Obsah (8)

§ 108§ 88§ 15§ 86§ 107§ 109§ 104§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 104 lg-st 1 tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lugeda, et tööleping ei ole lõppenud ja töösuhe jätkub ning mõista kostjalt hageja kasuks

§ 108

alusel välja töölt puudutud aja eest alates haiguslehe lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 16.04.2011 kuni otsuse jõustumiseni asjas saamata jäänud töötasu arvestusega 1849,55 krooni (neto) kalendritööpäeva eest, arvestades töötasu hulka ka päevarahad 9000 krooni. 21.05.2012 kohtuistungil märkis hageja, et on alates 17.09.2011 töötanud teise tööandja juures, mida kohus võib hüvitise väljamõistmisel arvestada. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 04.-21.12.2010 puusepa ametikohal palgaga 6 eurot tunnis. 22.12.2010 hageja haigestus. Haigusleht väljastati 13.01.2011, kuna kostja oli jätnud täitmata kohustuse hageja haigekassas arvele võtta. Poolte vahel toimus jaanuaris ja veebruaris 2011 e-kirjavahetus, kuna hageja soovis kostjalt korrektset palgateatist. Kostja ei soovinud sellist palgateatist väljastada ning teatas 31.01.2011, et tööleping on lõpetatud

§ 88

lg 1 p 3 alusel alates 15.02.2011, kuna hageja ei ole pärast töölähetuselt saabumist, s.o alates 22.12.2010, tööle ilmunud, kuigi tööandja on hagejat mitmeid kordi tööle kutsunud nii telefoni kui ka e-maili teel, ning hageja on hoiatustest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi ja rikkunud töökohustusi. 01.03.2011 teatas kostja hagejale, et tööleping lõpeb haiguslehe lõppemisele järgneval päeval. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna kostja ei ole hagejat kordagi tööle kutsunud, hageja ei ole eiranud ühtegi tööandja korraldust ega rikkunud töökohustusi ning tööandja ei ole hagejat hoiatanud ühegi korralduse rikkumise eest. Hagejat ei olnud teavitatud 10.01.2011 töölähetusse sõitmise ajast. 10.05.2011 esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 09.08.2011 otsusega hageja avalduse rahuldamata. 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja rikkus oma töökohustusi, sest hageja oli teadlik tööle ilmumise kohustusest väljasõiduga Tallinnast Soome 10.01.2011, kuid tööle ei ilmunud ega teatanud tööandjale oma haigestumisest. Hageja rikkus

§ 15

lg 2 p-s 10 märgitud kohustust, kuna teavitas kostjat oma ajutisest töövõimetusest, mis algas 22.12.2010, alles 31.01.2011 ülesütlemisavalduse saamisel, mis on ilmselgelt ebamõistlikult hilja. 2 Kostja oli nõus lepingu üles ütlema

§ 86

lg 1 alusel ning põhjendas seoses sellega hageja katseaja ebarahuldavaid tulemusi ja mittesobivust ametikohale tulenevalt hageja tervislikust seisundist (XXX) ning isikuomadustest (kohusetundlikkuse puudumine tööle mitteilmumisest teatamata jätmisel, pahatahtlikkus terviseprobleemidest ja haigestumisest teatamata jätmisel). Töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud ja eelnevat hoiatamist ei olnud vaja, kuna hageja oli ilmselgelt sobimatu töötaja antud ametikohale. Juhul, kui kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, taotles kostja

§ 107

lg 2 alusel kohtu poolt töölepingu lõpetamist alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral ning hüvitisesumma vähendamist nullini, arvestades ülaltoodud põhjendusi ja asjaolu, et hagejal oli katseaeg ning reaalset tööaega kostja juures kolm nädalat. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. juuli 2012 otsusega hagi osaliselt ning tuvastas Seve Ehituse AS poolt U. Liivaga sõlmitud töölepingu
3. jaanuari 2011 ülesütlemisavalduses märgitud asjaoludel ja

§ 88lg 1 p 3 alusel ülesütlemise tühisuse.

Hageja nõude töösuhte jätkunuks lugemiseks ning

§ 108alusel alates 16.

aprillist 2010 saamata jäänud töötasuga seoses kahju väljamõistmiseks jättis kohus rahuldamata. Kohus lõpetas U. Liivaga sõlmitud töölepingu

§ 107lg-st 2 tulenevalt kohtuotsuse alusel alates 16.

aprillist 2011 ja mõistis välja Seve Ehituse AS-lt U. Liiva kasuks

§ 109alusel hüvitise ühe keskmise kuupalga ulatuses summas 1203,05 (bruto).

