on õiguslik vaidlus selles, kas kaebaja paigutamine jalutusboksi 26.01.2012 ja 01.03.2012 ilma talvejopeta (vm aastaajale ja ilmale kohase riietuseta) oli õigusvastane. Toimingute õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale vajalik, et esitada hiljem kahjunõue. Kohus on seisukohal, et võimalikku hüvitamiskaebust ei ole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks, mis võiks välistada kaebeõiguse (

§ 45lg 2) ja toimingute sisulise õiguspärasuse hindamise.

Kahjunõude esitamise tähtaeg (3 a.) ei ole möödunud. Kohus leiab, et tervisekahju tekkimist olukorras, kus vahistatu saadetakse 10 miinuskraadi juures 45-50 minutiks välja õhukese dressipluusi väel võib pigem pidada usutavaks. Samuti on sellises olukorras võimalik muu mittevaralise kahju tekkimine.

1. Vastustaja viitab VangS § 68 lg-le 1, mis sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Eelnimetatut kohaldatakse VangS § 90 lg 1 kohaselt ka vahistatu suhtes. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 lg 2 p-st 6 tulenevalt on järelevalvetoiminguks vanglas muuhulgas vangla territooriumi ja ruumide vanglasse sisenevate ja sealt väljuvate transpordivahendite ja isikute, kinnipeetavate ja nende asjade läbiotsimine. Vastustaja leiab, et julgeoleku kaalutlustel on õigustatud kinnipeetavate kambrist väljasaatmine. Õigusaktidega ei ole reguleeritud, kuhu kambri läbiotsimise ajaks kinnipeetavad paigutada. Kohus nõustub vastustajaga täielikult selles, et läbiotsimiste teostamine on vajalik ning vanglal on selleks õiguslik alus, samuti, et kinnipeetavad võib kambri läbiotsimise ajaks saata kambrist välja. Kohus märgib, et toimingu teostaja võib ka otsustada julgeoleku ja otstarbekuse kaalutlustest lähtuvalt, kuhu kinnipeetavad läbiotsimise ajaks paigutada ning paigutamise koha osas konkreetne õiguslik regulatsioon puudub. See ei välista siiski toimingu õiguspärasuse kontrolli. Toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega ja proportsionaalne (HMS § 106). VangS § 41 lg 1 sätestab inimväärikust austava kohtlemise nõude. Inimväärikuse austamise nõue tuleneb ka Põhiseadusest ning mitmetest rahvusvahelistest ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Kohus leiab, et asjaolu, kas kaebajat oli võimalik paigutada jalutusboksi asemel näiteks koridori või pesuruumi ei mõjuta hinnangut sellele, kas kaebaja saatmine külmal aastaajal piisavalt pikaks ajaks ja ilma kohase riietuseta õue oli õiguspärane. Alternatiivse koha olemasolu või puudumine ei mõjutanud kuidagi vangla võimalust leida kaebajale õues viibimise ajaks ilmale kohane riietus. Käesolevas asjas ei ole vastustaja ülalmärgitud väited (paigutamise koha õigusaktidega määramata jätmine, õigus teostada läbiotsimisi) tähtsust omavad, kuna küsimus on selles, kas läbiotsimise ajaks kaebaja paigutamine õue ebakohases riietuses oli õiguspärane või mitte. 5 Kohus on seisukohal, et ühestki õigusaktist ei tulene vanglateenistusele õigust kambri läbiotsimise ajaks kinnipeetava/vahistatu jalutusboksi saatmiseks ilmale mittevastavas riietuses ning ajavahemikuks, mille jooksul tekib oht külmetuda.
2. Kaebaja saadeti tema kambri läbiotsimise ajaks nii 26.01.2012 kui ka 01.03.2012 jalutusboksi. Mõlemal korral viibis kaebaja jalutusboksis ilma jopeta, kuna kaebajal ei olnud isiklikku jopet ning kaebajale ei ole jopet väljastatud ka vangla poolt. Kaebaja viibis jalutusboksis tema enda väitel õhukese dressipluusi väel, millist väidet vastustaja vaidlustanud ei ole. 06.02.2012 vanglaametniku ettekandest (tlk 39 pöördel) nähtuvalt kestis 26.01.2012 toimunud läbiotsimine 56 minutit. Kaebaja poolt 30.01.2012 vanglale esitatud kaebuse (tlk 38) kohaselt viibis ta sellest ajavahemikust õues 45 minutit, millega vastustaja nõustub. Kuigi asjas ei ole pooled täpsustanud (kaebaja väitis, et 01.03.2012 kordus sama, mis 26.01.2012), kaua viibis kaebaja jalutusboksis 01.03.2012 läbiotsimise ajal, peab kohus tõenäoliseks, et tegemist oli umbkaudu sama pika ajavahemikuga nagu 26.01.2012 läbiotsimisel. Vastustaja ei ole vaidlustanud kaebaja väidet, et 26.01.2012 oli välistemperatuur ca 10 miinuskraadi. 01.03.2012 oli õhutemperatuur vastavalt 0 kuni +4o kraadi (vt www.ilm.ee). Kaebaja on väitnud kaebuses, et tal oli jalutusboksis viibimise ajal väga külm. Ka eelviidatud vanglaametniku ettekandest nähtuvalt kurtis kaebaja 26.01.2012 jalutusboksist naastes, et on külm. Kohus leiab, et arvestades välisõhu temperatuuri ja kaebaja riietust on kaebaja väide mõlema sündmuse osas usutav.
