Obsah (4)

§ 176§ 199§ 180§ 187

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Ande Tänav, Ulvi Loonurm 12.06.2012, Tallinnas 2-11

§ 176p-d 1-3).

Omakapitali vastavusse viimine oleks vähendanud võlausaldajate arvelt kohustuste katmist. Osakapitali vähendamine, aga oleks taganud äriühingu võlausaldajate informeerituse äriühingu raskustest (

§ 199

) ja äriühingu võlausaldajad oleksid saanud kasutada

§ 199lg-s 2 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Seega saab äriseadustiku sätetest tulenevate kostja kohustuste suhtes väita, et kostja tegevus nende kohustuste rikkumisel toob kaasa deliktist tuleneva vastutuse hageja ees. Esineb vastutust tekitav kausaalsus (VÕS § 1045 lg 3) ja tulenevalt võlausaldajate võlgnevuse tekkimisest perioodil detsember 2007 kuni pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimiseni ka vastutust täitev kausaalsus (VÕS § 127 lg 2). OÜ Tavemar püsiv maksejõuetus tekkis 2007. a. detsembriks seoses suutmatusega tasuda enda võlausaldajatele. Kostjal oli kohustus esitada maksejõuetuse ilmnemisel pankrotiavaldus (

§ 180lg 5¹).

Kostja pankrotiavaldust 20 päeva jooksul püsiva maksejõuetuse tekkimisest ei esitanud. Kui kostja oleks õigeaegselt esitanud pankrotiavalduse, ei oleks äriühingul tekkinud juurde nõudeid alates detsembrist

1. Õigusvastase kahju tekkimise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Seega pani kostja pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega toime õigusvastase teo, milleks oli seaduses ettenähtud kohustus, mille ta pidi isiklikult täitma, et äriühingu võlausaldajale ei tekiks kahju. Detsembrist 2007 tekkisid nõuded T T FIE-l summas 133 000 krooni. Teiste võlausaldajate nõuded olid tekkinud juba enne detsembrit
2. Kostja on tuginenud pankrotimenetluses asjaoludele, et ta tegutses pärast pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimist heas usus, et osaühingu kahjumit katta ja maksevõimet taastada, selleks täideti tellimusi ning ühtlasi tehti kulutusi ja et kostja suhteliselt puudulik finantsanalüüsi oskus ei võimaldanud koheselt adekvaatselt osaühingu võimalusi hinnata. Hageja leiab, et hea 2 usu põhimõttega kooskõlas tegutsemine eeldab seadusega kooskõlas tegutsemist (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2). Kostja ei ole toiminud heas usus, jättes täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada pankrotiavaldus. Juhatuse liikme hoolsuskohustus (

§ 187lg 1) eeldab piisavat informeeritust ja riskide kaalutlemist.

Puuduliku finantsanalüüsi oskus ei saa 10 aastat äriühingut juhtinud isiku puhul käesolevas asjas esiletoodud asjaoludel välistada kostja süüd. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista. Kostja esitas võlgniku pankrotiavalduse püsiva maksejõuetuse selgumisel. Äriühingul olid

