) § 17 lg 5 kohaselt ei saa nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara eest, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsusega nr 12996 tunnistati kehtetuks sama komisjoni 21.03.1996 otsus nr 7125 (p 2) ning otsustati jätta L. Li taotlus Metsa tn 47 asunud endise kinnistu nr 2570 hoonete ja maa tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et selle vara eest on L. Li taotluse alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud talle kompensatsiooni (p 1), samuti otsustati jätta otsuses toodud andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata (p 3). Linnakomisjoni otsuse kohaselt Metsa tn 47 maa natsionaliseeriti Riigivolikogu deklaratsiooniga 23.07.1940, majavalduse natsionaliseerimise kohta andmed puuduvad. Kinnistu endine omanik E. G lahkus Eestist 1941 veebruaris-märtsis Saksamaale ning tema näol oli tegemist
Saksamaal Bayreuthi Lastenausgleicharchiv`is säilitatava E. Gi kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/1728414) materjalide kohaselt taotles L. L Saksamaa Liitvabariigilt kompensatsiooni E. Gi Eestisse jäänud varade, sh ka Metsa tn 47 hoonete ja maa eest.
P L ja ML (28.05.2006 surnud L. Li õigusjärglased ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise nõudeõiguse pärijad) esitasid 19.11.2010 Tallinna Halduskohtule kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12996 p-de 1-3 ning 31.08.2010 otsuse nr 12997 p-de 1 ja 2 tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemise nõudes, leides, et linnakomisjoni otsused on formaalselt ja sisuliselt õigusvastased. Kaebajate õiguseellasele ei ole Saksamaa Liitvabariigi ega ka mõne muu riigi poolt õigusvastaselt võõrandatud vara
Vastustaja viidatud Saksamaa Liitvabariigi õigusakti Gesetz über den Laustenausgleich (edaspidi LAG) alusel sooritatud maksete puhul on tegemist mitte kompensatsiooniga õigusvastaselt võõrandatud vara eest, vaid sotsiaalse iseloomuga toetusega Saksamaa poolt Teises Maailmasõjas eriliselt kannatada saanud ühiskonnagruppidele. Toetuse eesmärgiks oli leevendada sõja läbi tekitatud kannatusi, sh kodu ja sissetuleku kaotust, ning võimaldada sõjas kannatanutele uue ja inimväärse elu alustamist. LAG alusel toetuse maksmine ei toonud kaasa sõja tõttu maha jäetud vara omandiõigu2
lg 5 kohase hüvitisega, kinnitavad Saksamaa Liitvabariigi Saatkonna 20.03.2009 ja Solidaarsustoetusameti 10.01.2011 arvamused. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Avalduste esitamise kord) p-st 33 oleks linnakomisjon pidanud välja selgitama LAG alusel sooritatud maksete iseloomu, mida ta aga ei teinud ja andis LAG alusel sooritatud võimalikule maksele omandireformi kontekstis ebaõige tähenduse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlusalused otsused rikuvad kaebajate õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada. Õigus omandi puutumatusele ja kaitsele on Eesti põhiseaduse, Saksa põhiseaduse, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt isiku põhiõigus. Vaidlusalustes otsustes puuduvad selgitused ja viited selle kohta, millistest konkreetsetest arhiividokumentidest on linnakomisjon oma otsuste tegemisel lähtunud. Toetussummade arvutamist puudutavad dokumendid ei tõenda, et toetus ka reaalselt välja maksti. Vastustaja esitatud saksakeelsetele dokumentidele on märgitud „ENTWURF“, mis tähendab eesti keeles projekti. Tõlkes on see oluline detail ära jäetud, mis kahandab tõlgete usaldusväärsust. Samuti on dokumentides kajastatud summa 4 558,40 saksa marka (DEM) võrreldav ca 2 108 euroga tänases vääringus, mida ei saa lugeda kohaseks õigusvastaselt võõrandatud vara väärtuse hüvitiseks
