Obsah (6)

§ 146§ 155§ 113§ 29§ 6§ 42

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Reet Allikvere, Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 28.11.2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-11-4631

) § 155 mõttes. Garantii andja ja kohustatud isiku vahelised suhted ei oma asja lahendamisel tähendust. Seetõttu on põhjendamatud kostja väited, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata ning hageja on rikkunud oma teavitamiskohustust

§ 146lg 2 järgi.

Kostja on kinnitanud hageja nõude kättesaamist hiljemalt

1. aasta lõpus. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad viivised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi väljamõistmisele alates 01.01.
2. Kuivõrd viiviseid arvestatakse tasumata garantiisummalt, ei oma tähtsust summa koosseis. Nõue ei ole aegunud. Garantiilepingu sõlmimisega ei muutunud veel hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks. Garantiileping kehtib garantii kohaselt kuni kostjal hageja ees lepingust tekkivate kohustuste täitmiseni. Garantii on mitteaktsessoorne. Seega algab aegumine nõude esitamisest garandi vastu. Isegi kui asuda seisukohale, et aegumine algab ajahetkest, mil muutusid sissenõutavaks hageja nõuded põhivõlgniku vastu, ei ole hagi aegunud. Kostja kinnitab, et liisinguese toodi müüki 2008 novembris. Toetudes Riigikohtu lahendile nr 3-2-12 Tsiviilasi nr 2-11-46315 33-09, hõlmab „mõistlik aeg“ ka sõiduki müüki, kuivõrd nõude suurus selgub peale liisingueseme müüki. Seega olukorras, kus sõiduk on müüki antud novembris 2008 ja hagi on esitatud 28.09.2011, ei saa nõue olla aegunud, kuivõrd pole möödunud 3 aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1). Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada. Vaidlusalune tagatisleping ei ole põhikohustusest sõltumatu tagatis. Kohus on jätnud analüüsimata tagatislepingu selle punkti, mis sätestab kostja kohustuste sisu. Kohustatu on tagatislepingus defineeritud kui põhivõlgnik OÜ Müller Lahendused ja leping on defineeritud kui hageja ja OÜ Müller Lahendused vahel sõlmitud kasutusrendileping nr L
3. Tagatisleping ei sisalda abstraktset iseseisvat kohustust, vaid hageja saab kostjalt nõuda üksnes kohustatu OÜ Müller Lahendused poolt kasutusrendilepingu nr L07107140 alusel maksmisele kuuluvate summade tasumist. Tagatislepingus sõnade „tagasivõtmatult ja esimesel nõudmisel“ kasutamine ei muuda tagatislepingut automaatselt

§ 155kohaseks põhikohustusest sõltumatuks garantiiks.

Ei ole sätestatud konkreetset garantiisummat. Räägitakse maksimumsummast, seega ei ole ainuüksi tagatislepingu enda alusel võimalik määratleda, milline garantiisumma olla saab. Samuti on tagatiskokkuleppes sätestatud, et kokkulepe: “kehtib kuni kohustatul Ühisliisingu ees lepingust tekkivate kohustuste täitmiseni“.

§ 155

lg-s 4 sätestatud garantii puhul taolist garantii lõppemise alust ette nähtud ei ole. Seega nähtub ka sellest lepingupunktist, et kostja poolt antud tagatis on sõltuv põhivõlgniku täitmata kohustuste olemasolust hageja ees, s.t. kui põhivõlgniku kohustused lõppevad, lõppeb ka kostja poolt antud tagatis. Antud juhul ei ole tegemist ka

§ 155

lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus tagatislepingus oleks tehtud pelgalt viide põhikohustusele. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et vaidlusaluses tagatislepingus on kokku lepitud põhikohustusest sõltuvas garantiis. Kostja ei tunnistanud hageja garantiinõude kättesaamist