Asjas kantud menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja väited tööandja poolt 31.01.2011 töölepingu ülesütlemise avalduses märgitud aluste puudumisest põhjendatud. Konkreetseks töökohustuste rikkumiseks on ülesütlemisavalduses märgitud hageja poolt pärast 22.12.2010 tööle mitteilmumine. Tööle mitteilmumise põhjuseks oli hageja haigestumine. Perearst Irina Kallaste poolt raviloost esitatud väljavõtte kohaselt on hagejal diagnoositud XXX, 27.12.2011 jäi hageja koju ja vajas tõendit tööle esitamiseks. 28.12.2010 suunati hageja kirurgi vastuvõtule ning järgnes ravi määramine. Hageja haigestumist kinnitab ka talle töövõimetuslehe väljastamine. Kostja väited hageja mitmel korral tööle kutsumisest ei leidnud kohtus tõendamist. Samuti ei leidnud tõendamist hageja pahatahtlikkus 10.01.2011 tööle mitteilmumise põhjustest teatamata jätmisel. Hageja kinnitas, et ta ei teadnud uuest lähetuse ajast ja tema mitteteadmine võib olla seletatav teatamise osas ilmnenud asjaoludega. Tunnistaja R.A. ütluste kohaselt rääkis ta uuest töölähetuse ajast ja kogunemise kohast, olles laeval ühise laua taga. Hageja küsimusele seal alkoholi tarvitamise kohta vastas tunnistaja järgmist: „Üks noor poiss, kes oli Urmas Liivaga Umppilas ühel objektil, tarvitas alkoholi ja Urmas Liiva võttis ise purgi või kaks õlut.“ Kostja poolt hagejale pileti broneerimine ei tõenda iseenesest hagejat teavitamist nimetatud asjaolust, vaid tööandja tegevust uue lähetusega seoses. Seda, et kostja oleks hagejaga suhelnud uue lähetuse aja suhtes ka pärast 22.12.2010 Soomest Eestisse naasmist, ei ole kostja tõendanud. Kostja väited hageja poolt töötaja kohustuste rikkumisest seoses tööandjale haigestumisest teatamata jätmisega, samuti tema pahatahtlikkusest seoses tervisliku seisundi varjamisega ei ole töölepingu ülesütlemise põhjendamisel arvestatavad, sest nimetatud asjaoludele ei ole kostja 31.01.2011 ülesütlemisavalduses ega ka töölepingu lõpetamisest teatamisel 18.04.2011 tuginenud. Kostja ei ole tõendanud ka hageja hoiatamist ega kostja antud korralduste eiramist. Hageja töö suhtes ei ole kostja pretensioone esitanud ja nimetatud pretensioonide puudumist kinnitas ka tunnistaja R. A. oma ütlustes „Hageja tööga jäin rahule.“ 3 Kuna kostja ei ole tõendanud ülesütlemisavalduses töölepingu lõpetamisel

§ 88

lg 1 p 3 alusel märgitud asjaolude esinemist, on

§ 104

lg-st 1 tulenevalt hagejaga sõlmitud töölepingu ülesütlemine tühine seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu. Kehtiv töölepingu seadus ei sätesta sellist õiguskaitsevahendit nagu tööle ennistamine. Tulenevalt kostja taotlusest ja

§ 107

lg-st 2 lõpetas kohus töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, s.o vastavalt 01.03.2011 hagejale edastatud teatisele töövõimetuslehe lõppemisele 15.04.2011 järgnevast päevast, alates 16.04.2011. Kohus vähendas töövaidluse asjaolusid arvesse võttes

§ 109

lg-s 1 märgitud hüvitise suurust ja mõistis kostjalt välja hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võttis arvesse hageja käitumist töösuhtes, s.o haigestumisest teatamist alles töölepingu ülesütlemise avalduse saamisel 31.01.2011, lühiajalist töötamist kostja juures (tööülesannete täitmist vaid perioodil 04.-21.12.2010) ning huvi puudumist töösuhte jätkamise vastu: vaatamata kostja e-kirja teel saadetud kutsetele (09.,

