) § 891 alusel rahatrahviga summas 44 eurot (otsus jõustus 04.04.2012). Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri 16.04.2012 otsusega nr 4.2-1/4025-1 tunnistati U. A nimele väljastatud relvaluba nr RL0732160 kehtetuks. Sama otsusega kohustati U. Ait temale kuuluvad relvad ja laskemoona üle andma Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu Politseijaoskonnale ning need võõrandama 3 kuu jooksul
-ga kehtestatud korras ja tingimustel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse kohaselt vastustaja ei ole kohaldanud toimingu tegemisel proportsionaalsuse põhimõtet ja seetõttu jõudnud ekslikule järeldusele relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel. Kaebuses viidatakse Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-10-10, tsiteerides kaebuses eelnimetatud kohtulahendi seisukohti. Riigikohus muuhulgas märgib oma lahendis, et kuriteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole mõõdukas. Kaebuse esitaja väidab, et teda ei ole kriminaalkorras karistatud ning see asjaolu ei anna võimalust relvaluba kehtetuks tunnistada kaebuses tsiteeritud Riigikohtu lahendi valguses. Kaebuse esitaja taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist ning vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kaebuse esitaja U. A leiab, et vastustaja ei ole kohaldanud toimingu tegemisel proportsionaalsuse põhimõtet ja seetõttu jõudnud ekslikule järeldusele relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel. Oma väidetes tugineb vastustaja Riigikohtu lahendil nr 3-4-1-1010, millega tunnistati põhiseadusevastaseks ja kehtetuks Relvaseaduse (edaspidi
) § 43 lg 3 p 2 koostoimes
lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema poolt toime pandud tegu. Oma kaebuse põhjendused lõpetab kaebuse esitaja sõnadega „Kuid käesoleval juhul ei ole mind kriminaalkorras karistatud“. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja on lähtunud oma tegevuses kehtivast Relvaseaduse regulatsioonist, mis ei anna temale kaalutlusõigust relvaloa kehtetuks tunnistamise või mittetunnistamise üle otsustamisel. Vaidlust ei ole järgmistes faktilistes asjaoludes: 2 -04.04.2011 väljastati U. Ale relvaluba RL 0732160 vintraudsele püssile Toz-122, kal 306W nr 040059 ja sileraudsele püssile TOZ-34 kal 12 nr УР18502; -29.12.2012 koostati väärteoprotokoll AB 1285107 selle kohta, et 08.12.2012 U. A hoidis oma elukohas Ridaelamu tee 8-6, Veelikse küla Saarde vallas laskemoona, mille soetamiseks, omamiseks ja hoidmiseks U. Ail luba puudus. Samuti ei vastanud laskemoona hoiutingimused
esitatud nõuetele. Väärteoprotokollis on menetlusalune isik U. A andnud järgmise selgituse: „Omasin elukohas laskemoona, ise seal ei ela, relvakappi seal ei olnud. Kahetsen, et selline asi oli“. 19.03.2012 väärteootsusega nr 2670,12,002177 karistati U. A
lõigete 1 ja 2 rikkumise eest
Väärteootsust ei vaidlustatud ja see jõustus 04.04.2012. 16.04.2012 otsusega nr 4.2-1/4025 tunnistati relvaluba kehtetuks, kuna loa omaja ei vasta
nõuetele. Seega alates 04.04.2012 omab U. A kehtivat väärteokaristust
nõuete rikkumise eest. Relvaseaduse sätted, mille alusel vastustaja andis haldusakti, olid seisuga 04.04.-16.04.2012 järgmises redaktsioonis: § 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine:
S) §-i 3 teisele lõikele jagunevad süüteod kuritegudeks ja väärtegudeks. Sama sätte kolmanda lõike kohaselt on kuritegu Karistusseadustikus sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine ja neljas lõige annab väärtegude mõiste, milleks on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest. Kuritegusid menetletakse Kriminaalmenetluse seadustiku järgi (KrMS § 1) ja väärtegusid Väärteomenetluse seadustiku järgi (VTMS § 1).
