← Eesti

3-12-70/56

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 167§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2012, Tallinn Haldusa

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-12-70 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. H M töötas alates 01.07.2008 Tallinna Munitsipaalpolitsei kontrolliosakonna inspektorina. 15.11.2011 esitas S L-V kaebuse H M ebaviisaka käitumise peale 13.11.2011 väärteo asja menetlemisel. Kaebuse alusel algatati H. M suhtes distsiplinaarmenetlus ning teda karistati Tallinna Munitsipaalameti juhataja 14.12.2012 käskkirjaga nr 3-1/186 ATS § 84 p 3 ja § 85 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkorras üleviimisega 1 astme võrra madalamale palgaastmele 6 kuuks, määrates ametipalgaks 742 eurot kuus alates käskkirja allkirjastamise päevast. Vaidlustatud käskkirjas leiti, et H M on 13.11.2011 ja 21.11.2011 asetleidnud sündmuste käigus eiranud ametnikuna väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi asjatundmatult ja ebaõiglaselt, on käitunud ebaausalt, valetades S. L-V ja tema kaebuses esitatud asjaolude kohta. Väärteomenetlust 13.11.2011 läbi viies läks ta konflikti menetlusaluse isikuga (S L-V), provotseerides viimast oma käitumise, väljenduse ja hääletooniga, sh altkäemaksu pakkumise väitega. S. L-V kaebuse alusel algatatud distsiplinaarjuurdluse käigus 21.11.2011 esitas H. M seletuse, milles esitas 13.11.2011 toimunud sündmuse kohta ebaõigeid andmeid. Karistuse määramisel arvestati, et H. Ml pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.
  2. H M palub halduskohtule esitatud kaebuses käskkiri tühistada ja välja mõista saamata jäänud ametipalga osa, esitades järgmise põhjenduse. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes kaebaja süütegu. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud pealiskaudselt. Varasemas kaebuste lahendamise praktikas on asutud seisukohale, et kui puuduvad tõsikindlad tõendid süüteo kohta, tõlgendatakse kahtlused ametniku kasuks. Pole selge, miks praegu praktikat muudeti. Kaebaja töökaaslased M. R ja A.-K. V rääkisid, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel esitati küsimusi ainult S. L-V käitumise kohta. Sirje L-V ei suutnud selgitada, milles seisnes kaebaja halb käitumine, ning mäletas vaid oma emotsiooni. Samas kinnitas S L-V, et väärteomenetluse läbiviimise kohta tal pretensioone ei olnud, ning sellekohaseid väiteid ei sisaldanud ka tema poolt 15.11.2011 esitatud kaebus. Seega on arusaamatu, miks süüdistatakse kaebajat ka väärteomenetluse normide rikkumises. V. Erm andis distsiplinaarjuurdluse käigus oma seletuskirjas ütlused ja kinnitas, et S. L-V käitumine oli ametnike suhtes ebaväärikas. Vaatamata sellele, et V. E ütlused langesid kokku teiste sündmuskohal viibinute (M. R ja A.-K. V) ütlustega, jättis vastustaja distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisel need ütlused tõendina arvestamata. Samas võttis distsiplinaarmenetluse läbiviija seletuse A. B, keda sellel päeval üldse tööl ei olnud. Ilmselt oli vastustaja kindel eesmärk kaebajat karistada ning seetõttu lisatigi süüdistusse alusetud süüdistused valetamises ja väärteomenetluse normide rikkumises, mida tegelikult S LV poolt esitatud kaebuses kirjas ei olnud. 2