1. ja 22.02.2011) ei läinud hageja kostja kontorisse palga arvestuse osas selgitusi saama ega ilmunud ka tööle töövõimetuslehe lõppemisele järgneval tööpäeval 18.04.2011, teatades haiguslehe lõppemisest 15.04.2011 e-kirja teel 18.04.
2. Hageja väide lähetusraha 9000 krooni arvamisest töötasu hulka tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-86-10 ei ole põhjendatud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 märkinud, et „Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-11, p 15). Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tuvastatud (vt Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-10, p 18). Ka
7. juulist 2009 kehtiva

§ 5

lg 1 p-st 5 ja §-st 40 ning korrast järeldub, et töötasu ja päevaraha ei ole samastatavad. Töötasu makstakse töö eest, päevaraha aga teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest.“ Vastavalt töölepingu nr 295 p-le 4.1 oli hageja põhipalk 10 000 krooni kalendrikuus ja sõltuvalt töötaja töötulemustest võis tööandja maksta lisatasu (p 4.2). Tööülesannete täitmise kohaks oli töölepingu järgi Eesti Vabariik. Lepingu p 5.2 kohaselt oli tööandjal vajadusel õigus saata töötaja lähetusse, tasudes selle eest Eesti Vabariigis kehtiva töölähetuse korra ja määrade ulatuses. Lisaks olid pooled töölepingus kokku leppinud, et töötasu suuruseks on 6 eurot tunnis ning sellele lisaks maksab tööandja lähetusraha 500 krooni päevas ja toiduraha 10 eurot päevas. Seega vastavalt töölepingule olid pooled leppinud kokku töölähetuses oldud aja eest lähetusraha maksmises, mistõttu lähetusrahana makstud summade arvamiseks töö eest makstava tasu hulka puudub alus. Hageja kinnitas kohtus, et ei vaidlusta tööandja poolt töötatud aja eest välja makstud tasu suurust. Vastavalt kostja väljastatud palgateatisele (lk 141) on arvestatud hagejale kuupalka 8588 krooni ja lisatasu 8774 krooni, kokku 17 362 krooni (1109,63 eurot). Hageja arveldusarvele on maksude mahaarvamise järel 10.01.2011 üle kantud 843,29 eurot (13 194,62 krooni). Vastavalt kostja arvestusele (lk 110-111) ja kohtus antud selgitusele sisaldas hagejale arvestatud tasu ka toiduraha 180 eurot, mis töötasuna arvesse võtmisele ei kuulu. Seega moodustab hagejale töötatud aja (155 tundi) eest arvestatud töötasu (1109,63 – 180) 929,63 eurot. Kostja esitatud tööaja tabeli järgi (lk 112) täitis hageja tööülesandeid 04.-20.12.2010. a 17 päeva jooksul. Seega moodustab keskmine päevatasu (929,63 : 17) 54,68 eurot ja keskmine töötasu (arvestusega 22 tööpäeva kuus) 1203,05 eurot kuus (bruto), milline summa tuleb

§ 109alusel kostjalt hüvitisena välja mõista.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. U. Liiva esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. juuli 2012 otsuse tühistamist osaliselt, hüvitise vähendamise ja keskmise palga arvutamise osas, ning uue otsusega kostjalt hageja kasuks

§ 109alusel maksimaalse hüvitise 16.