Kohus liitis kaebused ühte menetlusse ja määras 01.02.2011 määrusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni asemel vastustajaks Tallinna Linnavalitsuse. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebustele vastu, leides, et kaebajatel puudub kaebeõigus linnakomisjoni 31.08.2010 otsuste vaidlustamiseks. Kaebeõiguse olemasolu korral tuleb jätta kaebused rahuldamata, sest E. Gi Eestis asuva kinnisvara (maaomandi) eest on Saksamaal määratud ja L. Lile makstud kompensatsiooni, mistõttu pole kaebajatel õigus nõuda sama vara tagastamist/kompenseerimist. Metsa tn 47 ja Tina tn 3 kinnisasjade endine omanik lahkus Eestist Saksamaale (lahkus Eestist 08.02.1941) ning et tegemist oli ümberasujaga, kinnitas ka L. L 07.08.1991 vara tagastamise avalduses. Linnakomisjoni kogutud materjalid näitavad, et 20.10.1966 Schweinfurdi maavalitsusele esitatud taotluses soovis L. L saada kompensatsiooni Eestisse jäänud kinnisvara eest asukohaga Nõmme, Metsa tn (Waldstrasse) 47, Tallinn; Tina tn (Bleistrasse) 3, Tallinn ja Poska tn 2, Tallinn, ning et Saksamaa Liitvabariigi poolt määrati L. Lile kompensatsioon, mis kanti tema pangakontole 1977. a. Kompensatsiooni maksti Saksa Liitvabariigi poolt 14.08.1952 vastu võetud LAG alusel, mille § 1 kohaselt on seaduse eesmärk kompenseerida mh kahjud, mille on põhjustanud sõja ajal aset leidnud väljasaatmine ja vara hävinemine. LAG alusel määratud ja makstud hüvitis on käsitletav kompensatsioonina
LAG §des 11 ja 12 sätestatu kohaselt hüvitatakse kahju ka isikutele, kes on välja saadetud mh Eestist. Seetõttu tekkis LAG alusel kahju hüvitamise õigus ka nn 1941 järelümberasujatel ja nende pärijatel. LAG §-s 4 toodud kompensatsiooni liikidest on olulisemad põhihüvitis (§-d 243-252) ja kaasamislaen (§-d 253-260), ning nende sätete alusel määrati ja maksti hüvitist ka L. Lile. LAG § 243 lg-s 1 nimetatud põhihüvitist, mida normi kohaselt makstakse mh väljasaatmise ja sõja tõttu kaotatud kinnisvara (maaomandi) eest, tuleb pidada olulisimaks hüvitise liigiks, mida maksti otseselt sõja tõttu kaotatud vara eest. LAG § 258 lg-test 1 ja 2 tuleneb mh, et kui isik on saanud põhihüvitist ja tal on kaasamislaenu jääk, kuulub kaasamislaen põhihüvitisega tasaarveldamisele. Samal aastal (so 1952) võeti vastu ka kahjude kindlaksmääramise seadus (Festsellungsgesetz), mis sätestas menetluskorra, kuidas viidi läbi haldustoiminguid vara hindamiseks, mille kohta oli kahju hüvitamise taotlus esitatud. 3
lg 3 alusel rahuldamata) ei ole kohtus vaidlustanud ja seda ei ole ka linnakomisjoni 31.08.2010 otsusega nr 12997 kehtetuks tunnistatud, mistõttu on see formaalselt kehtiv, ei tähenda, et linnakomisjonil ei olnudki vaja Tina tn 3 vara osas uut otsust teha. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 lahendis nr 3-3-2-1-07 leiti, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides läbi vaadata ka siis, kui need on varem
Lähtudes viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohtadest ei pidanud ega pea kaebajad vaidlustama täiendavalt linnakomisjoni 07.06.1999 otsust nr 10789.