1. aasta lõpus. Tagatislepingust tuleneb, et hageja poolt esitatud kirjalik nõue loetakse kostja poolt kättesaaduks, kui see on kostja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana kostja tagatiskokkuleppes nimetatud aadressil ning nõude postitamisest on möödunud 5 (viis) tööpäeva. Seega ei oma hageja poolt e-posti teel kostjale täitmisnõude pdf-koopia edastamine tähtsust ning seda ei saa lugeda hageja poolt garantiinõude esitamiseks kostja vastu. Juhul, kui hagejal peakski kostja vastu nõue olema, siis saaks sellelt nõudelt viiviseid arvestada alates hagiavalduse kostja poolt kättesaamisest 12.03.2012, mitte aga alates 01.01.
2. Kuivõrd viiviseid arvestatakse tasumata garantiisummalt, omab tähtsust summa koosseis. Viiviselt viiviseid arvestada on keelatud ning kohtuotsuse seisukoht on seega vastuolus seadusega (

§ 113lg 6).

Hageja viivisenõue kostja vastu tulnuks rahuldamata jätta. Kui garantiilepingust tulenevad nõuded muutuksid sissenõutavaks alles siis, kui garantii saaja oma nõude garandi vastu esitab, siis kehtiks garantii igavesti. Selline seisukoht ei saa ilmselgelt õige olla ning oleks otseses vastuolus TsÜS § 147 lg-s 2 sätestatuga. Kohtu alternatiivne käsitlus on otseses vastuolus eelnevalt avaldatud seisukohaga aegumise osas ning arusaamatuks jääb, kummal seisukohal kohus aegumise osas siis on. Kostja leiab, et hageja poolt kostja vastu esitatud nõude aegumist ei ole võimalik hinnata ega selleks hageja oletatavaid nõudeid põhivõlgniku vastu analüüsida ilma selleta, et oleks teada liisingulepingu ülesütlemise ja samuti sõiduki liisinguandjale tagastamise hetk. Ei ole alust oletada, et hageja nõue põhivõlgniku vastu oli just liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue. 3 Tsiviilasi nr 2-11-46315 Mõistliku aja hulka liisinguandja poolt kulutuste hüvitise nõude esitamiseks liisinguvõtja vastu ei saa alati lugeda liisingueseme müüki, ükskõik kui kaua taoline müük aega võtab. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega lepingu sisu ja aegumise osas, järgib neid ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja heidab ette maakohtule, et kohus on jätnud analüüsimata tagatislepingu selle punkti, mis sätestab kostja kohustuste sisu. Õige on kostja seisukoht, et kohustatuna on tagatislepingus defineeritud OÜ Müller Lahendused ja leping on defineeritud kui hageja ja OÜ Müller Lahendused vahel sõlmitud kasutusrendileping nr L07107140. Nimetatud punktid lepingus ei käsitle aga garandi kohustusi, vaid viitavad garantiilepingus sätestatud kolmnurksuhte – garant, võlausaldaja ja võlgnik – pooltele. Kohustatu on antud juhul võlgnik. Garandi kohustused on sätestatud lepingu eelviimases lahtris ja nende hulgas sisaldub ka tagasivõtmatu kohustus tasuda hageja esimesel nõudmisel võlgniku lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks garantii maksimumsumma piires hageja poolt nõutav rahasumma. Asjaolu, et garantiis viidatakse võlgniku liisinglepingust tulenevatele kohustuste täitmisele, ei anna alust tõlgendada vaidlusalust lepingut käenduslepinguna.

§ 155

lg-s 2 sätestatu kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Viide võlgniku kohustustele garantiis ei tähenda seega, et garandi antud tagatis on sõltuv võlgniku täitmata kohustuste olemasolust hageja ees. Garantii sisuks on garandi lubadus teha garantiis sätestatud eelduste täitmise korral võlausaldaja kasuks garantiis nimetatud toiming. Liisinglepingust tulenevate nõuete mittetäitmine võlgniku poolt on antud juhul garantii täitmise eelduseks. Viide garantii kehtivusele kuni võlgnikul hageja ees lepingust tekkivate kohustuste täitmiseni tähendab sisuliselt kokkulepet garantii lõppemise tingimuste osas. Kui põhivõlgnik täidab oma kohustused, lõpeb vaidlusaluse lepingu kohaselt garantii.

