) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi
lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel (kostjatel oli 25.02.2011 kokkuleppe alusel raha maksmise kohustus), siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. 6. 25.02.2011 kokkuleppe p 1.4 kohaselt tagavad kostja II ja III (käendajad) kogu oma varaga kostja I kohustuse täitmise võlausaldaja ees summas 19 952,10 eurot, so summas, mis on võrdne kokkulepe p-s 1.3 nimetatud summade ja p-s 1.6 nimetatud leppetrahvi summaga.
lg-d 1 ja 3 sätestavad, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.
lg 1 näeb ette, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui käendatava kohustuse suurus ei ole käenduslepingu sõlmimisel selge ja ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vastavalt
lg-tele 1 ja 2 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 7. Hageja nõuab kostjatelt leppetrahvi väljamõistmist summas 229,12 eurot. Kostjad leiavad, et hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest hageja ei ole kostjatelt nõudnud leppetrahvi 4
lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele. Vaidlust ei ole selles, et kostja I on 25.02.2011 kokkulepet rikkunud ja et leppetrahvi suurus on kokkuleppes kindlaks määratud. Kostjad on kokkulepet sõlmides sellise leppetrahvi suurusega nõustunud. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Vastavalt
lg-s 2 sätestatule kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg
lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise või kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumise ja nõude aegumise vahele. Kohtu hinnangul ei ole hageja leppetrahvi nõudeõigust kaotanud. 25.02.2011 kokkuleppe p 1.3 kohaselt kohustus kostja I tasuma oma võlgnevuse osamaksetena ajavahemikus 04.03.2011 kuni 25.06.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et leppetrahv antud juhul vähendamisele ei kuulu. Kostjal I oli 25.02.2011 kokkuleppe p 1.3 järgi raha maksmise kohustus kokku summas 9280,05 eurot, sellest on hagejale loovutatud 1527,05 eurot, kusjuures leppetrahviks määrati 1392 eurot, mis on 15% võlgnetavast summast. Kohus ei pea nimetatud leppetrahvi (15% võlgnetavast summast) ebamõistlikult suureks. Kokkulepitud leppetrahv tagab juba 16.04.2010 ja 20.09.2010 projekteerimistööde töövõtulepingute rikkumisest tulenevat tasu maksmise kohustust. Hagi kohtusse esitamise ajaks ei ole kostjad hagejale võlgnetavast summast midagi tasunud. Lisaks ei ole kostjad esitanud kohtule ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi hindamiseks vaatamata kohtu vastavale selgitusele (tl 93 pöördel). Kohus leiab eeltoodud põhjendustest lähtudes, et hageja leppetrahvi nõue on põhjendatud, mistõttu tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 229,12 eurot. 8. Hageja nõuab kostjatelt sissenõutavaks muutunud viivist summas 1297,93 eurot (1527,05 – 229,12).
lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku viivise määras 0,5% päevas tasumata summast alates kindlaksmääratud kuupäevale järgnevast päevast iga kalendripäeva eest (25.02.2011 kokkuleppe p 1.6). 5
lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
§-s 162 sätestatule.
lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et antud juhul sissenõutavaks muutunud viivis vähendamisele ei kuulu. Hageja teatas 10.09.2012 toimunud kohtuistungil, et ta nõuab kostjatelt kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. Seega on hageja ise vähendanud viivisenõuet 1297,93 euroni, kusjuures lisanduva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel enam ei taotleta. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust. Kohus märgib, et viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjatest enesest (lepingute ja kokkulepete mittekohane täitmine) ning seetõttu on põhjendatud mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis hageja taotletud suuruses, so 1297,93 eurot. 8. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 229,12 eurot leppetrahvi nõude katteks ja 1297,93 eurot sissenõutavaks muutunud viivise nõude katteks, kokku seega 1527,05 eurot. Nimetatud summa koos põhinõudega ei ületa käendajate vastutuse rahalist maksimumsummat 19 952,10 eurot (2 × 1527,05 + 2 × 5753 = 14 560,10). Menetluskulude jaotus 9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kohus, rahuldades hageja nõude täies ulatuses, jätab menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.