(7)3-12-70 TDVS § 7 lõiget 1 eirates ei kogutud distsiplinaarjuurdluse käigus ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja 21.11.2011 seletuskirjas valetas. Vastustaja heidab kaebajale ette asjatundmatust, kuid on ise 29.11.2011 ja 02.12.2012 teostatud tunnistajate ülekuulamisel lähtunud TDVS § 7 lg-st 1, mille kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Lisaks sellele on ülekuulamiste protokollides esitatud küsimused osaliselt suunavad. Kui ülekuulatud ametnikud intsidendi ajal kõike ei kuulnud, ei saa sellest järeldada, et kaebaja valetas. Karistamisel pole arvesse võetud kaebaja isikut. Kaebaja on arutanud märkimisväärse arvu väärteoasju ning karistusena madalamale ametipalgale üleviimine oli liiga karm.
  1. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta.
  2. Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Vastustaja andmetel on H. M suhtes 2 aasta vältel alustatud üle 10 distsiplinaarmenetluse (ca 18), kuid teda pole varem distsiplinaarkorras karistatud. Kuigi aluseks neid distsiplinaarmenetlusi võtta ei saa, on need kaebajat iseloomustavaks materjaliks, mille põhjal võib järeldada, et H. M näol on tegemist isikuga, kes läheb küllaltki kergesti konfliktiga kaasa, võimendades seda oma kohati teravate ja solvavate väljaütlemistega. Vaieldavas käskkirjas on toodud ühe iseloomustava materjalina N. B kaebus, milles kirjeldatakse H. M ja selle isiku vahel toimunud konflikti, milleni viis piletikontrolöri ebaviisakas käitumine. N. B avaldusest nähtus, et H. M kasutas tema suhtes solvavaid väljendeid ning piletikontrolöri käitumine hirmutas teda. Käskkirjas märgitakse, et kuivõrd karistuse määramise tähtaeg selle rikkumise osas on möödunud, saab seda käsitleda üksnes H. Mt iseloomustava materjalina. Ebaviisakas käitumine S. L-V suhtes on tõendatud S. L-V distiplinaarmenetluses uuritud kaebuse ja kohtus tunnistajana antud ütluste alusel. S. L-V seletas, et kaebaja kõnepruuk oli provotseeriv ja alandav, kui tunnistaja küsis MUPO ametibussis, kuidas ta saab trahvi ära maksta, süüdistas kaebaja teda altkäemaksu pakkumises. Kaebaja eitab ebaviisakat käitumist S. L-V suhtes ning süüdistab teda provotseerivas käitumises, väites muuhulgas, et isik pakkus MUPO ametibussis raha, mida ta tõlgendas altkäemaksu andmisena. Trahvi kohapeal maksmise soovi ei saa pidada altkäemaksu pakkumiseks ning alusetu oli menetlusalust isikut seepeale ähvardada kriminaalvastutusega. Selline käitumine MUPO inspektori poolt annab pigem tunnistust ebaprofessionaalsest ja ebaeetilisest käitumisest, mis ei ole ametnikule kohane. Isegi olukorras, kus inimene käitub provotseerivalt, ei pea MUPO inspektor sellega kaasa minema, vastasel juhul on konflikti tekkimine möödapääsmatu. MUPO inspektori ülesanne oma teenistuskohustuste täitmisel on muuhulgas ära hoida ka võimalike konfliktide teket. Konfliktse situatsiooni tekkimisel peab ametiisik jälgima oma kõnepruuki ning jääma viisaka ja korrektse suhtluse tasandile, välistades ebaviisakate, teravate ja solvavate väljendite kasutamise suhtlemisel kodanikega. Tunnistajana üle kuulatud A.-K. V ja M. R (grupivanem) ütluste kohaselt tegelesid nad oma menetletavate isikutega ning ei jälginud, mis ametibussis toimub, kuulsid vaid kõrgendatud toonil rääkimist, mille kohta tegid märkuse, et see segab teiste tööd. M. R ütles, et S. L-V tahtis trahvi maksta ning talle selgitati, kuidas see käib. M. R püüdis teda maha rahustada, ta rahunes ja vabandas M. Ri ees ning läks rahulikult ära. Mingist altkäemaksust juttu ei olnud, keegi tunnistajatest seda ei maininud, sellest rääkis vaid kaebaja ise. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja on S. L-V suhtes rikkunud hea halduse reegleid. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) lisaks olevas Eetikakoodeksis öeldakse, et ametnik on 3