lg 5 sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Avalduste esitamise korra p 33 sätestab: „Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
lg 5 ja Avalduste esitamise korra p 33 kohaldamine on võimalik ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute suhtes, selleks, et tagada kõigi taotluse esitanud isikute võrdne kohtlemine, välistades juba kompensatsiooni saanud isikute alusetu rikastumise. Kompensatsiooni olemust selgitades märkis Riigikohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu
lg-st 5 tulenevalt tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest. Kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks
lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Kompensatsiooniks
lg 5 mõttes ei ole ka kompensatsioon, mida maksti nt ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sh uues elukohas sisseseadmiseks. Selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga
lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti. Käesoleval juhul nähtub vara tagastamise toimikutest, et L. L esitas 11.11.1966 Schweinfurdi Maavalitsusele kompensatsiooni taotluse seoses ümberasustamisega tekkinud maaomandi kahjuga aadressil Tina tn 3 ja Metsa tn 47, samuti seoses Tina tn 3-21 asunud korteri ja koduse vara kahjuga. Avalduse esitamist seoses Tina tn 3 ja Metsa tn 47 asunud ümberasustamiskahjuga tõendavad toimikus olevad Saksa riigi vastavate ametkondade 08.08.1972 ja 11.10.1972 kirjad. Schweinfurdi Maavalitsuse Hüvitiste Ameti üldotsuse (postitatud 27.10.1977) kohaselt on lõplikuks põhisummaks tekkinud kahjude eest kokku 20 080 DEM, millest juba on antud nõusolek välja maksta 17 770 DEM ja käesoleva otsusega antakse nõusolek 2 310 DEM väl4
lg-st 5 tulenevalt välistada tema õigusjärglastele kõnealuse vara tagastamise/kompenseerimise vaid juhul, kui LAG järgi põhihüvitise olemus ja eesmärk on samane
, Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korrast“ (Kompensatsiooni määramise kord) ning Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadusest (ÕVVS) tuleneva kompensatsiooni olemuse ja maksmise eesmärgiga. Eesti Vabariigi ja Saksa riigi eeltoodud seadustes ei ole põhihüvitise ja kompensatsiooni olemust ning eesmärki võimalik aga võrdsustada. Kõige suurem erinevus seisneb põhihüvitise ja kompensatsiooni maksmise eesmärkides.
järgi on omandireformi eesmärgiks muuhulgas omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine.
lg 1 järgi toimub hävinud või tagastamisele mittekuuluva vara, samuti aktsiate ja osatähtede kompenseerimine seaduses sätestatud ulatuses ja korras.
Eeltoodust võib järeldada, et kompensatsiooni maksmisega seaduses sätestatud ulatuses ja korras loetakse
järgi vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning kahju isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid. LAG sätetest eeltoodud järeldust teha ei saa. LAG alusel isikutele välja makstud põhihüvitist tuleb LAG preambulale ning §-le 1, § 2 lg-le 1, §-dele 3 ja 4, § 12 lg-le 1, § 43 lg-tele 1 ja 2, § 47 lg-le 1, § 243 p-le 1, § 245 p-dele 1 ja 3, § 246 lg-le 1 ning §-dele 248 ja 249 tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud LAG järgi loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Ilmselt tuleneb Eesti Vabariigi ja Saksa riigi seaduste erinevus eelkõige sellest, et LAG alusel hakati isikutele väljamakseid tegema olukorras, kus riigi majanduslikud võimalused olid kaotatud sõjast tingitult kasinad, kuid sotsiaalse õigluse 5
lg 5 mõistes kompensatsiooni maksmisena, mistõttu on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jätnud L. Li taotlused õigusvastaselt rahuldamata. Linnakomisjoni otsused tuleb tühistada ja L. Li vara tagastamise/kompenseerimise avaldused uuesti läbi vaadata. Asjas vastustajaks olevale Tallinna Linnavalitsusele HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tehtavat ettekirjutust asja uueks läbivaatamiseks tuleb mõista selliselt, et Tallinna Linnavalitsusel tuleb L. Li vara tagastamise taotlused koos toimikutega saata uueks läbivaatamiseks asukohajärgsele maakonnakomisjonile. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebused rahuldamata. 6
