KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2941 Haldusasi M.Ü. kaebus Kuusalu Valla

§ 99

lg 1 p 2), kuid mitte hiljem kui kolme aasta möödumisel tehingu tegemisest (

§ 99lg 2).

Kaebaja toob välja, et O.P. (ja seega ka J.P.) sai väidetavast eksimusest teada hiljemalt ringkonnakohtu

1. veebruari 2009 otsuse jõustumisest.
2. Kaebaja ei nõustu vallavalitsuse väitega, nagu poleks ta tähtaegselt esitanud avaldust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kaebaja hinnangul eirab vallavalitsus põhjendamatult asjaolu, et juba
3. aastal esitatud avalduses on kaebaja taotlenud maa tagastamist ¾ ulatuses. Kaebaja ei nõustu, et ta oleks pidanud esitama vastavalt vastustaja poolt määratud korrale ja tähtajale uue avalduse ning märgib, et vastustaja pole ka ise viidanud ühelegi õigusnormile, kust selline kohustus tuleneks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Kuusalu Vallavalitsus peab M.Ü. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et kaebajal ei ole maa tagastamise nõudeõigust ¾ osas kunagi tekkinud, sest L. I. K. ja K.-A. V. poolt
5. aasta novembris tehtud avaldused on tühised, kuna tol ajal kehtinud MRS § 19 lg 3 sellist loovutamist ei võimaldanud, liiatigi ei olnud L. I. K. ja K.- A. V. väidetava loovutamise ajal veel õigustatud subjektideks tunnistatud. Vastustaja hinnangul ei saa rääkida ka nõudeõiguse loovutamise lepingust, kuna see polnud tehtud selleks nõutavas notariaalses vormis. Vastustaja ei nõustu väitega, kaebaja ¾ suurust nõudeõigust kinnitab Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-40-06, kuna see vaidlus puudutas maa ostueesõigusega erastamist ning selle esemeks ei olnud õigustatud subjektidele tagastatava maaosa suuruse tuvastamine ega selle tekkimise alusele hinnangu andmine.
6. Teiseks leiab vastustaja, et kaebaja ja teise sama maa tagastamise õigustatud subjekti vahel ei ole kehtivat kokkulepet õigusvastaselt tagastatud maa jagamise kohta. Vastustaja leiab, et O.P. ja kaebaja maa jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks loeti asjaolu, et kaebajal oli ¾ maa tagastamise nõudeõigus, ent J.P. vaidlustas selle lepingu kehtivuse teatades
7. detsembril 2010 vastustajale kokkuleppe ühepoolsest tühistamisest. Vastustaja leiab, et tal puudub alus sekkuda poolte tsiviilõigussuhetesse ning tuvastada tsiviilõigusliku asjaolu (ülesütlemisavalduse) õiguspärasust. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole vaidlustanud kokkuleppe lõpetamist.
8. Kolmandaks selgitab vastustaja, et J.P. taotles maa tagastamiseks oma nõudeõiguse osast suuremana, et kaebaja pole tähtaegselt vastavat avaldust esitanud. Vastustaja viitab MRS § 14 lõikele 4 ning märgib, ent andis õigustatud subjektidele piisava aja kokkuleppe sõlmimiseks, ent kuna kaebaja ja J.P. kokkulepet ei saavutanud, tegi vastustaja
9. augustil 2011 korraldusega nr 8-1/3265 neile maa tagastamise piiriettepaneku ja andis õigustatud subjektidele uuesti tähtaja kuni
10. septembrini 2011 kokkuleppele jõudmiseks, ent isikud 3 kokkulepet ei saavutanud. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud maa nõudeõigusest suuremas ulatuses tagastamise avalduse arvestamata jätmine oli põhjendatud, sest kaebajal oli võimalus oma tahet nõudeõigusest suuremas osas maa tagastamiseks avaldada, ent ta ei teinud seda määratud tähtpäevaks. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
11. J.P. peab vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks. Kolmas isik selgitab, et vallavalitsus on püüdnud leida erinevaid lahendusi, ent kõik on luhtunud, kuna kaebajale ei ole ükski lahendus kunagi sobinud ja ta ei ole olnud kunagi nõus sõlmima mitte mingisuguseid kokkuleppeid. Kolmanda isiku hinnangul ei saa lähtuda kaebaja ja O.P.i vahel
12. aastal sõlmitud lepingust, kuna see sõlmiti ekslikult teadmises, et kaebajal on ¾ maa tagastamise nõudeõigus, mida tal tegelikult ei ole kunagi olnud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et M.Ü. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul on Kuusalu Vallavalitsuse
14. novembri 2011 korraldus nr 681 õigusvastane, kuna selle tegemisel ei ole arvestatud omandireformi õigustatud subjektide vahel sõlmitud tagastatava maa jagamise kokkuleppega, mis on kohtu hinnangul endiselt kehtiv. Tühistades eelnimetatud haldusakti, paneb kohus Kuusalu Vallavalitsusele kohustuse Haldisaare A-89 (endine kinnistu nr 8016) tagastamise küsimus uuesti läbi vaadata ja asjas uus otsus teha.
15. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et M.Ü.l ning J.P.il on vaidlusaluse maa tagastamise nõudeõigus. Vaidlus on eelkõige esiteks selles, kas kaebaja nõudeõigus piirdub ¼ suuruse osaga vaidlusalusest maast või ulatub ¾-ni ehk teisisõnu, kas kaebaja on omandanud maa tagastamise nõudeõiguse ka K.-A. V.lt ja L. I. K.lt. Teiseks on vaidlus küsimuses, kas õigustatud subjektide vahel on sõlmitud ja kehtiv kokkulepe maa jagamiseks.
16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal on ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise nõudeõigus ning leiab, et kaebajal on nõudeõigus siiski vaid ¼-le sellest maast. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
17. jaanuari 1994 otsusega tunnistati vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektideks võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades kaebaja, E. P., L. I. K. ja K.-A. V. Vaidlust pole iseenesest selles, et L. I. K. ja K.-A. V. olid Harju Maavalitsusele
18. aasta novembris esitatud maa tagastamise avaldustes märkinud, et nad paluvad enda osa arvestada M.Ü. kasuks tulenevalt maa endise omaniku H. V.
19. a väljendatud soovist.
20. veebruaril 2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsuse põhjendavas osas asus Tallinna Ringkonnakohus üheselt seisukohale, et L. I. K. ja K.-A. V. ei ole kaebajale oma nõudeõigust loovutanud ning kaebaja nõudeõiguse suurus (1/4) tuleneb seega ÕVVTK maakonnakomisjoni otsusest. Kohus jagab käesoleva vaidluse lahendamisel eelviidatud kohtuotsuse seisukohta.
21. aasta novembris, mil L. I. K. ja K.-A. V. õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks avaldused esitasid, tulenes maareformi seaduse (MRS) § 19 lõikest 3, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MRS §-dele 7, 8 ja
22. Muul viisil nõudeõiguse loovutamine ei olnud lubatav. Seega ei saanud L. I. K. ja K.-A. V.
23. aasta novembris kaebajale maa tagastamise nõudeõigust loovutada ning 4 vastavasisulised tahteavaldused Maavalitsusele esitatud maa tagastamise avaldustel on tühised ja igasuguse õigusliku tähenduseta. Lisaks tõi ringkonnakohus eelviidatud otsuses välja ka selle, et isegi kui tõlgendada maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõiget 4 nõnda, et selle seaduse jõustumisel tulnuks uuesti varasemad nõudeõiguse loovutamise avaldused läbi vaadata, ei oleks see muutnud õigusvastaseks vallavalitsuse
24. mai 2007 korraldust nr 472, millega anti maa tagastamise menetluses osalemiseks võimalus K.-A. V. ja L. I. K. või nende pärijatel. Nimelt märkis ringkonnakohus, et alates maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest sätestati MRS § 191 lõikes 3, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud, ent sellele vorminõudele K.-A. V. ja L. I. K. poolt tehtud nõudeõiguse loovutamise avaldused ei vastanud. Ringkonnakohus asus eelviidatud otsuses seisukohale, et isegi vaatamata asjaolule, et kaebajat oli pikka aega käsitatud vara tagastamise õigustatud subjektina ¾ mõttelises osas tagastamisele kuuluvast varast, ei anna see alust käsitada kaebajat edaspidigi L. I. K. ja K.-A. V. nõudeõiguse pärijana. Ringkonnakohus märkis, et kuni maa tagastamise menetluse lõppemiseni ei ole sellises olukorras, kus pole kehtivat tuvastava iseloomuga haldusakti, mis vara tagastamise nõudeõiguse suurused kindlaks määraks selliselt, nagu kaebaja väidab enda nõudeõiguse olevat (s.o. ¾ mõttelist osa), õigustatud subjektidel sellist õiguspärast ootust nõudeõiguse suuruse olemasolu kohta, mis saaks olla kaalukam avalikust huvist tagastada vara seadusele vastavalt.
25. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks tema ¾ suurune maa tagastamise nõudeõigus tuvastatud Riigikohtu
26. juuli 2006 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-40-
27. Nimetatud otsusega lahendas Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse, mille esemeks oli taotlus tühistada Harju maavanema korraldus, millega otsustati Haldisaare A-89 maast ostueesõigusega erastada 1,98 ha J.P.ile. Viidatud lahendi tegemisel lähtus Riigikohus tõepoolest tõdemusest, et kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse suuruseks on ¾, ent see asjaolu ei omanud tähtsust vaidluse lahendamiseks, mistõttu ei olnud Riigikohtul ka põhjust seda asjaolu kontrollida. Kaebaja eksib, leides, et juhul kui kaebaja nõudeõiguse suuruseks ei oleks olnud ¾, ei oleks olnud alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise korraldus, mille Riigikohus eelviidatud otsusega tühistas, rikkus kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kui suur oli tema maa tagastamise nõudeõigus. Tagastatava maa arvelt maa ostueesõigusega erastamine toonuks kaasa selle, et tagastatava maa pindala vastavas osas väheneb ning kõigil maa tagastamise õigustatud subjektidel oleks olnud võimalik saada tagasi vähem maad, sõltumata maa tagastamise nõudeõiguse osakaalust. Seega ei saa väita, et Riigikohus oleks oma otsuses tuvastanud, et kaebajale kuulub maa tagastamise nõudeõigus ¾-le Haldisaare A-89 maast.