1. a makseraskused, kuid kostja hinnangul olid need ületatavad.
2. a esimese poolaasta lõpuks jõudis kostja seisukohale, et makseraskused on püsivad ning esitas pankrotiavalduse. Maksejõuetuse põhjuseks oli
3. a majanduskeskkonna ebasoodus mõju. Samuti avaldas äriühingule negatiivset mõju ebaõnnestunud äripartneri valik ja ebalojaalse töötaja põhjustatud kahju. Pankrotiavalduse esitamise ajal oli kostjal vara. Laos oli kaupa soetusmaksumuses 102 524 krooni, millele lisandus põhivara. Pangaarvel oli raha 10 351,79 krooni, äriühingul olid nõuded teiste isikute vastu summas 14 169,20 krooni. Kostja ei ole hoolsuskohustust rikkunud. Äriregistri andmetel on kostja esitanud iga-aastased raamatupidamisaruanded, mille sisule ja vormile ei ole äriregistripidaja ega ka hagejal etteheiteid. Äriühingu raamatupidamisel põhinevad ajutise halduri aruanne ja pankrotiotsuse järeldused. Ühestki esitatud dokumendist ei nähtu raamatupidamise korraldamatus. Harju Maakohtu 04.11.2008otsusest tsiviilasjas 2-08-54519 ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud võlgniku juhatuse liikme tegevuses mistahes juhtimisvea. Kohtuotsuses ei ole osundatud ka pankrotiavalduse esitamisega viivitamisele. Sellekohaseid etteheiteid ei sisaldu ka Harju Maakohtu 02.11.2009 jaotusettepaneku kinnitamise määruses. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis OÜ Tavemar (pankrotis) hagiavalduse J K vastu tekitanud kahju 8 500 euro hüvitamiseks rahuldamata. Kohus tühistas lahendi jõustumisel 12.01.2011 hagi tagamise abinõu, s.o kohtuliku hüpoteegi kostjale kuuluvale kinnistule. Menetluskulud jäid täies ulatuses hageja kanda. Kohus tuvastas, et OÜ Tavemar (pankrotis) on äriregistris registreeritud 17.02.
4. Alates äriühingu kandmisest äriregistrisse on osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige J K. OÜ Tavemar pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu otsusega 04.11.
5. Kohus nõustus kostjaga selles, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja hinnangul on kostja tekitanud hagejale kahju 133 000 krooni ulatuses. Kahju moodustub FIE T T nõudest summas 133 000 krooni, kuivõrd nõue tekkis
6. a detsembris. Kahjuna ei saa vaadelda üksnes pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldaja nõuet. Harju Maakohtu 02.11.2009 määrusest nähtub, et pankrotivara on enampakkumise teel müüdud kokku summas 40 750 krooni. Müügis on veel sõiduauto Hundai Lantra Wagon, mille eest on hinnanguliselt laekumas 10 000 krooni. Hageja peaks arvestama, et tunnustatud nõude suurusest tuleks minimaalselt maha arvata summa, mille ulatuses saab rahuldada tunnustatud nõudeid hagejale jäänud vara arvel. Hageja on hagiavalduses lähtunud eeldusest, et ükski hageja võlausaldaja ei saa oma tunnustatud nõuetest midagi rahuldatud, samas nähtub Harju Maakohtu määrusest, et FIE T T tunnustatud nõue on 152 000 krooni ning jaotis 71,18%. 3 Hagiavalduse lisast 2 nähtub, et aastatel 1999 kuni 2008 on majandusaasta-aruanded äriregistrile esitatud. Ajutine haldur koostas arvamuse, analüüsides majandusaasta aruandeid, muid etteheiteid raamatupidamise korraldusele ei ole hageja esile toonud. Samuti ei ole puudustele äriühingu raamatupidamises viidatud Harju Maakohtu 04.11.2008 pankrotiotsuses. Vastavalt

§-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 40 000 krooni. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 40 000 krooni, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt

§-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Käesoleval juhul ei saa väita, et äriühing oli