aprillist 2011 kuni

1. septembrini 2011 (108 tööpäeva) eest väljamõistmist, s.o 199 751,40 krooni (neto). 4 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas kohus ekslikult, et hageja põhipalk oli 10 000 krooni kuus. Hageja ei allkirjastanud töölepingut enne, kui V.E. kirjutas pliiatsiga töölepingu lõppu tegelikud palgatingimused. Juhul kui töölepingus esineb vasturääkivusi palgatingimuste osas, siis vastavalt seadusele tuleb kohaldada töötajale soodsamat sätet; 2) vähendas kohus ebaõigesti hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust. Kohus jättis tähelepanuta, et enne ülesütlemisavalduse saamist käis poolte vahel intensiivne kirjavahetus ja kuna kostja ei soovinud esitada korrektset palgateatist, siis otsustas kostja valelike ettekäänetega töölepingu üles öelda. Samuti polnud kostja täitnud oma seadusest tulenevat kohustust hageja kahe nädala möödumisel tööleasumisest haigekassas arvele võtta. Vähendades hüvitist põhjendusel, et hageja teatas haigestumisest alles ülesütlemisavalduse saamisel, käitus kohus hageja suhtes pahatahtlikult, kuna jättis tähelepanuta kostja rikkumised, kuid hagejale pole vaatamata sellele, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool, hinnaalandust tehtud. Kohus kohaldas hageja kahjuks asjaolu, et töösuhe kestis hagejast mitteoleneval põhjusel (hageja vallandati ebaseaduslikult) lühiajaliselt. Hageja soovis ka hagis töösuhte jätkumist, kuid kostja keeldus sellest. Kohtu põhjendus, et hageja ei läinud kostja kontorisse palga arvestuse osas selgitusi saama, solvab hageja inimväärikust. 31.01.2012 sai hageja kätte ülesütlemisavalduse, kus kostja oli töölepingu lõpetanud valelike ettekäänetega. Seega oli hagejal 09.,
2. ja 22.02.2011 teada, et kostja näol on tegemist petiste kambaga, kes ei vali oma eesmärkide saavutamiseks vahendeid. Hageja selgitas kohtule, et pärast 31.01.2011 soovis ta kostjaga suhelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja teadis kostja 01.03.2011 kirjast, et töölepingu ülesütlemine hakkab kehtima kohe pärast haiguslehe lõppemist. Inimesel ei ole võimalik tavamõistuse piires eeldada, et olles saanud ülesütlemisavalduse, peaks ta veel selle tööandja juurde tööle minema. Hageja toimis vastavalt seadusele ja vaidlustas ülesütlemisavalduse töövaidluskomisjonis; 3) on Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-10 asjakohane, kuna menetluse käigus on nii hageja, tunnistaja kui ka kostja kinnitanud, et töö tegemise kohaks oli Soome. Seega lähetusraha 9000 krooni tuleb vaadelda palga osana, millelt tööandja on jätnud tasumata maksud. Kohus võttis ekslikult keskmise palga arvutamisel aluseks hageja poolt tagantjärgi oma väidete kinnituseks esitatud palgateatise, kus hageja töötundideks on märgitud 155 tundi. Toimiku materjalides on ka kostja esitatud palgateatis, kus kostja on hagejale märkinud 146 töötundi. Kuna kostja on ise põhjustanud segaduse palgateatistega, esitades erinevatel aegadel erinevate töötundide arvu ja toiduraha arvestusega palgateatisi, siis tuleb vastavalt seadusele kohaldada töötajale soodsamat keskmise palga arvestust nagu seda on teinud hageja 09.02.2012 täpsustatud hagiavalduses. Tööpäeva netotasu on seega 1849,55 krooni.
3. Seve Ehituse AS esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
4. juuli 2012 otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt ning tuvastas Seve Ehituse AS ja U. Liiva vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas U. Liivaga sõlmitud töölepingu alates
5. aprillist 2011, mõistis Seve Ehituse AS-lt U. Liiva kasuks välja hüvitise töötaja ühe kuu keskmise kuupalga ulatuses ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega jätta U. Liiva hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. U. Liiva apellatsioonkaebuse palub Seve Ehituse AS jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus TsMS § 436 lg-t 1; § 438 lg-t 1 ja § 232 lg-t 1, kuna kohus ei ole kõiki asjaolusid usaldusväärselt ja piisava selgusega tuvastanud. Kohtu seisukohad on vaidlustatud osas ebaõiged ega tulene tõenditest ja tuvastatud asjaoludest; 5 2) asus kohus ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks hageja olnud teadlik sellest, et ta pidi 10.01.2011 tööle minema. Kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et hageja oleks pidanud uuest lähetuse ajast teadlik olema ja oleks seetõttu pidanud kas 10.01.2012 tööle ilmuma või tööandjat hiljemalt selleks kuupäevaks oma haigestumisest teavitama. Tunnistaja R. A. ütluste kohaselt teavitas tunnistaja kõiki mehi uue lähetuse algusest ning teavituse eesmärgiks oli see, et tööandja ei peaks kõiki töötajaid ükshaaval läbi helistama ja neile lähetuse kuupäeva teatama. Absurdne ja ennastõigustav on hageja väide, et ta ei mäleta, kas teda teavitati tööle minemisest, kuna ta oli purjus?! See on töötaja risk, kas ta hiljem mäletab, et teda on järgmisest tööpäevast teavitatud. Samuti oli hageja laevasõidu ajal veel töölähetuses, mistõttu ei oleks ta tohtinud alkoholi tarbida. Kohus luges põhjendamatult eeltoodud asjaolu hageja käitumist õigustavaks asjaoluks. Kõik ülejäänud mehed, kes pidid 10.01.2012 lähetusse minema, ilmusid õigeaegselt välja. Ilmselgelt oli tegemist hageja hooletu ja vastutustundetu käitumisega. Samuti asus kohus põhjendamatult seisukohale, et ainuüksi laevapileti broneerimine ei tõenda, et tööandja teavitas hagejat uuest lähetuse ajast. Kostjal oleks puudunud mistahes mõistlik põhjus osta hagejale pilet ja seejärel hagejale lähetusest mitte teada anda. Pileti broneerimine tähendas tööandja jaoks olulist rahalist väljaminekut. Lisaks tulenevalt sellest, et 09.01.2012 lõppes äriühingus kollektiivpuhkus (ka hagejale pidi see teada olema), oleks hageja pidanud ise tööandjaga ühendust võtma ja huvi tundma, kas tööandja ootab teda tööle ning tööandjat oma haigestumisest teavitama. Hageja ei teavitanud tööandjat oma väidetavast haigestumisest enne 31.01.
6. Hageja ei saanud eeldada, et tööandja ei oota teda kogu jaanuarikuu jooksul tööle tagasi. Hageja on ilmselgelt käitunud ka hea usu põhimõtte vastaselt. Ülaltoodust lähtuvalt rikkus hageja tööle ilmumata jättes oma töökohustusi, mistõttu oli kostja õigustatud ütlema lepingu erakorraliselt