(7)3-12-70 inimestega suheldes viisakas ja abivalmis (p.17), väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik (p. 18) ning kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses (p. 19). Ametnike puhul kehtivad kõrgendatud käitumisnormid ja -reeglid, mida tuleb avalikus teenistuses olles järgida. MUPO paneb H. Mle süüks vääritu teo toimepanemise, mis diskrediteerib nii ametiasutust kui ka teda ennast ametnikuna, seega süülise teo, mis seisneb ametnikule esitatavate õigus- ja kõlblusnormide rikkumises. H. Mle määrati distsiplinaarkaristus ATS § 84 p 3 ja § 85 lg 1 p 4 alusel. ATS § 84 p 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on muuhulgas vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. ATS §-s 85 on sätestatud distsiplinaarkaristuste loetelu, mille lg 1 p 4 näeb ette karistusena üleviimise madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks. Distsiplinaarmenetlus on kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal läbi viidud piisava põhjalikkusega, sh kaebajale oli tagatud ärakuulamisõiguse teostamine. Olulist menetlusnormide rikkumist, mis oleks võinud viia ebaõige otsustuse tegemiseni, kohus menetletavas asjas ei tuvastanud. Vastustaja valis diskretsiooniõigust teostades karistuseks mitte raskeima distsiplinaarkaristuse, vaatamata sellele, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes selline ettepanek tehti, vaid valis kergema karistuse, sh arvestades ka H. Ml kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist. Karistuse valikut on MUPO selgitanud oma käskkirjas. Distsiplinaarkaristuse valik on ametiasutuse juhi diskretsioon, millesse kohus sekkuda ega seda piirata ei saa, selleks puudub seadusest tulenev pädevus. Kohus, kontrollides teostatud kaalutlusõiguse piire, leiab, et vastustaja ei ole isiku karistamise otsustamisel väljunud diskretsiooni piiridest. Vaidlustatav käskkiri on piisavalt põhjendatud, sisult arusaadav, kontrollitav ja kaalutlusvigadeta. Puudub alus käskkirja tühistamiseks ja sellest tulenevate kaebaja nõuete rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. H M palub esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning kaebuse rahuldada. Kohtuotsus ei tugine tõenditele. Kohtu viide varasematele distsiplinaarmenetlustele on alusetu, kuna kaebajat pole kordagi karistatud. Arvukad kaebused tulenevad sellest, et piletita sõidult tabatud isikud püüavad kaebustega saavutada seda, et neid ei karistataks. Teiseks põhjuseks kaebustele võib olla kättemaks, kuna isik on häiritud, et talle määrati trahv. Kohus oleks kaebuste arvust järelduste tegemiseks pidanud analüüsima, palju viis kaebaja läbi väärteomenetlusi ning kas suurem kaebuste arv pole mitte tingitud suuremast väärteomenetluste arvust võrreldes teiste inspektoritega. Tunnistajad M. R ja A.-K. V kinnitasid, et kaebajal on väga head töötulemused ning ta teeb alati tööd korrektselt. Sama kinnitas ka vastustaja. Käskkirjas kaebajat iseloomustava materjalina käsitletud N. B kaebus ei saa kuidagi kaebajat iseloomustada, sest ka selle juhtumis pole kaebaja süü tuvastatud. 4
(7)3-12-70 Tunnistaja S. L-V väitis, et teda viis endast välja kaebaja süüdistus, et ta komposteeris pileti siis, kui MUPO kontrolörid sisenesid bussi. Tunnistaja väitel oli selline ebaõiglane väide tema psühholoogiline survestamine. Tegelikult kinnitasid tunnistajad M. R ja A.-K. V, et S. L-Vl ei olnud esitada ühtegi komposteerimata piletit, seega poleks ta saanudki välistada piletita sõitmist, mis seab kahtluse alla tema kaebuse tõsiseltvõetavuse. S. L-V ütles, et kaebaja käitumine ja kõnepruuk oli robustne ning labane, jättes kirjeldamata, milles see seisnes. Menetluse käigus ei kontrollitud, kas S. L-V siiski ei komposteerinud piletit siis, kui MUPO sisenes, see seletaks tema ärritumise teolt tabamise tõttu. Kuna S. L-V esitas kontrolöridele varem märgistatud talongi, võis ta kiirustades ja mitte kasutades prille märgistada juba kasutatud pileti. Samas polnudki tal taskus märgistamata pileteid. Kohtu hinnangul käsitles kaebaja raha pakkumist trahvi tasumiseks alusetult altkäemaksu pakkumisena. Tegelikult ulatas S. L-V ebaviisaka väljendi saatel lihtsalt raha. Sellisele käitumisele pidigi kaebaja reageerima selgitusega, et altkäemaksu pakkumine on kriminaalkorras karistatav. Kohus leidis, et on ebausutav, et S. L-V läks endast välja just kaebaja käitumise peale ega esitanud pretensioone teiste ametnike käitumise suhtes. Seega leidis kohus, et S. L-V seletus on usutav. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole pööratud tähelepanu kaebuste esitamise põhjuste peale, kaebust ennast on käsitletud faktina. Tegelikult peaks ka kaebuse asjaolusid kontrollima ning kahtlusi peaks tõlgendama kaebaja kasuks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ebakorrektse käitumise kohta pole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud ühtegi tõendit. Ükski tunnistaja, kaasa arvatud S. L-V ei ole esile toonud midagi sellist, mida võiks pidada ebaväärikaks käitumiseks. S. L-V on öelnud, et teda häiris kaebaja käitumine, kuid pole esile toonud mitte ühtegi väljendit või sõna, mis oleks olnud labane või robustne. Lisaks pole arvestatud tunnistajate A.