lg-ga 21 oleks kohus saanud linnakomisjoni otsuste tühistamise korral teha vastustajale ettekirjutuse vara tagastamise toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonile, mitte aga asja uueks läbivaatamiseks. Kohus määras ebaõigesti kaebajate kaebeõiguse. Kehtiv haldusakt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.06.1999 otsust nr 10789 ei ole vaidlustatud ega kehtetuks tunnistatud ning kohtu seisukoht, et see otsus on vaid formaalselt kehtiv, on väär. Õigusvastaselt vara tagastamist/kompenseerimist reguleerivad vastavad omandireformiga seonduvad seadused ja neist tuleb lähtuda ja juhinduda. Menetluse uuendamine on lubatud üksnes maareformi seaduse (MRS) § 19 2 lg-3 või MRS muutmise seaduse §-s 26 sätestatud juhtudel ning MRS §-s 46 sätestatud tingimustel. Käesoleval juhul menetluse uuendamiseks seaduslikud alused puudusid. Lisaks on kohus jätnud andmata hinnangu vastustaja väitele, et kaebajatel võib puududa kaebeõigus ka tulenevalt LAG-st. Kohtu viidatud Saksamaa Liitvabariigi Saatkonna 20.03.2009 ja Solidaarsusameti 10.01.2011 kirjades mainitakse, et võõrandatud vara kompenseerimise korral nõutakse määratud hüvitis Saksamaa Liitvabariigi vastavate institutsioonide poolt tagasi. Seega peab Saksamaa oluliseks alusetu rikastumise vältimist ja makstud hüvitise tagastamist. Alusetut rikastumist ei luba ka Eesti seadusandlus. Solidaarsusameti kirjas viidatakse LAG § 349 lg-le 1 ja § 342 lg-le 3 ning neist sätetest saab järeldada, et kaebajatel pole kohustust tagastada Saksa riigile viimase poolt L. Lile makstud summasid. Õiglase ja objektiivse kohtulahendi tegemiseks on vajalik uurida LAG kompensatsiooni toimiku dokumente täies ulatuses. Vastustajal endal oli Saksa arhiividest dokumentide saamine raskendatud, halduskohus jättis aga põhjendamatult rahuldamata linnavalitsuse korduvad taotlused dokumentide välja nõudmiseks. Pärast kohtuotsuse tegemist õnnestus linnavalitsusel kõnealust vara puudutavad dokumendid Saksa arhiivist siiski saada ning vastustaja palub need koos eestikeelsete tõlgetega võtta asja materjalide juurde. Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata vastustaja taotluse Saksamaa õiguse spetsialisti arvamuse andmiseks käesolevasse menetlusse kaasamiseks. Apellant palub ringkonnakohtul kaaluda vastavate ala spetsialistide Dr H L või professor P J apellatsioonimenetlusse kaasamise vajadust. Õige on halduskohtu järeldus, et kõiki tõendeid kogumis analüüsides tuleb eeldada, et L. Lile maksti välja LAG järgsed hüvitised, kuid muus osas on kohtuotsus sisuliselt ebaõige. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud põhihüvitist saab käsitada
Li (E. Gi) õigusjärglastele vara tagastamise/kompenseerimise Eesti Vabariigi poolt. Selleks, et LAG alusel makstud põhihüvitis kvalifitseeruks
lg 5 kohase kompensatsioonina, ei pea LAG ja
üldised eesmärgid olema sarnased. LAG §-st 1 tuleneb, et selle seaduse eesmärgiks on eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine. LAG § 4 sätestab kaheksat liiki abinõusid ning üks neist on põhihüvitis, mida LAG § 243 kohaselt makstakse ümberasustamiskahjude ja varaliste sõjakahjude eest. LAG § 12 lg 2 kohaselt kahju on ainult siis ümberasustamiskahju, kui ümberasustamise ajal majanduslik väärtus asus selle riigi alal, millelt ümberasustatu on ümberasustatud (ümberasustamisala hulgas on nimetatud ka Eestit). Ümberasustatud isiku mõiste on antud LAG §-s 11 ning selle mõiste alla mahuvad nii lepingute alusel kui ka põgenemise tõttu Eestist Saksamaale ümber asunud Saksa kodakondsed või rahvuselt sakslased või ümberasustatava isikuga abielus olnud ja sel põhjusel ümberasustamisalal oma elukohast loobunud isikud. Põhihüvitise suurus oli seotud kaotatud vara maksumusega (LAG § 245, § 246, § 248 ja § 249). Toimikus olevad ning täiendavalt Saksamaa arhiivist saadud dokumendid L. Lile makstava põhihüvitise arvutuskäigu, hüvitise tõendamismeetodite jms kohta ei jäta mingit kahtlust selles, et hüvitise määramisel arvestati konkreetse õigusvastaselt võõrandatud vara turuväärtust. LAG normidest, L. Li toimikus sisalduvatest materjalidest ja Saksamaa pädevate organite otsustest järelduvalt ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikute7