3. Kohus leiab, et tegemist on õigusvastaste toimingutega ning kaebaja panemine sellisesse olukorda ei ole täiesti ilmselgelt käsitletav kinnipidamise või läbiotsimisega kaasnevate paratamatute ebamugavustena. Paratamatu ebamugavus võib olla läbiotsimise ajaks kambrist väljaviimine ja jalutusboksi paigutamine, kuid ilma kohase riietuseta pikaks ajaks külma kätte saatmine oli välditav, mitte paratamatu. Vanglal on kohustus järgida inimväärika kohtlemise standardeid ning vältida kannatuste ja ebamugavuste tekitamist, mis ei tulene paratamatult kinnipidamise režiimist. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 keelab piinamise, julma või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise. Väärkohtlemise keeld tuleneb ka EIÕK art-st
4. Kaebaja on esitanud väite, et toimingud olid õigusvastased, kuna need olid läbi viidud viisil, mis on käsitletav piinamisena. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud toimingutega ei ole kaebajat piinatud. ÜRO piinamisvastase konventsiooni artikkel 1 seab piinamise tingimusteks tahtliku tugeva füüsilise või vaimse valu või kannatuste tekitamise eesmärgiga saada informatsiooni või ülestunnistus, karistada toimepandud või oletatava teo eest või ähvardamise või alandamise eesmärgil. Antud juhul ei nähtu, et vastustajal olnuks selline eesmärk, seega ei ole eelloetletud tingimused täidetud. Eelnev ei tähenda, et vaidlustatud toimingute puhul ei võiks tegemist olla muu väärkohtlemise vormiga. Kohtupraktikas on inimväärikuse põhimõtet käsitatud Põhiseaduse ühe põhiprintsiibina (vt Riigikohtu 21.01.2004 otsus asjas nr 3-4-1-7-03 p 14), mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning kinnipidamine ei tohi 6 põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu 20.09.2010 otsus asjas nr 3-3-1-3-10 p 9). Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses läbiotsimistega, ületavad piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest (vt Riigikohtu 06.09.2007 otsus asjas nr 3-3-1-40-07, p 12). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja teavitas vanemvalvurit sellest, et tal ei ole jopet, vaid ainult dressid ning uuris, kui pikalt peab õues olema (tlk 39 pöördel). Võib pidada usutavaks, et jalutusboksi minnes eeldas kaebaja, et läbiotsimine kestab lühikest aega, kuna ta eelnevalt küsis jalutusboksis viibimise kestust. Kaebaja väidab, et alustas jalutusboksis koputamist ja hüüdmist umbes 10-15 minutit pärast sinna saatmist, millest alates hakkas väga külm, kuid keegi ei kuulnud teda. Ka seda võib pidada usutavaks, arvestades õues viibimist ilma jopeta ning välisõhu temperatuuri ja mõistliku inimese tavapärast käitumist sellises olukorras. Kaebajalt ei saanud eeldada keeldumist jalutusboksi minemisest, kuna see võinuks olla käsitletav vanglaametniku korraldusele mitteallumisena. Kaebajal puudus võimalus ise jalutusboksist lahkuda ja minna siseruumidesse. Kuigi kaebaja ilmastikule ebakohasest riietusest oldi teadlikud, ei tuntud huvi selle vastu, kas kaebajal on külm, olukorras, kus välja viibimine kestis juba üle 10 minuti. Kohus leiab, et juhtumi asjaolusid arvestades oli kaebaja paigutamine jalutusboksi 26.01.2012 ja 01.03.2012 toimunud läbiotsimise ajaks ilmale kohase riietuseta inimväärikust alandav kohtlemine, mistõttu on toimingud õigusvastased. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel on kaebajal õigus esitada nõue kahju rahaliseks hüvitamiseks nii inimväärikust alandava kohtlemise kui võimaliku tervisekahju tekitamise eest.