1. a lõpus juhatuse liikme jaoks ilmselgelt püsivalt maksejõuetu. Ka Harju Maakohtu 04.11.2008 pankrotiotsusest nähtub, et
2. a lõpul oli äriühingu maksevõime rahuldav. Järsk maksevõime langus ning püsiv maksejõuetus kujunes
3. aastal. On mõistetav pikaajaliselt tegutsenud äriühingu juhatuse soov raskused ületada, mistõttu ei ole juhatuse liige jätnud käesoleval juhul pankrotiavaldust õigeaegselt esitamata, vaid esitanud selle hetkel, mil see oli äriühingu jaoks vältimatu. VÕS § 620 lg 2 kohaselt käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundisaaja varale. Eeltoodust tuleneb, et juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Käesoleval juhul tuleb juhatuse liikme tegevusele hinnangut andes, arvestada ka rendileandja käitumisega lepinguliste kohustuste täitmisel. Juhatuse liige on teinud kõik endast oleneva, et äriühingus tekkinud raskuseid ületada. Eeltoodu põhjal järeldas kohus, et kostja tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega ning ei kahjustanud äriühingu ega selle võlausaldaja huve. Kuna käesolevas menetluses ei ole tõendeid esitatud selle kohta, et J K oleks hagejale või hageja võlausaldajale kahju tekitanud ei kuulu OÜ Tavemar (pankrotis) hagiavaldus juhatuse liikme vastu kahju hüvitamiseks rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada OÜ Tavemar (pankrotis) pankrotihalduri hagiavaldus J K vastu tekitatud kahju 8500 euro ulatuses ning jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kohus on tuginenud hagi rahuldamata jätmisel põhiliselt asjaolule, et juhatuse liige täitis hoolsuskohustust, sest juhatuse liikme arvates olid makseraskused ajutised ja ületatavad. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et olid ajutised makseraskused ja need olid ületatavad. Kohus on jätnud tähelepanuta hageja esitatud juhatuse liikme seletuse pankrotimenetluses. Juhatuse liige on oma seletuses maksejõuetuse põhjuste kohta öelnud, et lõplik allakäik tekkis oktoobris
4. Lisaks on märkinud järgnevat: „Jäin üksi suure hulga tasumata arvete ja lõputute lubadustega …“ Seega on juhatuse liige selgelt öelnud, et oktoobris 2007 ei suutnud enam makseid tasuda. Lisaks on juhatuse liige välja toonud ka
5. aasta kahjumi summas 108 010 krooni (6 903,10 eurot). Kostja järeldus on vale, et kui juhatuse liige peab makseraskusi ületatavaks, siis on äriühingul vaid ajutised makseraskused. Maksejõuetuse põhjuste seletuses pole ühtegi tuleviku prognoosi käsitletud, mille pinnalt saaks väita, et makseraskused oleksid olnud ületatavad. Vastupidi, seletused maksejõuetuse kohta näitavad, et
6. a oktoobris toimus lõplik allakäik ning äriühingul oli suur hulk tasumata arveid. Kohus on oma lahendis märkinud, et tugineb Harju Maakohtu 04.11.2008 pankrotiotsusele, millest nähtub, et
7. a lõpus oli äriühingu maksevõime rahuldav ning järk maksevõime langus ja püsiv maksejõuetus kujunes
8. a. Kohus on teinud vale järelduse, kuna pankrotiotsuses on märgitud, et maksevõime 2005,
9. a oli tugev, kuid langes oluliselt
10. aasta jooksul ning et
11. a näitajat võib lugeda rahuldavaks. Kuna laoseis sisaldas ka 4 seismajäänud kaupu, siis tulnuks hinnata
12. a tegelikku maksevõimet oluliselt nõrgemana.
13. a lõpuks oli äriühing maksejõuetu, mitte makseraskustes. Kohus on andnud vääralt tõlgenduse äriseadustikus sätestatud hoolsuskohustusele, leides, et vajalik hoolsus on täidetud, kui maksejõuetuse seisus üritatakse anda endast parim ning sel juhul on ka juhatuse liikme käitumine vabandatav. Äriseadustik võimaldab tegutseda maksejõuetus seisus ainult siis, kui uusi kohustusi juurde ei võeta, s.t ei teki uusi võlausaldajaid ja suudetakse tasuda jooksvad kohustused. (

§ 180lg 51 teine lause).