§ 88

lg 1 p 3 alusel üles ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt hüvitist

§ 109

alusel; 3) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, nagu ei saaks töölepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse kostja väiteid hageja poolt töötaja kohustuste rikkumise kohta seoses tööandjale haigestumisest teatamata jätmisega ja tervisliku seisundi varjamisega.

§ 15

lg 2 p 10 näeb ette töötaja kohustuse teatada tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Hageja haigestus väidetavalt 22.12.2010 ning puudub mõjuv põhjus, miks ei oleks hageja saanud tööandjat teavitada koheselt pärast arsti juures käimist (s.o 2010 detsembris) või hiljemalt pärast kollektiivpuhkuse lõppu. Hageja teavitas kostjat haigestumisest alles 31.01.2011, mis on ilmselgelt ebamõistlikult pikk aeg tööandjale vastava teate saatmiseks. Hageja on tunnistanud, et jättis haiguslehe võtmisest teatamata, kuna oli tööandja peale solvunud. Kohus oleks pidanud arvestama ka töötaja isikust tulenevaid põhjused, mis samuti õigustasid töölepingu ülesütlemist. Hageja võttis vastu töökoha, mille puhul ta pidi teadma, et see talle ei sobi. Hageja varjas tööandja eest oma varasemat vigastust. Seetõttu sattus tööandja olukorda, kus tal oli vaja leida objektile kiiresti uus inimene. Hageja ei ole kohusetundlik isik. Seega rikkus hageja ka üldisi töötaja töökohustusi, mis on sätestatud

§ 15

lg 1 p-des 1-3, 5 ja 10, ega sobinud oma isikuomaduste tõttu Seve Ehituse AS-s töötama; 4) oli töölepingu rikkumine sedavõrd oluline, et

§ 88lg-st 3 tulenevalt ei pidanud töölepingu lõpetamisele eelnema hoiatust.

Hageja jättis tööandja oma haigusest teavitamata ja tööle ilmumata. Seetõttu ei pidanud ega saanud tööandja mõistlikult töötajale hoiatust teha; 5) juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga, et töölepingu ülesütlemine oli õigusvastane, tuleb muuta maakohtu otsust osas, milles kohus mõistis kostjalt välja hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja pahatahtlikku käitumist arvestades on põhjendatud vähendada hüvitise suurust nullini. Hageja teavitas tööandjat haigestumisest alles 31.01.2011 pärast ülesütlemisavalduse saamist, kuigi oli ka varasemalt tööandjaga kirja teel suhelnud. Hageja avaldas 20.01.2012 kohtuistungil, et ei teavitanud tööandjat oma haigestumisest, kuna 6 oli tööandja peale solvunud. Hageja ei näidanud üles huvi töösuhte jätkamise vastu. Samuti tuleb arvestada, et hageja töötas Seve Ehituse AS-s üksnes kolm nädalat; 6) ei nõustu kostja hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetega. Kostja ütles lepingu üles põhjusel, et hageja ei ilmunud 10.01.2011 tööle ega teavitanud tööandjat tööle ilmumata jätmise põhjustest. Tulenevalt sellest, et tööandjal ei olnud võimalik töötajaga kontakti saada ja töötaja ei tundnud ise töö vastu pikema aja vältel huvi, ei olnud tööandjal muud võimalust kui leping lõpetada. Hüvitise vähendamist õigustab ka töösuhte vähene kestus.