lg 5 ja Avalduste esitamise korra p 33 eesmärgiks on mitte üksnes vältida seda, et sama vara korraga tagastatakse ja kompenseeritakse või kompenseeritakse korraga mitmele isikule, vaid viidatud normide eesmärgiks on vältida ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist/kompenseerimist isikule, kellele on vara kaotuse eest kompensatsiooni juba makstud. E. G Eestis kuulunud vara on õigusvastaselt võõrandatud ja Saksamaa Liitvabariik on selle vara eest tema pärijale L. Lile kompensatsiooni maksnud. Seetõttu ei ole Eesti riigil kohustust sama vara endise omaniku õigusjärglastele tagastada või selle eest omakorda kompensatsiooni maksta. L. Li toimikust nähtub, et ta vaidles Saksamaa ametivõimudega kompensatsiooni suuruse üle ning vaidlus oli kompenseerimise menetluse käigus lahendatud. LAG preambulas on küll sätestatud, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid LAG sätteid ei saa Eesti seadusandjale pidada siduvaks. LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvituse saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Kohtuotsus on ebaõige ka menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Kohtuotsusega mõisteti vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja 4 000 eurot. Õigusaktid menetluskulude solidaarset nõudeõigust ette ei näe. Kaebajate esindaja on õigusabikulude nimekirjale lisatud tegevuste kirjeldustes märkinud mh kaks korda riigilõivu 15,98 eurot ja lisanud sellele käibemaksu. Põhjendamatu on kulu koopiatele kohtutoimiku materjalidest (82,50 eurot+115 eurot, summadele on lisatud käibemaks), sest kõik kohtutoimikus sisalduvad materjalid on edastatud kohtule ka elektrooniliselt ja nii suures mahus koopiate tegemine ei olnud põhjendatud, ka käibemaksu ei saa koopiate tegemise eest võetavale riigilõivule lisada. Ebaselge on osutatud õigusabi tunnihind, kuivõrd märgitud on kolm erinevat hinda: 110 eurot, 115 eurot ja 125 eurot. Õigusabi osutamisele kulunud tundide arv (37 tundi ja 6 minutit) on ilmselt ülepaisutatud. Esitatud kuludokumentidest (kviitungid) ei selgu, kes on õigusabi eest tasunud ja kas see raha on advokaadibüroole laekunud. Maksekorraldusest nr 179 nähtub, et arvete eest tasus osaliselt OÜ Schnurbeg, mis kuulub M. T, kes väitis kohtuistungil, et tegemist on kaebajatele antud laenuga; laenulepingut või võlakirja ei ole kohtule esitatud. Seega õigusabi eest summas 3 100 eurot tasus õigusteenuse osutaja ise ja seda kulu ei saa lugeda põhjendatud menetluskuluks. P Li ja MLi vastuses paluti jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtule esitatud täiendavad dokumendid vastu võtmata. Halduskohus tuvastas õigesti kaebajatel kaebeõiguse olemasolu ning apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige. Halduskohus tegi vastustajale põhjendatud ettekirjutuse tühistatud aktide tagasitäitmise kohta, selgitades otsuse p-s 31 ettekirjutuse täitmise viisi – saata vara tagastamise taotlus koos toimikutega maakonnakomisjonile.
lg-st 21 tuleneb üheselt, et maakonnakomisjonile toimikute üleandjaks on senise haldusmenetluse läbiviija, so apellandi juures tegutsenud linnakomisjon. Kohus jättis põhjendatult rahuldamata Tallinna linna taotlused Saksamaa arhiivist täiendavate dokumentide väljanõudmiseks. Samuti selgitas kohus põhjendatult, et teadmata ajaks teadmata õigusliku kaalu ja sisuga tõendite äraootamine vastustaja haldusmenetluse puuduste korvamiseks ei ole piisav alus kohtumenetlusega venitamiseks. Ringkonnakohtul ei ole samuti alust 8