Antud juhul on äriühingule tekkinud uute võlausaldajate ees kohustused just maksejõuetuse seisus tegutsedes. Kohus tugines otsuses juhatuse liikme lootusele, et „läheb paremaks“, kuid jättis tähelepanuta, et juhatuse liige oli teadlik, et äriühing oli 2007. a lõpus maksejõuetu. Pankrotiavalduse esitamise kohustus on võlgniku võlausaldajate kaitse tagamiseks olev kohustus. Võlausaldajad, kes teevad võlgnikuga tehinguid. ei tea, et äriühing on maksejõuetu ja nende turul tegutsemise eeldus on, et tehingupartner on maksejõuline ning suudab tasuda teenuste/kaupade eest. Võlgniku juhatuse liige pääseks oma vastutusest maksejõuetuse seisus edasi tegutsedes, kui selleks annavad nõusoleku võlgniku võlausaldajad. Võlausaldajad andes nõusolekut saavad tutvuda ja analüüsida võlgniku majandustegevust ja otsustada, kas võlgniku tulevikule rajatud lootus on neile kasulik või mitte. Võlausaldajate nõusolek lubada võlgnikul tegutseda maksejõuetuse seisus on sätestatud pankrotiseaduse kompromissi võimalustega. Käesoleval ajal ka lisaks saneerimismenetlusega. Samas ei välista ka VÕS võlgniku ja kõigi võlausaldajate vahelist kokkulepet. Kõik need kokkulepped eeldavad äriplaani/kava olemasolu, mille põhjal antakse nõusolek. Võlgniku juhatuse liige ei ole tõendanud, et oleks selliseid kokkuleppeid sõlminud ning seda, et võlausaldajad oleksid oma nõusoleku võlgade ajatamiseks andnud. Ainult sellise käitumise puhul oleks juhatuse liikme tegevus olnud vabandatav. Tulenevalt asjaolust, et äriseadustik ei võimalda maksejõuetuse seisus uusi kohustusi juurde tekitada, ei saa ka vabandatav olla lootus maksejõuetuse seisust väljatulekule ja sisustada seda vabandatavusega VÕS § 103 tähenduses. Võlaõigusseadus (VÕS) § 103 lg 1 sätestab, et võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Kuna tegemist on äriseadustikust tuleneva seadusest tuleneva otsese kohustusega esitada pankrotiavaldus maksejõuetuse seisus, ei saa antud kohustuse täitmata jätmist vabandada kohustatud isiku sooviga raskused ületada. Kohus on lahendis tuginenud asjaolule, et hageja oleks pidanud arvestama, et tunnustatud nõude suurusest tuleks minimaalselt maha arvata summa, mille ulatuses saab rahuldada tunnustatud nõudeid hagejale jäänud vara arvelt. OÜ-l Tavemar (pankrotis) on vara 40 750 krooni ja sõiduauto, mille eest on hinnanguliselt laekumas 10 000 krooni. Kohus on jätnud tähelepanuta, et võlausaldajate nõuete rahuldamisel kuuluvad mahaarvestamisele ka pankrotimenetluskulud, kokku 12025 krooni. Pankrotimenetluses on kulusid, mis on tehtud eelmise halduri poolt, kogusummas 28 025,00 krooni (1 791,12 eurot). Võlausaldajatele väljamakseteks pankrotivara arvelt jääv summa, arvestamata halduritasu, oleks 22 725 krooni (1 452,39 eurot). Hageja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kahju nõudest tuleb maha arvestada summa, mis kuluks pankrotivara arvelt väljamaksmiseks. Jaotusettepanekus nähtub üheselt, et tunnustatud võlanõuete kogusumma on 213 533,45 krooni (13 647,27 eurot). Esitatud kahjunõue on summas 133 00 krooni (8 500 eurot). Kui arvestada juurde eelnevalt toodud summat 22 725 5 krooni (1 452,39 eurot), ei ole igal juhul võlausaldajate tunnustatud nõuetele katet. Kahju hüvitise ja väljamakseteks kuuluv summa on kokku 155 725 krooni (9 952,64 eurot). Kahju hüvitise aluseks ongi asjaolu, et maksejõuetuse seisus tekitati võlakohustusi juurde, mille eest on vastutavaks juhatuse liige. Kui avaldus oleks esitatud õigeaegselt, ei oleks olnud neid kohustusi, mis tekkisid juurde maksejõuetuse seisus tegutsedes. Samas oleks võlgnikul olnud sama vara ka siis, kui ta oleks õigeaegselt esitanud avalduse. Kostja puhul on tegemist võlgniku juhatuse liikmega, kelle käitumise ja kahju tekitamise tõttu hagiavaldus esitati. Juhul, kui J K oleks käitunud vastavuses seadusega ning esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, ei oleks tekkinud uusi võlausaldajaid ja täitmata kohustusi. Sellisel juhul ei oleks isiku vastu ka hagiavaldust esitatud. Kuna juhatuse liige jättis täitmata seadusest tulenevad kohustused, tuleb oma tegevuse/ tegevusetuse eest ka vastutada ning kanda menetluskulud. Eelpool toodust tulenevalt palub hageja menetluskulud täies ulatuses jätta kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi ja vastustaja esindaja ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Hageja väidetel tegutses kostja OÜ Tavemar juhatuse liikmena vastustundetult, jättes õigeaegselt pankrotiavalduse esitamata, millega põhjustas võlausaldajatele kahju tekkimise. Maakohus hageja väitega ei nõustunud ning ei tuvastanud õiguslikku alust hagi rahuldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga. Õige on, et äriühingu juhatuse liikmel on kohustus esitada pankrotiavaldus mitte hiljem, kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest (

§ 180lg 5 1).

Toimiku materjalide kohaselt esitas kostja avalduse OÜ Tavemar pankroti väljakuulutamiseks 19.08.2008 ning Harju Maakohtu 04.11.2008 otsusega kuulutati välja pankrot. PankrS § 28 lg 2 järgi, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Pankroti väljakuulutamisel maakohus ei tuvastanud võlgniku juhatuse liikme tegevuses rasket juhtimisviga. Ajutise halduri aruande kohaselt osaühingu maksevõime langes 2007.a., kuid üldiselt võis 2007.a. näitajat lugeda rahuldavaks. Juhtimisvigu kostja tegevuses PankrS § 28 mõistes ajutine haldur ei tuvastanud. Kohus luges tuvastatuks pankrotiotsuses, et OÜ Tavemar täitis äriregistrile raamatupidamisaruannete esitamise kohustust ning kostja äriühingu juhatuse liikmena tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega

§187lg 1 järgi.

6 Dokumentaalse tõendina on pankrotimenetluses kostja esitanud riskianalüütik Maris Kivimägi arvamuse OÜ Tavemar pankrotis maksevõime hindamises ajavahemikus 2005 kuni 2008. Arvamuse kohaselt 2008.a alguseks ilmnesid äriühingus esimesed tõsised ohumärgid, mis viitasid analüüsitava ettevõtte maksevõime nõrgenemisele, ent mitte rohkemat ning polnud alust arvata, et on välja kujunenud püsiv maksejõuetus. 2007.a müügitulu oli üle 4 korra suurem kui 2006.a(kasv 336%). Järsk müügitulu langus tekkis alles 2008.a, mis korreleerus üldise majanduskeskkonna halvenemisega. Esitatud tõendis on põhjendatud järeldust äriühingu majandusnäitajate analüüsi kaudu. Eelnimetatud tõendiga on ümber lükatud hageja väide, et OÜ Tavemar oli püsivalt maksejõuetu juba 2007.a. Seega on ka apellatsioonkaebuses olev väide ekslik, et OÜ Tavemar oli püsivalt maksejõuetu juba 2007.a. Kostja väidetel püsiva maksejõuetuse ilmnemisel ta ka esitas koheselt pankrotiavalduse ning vastupidist ei ole hageja tõendanud. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et kostja äriühingu juhatuse liikmena tegi kõik endast oleneva, et äriühingus tekkinud raskuseid ületada ning tegutses korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja poolt äriühingu ja selle võlausaldajate huvide kahjustamist maakohus ei tuvastanud. See asjaolu ei leidnud tõendamist ka ringkonnakohtus. Kuivõrd kolleegium ei tuvastanud alust kostja suhtes kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, siis puudub vajadus hinnata hageja väidetud kahju suurust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Mare Merimaa Ulvi Loonurm Ande Tänav 7