3-11-60/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-60 Otsuse kuupäev 28.02.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Dmitri Galkin´i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju summas 10 000 krooni (639,12 eurot) hüvitamiseks seoses 28.06.2010.a käskkirja nr 6.-3/1356-D alusel kartserisse paigutamisega. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Rahuldada kaebus osaliselt. Välja mõista Viru Vanglalt Dmitri Galkin´i kasuks 13,60 eurot. Välja mõista Viru Vanglalt riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Viru Vangla 28.06.2010.a käskkirjaga nr 6.-3/1356-D määrati kinnipeetav Dmitri Galkinile vangistusseaduse § 67 p-s 1, Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg-s 3 ning Viru Vangla direktori 21.05.2010.a käskkirja nr 1.1-1/114 p-s 29.6 sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes kinnipeetava toimepandud rikkumine selles, et 27.05.2010.a kella 09:55 paiku S8 hoone S9 eluosakonnas kambris 8209 omas D. Galkin keelatud esemeid – suitsukeeraja, mis asus „A“ kapi peal, tubakas, mis asus põrandal paberite vahel ja viltpliiats „B“ kapi ülemisel riiulil. 29.06.2010.a esitas D. Galkin vanglale vaide, milles taotles 28.06.2010.a käskkirja nr 6.-3/1356D tühistamist. Kartserikaristus pöörati täitmisele ajavahemikul 10.07.2010.a – 12.07.2010.a. Viru Vangla 29.09.2010.a vaideotsusega nr 6-12/467-1 rahuldati kaebaja vaie ning Viru Vangla 28.06.2010.a käskkiri nr 6-3/1356-D tunnistati kehtetuks. D. Galkin esitas 24.10.2010.a vanglale kahju hüvitamise taotluse summas 10 000 krooni seoses 10.07.2010.a – 12.07.2010.a kantud kartserikaristusega. 10.01.2011.a saabus Tartu Halduskohtusse D. Galkini kaebus Viru Vanglalt kahju hüvitamise nõudes. 12.01.2011.a tegi Viru Vangla D. Galkinile ettepaneku kompromisskokkuleppeks ning pakkus kaebajale hüvitist summas 6,40 eurot. D. Galkin keeldus kompromissist. 24.01.2011.a võttis Tartu Halduskohus Dmitri Galkin´i kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju summas 10 000 krooni (639,12 eurot) hüvitamiseks seoses 28.06.2010.a käskkirja nr 6.3/1356-D alusel kartserisse paigutamisega menetlusse. 27.01.2011.a rahuldas Viru Vangla osaliselt D. Galkini kahju hüvitamise taotluse ning otsustas hüvitada mittevaralise kahju summas 6,40 eurot. Kahju hüvitis kanti kaebaja vanglasisesele isikuarvele 04.02.2011.a. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt pidi D. Galkin ajavahemikul 10.07.2010.a – 12.07.2010.a kandma teenimatut karistust – 2 ööpäeva kartserit. Kaebaja kirjutas küll seletuskirja ja esitas vaide, kuid kartserist see teda ei päästnud. 29.09.2010.a sai ta vastuse oma 29.06.2010.a vaidele, millega tunnistati kartserikaristuse määramise käskkiri kehtetuks. D. Galkin märgib, et ta on piiratud võimalustega inimene, tema töövõimekaotus on 50% ning ta kannatab krooniliste valude käes nimme (selja) piirkonnas ja paremas jalas. Kaebaja pidi kartseris viibides taluma kannatusi. Kartseris antakse madrats ainult une ajaks. Kaebaja ei jõua seista, kätega toetamata kaua, samuti ei saa ta istuda kaua ilma seljatoeta toolil (mitte üle 10 minuti) ning eeltooduga kaasneb tuim valu, väsimus ja ta peab heitma põrandale, st paljale betoonile. Põrandal lamamisest jääb keha kangeks ning on raske ja valus, aga peab tõusma, et süüa, WC-s käia ja juua. Samuti peab kartseris sööma kiiresti, sest aeg on piiratud, nõud tuleb ära anda. Kaebaja märgib, et sisseehitatud taburettidel ei ole tal seljavalude pärast mugav istuda ja süüa. Seega peab ta taas põrandale istuma, selg vastu seina ja seejärel on tõusmisel jälle valud. D. Galkin märgib, et kui ta kartserisse pandi, siis võeti temalt ära korsett, mis oli mõeldud selja toetamiseks. Korsett on tal peaaegu kogu aeg seljas, välja arvatud siis, kui ta puhkab või sööb. See on kirjas ka meditsiinikaardil. Kaebaja palus jätta talle korsett või madrats, aga sellest keelduti. Korsett toodi talle kartseris viibimise teisel päeval ainult jalutuskäigu ajaks. Madratsi jätmisest kartserikambrisse loomulikult keelduti. Kaebajal tekkisid pärast kartseris viibimist nõrkus jalgades ja muud valud ja kui talle arst kutsuti, siis ta teatas sellest talle. D. Galkin palub, et kohus mõistaks välja Viru Vanglalt tema kasuks rahalise hüvitise summas 10 000 krooni kannatuste eest, mida ta pidi üle elama kartseris viibides. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Viru Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb esitatud kaebusele vastu. Vastustaja viitab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 9 lg 1ja 2 ning märgib, et kahju hüvitamise kaebuses tuleb tuvastada kas ja milline kahju on tekkinud, kas haldusakt või toiming, millega väidetavalt isikule kahju tekitati on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seoses õigusvastase tegevus ja kahju tekkimise vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, siis kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele ei kuulu. Samuti on mittevaralise kahju puhul oluline süülisus ning avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud 2 avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. D. Galkinile määratud distsiplinaarkaristus pöörati Viru Vanglas täitmisele ajavahemikul 10.07.2010.a -12.07.2010.a ning distsiplinaarkaristus tunnistati kehtetuks 29.09.2010.a. Seega viibis kaebaja kartseris alusetult ning Riigikohtu praktikast tulenevalt on alusetul kartseris viibimisel vabaduse võtmise kvaliteet. Kohtupraktikale tuginedes hüvitas Viru Vangla kaebajale kahju, mis oli tekitatud alusetult kartseris viibimisega summas 6.40 eurot. Vangla on seisukohal, et tegemist on antud juhul õiglase hüvitisega, sest kaebaja viibimine kartseris oli äärmiselt lühiajaline ning kartseritingimused Viru Vanglas on head. Tegemist on kõige uuema vanglaga Eestis ja kartserikambrid vastavad vangla sisekorraeeskirjas (VSkE) sätestatud nõuetele. Kaebaja kandis kartserikaristust kambris nr 1281. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSkE § 6 lg 2 kamber on kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Sama §-i lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. VSkE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartserikambri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC. Kamber nr 1281, kus kandis karistus kaebaja, vastas kõikidele VSkE-s sätestatud nõuetele. Kaebaja on nii oma kahjunõudes kui ka kohtusse esitatud kaebuses välja toonud, et kartseris viibimisel pidi ta kannatama seljavalude pärast. Kaebaja selgitab, et tal on kroonilised valud nimme piirkonnas ja jalas. Seista ta kaua ei saa ning ilma seljatoeta toolil ei saa ta ka kaua istuda. Kaebaja selgitab, et kartseris pidi ta lamama betoonpõrandal, mis hiljem tõi kaasa valud selja piirkonnas. Raske traumaga oli tal raske põrandalt tõusta. Kartseris viibimise ajaks ei väljastatud talle ei korsetti ega madratsit. Vastustaja märgib, et kui isiku kartserisse paigutamine on meditsiinilistel põhjustel vastunäidustatud, siis isikut kartserisse ei paigutata. Kaebaja puhul kartserisse paigutamisel meditsiinilise vastunäidustusi ei tuvastatud, mistõttu oli kaebaja kartseris viibimine lubatav ning ei saanud tekitada kaebajale täiendavaid terviseprobleeme. Kartserikambri sisustus ei erine oluliselt tavakambri sisustusest ning nii kartserikambris kui ka tavakambris on toolid ilma seljatoeta. Seega ei ole kaebaja väide, et seljatoeta toolil oli kartseris raske istuda, arvestatav, sest samasugusel toolil pidi ta istuma ka tavakambris viibides. Peamiseks erinevuseks kartserikambri ning tavakambri vahel on asjaolu, et kartseris viibides vastavalt Viru Vangla kodukorra punktile 6.18 võetakse päevaseks ajaks ära voodivarustus. Seega on õige kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik päevasel ajal kasutada madratsit ning ta pidi päevasel ajal kui ta soovis lamada, lamama kõval lavatsil, mis asub põrandal. Ebaõige on aga kaebaja väide, et lamada oli külm, sest Viru Vanglas on põrandaküte, mis on tagatud aastaringselt ning kaebaja viibis kartseris suvel, mil temperatuur kambris oli kõrgem kui tavaliselt. Samuti on vastustaja seisukohal, et lamamine kõval alusel, ei tekitanud kaebajale seljavalusid ning kaebaja väited valude kohta kartseris viibides on alusetud ning otsitud. Nagu kaebaja on ka ise viidanud, on tal kroonilised valud, mis kinnitab, et valude tekkepõhjuseks 3 ei ole kartseris viibimine. Kaebajal on 10.12.2007.a diagnoositud polüradikulaarne kahjustus. 