alusel makstava kompensatsiooni eesmärgid ei pea kattuma. Kuigi kohus ei ole eraldi märkinud omandiõigusest ilmajäämise aspekti, on see antud juhul olemuslik küsimus, sest LAG rakendamise ajal ei olnud kuidagi võimalik üheselt sedastada, et isikud on idaaladel asuva kinnisvara omandist ilma jäänud. Üheselt oli võimalik sedastada vaid vara valdusest ilmajäämise ja omandiõiguse teostamise võimatuse okupeeriva võimu poolt seatud takistuste tõttu. Seetõttu ei saanud LAG eesmärgiks olla vara omandi kaotuse kompenseerimine. Vara olemasolu ja väärtuse kindlaksmääramiseks puudus ka mehhanism – arvesse võeti isiku avalduses märgitu ja selle tõele vastavust ei kontrollitud, mis näitab täiendavalt, et vara tegelik kompenseerimine ei olnud Saksa riigi eesmärgiks ning vara väärtus oli võetud vaid sotsiaaltoetuse arvutamise tinglikuks aluseks. Isikute puhul, kes ümber asusid, eeldati, et nad on sõja tõttu sattunud kehvemasse varanduslikku olukorda võrreldes varasemaga ja riik soovis sotsiaalselt pingelist olukorda leevendada, huvitumata sellest, kas isikutel mingi vara ka tegelikult olemas oli ja kas see oli nii palju väärt, kui isikud väitsid selle olevat. Kaebajate õiguseellasele LAG alusel toetussummade reaalse väljamaksmise kohta puuduvad tõendid, pelgalt kaudsete tõendite põhjal ei saa lugeda tõendatuks menetluse nõrgemaks pooleks olevatele füüsilistele isikutele kahjulikku asjaolu. Isegi kui Tallinna Linnavalitsuse tõlgendus LAG kohta paika peaks, ei saaks selle alusel makstud summasid lugeda kompensatsioonideks
lg 5 mõttes, sest selline tõlgendus ükskõik kui suur hüvitis, mis on vara omandist ilmajäämise kompenseerimiseks makstud ükskõik kelle poolt, välistab vara tagastamise - muudab sätte põhiseadusega vastuolus olevaks. Maa ja muu vara natsionaliseerimine nõukogude võimu poolt ning hilisem riigistamine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt (omandiseaduse § 35 ja EV Ülemnõukogu 20.12.1990 otsus maareformist p 1) ei toonud endaga kaasa puudutatud isikute omandi kaotust Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigikorra seisukohalt ning natsionaliseeritud vara pidi jääma natsionaliseerimiseelsete omanike omandisse ja edaspidised vara kasutajad olid mitte omanikud, vaid valdajad. Vara natsionaliseerimine nõukogude võimu poolt ei evinud 1938-1992 kehtinud põhiseadusliku korra seisukohalt mingit õiguslikku mõju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13.06.1990 omandiseaduse ja 20.12.1990 otsuse maareformist puhul on sisuliselt tegemist üleüldise kinnisvara sundvõõrandamisega kogu riigi ulatuses, mis ei olnud kooskõlas 1938. a põhiseaduse §-ga 26. Omandiseaduse § 35 ega Ülemnõukogu 20.12.1991 otsust ei muutnud kehtivaks ka põhiseaduse rakendamise seaduse (PSRakS) § 2, kuna see seadis okupatsiooniaegsete õigusaktide kehtivuse sõltuvusse nende kooskõlast praeguse põhiseadusega.
lg 5 ainuke legitiimne ja põhiseadusega kooskõlas olev tõlgendus saab olla selline, et see hõlmab vaid Eesti Vabariigi enese poolt makstud kompensatsiooni, kuna ainult seda saab lugeda Eesti Vabariigi poolt sundvõõrandamise eest makstud hüvitiseks ja ainult sellisel puhul saab olemas olla avalik 9
lg 3 alusel ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise taotlus jäeti rahuldamata mitte muul põhjusel kui üksnes seetõttu, et ümberasujatele vara tagastamise/kompenseerimise küsimus lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Sellist kokkulepet sõlmitud pole ning ka keelunormina sätestatud
