OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

) § 150 lg 2 mõttes. Kaebajal ei saa olla negatiivset tõendamiskoormist. Valitseva kohtupraktika kohaselt läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud. See eeldab ka tõendite, asjaolude ja järelduste omavahelist selget ja põhjendatud seostamist. Tõendiks saab olla vaid menetleja jaoks objektiivselt temast väljapoole jääv teave, mitte maksuhalduri enda poolt loodu. Maksuotsuse lisadeks olevates tabelites puudub viide tõenditele, millele on lisade koostamisel tuginetud; 2) Maksuotsusest ei ole arusaadav, kuidas Deerhunter Guns & Ammo OÜ, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ on omavahel seotud. Nimetatud äriühingud on erinevad (erineva registrikoodiga) ning igaüks neist on oma majandustegevust iseseisvalt arendanud, mistõttu pole alust järelduseks, et neil on ühine majandustegevus ja nad moodustavad tervikliku majandusüksuse. Erinevad äriühingud võivad omavahel sõlmida tsiviilõiguslikke kokkuleppeid, sealhulgas seoses laenu andmisega. Määravaks ei ole ka asjaolu, et kaebajal on tegevusluba relvade ja laskemoona müümiseks, kuid Hornbill Grupp OÜ-l ja Ferret Grupp OÜl seda ei ole, kuna „Jagdhof“ kauplused ei tegele üksnes tulirelvade ja laskemoona müügiga. Maksuotsusest nähtuvalt laekusid kuni

1. aprillini
2. a kaupluste „Jagdhof“ kaardimaksed Ferret Grupp OÜ pangakontole ja alates
3. aprillist
4. a Hornbill Grupp OÜ pangakontole. Seega tuvastas maksuhaldur raha liikumise viidatud kahele äriühingule, mis tähendab, et nimetatud äriühingutel on olnud majandustegevus. Vastustaja ei ole arvestanud nimetatud äriühinguid üksteisest eristavate piiridega; 3) J. R.
5. septembri
6. a ütluste ja T. T.
7. mai
8. a ütluste kohaselt olid neil töölepingud sõlmitud Hornbill Grupp OÜ-ga. V. A. sõnutsi oli tal tööleping Ferret Grupp OÜga. A. K., U. V., R. R., R. T. ega T. T. ei ole väitnud, et nad töötasid kaebaja juures. Seega ei ole tõendatud, et nimetatud isikud on töötanud kaebaja juures, saanud sealt palka ja/või pidanud sealt töötasu saama. Õige ei ole ka vastustaja järeldus, et seoses eelnimetatud isikutega pidanuks kaebaja deklaratsioone esitama, raha kinni pidama või üle kandma. Maksuotsuses ei ole veenvaid põhjendusi, kuidas maksuhalduri valduses olevate tõendite põhjal sai järeldada, et nimetatud isikud töötasid kõnealusel ajavahemikul kaebaja juures; 4) Kuna maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja vaatlusalusel perioodil deklaratsioone esitanud, siis jääb haldusakti andmise alusena arusaamatuks maksuotsuses esitatud viide

§ 92lg 1 p-le 2.

VASTUSTAJA SEISUKOHT 3. PMTK palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 2 1) Kaebaja on üldsõnaliselt väljendanud maksuotsusega mittenõustumist. Kaebaja põhilised etteheited on uurimiskohustuse täitmata jätmine ning maksuotsuses põhjenduste puudumine selle kohta, miks on võimalik kõnealuste äriühingute tegevust lugeda ühe majandusüksuse tegevuseks. Kõik maksustamise seisukohalt olulised asjaolud on kontrolli käigus tuvastatud ning kontrollaktis kajastatud. Kõik asjaolud on tuvastatud OÜ Deerhunter Guns & Ammo ruumides läbiviidud läbiotsimise käigus äravõetud dokumentide ja muude kogutud tõendite alusel ning ettevõtte juhatuse liikme Tarmo Türi kinnitusel puuduvad ettevõttel täiendavad dokumendid või selgitused; 2) Maksuhaldur on veenvalt motiveerinud oma seisukohta, et vaidlusaluste äriühingute puhul on tegemist ühe majandusüksusega, mida juhib üks isik. Kaebaja juhatuse liige pole suutnud maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolusid ümber lükata ega selgitada, milles seisneb Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ iseseisev majandustegevus; 3) Kaebaja konstateerib üksnes, et ta ei ole nõus maksuhalduri väidetega, esitamata seejuures mingeid tõendeid või maksuotsuse seisukohti ümberlükkavaid väiteid. Selliselt esitatud väited ei saa olla maksuotsuse muutmise või tühistamise aluseks, kuivõrd käesoleval juhul on maksuhalduri poolt motiveeritud maksuotsuse väljaandmise tõttu läinud tõendamiskoormus üle kaebajale. Kaebaja ei ole

