2 ja PKS § 17lg. 4). Vahetusleping osas hageja märkis, et „soovib“ selle tühistada, sest hageja nõusolek selleks on saadud vägivalla ja ähvarduse mõjul. Mõlema tehingu osas tugines hageja alusetu rikastumise sätetele. Kinnistu ühisomanikuks tunnistamise nõude osas on hageja viidanud hagi esitamise ajal kehtinud PKS §-le 17 lg. 5. 29.05.2007 esitas hageja haginõude täpsustuse, s.o. põhjendused kinnistusraamatu kande muutmise osas. Nimetatud põhjenduste kohaselt tuleb V M osa kinnistus suurendada PKS § 3 19 lg. 2 p. 3 alusel, arvestades, et ta tasus maa erastamise eest oma lahusvara arvel 35 000 kr. VM on temale kuuluvast mõttelisest osast kokku 33/128 osa võõrandanud, ja kuna tehingud on teostatud abikaasa nõusolekuta, tuleb tehingud lugeda teostatuks V Mle kuuluva mõttelise osa arvelt ja selle võrra vähendada temale kuuluvat ühisosa kaasomandis (lk. 202-204). Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad esitasid taotluse aegumise kohaldamiseks, kuivõrd nii kinkeleping kui ka vahetusleping sõlmiti ajal, mil juhinduti kuni 30.06.2002 kehtinud
, millest tulenevalt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Arvestades asjaolu, et tegemist oli tehingutega, siis
Seega aegusid nõuded 01.07.2005. Mõlema tehingu puhul oli olemas hageja tahteavaldus tehingute tegemiseks, tehingud toimusid hageja initsiatiivil ja kostjad hagejat ei ähvardanud. Lepingut ei saa vaidlustada isik, kes ei ole lepingu pooleks. Menetluse vahepealne käik Maakohtu 18.12.2007 määrusega algatas maakohus eestkoste seadmise hageja suhtes. Ringkonnakohtu 21.01.2009 määrusega tühistati hagejale eestkoste seadmine. Perioodil 10.10.2007 kuni 30.03.2009 oli menetlus käesolevas asjas peatatud. Harju Maakohtu 29.03.2010 (vahe)otsusega jäeti hagi rahuldamata aegumise motiivil. Kuigi maakohus on hagi nimetanud tehingute tühisuse tuvastamiseks, on maakohus käsitanud otsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas kõiki eespoolmärgitud hageja nõudeid. Maakohus leidis, et tehingute tühisuse tuvastamise nõuded on aegunud ja seetõttu on aegunud ka nõuded ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kannete parandamiseks (toimiku II kd., lk. 104-106). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.03.2011 maakohtu 29.03.2010 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei allu tuvastusnõuded aegumisele, küll aga võib tuvastusnõude esitajal puududa tuvastushuvi, kui tühisusel põhinevad tagasitäitmisnõuded on aegunud. Vahetuslepingu osas leidis ringkonnakohus, et maakohus ei ole välja selgitanud hageja võiteid, milles seisnes tühistamise aluseks olnud vägivald ja ähvardus ja millal see lõppes. (II kd., lk. 198-202). Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi tehingu tühisuse tuvastamise ja tehingu tühistamise osas rahuldamata ning hagi hageja Kriusilla kinnistu ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja esitas kostjate vastu kaks nõuet. Hageja palus tuvastushagis kostjate vahel 16.05.1997 sõlmitud kinkelepingu tühisuse tuvastamist ja teises, kujundushagis, tühistada kostjate vahel 17.09.1999 sõlmitud vahetuslepingu. Tehingud sõlmiti tsiviilkoodeksi ja kuni 30.06.2002 kehtinud
(vana
) redaktsiooni alusel. Vana
lg 2 ja 3 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vana
lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg 4 või mille kohta aegumist ei kohaldata. Võlaõigusseaduse (VÕS),
ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) rakendusseaduse § 9 lg 2 järgi kohaldatakse enne 01.07.2002 sooritatud ja aegumata tehingute puhul alates
(alates 1.07.2002 kehtiv redaktsioon, uus
) sätestatud aegumistähtaegu. Uue