Sätte kehtetuks tunnistamisel selgitas Riigikohtu üldkogu (12.04.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05), et asjassepuutuvate isikute selgusetuse lõpetamiseks tuleb viidatud normi alusel rahuldamata jäetud avaldusi hakata uuesti menetlema ja seda sõltumata enne sätte kehtetuks tunnistamist tehtud (kohtu)otsustest; rahuldamata jäetud avalduse läbivaatamine peab toimuma uues haldusmenetluses. Käesoleval juhul ongi alustatud uus haldusmenetlus ning õige on halduskohtu seisukoht, et linnakomisjoni 07.06.1999 otsus nr 10789 isikute kaebeõigust uues haldusmenetluses ei mõjuta. Kaebeõigust ei saa välistada ka LAG, sest nagu kaebajate vastuses apellatsioonkaebusele õigesti märgitakse, ei saa teise riigi seadus Eestis põhiseadusliku kaebeõiguse realiseerimist takistada. Erinevalt apellandist ei leia ringkonnakohus, et Saksamaa õiguse spetsialisti kaasamata jätmisega rikkus halduskohus menetlusnorme. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka kaebajate seisukohaga, et LAG tõlgendamise osas halduskohtu viidatud dokumentidest (Saksamaa Solidaarsustoetusameti ja saatkonna töötajate kirjad) mittejuhindumise korral tuleb välisriigi õiguse väljaselgitamiseks määrata ekspertiis. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-st 4 tulenevalt kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt, kellel on õigus nõuda selleks poolte kaasabi (lg 1) ja kasutada eksperte (lg 3) ning pooltel on õigus esitada dokumente välisriigi õiguse sisu välja selgitamiseks, kuid kohus ei ole kohustatud neist dokumentidest juhinduma (lg 2). Käesoleval juhul on vaidlus selle üle, kas põhihüvitist, mida määrati ja maksti Saksa õigusakti LAG alusel, saab käsitleda
lg 5 kohase kompensatsioonina ning ringkonnakohus leiab, et LAG sisu kindlaks tegemiseks pole ekspertide kaasamine vajalik. Hinnangu sellele, kas LAG alusel kaebajate õiguseellasele seoses ümberasumisega tekkinud maaomandi kahjuga välja arvestatud ja määratud ning halduskohtu hinnangul ka välja makstud summad on kompensatsioon Eestisse jäänud vara eest, saab ringkonnakohtu arvates anda ka välisriigi õiguse eksperte kasutamata.
lg sätestab järgmist: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Riigikohus 10
lg 5 kohaldamist ei takista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline, et kompensatsioon oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest. Halduskohus leidis, et LAG alusel makstava põhihüvitise näol on tegemist sotsiaalse iseloomuga toetusega, mis ei ole käsitletav kompensatsioonina
Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Tallinna Ringkonnakohus on ümberasujatele LAG alusel makstud kompensatsiooni (põhihüvitise) olemust käsitlenud mitmes haldusasjas (nt nr 3-10-2818 ja nr 3-10-283) ning leidnud, et LAG nägi ette erinevate kompensatsioonide maksmise sõja- ja sõjajärgsel ajal ümberasustamise tõttu tekkinud kahjude hüvitamiseks (LAG § 1 ja § 4), kuid ümberasustamiskahjude (mõiste LAG § 12) koosseisus kompenseeriti LAG § 243 jj alusel Eestisse jäänud kinnisvara ning selline konkreetse kinnisvara väärtust arvestav põhihüvitis on käsitletav
Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale ega pea õigeks halduskohtu otsuses võetud seisukohta, et kuna LAG alusel makstud hüvitise eesmärgiks ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid tagada sotsiaalset õiglust ja abistada ümberasujaid sisseelamisel, pole sellise kompensatsiooni saamine aluseks
Nagu ringkonnakohus juba viidatud haldusasjades märkis, pole kompensatsiooni käsitlemiseks
lg 5 näidatud kompensatsioonina oluline, et
ja LAG põhieesmärgid kattuksid. Määrav on, et kompensatsioon oleks makstud konkreetse kinnisvara väärtust arvestades. Käesoleval juhul nähtub L. Li LAG toimiku materjalidest, et 20.10.1966 esitas vahetu kannatanu E. Gi tütar L. L Saksamaal taotluse (registreeriti Schweinfurdi maavalitsuses 11.11.1966), milles palus hüvitada Tallinnas Tina 3, Poska 2 ja Nõmmel Metsa 47 asunud vara, mis oli kaotatud seoses ümberasumisega 05.03.1941. Eksitav on kaebajate vastuses apellatsioonkaebusele sisalduv väide, et Saksa riik ei huvitunud sellest, kas hüvitise taotlejal mingi vara ka tegelikult olemas oli ja kas selle väärtus vastas taotluses märgitule. L. Li esitatud taotluste lisalehtedel on üksikasjalikult kirjeldatud maaomandi koosseisu ning nt küsimustiku vormil 7397 tuli ära näidata mh kinnistu kogupindala ja hoonestuse ala, millal ja mis materjalist on hoone ehitatud ja selle kasutusotstarve, kas hoone on täiskeldriga või ilma, kas