§ 150lg-st 1 tulenevalt tõendanud, et maksusumma määrati valesti.

Kaebaja viide

§ 150

lg-le 2 on asjakohatu, kuivõrd kaebajal on olnud nii väärteomenetluse kui maksumenetluse käigus võimalik tutvuda kõikide dokumentidega ning nendest koopiaid teha; 4) Maksuotsuse sissejuhatavas osas märgitud viide

§ 92lg 1 p-le 2 on ekslik, kuid ei saa tingida maksuotsuse tühistamist.

Tegemist on ilmse vormiveaga, kus maksuhaldur on ekslikult märkinud volitusnormi

§ 92

lg 1 p 1 asemel

§ 92lg 1 p 2.

Puudub vaidlus selle üle, et nõutavad maksudeklaratsioonid olid kaebaja poolt esitamata, mida kinnitab ka kaebaja oma esitatud kaebuses. Seega puudub ka vaidlus, et maksuhaldur oli pädev täiendavalt tasumisele kuuluvat maksu määrama. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 95

lg 2 kohaselt on maksuotsus sama seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt. Maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.

§ 150

lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Tõendamiskoormus läheb maksukohustuslasele üle, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus haldusasjas 3-3-1-3-09, p 20). Kaebaja leiab, et vaidlustatud maksuotsus ei ole motiveeritud määral, mis võimaldaks seda kohtulikult kontrollida, ja tõendamiskoormus ei ole kaebajale üle läinud.
3. Maksuhaldur on maksuotsusega määranud kaebajale tasumiseks töötasudelt arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makset ja töötuskindlustusmakset, samuti käibemaksu ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt kasutab Deerhunter Guns & Ammo OÜ juhatuse liige Tarmo Türi kaupluste „Jagdhof“ äritegevuses korraga mitut äriühingut, millest üks omab tegevusluba relvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona ostmiseks, hoiustamiseks ja müümiseks ning teine võtab vastu klientide tasutud summad ja sõlmib töötajatega töölepinguid, jättes kõik maksuseadustest tulenevad kohustused täitmata. T. Türi püüab sellise 3 tegevusega vältida olukorda, kus tegevusluba omaval äriühingul, kelleks kontrollitaval perioodil (jaanuar – mai
4. a) oli Deerhunter Guns & Ammo OÜ, tekib maksuvõlg, sest maksuvõla korral võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada tegevusloa kehtetuks. Selline tegevus kinnitab maksuhalduri arvates juhatuse liikme tahtlikku tegevust maksuõigusrikkumise toimepanemisel. Maksuhaldur on seisukohal, et kontrollitaval perioodil tuleb lugeda Deerhunter Guns & Ammo OÜ, Ferret Grupp OÜ ja Hornbill Grupp OÜ üheks terviklikuks majandusüksuseks ning kauplusi „Jagdhof“ majandavaks äriühinguks Deerhunter Guns & Ammo OÜ, kes on kohustatud täitma maksuseadustest tulenevaid kohustusi. Neid järeldusi kinnitavad maksuotsuse põhjenduste kohaselt kokkuvõtlikult järgmised asjaolud: 1) 2) Kaebaja juhatuse liikme Tarmo Türi äritegevus ja maksekäitumine enne kontrolliperioodi viitab sellele, et ta on asutanud kaupluste „Jagdhof“ majandamiseks pidevalt uusi äriühinguid ja vältinud selle kaudu maksukohustusi. MTA alustas
5. jaanuaril 2007 maksude väärarvutuse tunnustel kriminaalmenetlust AS Mertestex Investments ja Venderex Grupp OÜ suhtes. Äriühingute üheks juhatuse liikmeks oli Tarmo Türi. Maksuhaldur saatis AS-le Mertestex
6. jaanuaril 2008 kirja, milles tegi ettepaneku maksuarvestuse ülevaatamiseks ja maksude deklareerimiseks. Kuna äriühing kirjale ei reageerinud, alustas maksuhaldur AS Mertestex suhtes