28. Kuusalu Vallavalitsuse
29. märtsi 2010 korraldusega nr 263 lõpetati Haldisaare A-89 maa tagastamise menetlus L. K.le ja K.-A. V.le. Seda korraldust kohtule teadaolevalt vaidlustatud ei ole. Samuti ei ole kohtule teada, et L. I. K. või K.-A. V. pärijad oleksid taotlenud nõudeõiguse taastamist vastavalt MRS § 43 lõikele
30. Seega on tekkinud olukord, kus neljast võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isikust kahe osas on maa tagastamise menetlus lõpetatud. Vaidlust pole seejuures selles, et E. P. nõudeõiguse on praeguseks omandanud J.P. Kohtu hinnangul tuleb sellises olukorras kohaldada MRS § 14 lõiget 3, milles esimeses lauses sätestatakse, et kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Kokkuleppe sõlmimiseks annab kohalik omavalitsus õigustatud subjektidele ühekuulise tähtaja. Kui 5 õigustatud subjektid nimetatud tähtaja jooksul kokkulepet ei sõlmi, tagastatakse maa kaasomandisse. Kui õigustatud subjektid lepivad kokku maa jagamises, tagastatakse maa vastavalt õigustatud subjektide kokkuleppele ning tagastatava maa jagamisega seotud kulud kannavad maa jagamist taotlenud isikud. Kohus leiab, et nimetatud normi tuleb analoogia alusel kohaldada ka neil juhtudel, kui mõne õigustatud subjekti osas on maa tagastamise menetlus lõpetatud ilma kompenseerimise menetlust alustamata. Seega kuulub see norm kohaldamisele ka käesoleval juhul. Sellisele seisukohale on kaebajale
31. detsembril 2010 saadetud kirjas (tl. 50) asunud ka Maa-amet, samuti on põhimõtteliselt samasugust seisukohta väljendanud haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsuses ka Tallinna Ringkonnakohus (otsuse p. 19 viimane lause).
32. Eeltoodust tulenevalt taandub vaidlus küsimusele, kas maa tagastamist taotlevad õigustatud subjektid on sõlminud maa jagamiseks kokkuleppe või mitte. Kohtu hinnangul on selline kokkulepe sõlmitud
33. septembril 1999 M.Ü. ja O.P.i vahel (tl.12-13). Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et eelnimetatud kokkulepe ei ole kehtiv, kuna J.P. on teinud tahteavalduse selle tühistamiseks. Õige ei ole ka vastustaja seisukoht, et vallavalitsus ei saa hinnata sellise tühistamisavalduse kehtivust või sellest tulenevalt
34. aastal O.P.i ja M.Ü. vahel sõlmitud kokkuleppe kehtivust. Omandireformi õigustatud subjektide vahelise maa jagamise kokkuleppe olemasolu, kehtivus ja sisu on asjaoludeks, millest kohalikul omavalistusel maa tagastamisel lähtuda tuleb. Kuigi õigustatud subjektide omavahelised suhted on tsiviilõigusliku iseloomuga, tuleb haldusorganil, kelle pädevuses oleva avalikõigusliku küsimuse lahendamisel need tsiviilõiguslikud suhted tähendust omavad, nende suhete olemasolu iseseisvalt tuvastada. Samamoodi nagu vallavalitsusel olu kohustus tuvastada, kas L. I. K. ja K.-A. V. tahteavaldused, mille sisuks oli maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine M.Ü.le, olid kehtivad või mitte, tuleb tal sisuliselt hinnata seda, kas O.P.i ja M.Ü. vahel
35. septembril 1999 sõlmitud kokkulepe on kehtiv või mitte. Olukorras, kus O.P.i õigusjärglane J.P. väidab end olevat selle kokkuleppe tühistanud, tuleb vallavalitsusel hinnata ka sellesisulise tahteavalduse kehtivust. Kohtu hinnangul ei tohtinud vastustaja käesoleval juhul asjaolusid sisuliselt kontrollimata lähtuda üksnes J.P.i avaldusest
36. aastal sõlmitud lepingu tühistamise kohta.
37. Kohus leiab, et J.P.i tehteavaldus (tl. 19) on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. Esiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 98 lõikes 1 sätestatud, et tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Käesoleval juhul ei ole J.P. teinud tehingu teisele poolele, s.o M.Ü.le avaldust tehingu tühistamiseks, küll on aga sellesisulise avalduse esitanud Kuusalu Vallavalitsusele, kes ometi ei olnud kokkuleppe pooleks. Ei