§-s 109 sätestatud hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale lepingu ülesütlemisega tekitatud kahju, mis peaks olema proportsionaalne töösuhte kestusega. Töösuhe kestis kolm nädalat, mistõttu oleks kolme kuu hüvitise väljamõistmine objektiivselt täiesti põhjendamatu. Kui hageja oleks soovinud töösuhte jätkumist, siis oleks ta pidanud ise tööandjaga aktiivselt kontakti otsima, tööandjat koheselt oma haigestumisest teavitama ning käituma tööandja suhtes hea usu põhimõttega kooskõlas. Samuti on absurdne, et hageja ei soovinud kostja kontorisse minna, kuna tööandja oli tema suhtes ebaausalt käitunud (tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei vasta tõele). Ka töötaja peab lähtuma pooltevahelises suhtluses hea usu põhimõttest; 7) nõustub kostja kohtu keskmise töötasu arvutusega. Töölepingus on lepitud kokku, et tööülesannete täitmise kohaks on Eesti Vabariik. Töölepingule on käsikirjaliselt tehtud täiendus, et töötajale makstakse lähetusraha 500 krooni päev. Hageja kinnitas maakohtus, et ei vaidlusta tööandja poolt töötatud aja eest välja makstud tasu suurust. Kostja poolt kohtule esitatud graafiku kohaselt töötas hageja Seve Ehituse AS-s 155 tundi. Apellatsioonkaebusele lisatud palgateatis on allkirjastamata, mistõttu ei ole see usaldusväärse tõend. Apellant ei ole põhistanud, miks esitati dokument alles apellatsiooniastmes, ja vastustaja palub jätta nimetatud tõend TsMS § 652 lg-st 4 lähtuvalt asja juurde võtmata. Maakohtu 20.01.2012 istungiprotokollist nähtub, et hageja on tunnistanud, et tema töökohaks oli Eesti ja sellist muudatust, mille kohaselt oleks töökoht olnud Soome, töölepingusse tehtud ei ole. Seetõttu on põhjendamatu ka apellandi viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-86-

1. Seevastu kohaldub Riigikohtu otsus nr 3-2-1-117-11, kus Riigikohus on korranud oma varasemat seisukohta, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav palgana.
2. U. Liiva vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja oma vastuapellatsioonis kaldunud kõrvale kohtuvaidluse teemast. Hageja vallandati põhjendusega, et hagejat kutsuti korduvalt tööle e-maili teel alates 22.12.
3. Seega on kostjal vaja tõendada hageja tööle kutsumise fakti e-kirja teel pärast 22.12.
4. Hageja on nõus kandma kõik kostja kohtukulud, kui kostja esitab e-kirjad, millele ta viitab ülesütlemisavalduses, ehk siis tõendab töölepingu ülesütlemise aluse olemasolu; 2) vähendas kohus hüvitise suurust viie põhjendusega, mis kõik pole kas asjakohased või on ekslikud ning seetõttu tuleb hüvitise vähendamine maakohtu poolt tühistada; 3) kinnitas kostja korduvalt, et töö tegemise kohaks oli kokku lepitud Soome. Seega tuleb päevaraha vaadelda palga osana (3-3-1-86-10 p 13). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsustust, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõue töösuhte jätkunuks lugemiseks ja

§ 108

alusel kahju hüvitamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3), siis nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 7 Ringkonnakohus leiab, et U. Liiva apellatsioonkaebus ja Seve Ehituse AS vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muudab ringkonnakohus osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. 8. Seve Ehituse AS vastuapellatsioonkaebus.

§ 104lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta töölepingu ülesütlemine tühine.

Maakohus on õigesti leidnud, et tööandja ütles töölepingu üles seadusest tuleneva aluseta ning vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust järeldada vastupidist.