7. juunil 2008 maksukontrolli ja määras selle tulemusel
8. augusti
9. a maksuotsusega tasumiseks 31 068 krooni makse ja makseid. Kriminaalmenetluse ajal ja pärast maksuhalduri märgukirja saamist,
10. veebruaril 2008 registreeriti Ferret Grupp OÜ ja
11. veebruaril 2008 Deerhunter Guns & Ammo OÜ ning kaupluste „Jagdhof tegevus viidi AS-st Mertestex Investments ja Venderex Grupp OÜ-st üle kahte viimati nimetatud äriühingusse, kellel puudusid maksuvõlad. Ferret Grupp OÜ ja Deerhunter Guns & Ammo OÜ juhatuse liige on samuti Tarmo Türi. Uute äriühingute asutamine oli vajalik põhjusel, et kaupluste „Jagdhof“ pidamiseks oli nõutav tegevusluba relvade ja laskemoonaga tegelemiseks ning relvaseaduse § 68 lg 11 kohaselt keeldutakse maksuvõlgade olemasolu korral tegevusloa väljastamisest ja § 70 lg 1 p 4 alusel võidakse tegevusluba tunnistada kehtetuks, kui tegevusloa omaja ei vasta enam tegevusloa andmise aluseks olnud nõuetele. AS Mertestex omas
12. a maikuuni tegevusluba relvade, tulirelva oluliste osade või laskemoona soetamiseks ja müügiks. Alates
13. maist 2008 omab asjakohast tegevusluba Deerhunter Guns & Ammo OÜ, kellel puudusid maksuvõlad või karistused.
14. a hakkas kaupluste „Jagdhof“ kaupade müügist saadud tulu laekuma Ferret Grupp OÜ pangakontole ja
15. märtsil 2008 vormistati Ferret Grupp OÜ nimele ümber ka töölepingud kaupluste töötajatega. Kõik relvade ostu- ja müügitehingud tehti aga Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimel ning ka dokumendid, mida kontrollis Politsei- ja Piirivalveamet, vormistati tegevusluba omava Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimel. Selliselt ei tekkinud tegevusluba omaval äriühingul maksuvõlga, vaid see võib tekkida Ferret Grupp OÜ-l, kellele maksuhaldur tegigi
16. oktoobril 2008 maksuotsuse. Käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse tegemise ajal oli Ferret Grupp OÜ maksuvõlg 103 662,13 eurot.
17. detsembril 2008 registreeris Tarmo Türi Hornbill Grupp OÜ, kelle suhtes maksuhaldur viis samuti läbi maksukontrolli. Seejärel on Tarmo Türi registreerinud Harrier Grupp OÜ ja Heron Grupp OÜ, mille põhitegevus on samuti jaemüük spetsialiseeritud kauplustes, kellel on varasemate äriühingutega sarnased sidevahendid ja kes sarnaselt varasematele äriühingutele ei ole end registreerinud käibemaksukohustuslaseks ega deklareerinud ühtki töötajat; „Jagdhof“ kaubamärgi all tegutsevad kauplused tegutsesid kontrolliperioodil ametliku kodulehe www.jagdhof.ee andmetel Tartus aadressil Turu 45 b (Sepa keskus) ning Tallinnas aadressidel Suur-Sõjamäe 4 (Ülemiste keskus), Faehlmanni 3 (avatud etteteatamisel personaalset teenindust soovivatele klientidele) ja alates umbes
18. maist 2009 ka aadressil Paldiski mnt 102 (Rocca al Mare kaubanduskeskus). Veebilehelt ei 4 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9) selgu, millisele äriühingule kauplused kuuluvad, olemas on ainult kaupluste kontaktandmed; Maksuhaldur võttis läbiotsimise käigus ära kaupluste „Jagdhof“ majandustegevusega seotud dokumendid, millest selgub, et kaupluste raamatupidamine oli puudulik ja korrastamata: äravõetud dokumendid olid süstematiseerimata, kaustades ja lahtiselt seisvad dokumendid ei olnud eristatavad ei äriühingute ega maksustamisperioodide lõikes. Kassaarvestus puudus üldse; Kaupluste