Kinketehing toimus 16.05.1997 ja hageja esitas hagi 25.09.2006. Hageja ei esitanud sooritusnõuet tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks. Tuvastusnõue ei aegu, kuid õigustatud huvi olemasolu väljaselgitamisel tuleb arvestada võimaliku sooritusnõude aegumisega. Õigustatud huvi väljendub eelkõige soorituse saamises. Hagi esitamise ajaks oli hageja võimalik sooritusnõue, tühise tehingu alusel saadu tagastamine, aegunud. Hagejal puudus hagi esitamise ajal tuvastushuvi ja seetõttu tuleb jätta hagi kinketehingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Tegemist ei ole seadusevastase tehinguga, sest perekonnaseaduse (PKS, kuni 30.06.2010 kehtinud redaktsioon) § 17 lg 2 järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel ja hageja andis 16.05.1997 notariaalses avalduses tehingu tegemiseks nõusoleku, millest tulenevalt oli abikaasade kokkulepe tehingu tegemiseks olemas ja see on seadusega kooskõlas. Hagi kinketehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et tegemist ei ole seadusevastase tehinguga. Hageja esitas kujundusnõude kostjate vahel 17.09.1999 vahetuslepingu tühistamiseks, sest ta andis nõusoleku tehingu tegemiseks ähvarduse ja vägivalla tõttu. Kohus arvestas siinkohal vana
lg-tes 1-3 ja uue
Hageja vaidlustas kostjate vahelise tehingu. Üldjuhul ei saa tehingu pooleks mitteolev isik tehingu kehtivust vaidlustada. Arvestades asjaolu, et hageja andis vahetuslepingu sõlmimiseks nõusoleku ja nõusolek on tahteavaldus, millele kohalduvad tehingu tegemise sätted, saab hageja vaidlustada tehingu tegemiseks nõusoleku andmist. Hageja ei toonud välja väiteid, millal sund algas või lõppes. Oma seletuses väitis hageja, et kostja I ähvardas kinnistud võõrandada ka pärast vahetuslepingu sõlmimist ja kasutab füüsilist vägivalda hageja suhtes siiani. Hageja vande alla antud seletus ei ole ähvardamise väite osas usaldusväärne. Hageja ei osanud kohtuistungil välja tuua konkreetseid sündmusi vägivalla tarvitamisest, tema seletus oli üldsõnaline ning teisi füüsilise vägivalla tarvitamist toetavaid tõendeid hageja ei esitanud. Kohtus ei leidnud vägivalla kasutamine tehingu tegemiseks tõendamist ja seega puudus kohtul alus kohaldada uue
Sunni mõjul tehtud tehingu tühistamise aegumistähtaega tuleb arvestada tehingu tegemisest ja tehingu tühistamise hagi esitamise õigus lõppes hagejal viis aastat pärast tehingu tegemist so 16.09.2005 aastal. Hagi esitati hilinemisega ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Vägivalla, sunni ja ähvarduse olemasolu kohta esitati kohtule tõendina hageja vande all antud seletus. Hageja selgitas kohtuistungil, et mõlemad tehingud tehti tema initsiatiivil. Ähvardus seisnes selles, et kostja I soovis kinnistud võõrandada. Lisaks väitis hageja, et kostja I kasutas tehingute toimumise ajal ja kasutab jätkuvalt hageja suhtes pidevalt füüsilist vägivalda. Hageja seletusega ei leidnud tõendamist vägivalla, sunni ja ähvarduse olemasolu. Kostjal I kui kinnisasja ühisomanikul oli õigus oma vara käsutada ja see käsutus sai toimuda vaid hageja nõusolekul. Hageja käis mõlema tehingu puhul notari juures ja kinnitas tehingute toimumiseks oma nõusolekut. Seega ei võõrandanud kostja I kinnistuid hageja teadmata. Seetõttu ei saa kinnistute võõrandamise väidet käsitleda ka sunni või ähvardusena