-K. Vi ja M. R ütlusi, kes kinnitasid, et kaebaja käitus professionaalselt ja korrektselt. Samuti ei selgu käskkirjast ega kohtuotsusest, miks määratud karistust peeti proportsionaalseks. 6. MUPO leiab esitatud vastuses, et apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse, sest kaebaja esindajad võisid vastavalt volikirjale esindada kaebajat koos, apellatsioonkaebuse on aga allkirjastanud Tiina Raja üksi. Kui kohus selle seisukohaga ei nõustu, palub vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ning nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja vastuväide apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele ei ole põhjendatud. H M volikirjast T R ja M T ei nähtu, et nad võiksid kaebajat üksnes koos esindada. Seega võis T R kaebaja lepingulise esindajana esitada apellatsioonkaebuse. 8. Kaebajat on karistatud ATS § 83 p 3 ettenähtud süüteo eest. Käskkirjas on kaebajale süüks pandud kahte tegu: 1) kõigepealt väärteomenetluse läbiviimise korra rikkumist ja menetluse asjatundmatut ning 2) ebaõiglast läbiviimist 13. novembril 2011 ning 21. novembril 2011 esitatud seletuskirjas S. L-V ja tema kaebuse kohta valetamist. Halduskohtu otsuses on distsiplinaarsüüteona käsitletud üksnes kaebaja ebaviisakat käitumist väärteomenetluse läbiviimisel. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses on kaebaja leidnud, et käskkirjast ei selgu tegu, mille eest teda karistati. 5
(7)3-12-70
  1. Arvestades seda, et halduskohus pole käskkirja peaaegu viieleheküljelisest tekstist tuvastanud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsiooni, võib kaebaja väidet käskkirja ebaselguse osas õigeks pidada. Vastustaja võinuks käskkirja koostamisel aluseks võtta karistuse määramise ajal kehtinud ATS § 87 alusel kohaldamisele kuuluva TDVS §
  2. Viidatud sätte kohaselt peab karistust määrav isik koostama dokumendi, milles märgitakse karistatava töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus ning määratud karistus. Süüteo õiguslik kvalifikatsioon ja faktiline kirjeldus peavad olema selged ja arusaadavad eelkõige karistatavale isikule. Käesoleval juhul võiks väärteomenetluse käigus ametnikule sobimatut ebaviisakat ja provotseerivat käitumist nimetadagi keerutamata selliselt, mitte kasutades tegelikult süüks pandava teo varjamiseks sõnu, et „ametnikuna on ta eiranud väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi asjatundmatult ja ebaõiglaselt…“. Lühidalt ja konkreetselt peaks lahti kirjutama, milles ebaviisakas ja provotseeriv käitumine väljendus – antud juhul näiteks selles, et ametnik kasutas suhtlemisel ülbet tooni ning provotseeris menetlusalust sellega, et asus täiesti asjasse puutumatult vaidlema küsimuse üle, kas menetlusalune isik komposteeris korduvalt kasutatud sõidutalongi vahetult enne kontrollide sisenemist või varem, ja pidas rahatrahvi maksmise soovi altkäemaksu pakkumiseks. Seejärel peaks näitama ära tõendid, millega süüteo faktiline koosseis tõendatud on, ning põhjendama lühidalt valitud karistust. Kuigi võib tunduda, et pikema teksti puhul on käskkiri paremini põhjendatud, ei ole see alati nii ning pigem võib käskkiri muutuda arusaamatuks.
  3. Siiski ei käsitle ringkonnakohus eelnimetatud puudusi käskkirja tühistamise alusena, sest tegelikult tingib käskkirja tühistamise asjaolu, et vastustaja on määranud kaebajale karistuse süüteo eest, mida seadus keelab süüteona arvestada. Käskkirjaga on kaebajat karistatud süütegude kogumi eest, millest ühe osa moodustab distsiplinaarmenetluses 13.11.2011 süüteo kohta antud seletuskirjas valeandmete esitamine. TDVS § 7 lg 1 teine lause näeb ette, et seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Seega on kaebajat seletuskirjas valeandmete esitamise eest karistatud alusetult, sõltumata sellest, kas valeandmete esitamine on tõendatud või mitte.
  4. Riigikohtu halduskolleegium asus 30.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9) seisukohale, et kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude süütegude tõendatusest, on kaalutlusotsus õigusvastane ja tuleb tühistada.
  5. Kuna eelnevast tuleneb, et sõltumata kaebaja poolt väärteomenetluse läbiviimisel väidetavalt toime pandud vääritule teole antavast hinnangust tuleb käskkiri tühistada, ei peatu ringkonnakohus enam pikemalt väidetel selle süüteo tõendatuse kohta. Halduskohtu otsus tuleb tühistada ning kaebus uue otsusega rahuldada. Ringkonnakohus tühistab vaidlusaluse käskkirja ja kohustab vastustajat