lõike 1 sanktsioon näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Järelikult on tegu väärteoga, kuna vastavalt KarS § 3 lg 4 näeb säte põhikaristusena ette rahatrahvi või aresti. Ülaltoodust järelduvalt on U. Ait karistatud väärteootsusega väärteoasjas Väärteomenetluse seadustiku järgi. Sellel põhjusel vastustaja ei nõustu U. Ai kaebuses esitatud väidetuga, et relvaloa kehtetuks tunnistamise välistab asjaolu, et teda ei ole kriminaalkorras karistatud. 16.04.2012 otsuses ei ole sellist fakti mainitud ega sellega arvestatud. Samuti vastustaja ei pea asjakohaseks viidet Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-10-10, kuna selles käsitleti kriminaalmenetlust ning isiku kriminaalkorras karistamist. Kuigi mõlemal juhul on tegu süüteomenetlusega, tuleb arvesse võtta järgmist:
lg 1 p 7, mille alusel tunnistati relvaluba kehtetuks, ei ole tunnistatud põhiseadusevastaseks sarnaselt sama sätte esimese lõike seitsmendale punktile. See tähendab, et haldusorgan peab arvestama kehtiva relvaseaduse regulatsiooniga ja ka kõne all oleva normiga. 3 Samuti ei anna osundatud Relvaseaduse sätted haldusorganile kaalutlusõigust, vaid kohustavad asjaolude ilmnemisel tegutsema ehk tunnistama relvaloa kehtetuks. Haldusorganile kui täidesaatva võimu organile on seadused kohustuslikud ja täitmiseks. Haldusorgan ei saa jätta mõnda seadust või selle osa kohaldamata oma parimal äranägemisel ja seda põhjusel, et kehtiv seadus ei pruugi vastata kaasaja nõuetele või relvaloa omajate ootustele. Lisaks vastustaja märgib, et
lg 5 kohaselt on relvaloa saamise üheks eelduseks eksami sooritamine, sh relva soetamist, registreerimist, hoidmist, kandmist, võõrandamist ja seaduslikku kasutamist reguleerivate õigusaktide nõuete tundmises. Nii nagu sõiduki juht peab tundma Liikluseeskirja ja Liiklusseadust, peab relvaloa omaja tundma Relvaseadust. U. Ale oli teada laskemoona soetamise ja hoiu tingimused, kuid ta ei pidanud neist kinni. Selle eest teda karistati väärteokorras ja rikkumise tagajärg – relvaloa kehtetuks tunnistamine – ei saanud temale saabuda ebameeldiva üllatusena. Lõpetuseks vastustaja selgitab, et tegemist ei ole pöördumatu olukorraga. Vastavalt
lg 2 soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatatus lõpetatakse peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel või loa kehtetuks tunnistamisel
Lihtsamalt öeldes, kui väärteokaristus on kantud ja karistusregistrist kustutatud, on kaebuse esitajal võimalik taotleda relvaluba. Oma väidete kinnituseks vastustaja esitas kohtule koopiad väärteoprotokollist ja jõustunud väärteootsusest, mis kinnitavad kehtivat väärteokaristust. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes HKMS § 123 lg 1 p 6 ja p 7, 108 lg 1 palub vastustaja jätta rahuldamata U. A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri prefekti 16.04.2012 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/4025 tühistamise nõudes ning kohtukulud jätta poolte kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Relvaseadus (
) kehtestab relvade ja nende laskemoona käitlemise, tsiviilkäibesse lubamise, tsiviilkäibes olemise ning tsiviilkäibest kõrvaldamise õiguslikud alused ja korra, nõuded lasketiirule ja laskepaigale ning nendes valdkondades riikliku järelevalve teostamise alused ja korra (§ 1 lõige 1).
lg 2 sätestab, et relva ja laskemoona käitlemine on käesoleva seaduse tähenduses relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. Menetletavas asjas vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja omas relvaluba vintraudsele püssile TOZ-122 kaliiber 308 win nr 040059 ja sileraudne püss TOZ-34 kaliiber 12 nr YP18502 ning et laskemoona hoidmiseks kaebajal luba puudus, mida väärteomenetluses kinnitas ka U. A ise. Vaidlust ei ole ka selle üle, et seadusest tulenevalt peab nii relvade kui ka laskemoona hoidmiseks olema vastav luba. Samuti vaidlust ei ole selles, et U. Aile on väljastatud relvaluba üksnes eelloetletud relvadele, mille loetelus puudub laskemoon (väljastatud relvaluba ei hõlma laskemoona). Vastavalt
§-le 45 lg 1 relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks 4 või hoidmiseks teenusena. Sama sätte lõige 2 ütleb, et relva ja laskemoona tuleb hoida hoiukohas tingimustes, mis tagavad nende säilimise ja ohutuse ümbrusele ning välistavad neile kõrvalise isiku juurdepääsu.
lg 1 kohaselt füüsiline isik peab hoidma relva hoiukohas, mis asub isiku elukohas. Sama sätte lõikes 6 on sätestatud nõue, et padruneid, püssirohtu ja sütikuid hoitakse relvakapis relvadest eraldi lukustatavas osas või relvahoidlas. U. A väärteomenetluses tunnistas oma süüd, kinnitades asjaolu, et hoidis laskemoona elukohas, kus ta ise ei elanud, ning et relvakappi seal ei olnud. Väärteomenetluses oli tuvastatud, et laskemoon oli kõrvalistele isikutele kergesti kättesaadav ning asus kergesti leitavates kohtades nagu kapi peal ja köögis pliidilöövi peal. U. A väärteomenetluses vastulauset ei esitanud ning nõustus temale määratud karistusega (rahatrahv 44,00 eurot) seda vaidlustamata.