Kostja I ei ähvardanud hageja vara hävitada. Vara võõrandamine tasu eest on 5 tavapärane tsiviilõiguslik tehing. Tehingud toimusid hageja initsiatiivil, mistõttu ei saa kostjate tegevust sunniks või ähvarduseks pidada. Hageja ei tõendanud sunni ja ähvarduse olemasolu vahetustehingu tegemisel, hageja avaldas notari juures tehingu tegemise ajal oma tahet tehing sõlmida. Seega tuleb hageja nõue vahetuslepingu tühistamiseks jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Hageja esitas ka nõude tunnistada hageja xxxxxxx kinnistu ühisomanikuks ning teha kinnistusraamatusse kinnisturegistriossa nr 4156402 kande parandamine ja muutmine. Harju Maakohtu menetluses on kostja I hagi hageja vastu ühisvara jagamiseks (tsiviilasi 2-03-506). Ühisvara jagamise hagis on muuhulgas vaidluse all ka Kriusilla kinnistu ühisomandisse kuuluvus. Hageja palub tsiviilasjas 2-03-506 tunnistada xxxxxxxxx kinnistu poolte ühisvaraks ja jagada see selliselt, et ½ kinnistu omandiõigus läheks temale. Kohtu menetluses on juba sama hagi st sama aluse ja esemega hagiavaldus, millega soovitakse saavutada sama eesmärkki st omandiõigust ½ Kriusilla kinnistust. Kinnistusraamatu kande parandamise nõue on nö menetluslik kõrvalnõue, mis kaasneb omandiõiguse tunnustamise nõudega ja seda tuleb vaadelda pigem otsuse täitmise viisina kui iseseisva nõudena. Seetõttu tuleb hageja nõue hageja tunnistamiseks Kriusilla kinnistu ühisomanikuks ning kinnistusraamatu kande parandamiseks ja muutmiseks jätta läbi vaatamata. Hageja esitas kohtule protokolli parandamise taotluse. Protokolli sisu sätestab ära TsMS § 50 lg 1 p 1-
§-de 66 ja 67 kohaselt eristati tühiseid ja vaieldavaid tehinguid.
2 kohaselt oli seadusega vastuolus olev tehing, seejuures ka ilma teise abikaasa nõusolekuta tehtud abikaasade ühisvara koosseisu kuuluva registreerimisele kuuluva vallasasjaga tehtud tehing, tühine. Vaieldav tehinguk oli
Sunni mõjul tehtud tehingu tunnistas kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel, s.o. tehingu vaidlustamiseks pidi abikaasa esitama kohtule tehingu kehtetuks tunnistamise hagi. Kohtusse pöördumiseks oli kehtestatud aegumistähtaeg - 5 aastat sunni lõppemisest. Alates 07.07.2002 kehtiva
1 ja 87 sätestuse kohaselt on teise abikaasa nõusolekuta tehtud tehing tühine. Sama seaduse § 90 lg. 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada.
1 sätestab, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele.
kohaselt võib tehingu tühistada ähvarduse või vägivalla korral kuue jooksul arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas, kuid mitte hiljem kui 10 aastat tehingu tegemisest. VÕS,
ja RES RakS § 7 kohaselt enne 01.07.2002 tehtud tehingu saab pärast 01.07.2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras; tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse lepingu tegemise ajal kehtivat seadust. Nimetatu tähendab seda, et kuni 30.06.2002 sai tehingut vaidlustada üksnes tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega, pärast seda aga vaid kannatanud poole poolt tühistamise tahteavalduse teatavakstegemisega (esitamisega) tehingu poolele, s.o. kohus ei tühista enam tehinguid kehtetuks, vaid tehingu tühisusest tuleneva sooritusnõude esitamisel kohus üksnes kontrollib ja tuvastab tehingu kehtivust. Puudub vaidlus selles, et kuni 30.06.2002 ei olnud hageja esitanud hagi sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Mis puudutab perioodi alates 01.07.2002, siis selles osas on kinnistunud kohtupraktikas seisukoht, et tehingu tühistamisavaldus võib seisneda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis, millega kostjatel on olnud võimalik tutvuda. Taotledes hagiavalduses kinkelepingu ja vahetuslepingu tühistamist põhjendusel, et hageja andis oma nõusoleku nende tegemiseks abikaasapoolse sunni mõjul, esitas hageja sellega menetlusliku tehingu tühistamise avalduse, kusjuures tühistatavaks tehinguks on hageja nõusolek. Kinkelepinguga seonduvalt on selliseks menetlusdokumendiks 14.02.2007 esitatud hagiavaldus kinkelepingu