§ 167

lg 1 alusel välja arvutama ning kaebajale välja maksma õigusvastase käskkirja tõttu saamata jäänud ametipalga osa. 13.

§ 109

lg 4 näeb ette, et kui kõrgem kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on taotlenud halduskohtus kantud kuludena 15,97 euro riigilõivu ja 1110 euro õigusabi kulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses on palutud 15 euro riigilõivu ja 200 euro õigusabi kulude hüvitamist. Õigusabi on osutanud kaebajale Õiguskoda OÜ juristid Tiina Raja ja Margit Teino. Kaebaja on õigusabi eest tasunud OÜ-le Õiguskoda 08.01.2012 maksekorralduse nr 000001 alusel 200 eurot (tl 31) ja 03.06.2012 kassa sissetuleku orderi nr 1150 alusel 60 eurot. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabi 6

(7)3-12-70 kulude kohta on kaebaja esitanud Õiguskoda OÜ arve 200 euro suuruses summas, millel on märge, et tasutud sularahas. 14.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse samad dokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Eelnimetatud dokumentide esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Kulude kantuse põhimõtet ning seda tõendavaid dokumente on Riigikohus pikemalt käsitlenud haldusasjas nr 3-3-1-12-12 04.06.2012 tehtud täiendavas otsuses. Kuludokumendiks ei ole arve, millele on kantud märge sularahas tasumise kohta. Sularahas tasumist saab tõendada kassa sissetuleku orderiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Seega on kaebaja poolt tõendatud õigusabikulude kandmine kokku 260 euro suuruses summas ning see summa tuleb vastustajalt välja mõista. Samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista tasutud riigilõivu katteks kokku 30,97 eurot. Lauri Madise Lilianne Aasma Viive Ligi RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-83-12 Otsuse kuupäev

  1. veebruar 2013 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann Kohtuasi Haldor Möldri kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhataja
  2. detsembri
  3. a käskkirja nr 3-1/186 tühistamiseks ja saamata jäänud palga väljamaksmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsus haldusasjas nr 3-12-70 Menetluse alus Riigikohtus Haldor Möldri kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada Haldor Möldri kassatsioonkaebus.
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a otsuse resolutsiooni punkt 4 haldusasjas nr 3-12-
  10. Teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata.
  11. Mõista Tallinna linnalt välja Haldor Möldri poolt halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 1140 eurot ja 97 senti.
  12. Tagastada kautsjon ja kassatsioonkaebuse lisad 1 kuni
  13. 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.