KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-80 Haldusasi A.P.’i kaebus Pärnu arestimaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult. 2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebuse esitajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD: 1. Tallinna Halduskohtule saabus 14.01.2013 A.P.i kaebus Pärnu arestimaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses sellega, et kaebajale ei antud arestimajas üle temale saadetud maksikirju. Kaebuse kohaselt on kaebajal üldpreventiivne huvi, et arestimaja ei saaks tulevikus tegutseda õigusvastaselt, s.t. ei saadaks makskirju tagasi, vaid annaks need kaebajale. Kaebaja märgib, et tal on huvi esitada seejärel varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. KOHTU PÕHJENDUSED: 2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 3. Kaebaja palub kaebuses tuvastada Pärnu arestimaja tegevuse, s.o. kaebajale saadetud maksikirja(
- de)üleandmata jätmise, õigusvastasus. Kaebaja toob põhjendatud huvina välja preventiivse huvi ja tuvastamise vajadusena selle, et arestimaja ei saaks tulevikus tegutseda õigusvastaselt. Samuti märgib kaebaja, et esineb ka huvi esitada varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. 1 Kaebaja ei väida, et midagi oleks kirjade edastamata jätmise tõttu läinud kaduma või millise mittemateriaalse kahju oleks vangla tegevus põhjustanud. 4. HKMS § 45 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. 4.1 Kohus märgib esmalt, et kehtiv HKMS on oluliselt kitsendanud tuvastamiskaebuse esitamise võimalust võrreldes varasema halduskohtumenetluse seadustikuga, mis kehtis kuni 31.12.2011. HKMS eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Tuvastamiskaebuse esitamise võimalusi on kitsendatud, kuna tuvastamiskaebustest saadav kasu on sageli väike. Tagajärjeks on sageli uute kohtuvaidluste puhkemine haldusorgani edasiste kohustuste üle. Ehkki põhimõtteliselt jääb isikule õiguskaitsevahendi valiku vabadus, tuleks kulukat kohtumenetlust kasutada õiguste kaitsel võimalikult tulemuslikult.“ 4.2 Kohus selgitab, et juhul, kui käesolev kaebus päädiks kaebaja jaoks positiivse kohtuotsusega ning kohus tuvastaks otsuse resolutsioonis Pärnu arestimaja tegevuse õigusvastasuse, ei tuleneks nimetatud kohtuotsusest vastustajale otseselt mingisuguseid kohustusi. Seetõttu näebki seadus ette tingimuse, et tuvastamiskaebuse esitamine peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik (s.t. andma kaebajale tulevikus mingi reaalse eelise/kasu). Kaebusest tulenevalt on kaebajal preventiivne huvi, et arestimaja ei saaks tulevikus tegutseda õigusvastaselt – jätta lubatud maksikirja(
- d)üle andmata. Kohus märgib, et tuvastamiskaebuse esitamiseks piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 20). Sellise õigusliku ja faktilise olukorra muutusena on käsitletud näiteks juhtumit, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud. Käesoleval juhul nähtub kaebusest, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas ajavahemikul 07.12.2012 – 14.12.2012 ning antud hetkel viibib vahi all Tallinna Vanglas, kust ta vabaneb 01.02.2013. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kaebaja ei viibi enam Pärnu arestimajas ja vabaneb üldse vahi alt 01.02.2013, ei ole tõenäoline, et arestimaja rikuks tulevikus kaebaja õigusi seoses temale maksikirjade üleandmata jätmisega. Samuti ei nähtu kaebusest, et tegemist oleks vangla süstemaatilise ja tahtliku õiguste rikkumisega (kui eeldada kaebaja väite õigsust, et vangla on eksinud õigusnormide järgimisel). Eeltoodu alusel on kohus veendunud, et kaebuses toodud preventiivset huvi ei saa käsitleda piisava põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks. 4.3 Kaebaja on kaebuses välja toonud ka huvi esitada varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohus leiab, et ka see ei anna kaebajale õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna esitatav hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu alljärgnevatel põhjustel. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi 2 lõike 3 kohaselt lõigete 1–21 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kuna kaebajale saadetud maksikiri saadeti arestimaja poolt selle saatjale (kaebaja emale) tagasi (saadetis ei ole kaotsi läinud ega hävinud), siis ei ole arestimaja kaebajale mingil moel tekitanud varalist kahju (võlaõigusseaduse § 128 lg-te 3 ja 4 tähenduses). Seega oleks kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks ilmselgelt perspektiivitu. RvastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Hüvitamisele kuulub seega vaid selline kahju, mis on isikule kaasnenud seoses RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste süülise rikkumisega. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, millisele õiguse rikkumisele ta tugineb. Kohus ei näe, et antud olukorras oleks võidud kaebajale tekitada mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes, kuna teo tagajärg oli maksikirja (mis sisaldas raamatuid) üleandmata jätmine. Mittevaralise kahju põhjustada võinud sündmusena õiguslikus tähenduses ja kohtupraktikat arvestades ei ole käsitletav igasugune ebameeldiv kogemus. Kaebaja võis end temale raamatuid/õpikuid sisaldava maksikirja mitteüleandmisel tunda küll ebamugavalt või ebaõiglaselt kohelduna, kuid ilmselgelt ei anna see alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seega ei oleks ka kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue perspektiivikas. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja hilisem hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu ega viiks kaebajat soovitud tulemuseni, ei ole kaebajal õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse esinemisel. 5. Kuna kaebajal ei ole antud juhul õigust esitada tuvastamiskaebust preventiivsel ega hilisema hüvitamiskaebuse esitamise eesmärgil, siis tuleb kaebus HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajale tagastada. 6. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kristina Maimann Kohtunik 3