lg 3 p 2 kohaselt Politsei-ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva seaduse § 36 lõike 1 punktis 1-7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.
lg 1 p 7 kohaselt soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. Vastustaja on õigesti tuginenud otsuse tegemisel eelviidatud asjakohastele õigusnormidele. Vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud kõigist asjasse puutuvatest asjaoludest ning nende hindamisel ei ole ületanud diskretsiooni piire. Kohus on seisukohal, et laskemoona nagu relvigi tuleb hoida hoiukohas, mis on kõrvalistele isikutele raskesti avastatav ja raskesti kättesaadav. Nii relvad kui laskemoon on kõrgendatud ohu allikad, mis vajavad kõrgendatud turvameetmete kohaldamist ning nende soetamine, omamine, hoidmine jms peab olema rangelt kooskõlas seaduse ja selle alamalseisvate õigusaktide nõuetega. Karistusseadustiku (KarS) §-s 3 on sätestatud süüteo liigid, mille lõike 2 kohaselt süüteod on kuriteod ja väärteod. Sama sätte lõige 4 annab väärteo mõiste, mille kohaselt väärtegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest. Kuriteod ja väärteod on erinevad süüteoliigid. U. A on väärteokorras vastutusele võetud ning teda on karistatud rahatrahviga just
nõuete rikkumise eest. Alates 04.04.2012 U. A omab kehtivat väärteokaristust laskemoona hoidmise nõuete rikkumise eest. Kohus on seisukohal, et kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-10-10 ei ole asjakohane, kuna selles on käsitletud kriminaalmenetlusega seonduvaid asjaolusid, mis ei ole üle kantavad käesolevasse kohtuvaidlusesse. Need asjaolud on erinevad. Vaidlust ei ole, et laskemoona hoidmiseks tuleb füüsilisel isikul taotleda luba vastavalt
§s 35 sätestatule. Laskemoona hoidmine vastavat luba omamata ja
nõudeid rikkudes on äärmiselt vastutustundetu käitumine, millega isik seab ohtu enda ja teiste isikute turvalisuse (näit. osa laskemoona asus küttekeha vahetus läheduses). Väärteomenetluses on faktiliselt tõendatud, et U. A hoidis laskemoona selleks vastavat luba omamata elukohas, kus ise ei elanud, ning kus ei olnud nõutavat relvakappi (spetsiaalset hoiukohta), mis tegi laskemoona teistele isikutele kergesti kättesaadavaks. Kohus märgib, et relvaloa kehtetuks tunnistamise näol ei ole tegemist isikule pöördumatu olukorraga. Kui kaebuse esitaja poolt on väärteokaristus kantud ja kaebaja on karistusregistrist kustutatud on tal õigus taotleda relvaluba, arvestades seejuures Relvaseaduses kehtestatud nõuetega. 5 Relvaloa omamise õigus ei ole inimese absoluutne põhiõigus, kuna seda saab seadusest tulenevalt ja sellega kooskõlas piirata. Kohus leiab, et kaebuse esitaja relvaloa kehtetuks tunnistamine oli põhjendatud ning seadusega kooskõlas, kuna seadus a priori ei luba laskemoona omada, hoida jne vastavat luba omamata, vastupidine olukord on välistatud. Siinkohal võib võrdlusena tuua sõiduki juhtimise isiku poolt, kellel puudub juhtimisõigus (juhiluba), mis on ilmselgelt õigusvastane ja karistatav tegu. Kohus nõustub vastustaja väitega, et nii nagu sõiduki juht peab tundma Liikluseeskirja ja Liiklusseaduse nõudeid, peab relvaloa omaja tundma Relvaseadust. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt laskemoona hoidmine on vastuolus
nõuetega, mille eest on teda ka väärteokorras karistatud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab asjaolu, et teda ei ole kriminaalkorras karistatud ning et vaieldavas otsuses ei ole sellist fakti mainitud ega sellega arvestatud. Kohus on seisukohal, et seda ei pidanudki vastustaja vaidlusaluse juhtumi puhul tegema. Asjaolu, et kaebajat ei ole kriminaalkorras karistatud, ei ole automaatselt relvaloa kehtetuks tunnistamist välistavaks asjaoluks, nagu kaebaja ekslikult arvab. Kohtu hinnangul vastustaja on otsuse tegemisel õigesti arvestanud kõiki asjaolusid ning jõudnud õigele järeldusele. Vastupidiselt kaebajale kohus leiab, et vastustaja ei ole kaevatava otsuse tegemisel rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.