-ist ega omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene omandireformi õigustatud subjektile õigust tühistada teise õigustatud subjektiga sõlmitud kokkulepet avalduse tegemisega kohalikule omavalitsusele. 20. Teiseks nähakse

§ 90

lõikes 1 tehingu tühistamise võimalus ette juhtudel, kui tehing on tehtud eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Kuusalu Vallavalitsusele esitatud avalduses ei ole J.P. isegi märkinud, millisel alusel ta tehingut tühistada soovib. Kaebaja märgib õigesti, et avalduses tehtud viide võlaõigusseaduse §-le 97 on asjassepuutumatu, kuna nimetatud paragrahvis reguleeritakse lepingu poole õigust nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude ning sellest tingituna lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu. Puuduvad mistahes tõendid, et J.P. oleks M.Ü.lt nõudnud 1999. aastal sõlmitud kokkuleppe muutmist, ilmselgelt ei saa lepingu 6 muutmist aga nõuda vallavalitsusele tehtud avaldusega. Lisaks sellele ei mõjutaks üksnes lepingu muutmise nõude esitamine iseenesest sõlmitud lepingu kehtivust. 21. Kohus möönab, et teoreetiliselt võiks kokkuleppe tühistamise alusena kõne alla tulla oluline eksimus.

§ 92

lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kõik asjaosalised, sh. O.P., vallavalitsus kui ka kaebaja, lähtusid väga pikka aega teadmisest, et kaebaja on omandanud L. I. K. ja K.-A. V. nõudeõiguse osad ning talle kuulub ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise nõudeõigus. Sellest teadmisest lähtudes on ilmselgelt sõlmitud ka 1999. aasta kokkulepe O.P.i ja M.Ü. vahel. Sõltumata sellest, kas tegemist on olulise eksimusega, mis annab aluse tehingu tühistamiseks või mitte, on kohtu hinnangul kokkuleppe tühistamine välistatud aegumistähtaja möödumise tõttu.

§ 99

lg 1 p 2 kohaselt või pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Sama paragrahvi

1. lõikest tuleneb, et tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat, ähvarduse või vägivalla korral kümme aastat. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, et O.P.i ja M.Ü. vaheline kokkulepe oleks sõlmitud ähvarduse või vägivallaga, seega kohaldub igal juhul kolmeaastane aegumistähtaeg, mis oli
2. aastaks ammu möödunud. Samuti oli asjaoludest nähtuvalt möödunud

§ 99lg 1 punktis 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg.

Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et asjaolust, et M.Ü.l ei ole ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise nõudeõigust, sai O.P., samuti T. A., kellele O.P. oma maa tagastamise nõudeõiguse loovutanud oli, teada hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2009 otsuse jõustumisel. See kohtuotsus jõustus
2. märtsil
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole J.P.il seadusest tulenevat alust oma õiguseellase O.P.i ja M.Ü. vahelise kokkuleppe tühistamiseks ning vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli seega olemas kehtiv kokkulepe maa tagastamise õigustatud subjektide vahel. MRS § 14 lg 3 viimase lause kohaselt tulnuks maa tagastada vastavalt sellele kokkuleppele. Kuna õigustatud subjektide vahel oli vastavasisuline kokkulepe olemas, puudus vallavalitsusel igasugune vajadus anda uut tähtaega sellise kokkuleppe sõlmimiseks ning samuti ei saa uue tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimata jätmisest teha järeldust, et õigustatud subjektide vahel kokkulepet ei ole.
4. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus Kuusalu Vallavalitsuse
5. novembri 2011 korralduse nr 681 ning kohustab vallavalitsust Haldusaare A-89 maa tagastamise küsimuse uueks otsustamiseks lähtudes O.P.i ja M.Ü. vahel
6. septembril 1999 sõlmitud kokkuleppest. Vältimaks maareformi lõpuleviimise venimist, määrab kohus vastustajale kuuekuulise tähtaja asja uueks otsustamiseks.
7. Kohus märgib täiendavalt, et nõustuda ei saa ka vastustaja seisukohaga, et M.Ü. ei ole esitanud taotlust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kaebaja on juba
8. aastal (tl. 11) toonasele Loksa Vallavalitsusele esitatud avalduses teatanud soovist, et talle tagastataks Haldisaare A-89 maast ¾. Asjaolu, et avalduses pole sõnaselgelt märgitud, et isik soovib maa tagastamist nõudeõigusest suuremas ulatuses, ei ole siinkohal oluline. Käesolevas asjas vaidluse all oleva vallavalitsuse korralduse andmise ajal oli vallavalitsus igal juhul tuvastatud, et M.Ü.l on ¼ maa tagastamise nõudeõigus ning selles olukorras ei saanud taotlust ¾ maa tagastamiseks kuidagi käsitada taotlusena tagastada maa nõudeõiguse piires ja mitte sellest suuremas ulatuses. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust see, millistel asjaoludel või põhjustel soovis M.Ü.
9. aastal maa tagastamist ¾ ulatuses, vaid oluline on fakt, et ta on sellise avalduse teinud. MRS § 14 lg 3 esimese lause sõnastus ja teised õigustatud subjektid taotlevad 7 selle tagastamist hõlmab käesoleval juhul M.Ü. soovi, et talle tagastataks ka see osa maast, mille tagastamise nõudeõigus oli K.-A. V. ja L. I. K.l. Asjaolu, et M.Ü. oli ¾ maa tagastamise sooviavalduse esitamise ajal teadmises, et K.-A. V. ja L. I. K. on talle loovutanud oma nõudeõigused, ei muuda seda avaldust tagantjärele õigustühiseks ega anna alust väita, et M.Ü. ei ole taotlenud K.-A. V. ja L. I. K. nõudeõiguse esemeks oleva maa (MRS § 14 lg 3 mõistes selle maa) tagastamist. Seega isegi juhul kui O.P.i ja M.Ü. vaheline kokkulepe ei oleks kehtiv, ei oleks vallavalitsus saanud tagastada ¾ vaidlusalusest maast J.P.ile, vaid sel juhul oleks tulnud lähtuda MRS § 14 lg 3 kolmandast lausest ja tagastada maa kaasomandisse. Kuivõrd tagastataval maal asuvad arusaadavalt nii kaebajale kui kolmandale isikule kuuluvad ehitised, tulnuks sel juhul lähtuda ka MRS § 12 lõikest
11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohtuotsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes 28,75 euro suuruse riigilõivu ning 756 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusele lisatud maksekorraldustega (tl. 30), õigusabikulu kandmist tõendab kaebaja Leesment ja Partnerid OÜ arvetega ning konto väljavõttega (tl.78-80). HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Põhjendatud menetluskuluks on riigilõivu tasumine nii kaebuse kui esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Kohtu hinnangul ei saa ka õigusabikulu suurust pidada ülemääraseks. Seetõttu tuleb menetluskulud taotletud ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 8