majas on vee- ja heitveetorustik, keskküte, gaas ja elekter, samuti korruste ja ruumide arv jne. LAG toimikus on ka tunnistajate kirjalikud kinnitused L. Li taotluses märgitud maaomandite olemasolu kohta, nende kuuluvusest E. Gja vastavusest taotluses märgitud seisukorrale. LAG toimikust nähtub seegi, et esmakordselt tehti kahju kindlaks Schweinfurdi maavalitsuse hüvitiste ameti poolt 24.01.1968 ning 05.05.1970 koostati kahju kindlaksmääramise kavandatava otsuse projekt, milles märgiti, et ekspertiisiaktide alusel tehakse L. Li ümberasustamiskahjud kindlaks järgmises suuruses: ühepereelamu Nõmmel 2 300 riigimarka, üürielamu kinnistu Tina tn-l 25 200 riigimarka ja 1/5 osa Poska tn üürielamukinnistust 4 346 riigimarka. L. Li esindaja 27.05.1970 vastuväites viidatud otsuse projektile märgiti, et ruumide mõõtmed on L. Li poolt üles märgitud tegelikust väiksematena ning paluti hinnata majades asuvate korterite pindala 25 % suuremana; samuti märgiti, et võrreldes Baieris asuva ühepereelamu hindamisväärtusega on Metsa tn 47 asendatava vara hindamisväärtus põhjendamatult madal. LAG toimikus on ka hüvitiste ameti kahju kindlaksmääramise esialgne otsus, mis sellel oleva piirkonna vanema kantselei 30.08.1972 resolutsiooni järgi hakkas kehtima 15.08.1972 ja mille kohaselt on Tina tn 3 ja Metsa tn 47 maaomandite kahju 30 000 riigimarka. LAG toimikus on ka hüvitiste ameti 28.11.1972 kiri L. Li esindajale, milles palutakse täpsustada ruumide suurused, need uuesti üles joonistada ja põhjendada, samuti märkida erinevate korruste ruumide suurus ja kasutusviis. Viidatud dokumen11
lg 5 kohaseks kompensatsiooniks tuleb lugeda vaid Eesti Vabariigi enda poolt sundvõõrandatud vara eest makstud hüvitist. Taolised väited esitati ka asjas nr 3-10-2885 ning ringkonnakohus leidis viidatud asjas tehtud otsuses, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning 1991. a kehtestatud
ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Asjaolu, et seadusandja ei seadnud vara tagastamist sõltuvusse varem vastuvõetud kompensatsiooni tagasimaksmisest, pidi olema teadlik valik, sest kompensatsiooni oli enne
-e kehtestamist välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel ning need kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui
-es ette nähtud ning olid reeglina väiksemad. Kuna Eesti Vabariik ei ole võtnud vara endiselt omanikult või tema õigusjärglastelt ära õigusi, mida nad oleksid asunud realiseerima, ega lubanud ühelgi ajaperioodil, et tagastab või kompenseerib ka sellise vara, mille eest on kompensatsioon juba makstud, ei saanud LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul tekkida ka õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Ringkonnakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale. Kaebajad pole kõnealuse vara omanikud kunagi olnud. Kaebajate taotletud vara endine omanik E. G oli vara tagastamise toimiku materjalidest nähtuvalt ümberasuja, kes asus Eestist Saksamaale ümber NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel Saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti nõukogude sotsialistlike vabariikide territooriumilt Saksamaale ümberasustamise kohta. NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 12
Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Kaebajate menetluskulud jäävad nende enda kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja uue HKMS §-d 108 lg 1 ja 285 lg 1) ning ringkonnakohus ei võta seisukohta apellatsioonkaebuse selle väite kohta, milles vaieldakse vastu kaebajate kasuks välja mõistetud menetluskulude suurusele. Tallinna Linnavalitsus on taotlenud tasutud riigilõivu hüvitamist summas 31,94 eurot, Saksamaa arhiivile dokumentide koopiate eest tasutud 140,44 eurot, nende dokumentide kohtu jaoks tõlkimise eest Luisa tõlkebüroole tasutud 2 939,84 eurot (sh käibemaks 489,97 eurot) ning advokaadi osutatud õigusabiteenuse eest tasutud 5 018,91 eurot. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.