§ 88

lg 1 p 3 kohaselt tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Nimetatud sättest tuleneb, et reeglina võib töölepingu töötaja rikkumise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Töölepingu ülesütlemiskaitse põhimõtte kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning kasutada seda viimase võimalusena juhul, kui töösuhte jätkumine ei ole enam kuidagi võimalik. Ülesütlemisavalduses (I kd, t.l 72) tugines tööandja

§ 88

lg 1 p-le 3 ning põhjendas ülesütlemist sellega, et alates 22.12.2010 ei ilmunud töötaja enam tööle, kuigi töötajat on mitmeid kordi tööle tagasi kutsutud. Sellega on töötaja rikkunud töökohustusi ning hoiatusest hoolimata rikkunud tööandja mõistlikke korraldusi. Ülesütlemisavalduses ei ole tööandja tuginenud sellele, et töötaja rikkumine oli sedavõrd oluline, mis ei nõudnud eelnevat hoiatust. Seetõttu ei ole vastuapellandi viide

§ 88lg-le 3 asjakohane.

Tööandja lähtus töölepingu erakorralisel ülesütlemisel sellest, et vaatamata hoiatusele ja tööle tagasi kutsumisele ei ilmunud töötaja tööle (rikkus töökohustust) ning tööandjal ei olnud muud võimalust kui tööleping üles öelda. Õige on maakohtu seisukoht, et töötaja tööle mitteilmumise põhjuseks oli haigestumine. Maakohus on nimetatud seisukohta otsuses põhjendanud ja viidanud seejuures asjakohastele tõenditele. Vastuapellant ei ole maakohtu põhjendusi ümber lükanud. Samuti on põhjendatud maakohtu järeldus, et tõendamata on tööandja ülesütlemisavalduses märgitu, mille kohaselt oleks töötaja hoiatusest hoolimata jätkanud töökohustuste rikkumist ning töötaja keeldus vaatamata mitmekordsetele kutsetele tööle tagasi tulemast. Iseenesest on õige see tööandja seisukoht, et töötaja rikkus

§ 15

lg 1 p-s 10 sätestatud kohustust teatada tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest. Samas on maakohus õigesti märkinud, et sellele töötaja rikkumisele ei ole tööandja ülesütlemisavalduses tuginenud. Asja materjalidest nähtuvalt saatis töötaja esimese e-kirja tööandjale 11.01.2011 (I kd, t.l 63), milles soovis palgateatist ja teavitas tööandjat sellest, et tema ravikindlustus ei kehti. Maakohtu istungil 20.01.2012 (I kd, t.l 53 all) on töötaja kinnitanud, et otseselt ta enda haigestumisest tööandjat koheselt ei teavitanud. Kuna tööandja on omaks võtnud, et ta suhtles töötajaga e-kirja teel enne ülesütlemist mitmeid kordi (I kd, t.l 89) ja ei teinud töötajale õigeaegselt ravikindlustust ning töötaja oli tööandjat teavitanud ravikindlustuse puudumisest, siis oli tööandjal reaalne võimalus saada teada töötaja tööle mitteilmumise põhjusest (s.o haigestumisest) ning seetõttu on põhjendamatu tööandja tuginemine töötaja poolt töökohustuse rikkumisele kui ülesütlemise alusele. Arvestades poolte käitumist enne ülesütlemisavalduse koostamist 31.01.2011, ei ole töötaja poolt

§ 15

lg 1 p-s 10 sätestatud kohustuse rikkumine sellise kaaluga, et kvalifitseerida seda sellise mõjuva põhjusena, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkumist. Samas on õige maakohtu seisukoht, et nimetatud rikkumine ei olnud aluseks töölepingu ülesütlemisele. 8 Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei teadnud töötaja sellest, et ta pidi pärast nn jõulupuhkust 10.01.

1. tööle minema. Ringkonnakohus selle maakohtu seisukohaga ei nõustu. Tööandja väidet, et töötaja teadis töölähetuse ajast 10.01.2011, kinnitavad tunnistaja R. A. ütlused (I kd, t.l 175-176) ning AS-i Tallink Grupp kinnitus/arve 06.01.2011 tehtud broneeringust 6-le isikule 10.01.2011 kell 11.00 väljuvale laevale (I kd, t.l 48) ja AS Tallink Grupp väljastatud kinnitus U. Liiva nimele 06.01.2011 tööandja poolt pileti broneerimisest. Töötaja väide, et teda ei teavitatud töölähetuse ajast 10.01.2011, on seega paljasõnaline. Nimetatud osas tuleb kohtuotsuse põhjendusi muuta ning lugeda tuvastatuks, et töötaja teadis järgmisest töölähetuse ajast 10.01.
2. Samas ei too nimetatud asjaolu kaasa kohtuotsuse tühistamist, kuna see ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatud järeldust, et töölepingu ülesütlemine oli toimunud ilma seadusest tuleneva aluseta. Vastuapellandi taotlust vähendada töötajale väljamõistetavat hüvitist nullini (juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ülesütlemine on tühine) käsitleb ringkonnakohus koos U. Liiva apellatsioonkaebusega.
3. U. Liiva apellatsioonkaebus.