rendilepingud on sõlmitud Tallinnas Ülemiste Center OÜ ja AS Mertestex Investments vahel ning Rocca al Mare Kaubanduskeskuse OÜ ja Deerhunter Guns & Ammo OÜ vahel, Tartus Sepa Keskus OÜ ja Venderex Grupp OÜ vahel. Seda kinnitavad läbiotsimise käigus äravõetud arved ruumide rendileandjatelt. Seega ei ole Tarmo Türi teavitanud oma äripartnereid, sh ruumide rendile andjaid uue nime kasutamisest oma äritegevuses; Kauplustele „Jagdhof“ soetatakse jahi- ja kalastustarbeid peamiselt välisriikidest Deerhunter Guns & Ammo OÜ nimele, kuid ostuarveid on ka Venderex Grupp OÜ, AS Mertestex Investments, Ferret Grupp OÜ ja Hornbill Grupp OÜ nimele (kokkuvõtlik tabel kaupluste „Jagdhof“ ostuarvetest on maksuotsuse lisas 3); „Jagdhof kauplustest läbiotsimisel äravõetud arved kinnitavad, et kaupluse klientideks on üldjuhul eraisikud. Kliendid on kauba eest tasunud nii sularahas kui pangakaardiga, harvem pangaülekandega. Perioodil
19. jaanuarist
20. aprillini 2009 on kaardimaksed laekunud Ferret Grupp OÜ pangakontole (kokku 94 747,32 krooni), alates
21. aprillist 2009 Hornbill Grupp OÜ pangakontole (kokku 280 065,25 krooni), kuid kaebaja pangakontole kaardimakseid ei laeku (kokkuvõtlik tabel kaardimaksetest on maksuotsuse lisas 6). Pangaülekandega on kliendid tasunud kaebaja pangakontole 84 401 krooni, Ferret Grupp OÜ pangakontole 3036,60 krooni ja Hornbill Grupp OÜ pangakontole 91 570 krooni (kokkuvõtlik tabel pangakontodele tasutud arvetest on maksuotsuse lisas 7); Maksuhaldur võttis läbiotsimise käigus ära elektroonsed dokumendid „klientide arvete koond“ kaupluste lõikes perioodil
22. jaanuarist
23. maini
24. Dokumentidelt nähtub kaupade müük klientide lõikes, kuid ei nähtu müügi jagunemist kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ vahel. Ei ole eluliselt usutav, et kolm erinevat äriühingut peavad müügiarvestust, mille puhul ei ole võimalik eristada, milline äriühing kui palju kaupa müüs ja tulu sai; Kaupluste „Jagdhof“ kontrolliperioodi müügikäivet saab tuvastada läbiotsimisel saadud dokumendi „klientide arvete koond“ ja müügiarvete põhjal. Neid dokumente analüüsides on näiteks selgunud, et mõnel juhul on samale isikule sama arve esitanud nii kaebaja kui Ferret Grupp OÜ. Seega ei pööranud kaupluste tegevust korraldavad isikud tähelepanu, millisel arvel millise äriühingu nime kasutada; Relvaseaduse § 66 lg 1 p 11 kohaselt on relvade, tulirelvade oluliste osade või laskemoona müügil nõutav tegevusluba. Läbiotsimisel äravõetud dokumentidest selgub, et kauplused „Jagdhof“ on väljastanud arveid, millel on tempel Deerhunter Guns & Ammo OÜ rekvisiitidega ning templil on kirjas „tegevusluba nr 934“. Kauplustes „Jagdhof“ peetakse relvaseaduse § 75 lg 1 kohast arvestust relvade, tulirelva oluliste osade, lasersihikute ja laskemoona valmistamise või müügiks soetamise ning realiseerimise kohta. Kauplustes täidetavas arvestuse raamatus on märgitud arvestuse pidajaks kas „Jagdhof“ või Deerhunter Guns & Ammo OÜ. Seega neis dokumentides, mida kontrollib Politsei- ja Piirivalveamet, kajastatakse tegevusluba nõudva kauba müüjana üksnes kaebajat ning seda ilmselgelt põhjusel, et ainult kaebaja, erinevalt Hornbill Grupp OÜ-st ja Ferret Grupp OÜ-st, omas kontrolliperioodil asjakohast tegevusluba; 5 10) Kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ega Ferret Grupp OÜ ei ole