§ 155

lg-s 4 toodu on üksnes näitlikul loetelu garantii lõppemise alustest ja pooled võivad garantii lõppemise aluste osas sõlmida erinevaid kokkuleppeid. Kuigi lepingus kasutatakse sõna „garantiisumma“ asemel „maksimumsumma“, on garantii kui terviku tõlgendamisel arusaadav, et silmas peetakse garantiisummat. Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu (

§ 29lg 2).

Tulenevalt asjaolust, et tegemist on põhikohustusest sõltumata garantiiga, ei pidanud hageja tõendama põhikohustuse koosseisu ja suurust, põhilepingu ülesütlemise ja sõiduki tagastamise asjaolusid. Sellist kohustust hagejale ei tulene ka garantiist. Garantiilepingu eesmärk on võlausaldaja vabastamine tõendamiskoormusest oma tagatud lepingust tulenevate nõuete maksmapanemisel. Eeltoodu tõttu rahuldas maakohus põhjendatult hageja viivisenõude kostja vastu. 4 Tsiviilasi nr 2-11-46315 Vaidlusaluses garantiikirjas ei sisaldu kokkulepet garantii tähtaja kohta. Kostja ei ole väitnud, et garantii oleks lõppenud muul alusel. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et garantii kehtis. Maakohtu järeldus, et garantii muutub sissenõutavaks vastava nõude esitamisega võlausaldaja poolt garandile, on õige. Sellest ei saa teha järeldust, et garantii kehtib igavesti. Nimetatud osas näeb seadus ette võimaluse tugineda nt hea usu põhimõttele (

§ 6lg 2).

Selliseid asjaolusid käesolevas vaidluses ei esine. Asjaolu, et maakohus käsitles ka teist võimalikku lahendust aegumise osas, ei muuda otsust vastuoluliseks. Otsuse sõnastusest tuleneb üheselt, et tegemist on alternatiivse käsitlusega. Kuna tegemist on alternatiivse käsitlusega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut sellega seonduvale kohtu järeldusele „mõistlikust ajast“ seonduvalt liisingueseme müügiga. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et hageja garantiist tulenevat kirjalikku nõuet ei saa lugeda kostjale kätteantuks. Ringkonnakohtu hinnangul eksis maakohus nõude kättetoimetatuks lugemise aja osas ja maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta. Vastavalt pooltevahelisele lepingule loetakse kirjalik nõue garantii andja poolt kättesaaduks, kui see on garantii andja esindajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana garantii andja käesolevas garantiis nimetatud aadressil ning nõude postitamises on möödunud viis tööpäeva. Kostja on garantiis näidanud oma aadressina Narva mnt 13, Tallinnas ja tähitud kirja ümbrikult nähtub, et sellele aadressile on kiri kostjale 13.09.2011 saadetud. Kiri tuleb lugeda kättesaaduks lepingu kohaselt 18.09.2011. Ringkonnakohus on seisukohal, et pooled võisid selliselt leppida kokku teadete esitamise korras ja nõudeavaldus tuleb lugeda tähtkirja saatmisega kostja poolt kättesaaduks ka juhul, kui see hoiutähtaja möödumisel tagastati (tl 62-63). Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega (

§ 42lg 1).

Tegemist ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, kui kostja mõistliku tsiviilkäibes osalejana oma korrespondentsi kättesaamise korraldab. Lepingu tingimus, mille kohaselt eeldatakse tähtkirja kättesaamist viie päeva jooksul, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastuolus ka heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1). Kostja ei ole selgitanud, mis võisid olla põhjused, miks ta tähitud kirjale järgi ei läinud. Seega on loogiline eeldada, et kostja ei viibinud garantiis deklareeritud aadressil ega saanud kirja saatmisest teadlikuks. Kutse- ja majandustegevuses tegutsev isik peab tagama vastavate kohustuste võtmisel ka korrespondentsi kättesaamise. Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et kostja poolt tuleb hageja tahteavaldus lugeda kättesaaduks 17.09.2011, ei muuda ringkonnakohus sellega seoses kostjalt väljamõistetud viivise summat. Nimetatud osas ei ole hageja apellatsioonkaebust esitanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 5