§ 109

lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega tuleneb

§ 109

lg-st 1, et kohus ei ole seotud nimetatud sättes märgitud hüvitise määraga ning kohtul on konkreetse töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades õigus muuta tööandjalt väljamõistetava hüvitise suurust, st seda nii vähendada kui suurendada. Vaidlustatud otsusega vähendas maakohus

§ 109

lg-s 1 märgitud hüvitise suurust ja mõistis tööandjalt välja hüvitise töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu nimetatud otsustus on lõppjäreldustes õige ning puudub alus nii apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, milles nõutakse hüvitise suurendamist (ajavahemiku 16.04.2011-17.09.2011 eest 199 751,40 krooni), kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamist, milles palutakse vähendada väljamõistetavat hüvitist nullini. Riigikohus on 10.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 selgitanud, et

§ 109

lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Maakohus on hüvitise vähendamisel põhjendatult arvestanud töötaja lühiajalist töötamist antud tööandja juures (töötaja täitis tööülesandeid tööandja juures ajavahemikul 04.12.201021.12.2010). Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hüvitise vähendamist tingib samuti töötaja käitumine seoses töölepingu ülesütlemise asjaoludega. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, et töötaja rikkus

§ 15

lg 1 p-s 10 sätestatud kohustust ja ei teatanud tööandjale õigeaegselt oma ajutisest töövõimetusest. Asja materjalide põhjal ei saa välistada võimalust, et eelmärgitud kohustuse korrektsel täitmisel ei oleks tööandja töölepingut erakorraliselt üles öelnud. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud asjaolud sellise kaaluga, mis annavad iseseisvalt aluse vähendada hüvitist kuni töötaja ühe kuu keskmise töötasuni. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebusele, et töötaja huviks ei saa olla see, et talle mõistetakse välja enam kui kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, samal ajal kui töötaja töötanud tööandja juures kolm nädalat. Iseenesest õiged on apellandi väited, et maakohus on ebaõigesti põhjendanud hüvitise vähendamist sellega, et töötaja ei ilmunud tööandja kontorisse palga arvestuse osas selgituste saamiseks ega ilmunud tööle töövõimetuslehe lõppemisele järgnevast päevast. Ülesütlemisavaldus oli töötajale 31.01.2011 teatavaks tehtud ning kuna tööandja ei olnud 9 ülesütlemist tühistanud, oli see kehtiv ning töötajal puudus kohustus ilmuda tööandja kontorisse palga arvestuse osas selgituste saamiseks ja pärast töövõimetuslehe lõppemist tööle. Nimetatud osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta ja nimetatud põhjendused maakohtu otsusest välja jätta. Samas märgib ringkonnakohus, et eelnimetatud põhjenduste väljajätmine maakohtu otsusest ei tingi maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurendamist ja apellatsioonkaebuse rahuldamist. Kuna tööandja ütles töölepingu üles seadusest tuleneva aluseta ning tööandja rikkus kohustust töötaja õigeaegselt haigekassas arvele võtta, siis ei ole põhjendatud vastuapellandi taotlus vähendada väljamõistetavat hüvitist nullini.

1. Maakohus on õigesti leidnud, et töötaja keskmine töötasu oli 1203,05 eurot kuus ning ühe kuu hüvitisena nimetatud summa tööandjalt välja mõistnud. Seejuures hindas maakohus õigesti tõendeid (I kd, t.l 110-112), sh töötaja tööaja arvestust, mille kohaselt töötaja töötas tööandja juures 2010 detsembris 155 tundi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka selles, et töölähetuse päevaraha ei ole käsitletav palgana ning seda ei arvestata keskmise töötasu hulka (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11). Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Apellandi viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-86-10 p-s 18 on märgitud, et olukorras, kus lähetused tuvastamist ei leia, tuleb päevarahana tehtud väljamakseid käsitada palgatuluna. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et töötaja viibis lähetuses ning seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus ei arvestanud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-86-10 märgitut.
2. Seoses apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 10 Üllar Roostoja