kontrollitaval perioodil deklareerinud töötajatele tehtud töötasu väljamakseid. Läbiotsimise käigus või maksumenetluses on seletused võetud kaupluste „Jagdhof“ töötajatelt V. A.lt, R. R.lt, T. T.lt, J. R.lt, U. V.lt ja A. K.lt. Töötajatega on sõlminud töölepinguid nii Hornbill Grupp OÜ kui Ferret Grupp OÜ. Töötajad ei osanud täpselt öelda, millisele äriühingule kuulub kauplus „Jagdhof“, kuid kõik töötajad on tegutsenud Tarmo Türi juhtimisel ja saanud töötasu Tarmo Türilt; 11) Eeltoodu kinnitab, et kontrolliperioodil on kauplustes „Jagdhof“ tegutsenud vaid üks äriline üksus, mille tegevust juhib ja korraldab Tarmo Türi. Kaupluste „Jagdhof“ üks olulisemaid müügiartikleid on relvad, nende osad ja laskemoon. Tegevusluba nõudvate kaupade müügist laekub tulu nii kaebajale, Ferret Grupp OÜ-le kui Hornbill Grupp OÜle, kuigi kahel viimati nimetatud äriühingul asjakohast tegevusluba ei ole. Tegevusloa omamise tõttu on müügikäibe deklareerimise kohustus kaebajal; 12) Kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangakontode väljavõtetelt nähtub, et äriühingud on teinud omavahelisi ülekandeid, mille selgitustes on viidatud laenukokkulepetele (kokkuvõtlik tabel on maksuotsuse lisas 1). Ülekannete kohaselt on Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ väidetavalt andnud kaebajale laenu. Maksuhaldur ei ole aga läbiotsimisel leidnud ja kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud ühtki dokumenti, mis kinnitaks laenusuhte olemasolu. Ilmselt on ülekanded tingitud sellest, et kaebaja vajas välisriigist kauba (tulirelvade ja laskemoona) soetamiseks raha, mille kliendid olid tasunud Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangakontodele. Tarmo Türi on teinud Hornbill Grupp OÜ pangakontole kontrolliperioodil ka sularahasissemakseid, mis tõenäoliselt tulevad kaupluste „Jagdhof“ sularahamüügist. Kuna kolm nimetatud äriühingut tegelevad sisuliselt ühe majandusüksusena, ei ole kõnealused laenutehingud käsitletavad laenuna, vaid rahaliste vahendite jaotamisena ühe majandusüksuse siseselt; 13) Kuna kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ tegutsevad ühtse majandusüksusena, tuleb töötajatele tehtud töötasu väljamaksed deklareerida ja vastavad maksud tasuda kaebajal kui faktilisel tööandjal. Töötasu suuruse määramisel arvestab maksuhaldur kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangaväljavõtteid, töölepinguid ja töötajate ütlusi (töötasu arvestamise tabel töötajate kaupa on maksuotsuse lisas 2).
25. Kohus leiab, et eeltooduga on maksuhaldur maksu määramist piisavalt põhjendanud. Motiveerimiskohustust on ilmselt alati võimalik paremini täita, kuid maksumenetluses tuvastatud asjaolud, uuritud tõendid ja nendest tehtud järeldused on maksuotsusest mõistlikult jälgitavad ja maksuotsus seetõttu ka kohtulikult kontrollitav. Kaebaja on maksuotsuse motiveerimispuudusi välja tuues viidanud maksuhalduri järelduste puudumisele või järelduste ekslikkusele, samuti tõendite hindamise puudulikkusele, kuid ei ole lähemalt selgitanud, milles konkreetselt maksuhaldur on eksinud, milline on kaebaja arvates õige järeldus ja millised tõendid seda kinnitavad. Kaebaja paljasõnalised etteheited ei muuda maksuotsust kontrollitamatuks ega saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks, eriti olukorras, kus maksukohustuslane ei ole maksumenetluses