26.05.2008.a - 0506.2008.a viibis D. Galkin ravil Tallinna Vangla haiglas, kus diagnoositi polüradikulaarse kahjustuse järgne seisund. Nimetatud seisundi puhul esinevad valud alaseljas, paremas jalas, parema jala lihaste nõrkus, parema jalalaba pareesia. Seega nähtub, et valud on kaebajal tulenevalt tema diagnoosist mitte kartseris viibimisest. Samuti nähtub kaebaja tervisekaardist, et kaebaja on viibinud kartseris viibimise ajal meditsiiniosakonnas vastuvõtul (10.07.2010.a, 11.07.2010.a), kuid ei ole kurtnud seljavalude üle, vaid hoopis kõhuvalu üle. Seega on alusetu kaebaja väide, et tal oli kartseris viibides seljavalud, sest vastava kaebusega ta meditsiiniosakonna poole pöördunud ei ole, kuigi viibis meditsiiniosakonnas vastuvõtul. Seda ei ole kaebaja teinud ka järgnevatel vastuvõttudel 17.07.2010.a ja 18.07.2010.a, vaid on seljavalu üle kurtnud alles 21.07.2010.a, s.o 9 päeva pärast kartserist vabastamist, mistõttu leiab vastustaja, et 9 päeva hiljem tekkinud valu ei ole seostatav kartseris viibimisega. Samuti ei ole kaebaja meditsiiniosakonnas kurtnud korseti puudumise üle või selgitanud, et vajab kartseris viibides madratsit, mistõttu on vastustaja seisukohal, et madratsi ning korseti puudumine kartseris viibimise ajal ei ole kaebajale tervisekahju tekitanud. Vastustaja tunnistab, et kaebaja tervisekaarti on 23.12.2008.a tehtud sissekanne, et seljavalude põrast peab kandma tugikorsetti, mis on kambrisse kaasa lubatud, mistõttu võis korseti puudumine kartseris viibimise ajal tekitada kaebajale ebamugavusi, kuid ainuüksi ebamugavustunne ei ole tulenevalt RVastS kahju hüvitamise aluseks. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS On tuvastatud, et kaebaja viibis kartseris kaks ööpäeva 28.06.2010.a käskkirja nr 6.-3/1356-D alusel, mis oli 29.09.2010.a vaideotsusega tunnistatud kehtetuks. Kartserikaristus oli pööratud täitmisele 10.07.2010.a – 12.07.2010.a, st enne käskkirja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja nõuab kahe ööpäeva vältel ebaseaduslikult kartseris viibimise kannatuste eest mittevaralist kahju 10 000 krooni, motiveerides seda summat sellega, et tal on kroonilised valud, tal on töövõimekaotus 50% ja kartseris viibides talus ta kannatusi: toolil ei olnud seljatuge, madrats anti ainult une jaoks, sööma pidi kiiresti, sest nõud tuleb ära anda; selja toetamiseks korsetti kartserisse ei lubatud. Kirjaliku menetluse käigus esitas kaebaja täiendavad tõendid oma tervise kohta, kuid ta ei ole esmases kaebuses ega hiljem esitanud taotlust mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise halvenemisega kartseris viibimise ajal. Kaebajal on ülalnimetatu osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja seega ei kuulu see arutamisele selle kaebuse raames. Vastustaja nõustus kahju hüvitamisega summas 6,40 eurot ja pakkus kaebajale kompromissi, millega D. Galkin ei ole nõustunud. Vastustaja kandis kaebaja isikuarvele 6,40 eurot mittevaralise kahju eest. Kohus leiab, et väljakujunenud kohtupraktikaga (Riigikohtu 15.03.2010.a otsus asjas 3-3-1-9309) on kooskõlas iga kartseris viibitud ööpäeva eest hüvitisena välja mõista 100 krooni (ehk 6,40 eurot) ja seega vastustaja poolt ülekantud summa 6,40 eurot kompenseerib ainult ühe ööpäeva. Seega on igal juhul kaebajal õigus saada veel vähemalt 6,40 eurot. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ülalnimetatud rahaline hüvitis moraalse kahju eest, sest kartseris viibimise ajal on kinnipeetava õigused ja elutingimused kitsendatud võrreldes sellega, kui ta oleks viibinud elutsoonis. 4 Riigikohtu halduskolleegium on 22.03.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 leidnud, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on väärikust alandav ning tegemist on rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. 