5. Kohtumenetluse pooled on toonud välja ka asjaolud, et kaebaja ei ole vaatamata rahaliste vahendite olemasolule soetanud endale jopet vangla vahendusel; vahistatu võib saada riideesemeid vanglasse ka pakiga; kaebajale on selgitatud, miks talle ei väljastata jopet humanitaarabi korras; kaebaja on samadel kalendrikuudel viibinud jalutuskäikudel; puuduvad tõendid, et kaebajale oleks tekkinud tervisekahju; kaebaja on jalutuskäikudel kasutanud kambrikaaslastelt laenatud jopet ning taotlenud jope väljastamist vangla poolt; arsti poolt on fikseeritud külmetushaiguse põdemine peale 26.01.2012 läbiotsimist. Kohus leiab, et need asjaolud ei oma asja lahendamisel tähtsust. Seda, et kaebaja on kasutanud võimalust viibida veebruaris ja märtsis jalutusboksis, ei saa tuua õigustuseks vastustaja tegevusele. Lisaks on vastustaja ise viidanud kaebaja 22.03.2012 kahjunõudele, mille kohaselt on kaebaja jalutuskäikudel alati kasutanud mõne kambrikaaslase käest laenatud riietust. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on pöördunud vanglateenistuse poole sooviga, et temale väljastatakse talvejope. Tallinna Vangla keeldus kaebajale jopet väljastamast tuginedes Tallinna Vangla direktori 28.07.2011 käskkirjaga nr 125 kinnitatud „Tallinna Vangla kinnipeetavatele riigieelarvest riietusesemete ja jalatsite eraldamise kord“ (Kord) punktile 2 ning põhjendas keeldumist sellega, et kinnipeetava kontole laekuvad rahalised vahendid (perioodil 01.11.2011- 7 06.02.2012) ja kaebajal on VangS § 98 lg 1 ja VSkE § 741 p 1 alusel õigus riideesemeid saada paki teel. VangS § 93 lg 1 sätestab, et vahistatu kannab isiklikke riideid. Kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, annab vanglateenistus või arestimaja vahistatule tasuta riietuse. Kõnealusest normist tuleneb sõnasõnaliselt vahistatule õigus saada vanglateenistuse poolt tasuta riietus juhul, kui isikul endal kasutamiskõlblikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi isiklikke riideid kanda. Mõistet „kandmiskõlbliku riietuse puudumine“ saab sisustada selliselt, et isikul puudub konkreetse aastaaja ilmastikule sobiv riietus, näiteks puuduvad talvel väljaspool siseruume viibimiseks sobivad üleriided (talvejope). Vastustaja poolt viidatud Tallinna Vangla direktori 28.07.2011 käskkirjaga kehtestatud Korra punktist 2 tuleneb, et riietusesemete ja jalatsite saamise taotlusel olevate andmete alusel kontrollib finants- ja majandusosakonna spetsialist K- Rahast, kas kinnipeetaval on viimase kuue kuu jooksul olnud vabaks kasutamiseks laekumisi piisavalt selleks, et osta ise endale vajalikud esemed või kui suur on isikuarve vabaks kasutamiseks olev jääk. Kõnealune käskkiri on kehtestatud justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 kinnitatud „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 7 alusel, mis sätestab, et vangla direktor annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Tegemist on seega pädevusnormiga. Kuivõrd eelviidatud Korra punkt 2 seab vahistatule vanglateenistuse poolt tasuta riietuse andmise sõltuvusse isikul vanglasisesele isikuarvele laekunud summadest, piirab Tallinna Vangla direktori käskkiri VangS § 93 lg-s 1 sätestatud vahistatu õigust. Kuna VangS aga ei sätesta vastavat volitusnormi, ei ole Tallina Vanglal õigust siduda tasuta riietuse väljastamist vahistatule tema isikuarvele summade laekumisega. VangS ega muu õigusakt ei näe ette vahistatule tasuta riietuse andmisest keeldumist. Sellisele seisukohale on asunud ka Õiguskantsler 31.03.2011 Viru Vanglale sarnases asjas saadetud soovituses nr 7-4/110038/1101586 õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks (vt veebis: http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/ 6iguskantsleri_soovitus_ talveriiete_valjastamine_vanglas.pdf). Ka juhul, kui eelnev kõrvale jätta, oleks vanglateenistus pidanud kaebajale jope väljastama läbiotsimise ajal õues viibimiseks või alternatiivselt, leidma tema paigutamiseks muu koha. Kohus on seisukohal, et tervisekahju tõendamist puudutav ei oma tuvastamiskaebuse lahendamisel tähtsust, kuid võib tähtsust omada kahjunõude lahendamisel.
6. Kohus on seisukohal, et kaebaja paigutamine jalutusboksi ilma kohase riietuseta 26.01.2012 ja 01.03.2012 kambri läbiotsimiste ajaks oli õigusvastane ning kaebus tuleb rahuldada.
7. Kaebaja oli kohtu poolt vabastatud riigilõivu 15 eurot tasumisest.

§ 108

lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg 3 alusel mõistab kohus riigilõivu vastustajalt välja riigi kasuks.

Kristina Maimann Kohtunik 8