§-dest 56 ja 57 tulenevat kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt täitnud (kaasaaitamiskohustuse täitmise kohta vt maksuotsuse p 2.1). Maksuhaldur on

1. aprilli
2. a korraldusega ja
3. augusti
4. a korraldusega küsinud kaebajalt teavet ja dokumente (I kd, tl 146 ja 148). Kaebaja esindaja T. Türi on vastuseks teatanud, et lisaks läbiotsimisel äravõetud tõenditele tal muud esitada ei ole ning ülekuulamisel öeldule tal midagi lisada ei ole (I kd, tl 152). Tarmo Türi on andnud
5. detsembril 2010 maksuhaldurile suulise seletuse (I kd, tl 203-204) ja lubanud esitada oma üldsõnaliste väidete kinnituseks täiendavaid dokumente, kuid ei ole seda teinud.
6. jaanuaril 6 2011 e-kirjaga maksuhaldurile saadetud vastuses (I kd, tl 205-208) on Tarmo Türi samuti väga üldsõnaline (nt maksuhalduri küsimusele „millega äriühing tegeleb“ vastas T. Türi „kaubandusega“; küsimusele „kus äriühing tegutseb“ oli vastus „Eesti Vabariigis“, vastuseks küsimusele „kes on hankijad“ ütles T. Türi, et „erinevad ettevõtted“ jne). Kontrollaktile ei ole kaebaja samuti sisulisi vastuväiteid esitanud (I kd, tl 230). Maksuhaldur on tuvastanud, et kaupluste raamatupidamine oli puudulik ja korrastamata: läbiotsimisel äravõetud dokumendid olid süstematiseerimata, kaustades ja lahtiselt seisvad dokumendid ei olnud eristatavad ei äriühingute ega maksustamisperioodide lõikes. Kaebaja väide, et dokumendid ajas segi maksuhaldur läbiotsimise käigus, on paljasõnaline. Kohus leiab, et maksukohustuslase poolne kaasaaitamiskohustuse rikkumine vähendab maksuhalduri motiveerimisja tõendamiskohustust. Kaebaja majandustegevust puudutavad dokumendid on eelkõige kaebaja enda mõjusfääris ning ka oma majandustegevuse eripärasid ja konkreetsete tehingutega seonduvat oskab eeldatavalt kõige paremini selgitada maksukohustuslane ise. Maksukohustuslane ei peaks saama vältida maksude tasumist ainuüksi seeläbi, et ta ei deklareeri makse ega esita maksuhaldurile oma majandustegevuse kohta asjakohaseid dokumente ega sisulisi selgitusi. Kaasaaitamiskohustuse olulisel määral täitmata jätmise korral on seetõttu alusetu maksuhaldurile ette heita, et ta rajas maksuotsuse esmajoones läbiotsimise käigus äravõetud ja kolmandatelt isikutelt täiendavalt kogutud tõenditele ning tegi neist järeldusi, millega maksukohustuslane ei nõustu. Kaebaja väide, et ta ei saanud tõendeid esitada, kuna need võeti temalt läbiotsimisel ära, ei ole asjakohane. Läbiotsimisel ära võetud dokumentide korduvat esitamist ei olegi kaebajalt nõutud. Maksuhaldurile maksumenetluses selgituste andmiseks oli kaebajal õigus kõigi kogutud tõenditega tutvuda ja nõuda vajadusel tõenditest koopiaid. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks maksuhalduri poole sellise sooviga pöördunud. Eeldusel, et läbiotsimise käigus äravõetud dokumendid olid üksnes maksuhalduril, oli kohtumenetluses selliste tõendite esitamine

§ 150lg 2 kohaselt maksuhalduri ülesandeks.

Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses pärast maksuhalduri esitatud tõenditega tutvumist oma üldsõnalisi etteheiteid täpsustanud, ise täiendavaid tõendeid esitanud ega nõudnud kohtult täiendavate tõendite kogumist. Eeltoodut kokku võttes ei saa maksuotsust tühistada pelgalt selle motiveerimispuuduste tõttu. Kohus leiab, et kaasaaitamiskohustuse rikkumist arvestades on maksotsus piisavalt motiveeritud ja seega on kaebajale üle läinud kohustus tõendada, et maks määrati valesti.

1. Kaebuse väidete kohaselt on kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ erineva registrikoodiga erinevad isikud, kellest igaüks arendab iseseisvat majandustegevust, seetõttu on alusetu lugeda need äriühingud üheks majandusüksuseks. Võlaõiguslikud kokkulepped, sh laenulepingud on lubatavad ja see, et ainult kaebajal on tegevusluba, ei ole asja lahendamisel määrav, sest „Jagdhof“ kauplused ei ole mõeldud ainult tulirelvade ja laskemoona müügiks. Kuna müügist laekus raha Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ pangakontodele, tuli sellest kaebaja arvates järeldada, et neil äriühingutel oli iseseisev majandustegevus. Kohus nõustub kaebajaga, et formaalselt on kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ kolm erinevat äriühingut. Maksuhaldur on aga maksuotsuses selgitanud ja kohus on eespool kokkuvõtlikult käsitlenud põhjusi, miks „Jagdhof“ kauplustega seonduvalt on maksude tasumise kohustus kaebajal. Kaebaja ei ole maksu- ega kohtumenetluses lähemalt selgitanud, milles seisneb kaebaja, Hornbill Grupp OÜ ja Ferret Grupp OÜ iseseisev ja teineteisest sõltumatu majandustegevus, kes tegelikult „Jagdhof“ kauplusi majandab ning millised on ülejäänud äriühingute rollid selles. Kaebaja ei ole selgitanud, miks hankijad on esitanud „Jagdhof“ kaupluste tarbeks soetatud kaupade eest arveid kõigile kolmele äriühingule ja 7 kliendid on tasunud „Jagdhof“ kauplustest kaupa soetades kõigi kolme äriühingu arvele. Kaebaja ei ole selgitanud, miks kõigi kolme äriühingu kohta peetakse ühist müügiarvestust, ilma, et oleks võimalik eristada, milline äriühing kui palju kaupa müüs ja tulu sai. Maksuotsuses ei ole väidetud, et „Jagdhof“ kauplused on mõeldud ainult tulirelvade ja laskemoona müügiks, vaid maksuhalduri seisukoha järgi on see üks olulisemaid müügiartikleid (vt nt maksuotsuse p 4 lk 26). Maksuotsuse lk-l 7 on refereeritud, kuidas veebilehel www.jagdhof.ee on kauplust tutvustanud ning maksuhaldur on tema käsutuses olevate tõendite põhjal analüüsinud ka nt kalastustarvete soetamist. Kaebaja ei ole selgitanud, milline on siis tema arvates „Jagdhof“ kaupluste peamine tegevusala ja millistele tõenditele kaebaja seisukoht tugineb. Kaebaja väidab õigesti, et tsiviilõiguslikud kokkulepped, sh laenulepingud äriühingute vahel on lubatavad, samuti võib juhatuse liige äriühingule laenu anda, kuid kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile ega kohtule ühtki laenu- või muud lepingut ega isegi mitte selgitanud, millal, millega seoses ja millistel tingimustel need väidetavad lepingud on sõlmitud. Seega kokkuvõttes kaebaja ei ole põhjendanud, miks maksuhalduri järeldused on ekslikud, veel vähem oma vastuväiteid tõendanud.
2. Kaebaja arvates pole tõendatud, et J. R., T. T., V. A., A. K., U. V., R. R., R. T. või T. T. on töötanud kaebaja juures, saanud kaebajalt palka või pidanud kaebajalt töötasu saama. Seetõttu ei ole kaebaja arvates õige ka maksuotsuse järeldus, et seoses eelnimetatud isikutega pidanuks kaebaja deklaratsioone esitama ja makse kinni pidama või üle kandma. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja nimetatud isikud töötasid kontrolliperioodil kauplustes „Jagdhof“ ja töötajate töötasusid ei ole kaebaja või ükski teine äriühing deklareerinud ega töötajate töötasudelt makse tasunud. Kaebaja väidab õigesti, et formaalselt ei ole kaebaja ühegi kaupluse „Jagdhof“ töötajaga töölepingut sõlminud, vähemalt puuduvad selle kohta tõendid. Maksuotsuses on aga piisavalt põhjendatud, et kõik töötajad tegutsesid kauplustes Tarmo Türi juhtimise ja kontrolli all ning nende faktiliseks tööandjaks oli kaebaja, kes asjakohase tegevusloa omajana vastustas kaupluste majandamise eest (vt maksuotsuse p 2.3.3 ja p 3). Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid tõendeid ja millises osas on makshaldur vääralt hinnanud või milline tõend on hindamata jäänud. Kohtumenetluses ei ole kaebaja ühtki uut tõendit esitanud. Seetõttu pole kohtul alust kahtluse alla seada maksuotsuse järeldust, et töötajatele tehtud väljamaksetelt maksu tasumise kohustus on kaebajal.
3. Kaebaja leiab, et kuna maksuotsuse kohaselt ei ole kaebaja vaatlusalusel perioodil deklaratsioone esitanud, jääb maksuotsuses esitatud viide