28.03.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et kinnipeetava alusetult kartseris hoidmine kujutab endast riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist ning mõistis välja sellega tekitatud mittevaralise kahju. Seega tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast, et õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on isiku õigusi niivõrd intensiivselt rikkuv meede, et sellega kaasneb üldjuhul isikule mittevaralise kahju tekkimine, mille eest omakorda on õigustatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Riigikohtu eelviidatud praktikast on järeldatav mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus juba ainuüksi õigusvastase kartserisse paigutamise fakti eest. Kohus ei näe käesolevas asjas aluseid sellest seisukohast erinevale järeldusele jõudmiseks. Lisaks kaasnevad kartseris hoidmisega täiendavad ebamugavused ning isiku olukord halveneb. Kartserisse paigutamine tähendab märgatavalt teistsuguseid olme- ja elutingimusi kui tavapärase kinnipidamisasutuses viibimise korral. Erinev on näiteks kartseri sisustus võrreldes tavapärase kambriga ning piiratud on kaebaja liikumine. Seega ei ole alust väita, et kaebajale ei kaasnenud õigusvastase kartserikaristuse määramisega mittevaralist kahju. Kohus leiab, et tavaliselt vastab ühe ööpäeva eest hüvitise suurus 6,40 eurole. Kui kaebaja põhjendab oma nõuet väidete ja asjaoludega, mis oleksid aluseks suurema hüvitise määramisele, siis see ei ole välistatud (Riigikohtu 13.12.2010.a otsus asjas 3-3-1-84-10, p. 12). Kaebaja põhjendab suurema hüvitise nõudmist oma tervisega ja sellega kaasneva suurema moraalse kahjuga. On tuvastatud, et kaebajal on kroonilised seljavalud ja meditsiiniliste dokumentidega on tuvastatud, et ta kannab korsetti, mis oli ära võetud kartserisse paigutamise ajaks. Korsett anti kaebajale kartseris viibimise teisel päeval ja ainult üheks tunniks jalutuskäigul viibimise ajaks. Esimesel ööpäeval kartseris viibides keeldus kaebaja ilma korsetita jalutuskäigust ning seega ei saanud ta ühte jalutuskäiku. Samuti ei saanud kaebaja kasutada kartseris kahe ööpäeva vältel päevasel ajal madratsit, mis tema tervise puhul on märkimisväärseks piiranguks. Vastustaja nõustus, et kartseris viibides, võetakse voodivarustus päevaseks ajaks ära. Kaebaja oli sunnitud lamama kõval lavatsil, mis asub põrandal. Ainult kaebaja subjektiivse hinnanguna saab kohus võtta arvesse, et lamamine kõval lavatsil tekitas talle kannatusi. Seega ei nõustu kohus vastustaja arvamusega, et lamamine kõval alusel ei tekitanud kaebajale seljavalusid. Samuti ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja puhul kartserisse paigutamisel meditsiinilisi vastunäidustusi ei tuvastatud, siis oli kartseris viibimine lubatav ning ei saanud tekitada kaebajale täiendavaid terviseprobleeme. Kohus leiab, et igas konkreetses asjas on vaja lähtuda iga konkreetse kinnipeetava puhul erisusest, mis on tingitud tema individuaalsest tervisest ja mittevaralise kahju summa sellisel juhul võib olla erinev. Kohus leiab, et ülalnimetatud asjaolud, millest olid tingitud kaebaja tervislikud probleemid, annavad aluse hüvitise suurendamiseks ühe ööpäeva eest. Hüvitise suurendamine on otstarbekas ja õiglane oleks hüvitis 10 eurot ühe ööpäeva eest. Seega kahe ööpäeva eest – 20 eurot ja kuna vastustaja juba kompenseeris 6,40 eurot, siis tuleb täiendavalt vastustajalt välja mõista 13,60 eurot. 5 RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja poolt taotletav hüvitise suurus 10 000 krooni ehk 639,12 eurot on ebamõistlikult suur ning ei ole reaalne. Seega kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. HKMS § 95 lg 1 kohaselt kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. RLS § 57 lg 14 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15,97 euro ja mitte rohkem kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Seega kuulub vastustajalt väljamõistmisele riigilõiv summas 15,97 eurot riigituludesse. Tamara Hristoforova Kohtunik 6