tühistamiseks, millises hageja väitis, et andis kinkelepinguks nõusoleku seetõttu, et eelnevalt oli VM kasutanud tema suhtes vägivalda ja ähvardusi (I kd., lk. 118-120). Toimikust küll ei nähtu, et nimetud hagiavaldus oleks saadetud kostjatele ja maakohtu määrusele puuduste kõrvaldamiseks on hageja esitanud hagiavalduse, kus ta tugineb kinkelepingu tühisust puudutavas osas vaid sellele, et tehinguks puudus tema nõusolek; abikaasa ähvardusele ja sunnile tugineb ta vahetuslepingu „tühistamise“ nõudes. Samas on hageja kinkelepingule nõusoleku andmise osas maakohtu istungil väitnud, et andis selle ähvarduse mõjul (III kd. lk. 27), samuti apellatsioonkaebuse täienduses (II kd. lk. 52; täiendus on esitatud apellatsioonitähtaja piires). 8 Maakohus on õigesti leidnud, et hageja väide kinkelepingu tühisusest seoses sellega, et selleks puudus tema kui abikaasa nõusolek, on alusetu, kuivõrd hageja nõusolek selleks tehinguks on tõendatud notariaalselt (toimiku ll kd., lk. 183). Seda, et kinketehingu tegemiseks oli hageja nõusolek (nagu ka vahetustehingu tegemiseks), kinnitas hageja ka vande all seletust andes maakohtus (III kd., lk. 27). Mis puutub hageja väitesse, et ta andis nii kinkelepingu kui ka vahetuslepingu sõlmimiseks oma nõusoleku sunni mõjul (millest järeldub, et ta peab oma nõusolekut tehingute tegemiseks tühistatuks ja ennast õigustatuks M Ailt tühiste tehingute alusel saadu tagasi nõudma abikaasade ühisvarasse)), siis on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud nõusoleku andmist sunni või ähvarduse mõjul. Kolleegium märgib siinkohal, et tehingu teostamise sunni mõjul peab tõendama hageja, sunni lõppemist aga kostja, s.o. viimases osas kolleegium ei nõustu maakohtuga, kes leidis, et hageja peab tõendama ka sunni lõppemise (aja). Ringkonnakohus rõhutab, et hageja ei ole vaidlustatud tehingute pooleks. Tal on õigus vaidlustada oma nõusolekut tehingute tegemiseks, ja õigus nimetatud tehingute tühisusele tuginemisega nõuete esitamiseks saab tuleneda vaid seadusest. Seega on ebaõige ja eksitav maakohtu (ja poolte) seisukoht, mille kohaselt on hageja nõue (maakohus peab silmas nõuet tehingute tühisuse tuvastamiseks) tehingust tulenev, ja maakohus on ka kasutanud õiguslikult ebaõiget väljendit „aegumata tehingud“ (tehing ei aegu; aeguda saavad tehingust tulenevad nõuded, nagu ka tehingu tühisusest tulenevad nõuded). Maakohus on ka ebatäpselt tsiteerinud (tõlgendanud) kehtiva
2 viimast lauset, märkides, et nimetatud sätte järgi pikeneb tehingu tühistamise tähtaeg 10 aastani, kui tehingu tühistamise aluseks oli ähvardus või vägivald. Endise
3 kohaselt oli sunni mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamise hagi aegumistähtaeg 5 aastat sunni lõppemisest, s.o. tegemist oli aegumistähtajaga. Kehtiva
1 sätestab, et ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingu võib tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Tegemist on õigustõpetava tähtajaga (mida arvestatakse „mõju lakkamisest)“. Sama paragrahvi lõige 2 ei pikenda lõikes 1 märgitud kuuekuulist tähtaega, vaid lõikes 2 esimeses lauses sätestatud piirtähtaega, s.o. kehtestatakse, et ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud 10 aastat. Vastavalt VÕS,
ja RES RakS § 7 lg. 1 sätetele kohaldamisele kuuluva kuni 30.06.2002 kehtinud