§ 92lg 1 p-le 2 haldusakti andmise alusena arusaamatuks.

Kaebaja viidatud sätte kohaselt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Vastustaja möönab, et maksuotsuse sissejuhatavas osas märgitud viide

§ 92

lg 1 p-le 2 on ekslik, kuid tegemist on ilmse vormiveaga ja õige volitusnorm on

§ 92

lg 1 p 2.

§ 92

lg 1 p-st 1 tulenevalt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui deklaratsiooni ei ole esitatud seadusega ettenähtud tähtpäevaks, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud teisiti. Kohus nõustub vastustajaga, et see vormiviga ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Vaidlust ei ole selle üle, et nõutavad maksudeklaratsioonid olid esitamata. Konkreetne õiguslik alus maksustamiseks nähtub iga maksuliigi puhul maksuotsuse vastavast osast eraldi. Kaebajale töötajate töötasudelt tasumisele kuuluvate maksude määramise aluseks on tulumaksu puhul TuMS § 13 lg 1, § 40 lg 2 ja lg 4, sotsiaalmaksu puhul SMS § 9 lg 1 p 1 ja p 4, 8 kohustusliku kogumispensioni makse puhul KoPS § 11 lg 1 p 1 ja p 4 ning töötuskindlustusmakse puhul TKindlS § 42 lg 1 p 1-3 (vt maksuotsuse p 3). Kaebajale käibemaksu määramise aluseks on KMS § 3 lg 4 p 1, § 19, § 24 ja § 29 lg 1 (vt maksuotsuse p 4) ning ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tulumaksu määramise puhul TuMS § 51 lg 1, § 51 lg 2 p 3 ja § 54 lg 2 (vt maksuotsuse p 5). Nende normide asjakohasust kaebaja kahtluse alla seadnud ei ole. Maksuotsuses p-des 3-5 on veelkord iga maksu kohta selgitatud, milliste tõendite alusel ja millist metoodikat kasutades maksusumma on kujunenud. Ka arvutuskäigule või maksuhalduri metoodikale ei ole kaebaja ühtki konkreetset vastuväidet esitanud. 10. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebuse väiteid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Monika Laatsit 9