1 kohaselt on sund vägivalla kasutamine, vabaduse võtmine või ähvardus võtta vabadus, hävitada vara või avaldada häbistavaid andmeid eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud seda, et ta andis kinke- ja vahetuslepingu sõlmimiseks oma nõusoleku vägivalla või ähvarduse mõjul, s.o. et V M kallutas teda vägivalla ja ähvardustega andma nõusoleku kinke- ja vahetuslepingute sõlmimiseks. Ringkonnakohus loeb tõendatuks hageja esitatud faktväite, mille kohaselt VM 1997.a. kevadtalvel lõi teda selle eest, et hageja avaldas vastuseisu V M organiseeritud metsaraidele, ning et V M väljendas seejuures seda, et „vara on tema oma ja V M hoidku ennast tema 9 tehingutest eemale“. See on tõendatud TsMS §-is 231 lg. 4 sätestatud omaksvõtu eeldusega, kuna vastaspool ei ole nimetatud faktilise asjaolu kohta esitatud sõnaselgelt vaidlustanud ja vastustamise tahe ei ilmne ka poolte muudest avaldustest; kostjad on hageja väidetele vastanud vaid aegumise vastuväitega ja sellele osundamisega, et kinke- ja vahetuslepingute sõlmimine toimus V M enda algatusel. Hageja esitatud muudest kohtule esitatud avaldustes ja seletustes ei nähtu väidet, et V M oleks hageja suhtes hilisemalt, kuni tehingute tegemiseni, rakendanud füüsilist vägivalda. Hageja seletustest ei nähtu ka, et V M oleks vägivalda rakendades nõudnud hagejalt nõusolekut elamute võõrandamiseks. Hageja enda vande all esitatud seletus lükkab ümber tema väited, et ta andis vaidlusaluste tehingute sõlmimiseks abikaasapoolse sunni tõttu. Hageja seletustest nähtub, et just tema oli vaidlustatud tehingute algatajaks. Enne mõlemat tehingut konsulteeris ta juristiga, kes soovitas teha nii kinkelepingu kui ka vahetuslepingu. Mõlemal juhul pani notariaja kinni jurist. n.n. xxxxxxx maja tütrele kinkimiseks sai hageja eelnevalt tütre nõusoleku. Mõlemal juhul viibis hageja ise notariaalsete lepingute sõlmimise juures. Seega on välistatud järeldus, et V M poolt osutatud vägivald või ähvardused olid tehtud eesmärgiga kallutada hagejat andma nõusolek kinke- ja vahetustehingu tegemiseks. Kinkelepingu eelselt võis hageja küll olla tõsikindla veendumuseta elamute kuulumisest abikaasade ühisvara koosseisu, kuid eelnevast konsulteerimisest juristiga ja notari selgitustest, seejuures temalt kinkelepingu sõlmiseks nõusoleku kohta allkirja andmise vajadusest, pidi ta sellest aru saama. Seega ei saa nõusoleku andmist lugeda teostatuks V M lubaduste mõjul elamud (või tulevikus moodustatav kinnisasi) võõrandada, ja viimase arvamusest elamute kuulumisest ainult temale. Mis puutub vahetuslepingu sõlmimisse, siis hageja enda seletuse kohaselt oli selle eesmärk lihtsustada maa erastamist ja kinnistu loomist, s.o. nimelt see eesmärk ajendas hagejat vahetuslepingu sõlmimist organiseerima ja selleks oma nõusolekut andma, mitte väidetav ähvardus ja sund V M poolt. Siit järeldub, et kui ka lugeda täidetuks nõusoleku kui tehingu tühistamise formaalsed eeldused (s.o. sellekohase tahteavalduse tegemine), siis tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud, s.o. nõusoleku andmine ei toimunud sunni ja/või ähvarduse mõjul. Seetõttu ei ole vaidlustatud lepingud tühised, ja see annab aluse M Ai suhtes esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Vaidlusaluste lepingute objektiks olid ehitised kui vallasvara. Maa esmakinnistamisega muutusid maatükil asunud ehitised maatüki olulisteks osadeks vastavalt esmakinnistamise hetkel kehtinud AÕS §-le 16 lg. 1 (praegu
§-is 53 lg. 1). Seega ei ole vaidlusaluste tehingute objektid enam iseseisvateks tsiviilkäibe objektideks. Seega ei ole elamud õiguslikus mõttes õiguse objektidena säilinud ja nende omandi tagasinõudmine ei ole võimalik. Kostjate esmakinnistamisega tekkinud mõtteliste osade omand põhineb haldusaktil – Anija vallavalitsuse 02.10.2000 korraldusel, mitte vaidlusalustel tehingutel. Seega isegi nimetatud tehingute kehtetuse tuvastamisel ei ole õiguslikku alust M Ai mõttelise osa tunnistamiseks V 10 M ja VM ühisvaraks ja tema kohustamiseks anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks. S.o. esitatud hagiga ei ole võimalik hagi eesmärki M Ai suhtes võimalik saavutada. Ringkonnakohus ei pea võimalikiuks viimatinimetatust lähtudes jätta hagi M Ai suhtes läbi vaatamata, kuivõrd käesolevas protsessistaadiumis ei ole võimalik saavutada taolistel asjaoludel hagi läbi vaatamata jätmise eesmärki – säästa menetlusosalisi asjatutest kulutustest seoses alusetu hagi menetlemisega. Küll aga loeb ringkonnakohus tähendatud asjaolud M Ai suhtes esitatud nõude rahuldamata jätmise üheks, seejuures primaarseks põhjuseks. Seega teeb ringkonnakohus M Ai suhtes esitatud hagi kohta uue otsuse ja jätab hagi rahuldamata ning M Ai menetluskulud V M kanda. M Ai suhtes hagi rahuldamata jätmine ja selle põhjendused ei välista aga kinnistu esmakinnistamisega VM poolt omandatud kinnistu mõttelise osa kuulumist V M ja V M ühisvara hulka ja selle jagamist abikaasade ühisvara koosseisus, tulenevalt tollel ajal kehtinud PKS §-st 14 lg. 1, mille kohaselt abielu kestel omandatud vara on abikaasade ühisvara. Maakohus on ekslikult jätnud V M hagi V M vastu ühisvara jagamiseks läbi vaatamata põhjendusel, et maakohtu menetluses on juba V M hagi V M vastu ühisvara jagamiseks. V M ei ole taotlenud oma hagis V M vastu xxxxxxxxx kinnistu (mõttelise osa) jagamist abikaasade ühisvarana. Kuna V M soovib jagada VM nimele registreeritud kinnistu mõttelist osa jagatava ühisvara koosseisus, ja jagada seejuures viisil, mis tooks kaasa kinnistusraamatu kande muudatuse, siis vastavalt kehtivale kohtupraktikale ei piisa sellekohaste taotluste esitamisest VM esitatud hagis, peab ta selleks esitama vastuhagi. Antud ühisvara jagamise hagi taotlebki sellist eesmärki, mistõttu selles osas tuleb hagi saata maakohtule läbivaatamiseks; seejuures tuleb kaaluda ühisvara jagamise hagide liitmist. Apellatsioonkaebuse väited menetlusõigusnormi rikkumise kohta selles, et maakohus ei ole arvestatud kõiki hageja esitatud tõendeid seonduvalt V M sunni ja ähvardustega, on alusetud. V M vande all andnud seletustega on maakohus arvestanud ja neid õigesti hinnanud. Tunnistajate ülekuulamist ei ole hageja maakohtus taotlenud ja tema esitatud võimalikelt tunnistajatelt võetud seletused ja muud materjalid, mida hageja on isiklikult maakohtule esitanud, käivad valdavas enamuses perioodi kohta ca 5 aastat pärast kinketehingu teostamist, s.o. võimalikud vägivallateod ja ähvardused, eeskätt M Ai abikaasa poolt, mida hageja väidab tema suhtes tehtud olevat, kuuluvad hilisemasse aega ega saa omada kinke- ja vahetuslepingute sõlmise asjaolude suhtes tähendust; kui hageja soovib nendega tõendada abikaasade abielusuhete katkemise aega, siis võib ta esitada taotluse vastavate tunnistajate ülekuulamiseks ühisvara jagamise menetluses. Hageja löömise V M poolt 2007.a. kevadtalvel luges ringkonnakohus tõendatuks, mistõttu A Vt võetud sellekohase kirjaliku selgitusega arvestamata jätmisele viitamine on käesoleval hetkel asjakohatu. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm, vaid kajastab kokkuvõtlikult istungi käiku, mistõttu see ei vaja täpsustamist menetlusosalise poolt (sealjuures vaatamata kohtu keelule) tehtud helisalvestuse abil. Viimatimärgitu on ka põhjus, miks ringkonnakohus jätab apellandi taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks rahuldamata. 11 Pärast ringkonnakohtu istungit ei ole lubatav esitada tõendid. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata apellandi kohtu tegevusele vastuväite esitamise korras esitatud taotluse tõendite vastuvõtmiseks, samuti vastuväite enda. Tiit Kollom Reet Allikvere Kaupo Paal 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.